12 parimat sõjafilmi

Seekordsed soovitused sõjafilmide hulgast. Lai mõiste muidugi ja seekord vedasin piiri, mis algab kahekümnenda sajandiga ning mille taha jäävad nii mitmedki rohkem draama küljele või liiga kunstiliselt ambitsioonikad suurepärased linalood. Ja nagu ikka - link viib pikema postituseni ja valik on esmane mis ajupingutades ning oma blogi revideerides, pähe kargas. Näiteks Oliver Stone´i Platoon ununes sootuks.

Breaker Morant - Bruce Beresford 1980
Buuri Sõda. Üldpildis kohtudraama kolmest tsiviilisikute tapmises süüdistatud mehest, kuid läbi kohtusaalis toimuva avatakse vaatajale väga informatiivne pilt kogu julmast koloniaalsõjast. Suurepärane näide sellest, kuidas on võimalik läbi ühe žanri jutustada lugu, mis hoopis suurem, haaravam ja teaberikkam, kui esialgu arvata võiks.
Many Wars Ago - Francesco Rosi 1970
Esimene Maailmasõda. Itaalia väed rindel. Sõdurite meeleolud, suhted ohvitseridega ning ajastule jalgu jääma hakkavad karmid distsipliininõuded, mis hukutasid asjatult noori rindele saadetud sõdureid. Olmerealism eelistatuna heroilisele lahingutegevusele. Vaata samuti Bertrand Tavernier´i "Capitaine Conan´it".

  
Talvisota - TV versioon - Pekka Parikka 1989
Talvesõda. Kõige parem sõjafilm maailmas ning minu jaoks isiklikut ka kõige parem film maailmas üleüldises mõttes. Kõigil kindlasti juba varasemast nähtud, kuid juhul kui keegi veel ei tea, siis on peale USA cut versiooni ja originaalfilmi olemas veel ka väheke üle tunni rohkem kestev televersioon, mida näidati viiejaolise miniseriaalina. 95% lahingutegevusest saab kätte täispikast filmist, ometigi lisab telelõige juurde hulgaliselt Antti tuuri romaanist tuttavat olmelisust ning seetõttu jääb lõppmulje ikkagi veel kraadi võrra kangem kui kinolool.
Das Boot - TV versioon - Wolfgang Petersen 1985
Teine Maailmasõda. Eelpool mainitud jutt Talvesõja seriaali kohta kehtib ka Das Boot´i puhul. Raamatut lugenud saavad kätte täislaksu ning kõigile teistele pakutakse samuti lisainformatsiooni toimunust. Samuti räägitakse paar roppu anekdooti, mis otse loomulikult niigi pikka kinofilmi ei mahtunud.

The Bridge - Die Brücke - Bernhard Wicki 1959
Teine Maailmasõda. Lapsepõlves mitmeid kordi loetud raamatu filmiekraniseering. Lootusetu sõja lõpp, aga ometigi saadetakse poisiklutte veel surma, et peatada mõneks tunniks edasiliikuvad ühendriikide väed. Poisid aga ei ole oma õpitut kergelt kõrvust lasknud, vaid annava jänkidele kõigist torudest kõva tuld. Peale sõja lõppu toppis USA armee hitlerjugendi liikmed, noorimad neist 13 aastased, koos tavaliste POW´idega koonduslaagritesse, kus just lapseohtu poisid kannatasid, võrreldes tavasõduritega, enim.
Mysterium Occupation - Andrei Kudinenko 2004
Teine Maailmasõda. Tehniliselt ja näitlejate oskusi arvesse võttes väga kehv digifilm, kuid ääretult aus linalugu Valgevene mõistes. Puuduvad kangelased ning isegi positiivsed tegelased, linalugu näitab, et ühtmoodi kaabakad olid Valgevene kaosemaadel nii sakslased, venelased kui ka kohalikud. Õnnetu on see rahvas, kes nii mitme pressi vahele pidi jääma.

The Company of Heroes - Iron Hundred - Oles Yanchuk 2004
Teine Maailmasõda. Eks nende Ukraina Iseseisvus Armee liiketega ole see lugu, et igaüks suhtub neisse erinevalt - kes sõimab mõrvariteks ja kes ülistab kangelastena. Ukraina rahvuslane Oles Yanchuk teeb viimast väga meeldiva sentimendi ning tundeküllasusega ja kuigi partisaniliikumise veretööd tsiviilisikuteseas jäävad mahavaikituks, toob linalugu esile ühe tähtsa tahu sõjajärgsest vabadusliikumisest.
El Alamein - The Line of Fire - Enzo Monteleone 2002
Teine Maailmasõda. Ega neil itaallastel suurt midagi Teises maailmasõjas hõigata ei olnud, kuid ometigi oskas lavastaja kenasti kangelaslikkust, läbi inimlike tragöödiate, välja kiskuda ka Aafrikas taganevatelt väeosadelt. Korralik kvaliteetne sõjadraama.

Nambugun - Ji-yeong Jeong 1990
Korea Sõda. Lee Tae jäi USA sõdurite kätte vangi ja seetõttu sattus lõuna poolele ning sai võimaluse kirjutada filmi aluseks olnud sõjaromaani, mis valgustab võitlusi kommunistlike korealaste leeris. Vaatluse all relvakokkupõrked Nambugun´i mäel ja selle ümbruses, kus viimased Põhja Korea armee riismed peavad lootusetut võitlust ülekaalukate vägedega. Nälg ja surm Kim Il-sung´i aate eest.
Intimate Enemies - Florent Emilio Siri 2007
Alžeeria Sõda. Korralik klassikaline sõjafilm, ehk hästi lavastatud lahingstseenid, tugev draamapõhi, väheke tuttavlikud, kuid siiski sümpaatsed karakterid ja püsiv põnevuse tunne. Ometigi ka midagi muud ning selleks on inimese muutumine seoses sõjaga, olukord kus sinu tsivilisti tõekspidamised enam ei kehti ning enese ja kaaslaste turvalisuse nimel oled valmis mina üle selle niinimetatud inimlikkuse piiri.

Afghan Breakdown - Vladimir Bortko 1990
Afganistaani Sõda. Veel sinna avalikustamiseaega jääv Vene sõjafilm, mis vaimustavalt peegeldas seal teeninud sõdurite ning tsiviilpersonali igapäevaelu. Üks päev sõidetakse missioonile ja järgmisel päeval tankiga turule, et kodumaal defitsiitseid väljamaa teksapükse osta. Okupeeriva inimese mõttemallid, mis seoses vägede välja viimisega, purustatakse.
The Beast of War - Kevin Reynolds 1988
Afganistaani Sõda. Rohkem seiklusfilmi, kui sõjadraama mõõtu kinolugu, kuid stoori sellest, kuidas üks nõukogude vägede tank ära eksib ning siis mudžahiidide grupi saakloomaks muutub, on enam kui äge. Viis meest tankis, ümber selle lõputud liivakanjonid ning paar tosinat vaenlase võitlejad. Kasi-hiire mäng võitmatu soomusmasina ja ümbrust tundvate võitlejate vahel.

+ Boonus soovitus

Generation Kill - Susanna White, Simon Cellan Jones 2008
Iraagi Sõda.Suur kiusatus oli siia lõppu panna Jarhead, kuid taipasin, et minu hea hinnang tuleneb piem raamatust, kui filmist. Generation Kill´i raamatut lugenud ei ole, kuid nüüd tuli see taas meelde ning võib-olla võtan üks hetk ette. Seriaal aga suurepärane, kuid kohe kindlasti soovitan vaadata subbikatega, sest seemilitaarsläng ning lühendite voog keerab aju krussi.

Aga boonusele boonuseks soovitan veel filme nagu kõrbelahinguist pajatav Tobruk, Tugevat draamat Twenty Days Without War, norrakate vastupanust pajatavat The Last Lieutenant, itaallaste "stalingradiseiklusi" avavat Attack And Retreat, iisraeli blokpostist rääkivat Beaufort ja Apocalypse Now´gasarnast sõjakoast esile toovat The Red and the White. Koloniaalkonfliktidest on head järgnevad kinolood - Johnny Mad Dog, Rebellion ja Warriors of the Rainbow : Seediq Bale. Häid filmielamusi!

12 masendavamat linalugu

 

Võib-olla väheke veider valik "12 parimat..." sarja jaoks, kuid olen viimastel nädalatel tihti mõelnud just sellistele meelt mustavatele filmidele. Eks ta väheke masohism ole sedalaadi kinoga tutvust teha, aga kohe kindlasti on kõik soovitused kuldaväärt ning tasuvad pilgu peale panemist. Valik nagu ikka nendest mis esimese hetkega meelde tulid, ega pretendeeri seega ühelegi lõplikule edetabelile, et just sellised seal topis olema peaksid. Nagunii jäi mõni hiilgav kurb linalugu kahe silma vahele, ega jõudnud siia. Link viib pikema arvustuseni.

Famine 33 - Oles Yanchuk 1991
Oles Yanchuk on loonud mitmeid kodumaa ajalugu valgustavaid väärtteoseid, kuid käesolevas, Ukraina näljahäda kujutavas, linaloos on ta ääretu maitsekusega ühendanud teaberikkuse, traagika perekonna tasemel ning kinematograafilise ilu. Julm pilk aega mil Nõukogude Liidu valitsus näljutas kulakute ja rahvuslaste vaigistamise eesmärgil surnuks mitu miljonit ukraina talupoega. GULAG´i või asumisele saatmine võrdus siis kohati lootusega elule, samas kui kodutallu jäämine oli mõnes paikkonnas pea kindel näljasurm.

Threads - Mick Jackson 1984
Dramatiseeritud, kuid dokumentaalfilmilikku lähenemist pakkuv, visioon tuumasõja järgsest elust-olust Inglismaal. Kaos ja sellele järgnev inimkonna mandumine. Tugeva taustauuringuga tehtud ja seetõttu mõjub just eriti masendavalt, et konsulteerivad teadlased ei andnud filmitegijate käsutusse ühtegi lootusekiirt. Surm, surm ja surm peale haigusi ja nälgimist. Vaata samuti When The Wind Blows ja The War Game.

Jude - Michael Winterbottom 1996
Hävingule määratud armastuslugu. Vaataja ikka püüab loota elades peategelaste armastusele kaasa, kuid julmalt surutakse kõik "kõrvalekalded normist" tagasi õigetesse raamidesse. Kurb.

Living - Vasili Sigarev 2012
Mitmed isiklikud tragöödiad, kuid see on alles filmi algus. Tõeliselt painava atmosfääri loob režissöör alles siis kui kaotatud omaksed taas uksele koputavad. Sigarev on teinud tõsise julmadraama, kuid mis ometigi trügib horrori mängumaale ning teinud seda vastiku õõvastusega. Räbal tunne jääb peale filmi vaatamist päevadeks kummitama.

Oasis - Chang-dong Lee 2002
Chang-dong Lee on lavastanud mitmeid masenduse ja enesehävituslikkuse piirimail keerlevaid süngeid draamasid, kuid just käesolev film on minu jaoks jäänud tema loomingu tippu, sest on need teised nii julmad ja jõulised, kui on, aga Oasis seisab nendestki sammukese võrra eespool. Kõva stsenaarium, oskuslik teema ning karakterite ehitus.

Cargo 200 - Aleksei Balabanov 2007
Balabanov on 20 aastat hiljem tšernuhha ellu äratanud ning teinud seda veelgi süngemas toonis kui perestroika lõpuaja aus nõukogude kino seda suutis. Vanasõna ütleb, et tšernuhhat hinda tapeedi tooni järgi ning siinses filmis on kõikide ruumide tapeedid pleekunud, tahmunud, rasvunud ning poolenisti seinalt kraabitud. Selline on ka vaataja hing peale kinoga tutvumist.

Scum - BBC version - Alan Clarke 1977
Scum´iga on see veider lugu, et filmist on kaks pea täiesti identset versiooni, algselt tele jaoks tehtud ning hiljem hõbelina jaoks taas ümber võetud, kusjuures viimane on mitmest küljest tsenseeritud, mis ometigi ei seganud sellegi filmi ümber tekkinud diskussiooni ning nappi pääsemist ban´ist. Brutaalsemal televersioonil ei läinud niigi hästi, seda sai esmakordselt näha alles paarkümmend aastat peale valmimist. Sisuks elu briti tüüpilises noortekoloonias, ehk peksmised, vägistamised ja enesetapud. Uncut versioon Scum´i kinofilmist on võrdväärselt hea teletööga.

Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo - Uli Edel 1981
Põhineb peategelase hiljem kirjutatud kultuslikul elulooraamatul, kuid filmis toimuva ajal on Christiane F. veel varateismeline tüdruk, kes heroiinidoosi eest oli kõigeks valmis. Lapsnarkari elu, ei midagi kaunist ega tujutõstvat. Junkiefilmidest on muidugi Requiem for a Dream samuti päris hävitav. Samuti on hea Uli Edel´i Last Exit Brooklyn.

Tombstone of the Fireflies - Taro Hyugaji 2008
Grave of the Fireflies anime on muidugi klass omaette, kuid soovitan vaadata ka samasisulist mängufilmi, sest nii mõneski aspektis tõi näitlejatega mängituna stoori mitmeid sügavusi paremini esile, samas kui anime tegi seda kõike lihtsalt kenama kuvana.

The Road - John Hillcoat 2009
Raamatut lugenud ikka virisevad, et film ei küündinud kirjasõna tasemele, kuid mina jäin vägarahule ning isegi tunnen head meelt mõningate välja jäänud lõikude puudumise pärast. Isa ja poja teekond läbi katastroofist lõhutud Ühedriikide pakkus sellist pilti, mida võis näha kolmekümnendate näljahädast laastatud Ukrainas. Tühjad teed ja tühjad majad ning kui kusagilt korstnast suitsu tõusis, siis tõenäoliselt küpsetati inimliha.

Don't Move, Die and Rise Again! - Vitali Kanevsky 1989
GULAG´ifilm mis otseselt ei näita elu vangilaagris, vaid selle läheduses olevas asulas. Haarava masenduse lõi õrnõhuke joon mis eristas vabu inimesi vangidest, sest esimesed olid üle võtnud viimaste vaimsed väärtused ja maei räägi siin poliit- või sõjavangidest, vaid platnoidest.

Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992
Minu jaoks üldse kogu maailma kõige valusam film. Tegevuskohaks üheksakümnendate alguse venemaa lastekodu, kus sunniviisiliselt kasvatajateks määratud prostituudid ning naisvargad piinavad ning alandavad oma hoolealuseid. Kuva ajast mil lastekodulaste saatus ei läinud kellelegi korda, vaid uuskapitalistlikkus tuhinas väärtustati vaid raha ning seega varastati laste toidunorme ning isegi kaubeldi põngerjatega. Naistele, eriti emadele, ei soovita seda draamat kohe kindlasti mitte.

Boonus soovitus:

Blind Shaft - Yang Li 2003
Blind Shaft ei ole otseselt pisarat silma toov, ega hingehävingut külvav, kuid see-eest üks paremaid ja ausamaid Hiina olmerealismi pakkujaid. Filmitud poolenisti salaja ning ilmumisajal kodumaal keelatud olnud linalugu, kuigi viimane tegelikult tänapäeva Hiinas midagi tõsist ei tähenda - kinos küll ei näidata, kuid kino ees olevast putkast saab vabalt piraat-DVD osta. Jõuline draamalugu teatud laadi inimkaubitsejatest.

Häid "filmielamusi"!

12 parimat indiefilmi

Joonas blogist Pisut filmijuttu käis Sõpruses vaatamas USA kinoveidrusi ning rääkis oma postitustes pikalt kuidas sõnad friigifilm ja kultusfilm on devalveerunud, ega tähenda enam suurt midagi. Sama on tegelikult ka leibeldusega indiekino, võta seal siis lõpuks kinni kust läheb see piir Hollywoodi või NY väikestuudiote toetuste ning enese rahakoti peal tehtud filmide vahel. Seetõttu ma ei alusta üldse vaidlust, et kas minu poolt valitud on on väikeproduktsioonid, undergroundkino või indiefilmid. Minu jaoks nad on viimast, sest pea kõikidega sai tutvust tehtud ajal mil neid nii kutsuti ja minu jaoks on just need undergroundimekised Põhja-Ameerika linalood mis valmisid ajavahemikus 1985-1999 need õiged indiefilmid. Võib-olla ei ole kõik just parimad, kuid vähemalt kindlate sisuliste märkidega mis minul orienteeruda aitavad. Aga kui aega leian, teen ka postituse hilisematest lemmikutest. Nimelingile klõpsates avaneb pikem arvustus.

01. Stranger Than Paradise - Jim Jarmusch 1984
Käesolev linalugu on pigem ikoonilise tähtsusega, niinimetatud klassik ning tegelikkuses ei seo mind filmiga enam rohkemat kui fakt, et 17 aastat tagasi see meeldis mulle väga. Ülevaatamist peaks muidugi tegema, et nüüd täpsemalt neid meeldivusi paika rihtida, kuid eks ole seal ajusopis veel piisavalt mälestusekatkeid, et Jarmusch´i läbilöögifilmi siia asetada.

02. Roadkill - Bruce McDonald 1989
Kanada kangelane Bruce McDonald ja kanada töökaim mees Don McKellar ühendasid jõud, et vändata see suurepärane roadmovie noorukesest plaadifirma assistendist Ramonast kes saadetakse esimese tööülesandega Ontario lumistele teedele otsima tuuri käigus kaduma läinud rockbändi frontman´i. Palju head mussi, südamlikkust, huumorit ning absurdimaigulisi situatsioone.

03. Archangel - Guy Maddin 1990
Archangel on segu nõukogude propagandafilmidest, saksa ekspressionismist ja keel põses tehtud britkomöödiatest. Tummfilmilikult ( kuigi mitte silent movie seekord ) ülemängivad näitlejad, paisutatud visuaalselt nähtavad emotsioonid ja meeletult kirev ( kuigi jah, must-valge ) teatraalne väliskülg nii lavastuspaikade, rõivaste kui butafooria osas. Võiks öelda, et üdini Guy Maddin´lik, kuid ta tööd avaramad ja üldpildis sisaldavad vaid üksikuid äratuntavaid puutepunkte.

04. Trust - Hal Hartley 1990
Trust oli esimene indie-film mida ma teadlikult sellest zhanrist ootasin ja vaatasin. Dialoogid ja tegevus tundus siis nii weird ja freaky, et jäid meelde väga tugeva filmielamusena. Üks väike ja hea kiiksuga filmike, mõnus tsill vaadata. Independent kino nagu ikka, veidike koomilist suhtedraamat ja veidraid muredega tegelasi, ühiskonna liikmeid teistlaadi nurga alt.

05. Living in Oblivion - Tom DiCillo 1995
Kui lõpuni aus olla, siis meeldib mulle DiCillo Box of Moon Light filmina rohkem, kuid käesolev linalugu on kohe kindlasti humoorikam ning satiirilisem. Kohata saab mitmeid üheksakümnendatel väikestes filmides, kuid nüüd kassafilmides ilma tegevaid näitlejaid nagu äpulik Steve Buscemi või imekaunis Catherine Keener, kuid iga nägu siit filmist peaks vaatajale tuttav ette tulema. Palju nalja ja lõbu.

06. In the Soup - Alexandre Rockwell 1992
Indiekino peab muidugi mustvalge olema, eriti NY üheksakümnendate alguse undergroundipuudutusega töö. Ja loomulikult peab seal olema vana sõltumatu kino saurus nagu Seymour Cassel ning uus (aasta 1992 mõistes) indikino tõusev täht nagu Steve Buscemi ning otse loomulikult peab väikeses kõrvalrollis nägema meest nagu Jim Jarmusch ning veelgi väiksemas rollis poisikest nagu Sam Rockwell, unustamata intensiivgeeniust nagu Stanley Tucci. See kõik on olemas ja on mustvalge ja on veel kääbus ning gorilla ja on koomilis-kurb nagu üks korralik New York´i lugu ikka. Klassika!

07. Swoon - Tom Kalin 1992
Gaykinos üks julgemalt piire nihutanud linalugu mis tegi seda isegi nii söekalt, et ajas geidel endil harjad punaseks. Swoon on ilus ja haarav lugu kuritööst, dokumentaalkaadritega pikitud biograafia, millest ei puudu ka traagilise romantilise armastuse noodid. Mõjuv indiekino, väga korralikult, visiooni ning pühendumusega tehtud töö.

08. Rhythm Thief - Matthew Harrison 1994
Rütmivaras räägib, nagu pealkirigi juba ütleb, mehest kes varastab helisid, tehes seda salajase live´ide lindistamise ning bootleg´ide müügiga. Tegevuskohaks NY Lower East Side´i tänavad kus peale töötute, päevavaraste ning narkomaanide, annavad tooni ka uued undergroundmuusika vormid ning esinevad bändid kellest saavad homse päeva superstaarid. Filmis võtab paiga hinge kokku situatsioon kus narkojoobes tüüp tuleb peategelaselt küsima, et mida sa müüd ja kui viimane vastab, et uusi tjuune, siis lubab junkie kohe osta, küsides veel igaks juhuks üle, et mis see on, kas uus smack või mingi veider hero.

09. Nadja - Michael Almereyda 1994
Klassikaline Bram Stockers Dracula aga piisavalt moderniseeritud ja muundatud, et taas värske, uudse ning kohati musta huumori mõistes koomilisena tunduda. Nadja on üsna täiuslik indiefilm ja puudu jääb vaid viimsest lihvist, siit-sealt näppamata jäänud minutist ja tummaks löövast suurest lõpust. Aga kõik muu on kenasti olemas. Peaosas underground ja pisikeste filmide stampstaar Martin Donovan ja tema vastasnäitlejaks igavese müsteeriumina mõjuv Elina Löwensohn, lisaks veel Dracula ja Van Helsingi topeltrolli vedav Peter Fonda, kõvad sõltumatu kino ikoonid kõik.

10. Nowhere - Gregg Araki 1997
Nowhere on parim Gregg Araki film minu arust, pakkudes täpses mõõdus kõike seda mis lavastaja autoristiilile ainuomane. Trash-kino kaost, teismeliste sihitust ja ängi, popkultuuri ja selle paroodiat, sugudevahelisi piire ületavat seksi, narkootikume ning vabadust aga enne kõike taas duubelplaadi jagu head muusikat. Teos on nihilistlik, riivatu ja salvav ja seda miksis mille komponentideks on olnud noortedraamad, undergroundkino ning seebiooperid, lisaks haaratakse peotäis veel ka "alien invasion" tüüpi drive-in ulmeõudukatest.

11. Terminal USA - Jon Moritsugu 1993
Moritsugu on mees kes suudab teha vana head räpast DIY hingega kino, kes loob tuhande dollariga meistriteose ja paneb sotsiaalkriitilise sisuga huumorit nagu noor John Waters. Kümmekond aastat hiljem filmis Miike oma Visitor Q ja selle, kui kuulsama teosega, võikski Terminal USA-d võrrelda. Mõlemad räägivad düsfunktsionaalsest perest kus mamma süstib narkootikume, viimsepäevahullusega löödud isa püüab teeselda töölkäimist, tütar on lits ja poeg weirdo. Terminalis on tegelikult lausa kaks poega, üks müüb narkootikume ning on väga grunge ning teine, prillipapast tuupur, unistab sellest, et vanema venna skinheadidest kliendid teda tagant võtaksid. Lisaks lamab pere elutoas voodisse aheldatud vanaisa kes keemiatööstuses töötades on oma tervise firmale jätnud. Külastaja Q-sid on aga mitmeid, alates cheerleaderitest ja advokaatidest ning lõpetades natsiskinnidega.

12. Motorama - Barry Shils 1991
Kümneaastane pägalik teeb kodunt sääred, vahetab säästupõrsast saadud sendid kupüürideks, varastab punase Ford Mustangi, ostab paagi bensu täis ning kihutab läbi mitme osariigi, otsides autotanklatest Motorama nimelise loterii kuponge. Vahepeal lüüakse poisil veel silm peast välja, visatakse pilvelõhkuja aknast välja, ning tätoveeritakse piltide alla pea terve ta käsivars. Faking cool ju, kindlasti mitme jõmpsika poolt unistatud eluseiklus. Motoramast rääkitakse kui davidlynchilikust mentaalsest roadmoviest ja seda ta oli, vedades lõpuks vaataja täiesti irreaalsusesse ning ulmemaailma. Peaosas laps, aga sõit mööda ühendriike oli mõeldud täiskasvanuile.

+ boonusena Gummo - Harmony Korine 1997
Film mis 15 aastat tagasi kergitas ikka kohe katust ja ega ole oma intensiivsust siiani minetanud, jäädes üheks mu lemmik noortefilmiks. Muidugi võiks siin boonussoovitusena olla ka Korine´i kirjutatud ja Larry Clark´i lavastatud Kids, aga eks ole see Gummo ikka niivõrd toores kraam, et sellest ei saa üle ega ümber.Aga soovitan siia lõppu veel lühifilme, George Hickenlooper´i Some Folks Call It a Sling Blade´i ja Chris Gore´i Red´i.

12 parimat vesternit

Hiljuti avaldas mu blogi püsilugeja Adi nördimust, et mis kuramuse 44 parimat eelmisel aastal nähtud filmi, top kümnest oleks piisanud ja üldse võiksid sa Trash teha edasi oma Top 12 parimat listi. Eks siis teen ja seekord on vaatluse all 12 parimat länkkarit. Filmid ei ole asetatud paremusjärjestusse, vaid lihtsalt tutvustavana laiali laotatud. Kindlasti kuulub siia nimekirja mõned teisedki kauboistoorid aga kahjuks ei tule ju kõik pärlid kohe meelde, nagunii mõne tähtsa nime unustasin. Filmi nimele klikkides pikem arvustus minu blogis või IMDb tutvustus.

1. Johnny Guitar - Nicholas Ray 1954
Esimene jõuline sööst välja westerni stampidest. Mustvalge heade ja pahade maailm keeratakse pea peale, sama tehakse ka soorollide, stilistika ning eeldatava romantilise lahendiga. Hetkel võib see tunduda lihtsalt ühe ägeda omapärase kauboifilmina, kuid valmimisaastal raputas kinokülastajaid ikka tublisti ning saalist lahkujad pomisesid enese ette, et WTF?, WTF?...

2. The Searchers - John Ford 1956
Ford lavastas muidugi mitmeid kivikõvasid ajale vastu pidanud vesterneid ja tegelikult võiks selle postitusega pmainida neid kõiki, kuid eks jääb lõpuks Serchers ikka nende seas troonima kui taaskorne viiekümnendate kauboifilmi tabusid lõhkuv linalugu. Tegu justkui revisionistliku westerni alusepanijaga mis indiaanlaste metsikuste kõrval tutvustas ka valge mehe südametust ja kui veel mõelda John Wayne ´i suurepärasele rollile, siis tuleb vaid kiidusõnu.

3. The Missouri Breaks - Arthur Penn 1976
Ma tegelikult ei pea lugu Jack Nicholson´ist kui westerninäitlejast, kuid siinses filmis pakub ta võrdväärset rolli Marlon Brando veidrale tegelaskujule. Sisuks kamba röövlite elimineerimine milleks palgatakse Brando poolt mängitud veidrustega palgamõrvar kes siis asub ükshaaval kurikaelu noppima, valides selleks tihti vägagi koomilised situatsioonid. Hullunud palgamõrvar ja tema ohvrid.

4. The Long Riders - Walter Hill 1980
The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford oli väga hea, aga sama hästi jutustas seda lugu ka Walter Hill, kusjuures viimase puhul annab vendade James´ide, Miller´ite ja Ford´ide puhul näitlejatena samuti kasutada lihaseid vendi, päris tuntava lisaväärtuse.Lisaks graafiline vägivald.

5. Lonesome Dove - Simon Wincer 1989
Kõrge väärtusega teleseriaal mis räägib ühe karjaajamiseloo kus grupp kivikõvasid mehi asub kahe vanamehenässi (Robert Duvall ja T. L. Jones) eestvedamisel pikale ränkraskele teekonnale mis pakub küll suurt rahalist kasumit, kuid on eluohtlik. Teel satutakse mitmetesse seiklustesse, kohtutakse värvikate tegelastega, silutakse minevikupatte ning soohjendatakse üles vanu armulugusid. Sarnase filmina soovitan ka The Culpepper Cattle Co.-d ja seriaalina tasub pilk peale panna ka Turner´i sarjale Into The West.

6. Hombre - Martin Ritt 1967
Indiaanlaste poolt üles kasvatatud Hombre on igati vilunud mees, kuid astudes välja kahe revolvriga mehe vastu, jääb ta ometi lõpptulemuse suhtes kahtlustavaks. Ja see näitab mislaadi westerniga on tegu, igal juhul mitte sellisega kus Clint Eastwood nopib mehi nagu varblaseid aialt või salooni sisenenud Silencio tapab kahe kuuelasulisega kõik seesviibunud, säästes vaid baaripidaja elu. Tere tulemast revisionistlike westernite maailma!

7. Bad Company - Robert Benton 1972
Grupp noori poisse romantiseerib üle Metsiku Lääne elustiili ja põgeneb, et sellest ise osa saada. Seiklus saab küll alguse, kuid ka lõpu ning viimane ei ole pooltki nii särav kui poisid unistasid. Lääs on arm koht ja seadus vahet ei tee kas oksa vaja tõmmata kuritööle läinud täismees või riputada oksale kõlkuma teismeline tatine poisijõmpsikas.

8. McCabe & Mrs. Miller - Robert Altman 1971
Kolkalinnas kohtuvad kaks vilunud ärimeest, baaripidajast McCabe ja hooramaja perenaine missis Miller. Realistlik olustikupilt Kesk-Lääne kaevanduslinna (küla oleks samas vast segem viide) igapäevaelust. Aeglane ja unelev revisionistlik vestern mille lõpus toimuv tulevahetus on üks filmiajaloo ilusamaid ja meeldejäävamaid.

9. Barbarosa - Fred Schepisi 1982
Willie Nelson´i poolt mängitud kurikuulus bandiit saab omale sappa poolearulise maapoisi kes tüdinenud mulla sonkimisest ning unistab püstolikangelase uljast ametist. Tohman kuulab meistri sõnu, noogutab kus vaja ja keerab oma rumalusest paar asja tuksi, kuid ei lahku ning järgneb Barbarosale, et viimane saaks täide viia teda aastakümneid painanud kättemaksuaktsiooni. Kättemaksufilmine tasub vaatamist ka Peter Fonda polt lavastatud ja mängitud The Hired Hand.

10. Tom Horn - William Wiard 1980
Tom Horn´i eluloofilm on klassikaliselt hea lännkar. Keskendub apatšisõdade kangelase, legendaarse jäljeküti, Pinkertoni detektiivi ja külmaverelise palgamõrvari viimastele elukuudele. Film mehest kes raha eest pakkus oma püssi ja küsimata tappis neid kellest rikkad karjakasvatajad vabaneda soovisid. Tappis väiketalunikke ühesõnaga.

11. The Outlaw Josey Wales - Clint Eastwood 1976
Clint Eastwood westernis näitleja ning lavastajana on võrratu ja käesolev linalugu selle ilmekas tõestus. aastaks 1976 oli mees juba jõudnud iseenda eluterve parodeerimiseni ning seda on igati lust vaadata, seda enam, et pila alla satuvad ka mitmed teised Metsiku Lääne müüdid. Aastaid varem tegi seda sama edukalt Arthur Penn oma filmis Little Big Man.

12. The Wild Bunch - Sam Peckinpah 1969
The Wild Bunch võiks muidugi oma kohta jagada ka Sam Peckinpah´i Ride the High Country´iga, sest mis ühel pudu, see teises filmis olemas ja vastupidi. Sam Peckinpah oskas vesternit lavastada, kuid tal oli küljes väike kioskiromaanilik ülemängimise viga ja seetõttu meenutavad ta kauboifilmid rohkem itaalia spagettiwesterneid kui tõsiseid länkkareid. Mis muidugi ei sega taas ja taas The Wild Bunch´i nautimast.

+ boonusfilm Soldier Blue - Ralph Nelson 1970
Film millest omal ajal lõigati kõige goremad ja verisemad tükid välja, aga kuidas sa ilma julma tapmiseta ikka 19. sajandi lõpus toimunud indiaanlaste vastu suunatud genotsiidi kujutad? Juba filmi alguses seletab indiaanlaste keskel kasvanud tütarlaps naiivsele peategelasest sinikuuele millisest tapetu kehaosast jänkid endale tubakakotte teevad. Vägistamine, veristamine, mõõgaotsa torgatud beebi, naiserindade äralõikamine ja paljud muud "soldier blue´de" igapäevased kangelasteod ei jää vaid jututeema tasemele, vaid tuuakse visuaalselt vaatajani.

Lisaks tasub kindlasti ära mainida veel mõned linalood mis otseselt westerni kui žanri alla ei sobi, kuid trapperifilmidena on juba üsna lähedal. Tuntuim ja parim karusnahaküti elust pajatav, ehk mees ameerika metsiku looduse vastu, linalugu on kindlasti Jeremiah Johnson, kuid üsna kandadele astuvad ka The Mountain Men ja Man in the Wilderness. Venitades sobiks siia listi ka Bruce Beresford´i Black Robe. Aga kindlasti tasuks vaadata ka imepärast dokumentaalfilmi Sweetgrass, mis räägib kauboiameti viimastest päevadest.

Sellised olid minu soovitused teile, kas on Teil on midagi mulle soovitada?

Kaader filmist Jeremiah Johnson.

Kvartaliaruanne, ehk filmisoovitused 3/4 2009

Taas aeg käes soovitusi jagada parimatest paladest mis viimase 3 kuu jooksul minu DVD mängijast läbi käinud. Klikkides lingile avaneb täispikk arvustus.

The Europeans - Koomilise puudutusega kostüümidraama, väga värskelt mõjuv ning vallatult lihtne. Suurepärane ajastufilm.
Twenty Days Without War - Vaikne ja rahulik sõjadraama mis ausalt näitas tagala argipäeva läbi rindesõduri silmade. Tagasihoidlik õhkõrn romantika ja mitu valusat draamatorget.
Fateless - Suurepärane HOLOCAUSTi näitav draama. Film oli kohati lausa revisionistlik ( film otseselt ei viita gaasikambritele, jättes nende olemasolu kuulujutu tasemele ) ja ketserlik ( raskelt haigeid vange pesti ja põetati ) ja kohe kindlasti realistlik juutide endi vahel toimuvat, religiooni ja meelsust kuvades . Näidati inimesi ekstreemses olukorras ja nende saatust ilma liigset vahtu üles löömata.
The Naked Civil Servant - The Naked Civil Servant oli briti gayikooni, Oscar Wilde´i ja Boy Georg´i ühendava lüli Quentin Crisp´i biograafia, tõsi, seda küll vaid aastani 1974, sest filmi valmimise järel elas nurjatu vanahärra veel veerandsada lõbusat aastaringi. Juba filmi esimene lõik, portreteeritava enda sissejuhatus annab kätte tooni milles seda elulugu vaadata ning see on vaimukas sarkasm, eneseiroonia ja julgus.
House - Hausu nägi välja justkui Odessa Lastefilmistuudio poolt vändatud hiina kummituskomöödia, selline kahe stiili segu kus ühelt poolt väheke naivistlik taust ja teisalt absurdis liikuvad ajastu videoefektid.
The Telephone Book - "Alice Imedemaal" motiividel lavastatud undergroundkuld. Hipifilm ilma Kalifornia lillelasteta, vaid hoopis New York´i stoilist külma rütmi tajuv ning seda satiiriliselt sekskomöödia, animatsiooni ja prantsuse uue laine paroodiaga lõimiv. Värske ja vallatu.
Dear Zachary : A Letter to a Son About His Father - Väga tugevat emotsionaalset laengut andev kurb dokumentaalfilm.
Pereval - Sci-fi uuem tasand mida ühest aastal 1988 valminud filmist ei oleks oodanud, avar mõtlemine, piirideta fantaasia ning võib ka öelda sisekujundus ning arhitektuur, sest kosmoselaeva mugava massiivsuse kõrval kahvatusid nii mõnedki avarad õhulised futuristlikud ehitised. Hea ulmekas kenas animavormis.
Sin Nombre - Without Name - Film annab tegelikult üsna hea pildi Mehhikos toimuvast ja kuigi ühe peategelase rännak algab Hondurasest, on just see viimane piirile viiv etapp lähema vaatluse alla võetud. Filmi teine peategelane on kohalik mehhiko Mara Salvatrucha liige ja tänu temale tutvustatakse selle ladina-ameerika ühe mõjuvõimsama gängi argipäeva - jõudeelust kuni kuritegudeni.
Chie the Brat - Anime pakkus moraalitsemisest täielikult vaba lähenemist ning tegu-tagajärg tüüpi huumori asemel väga hingestatud sisu. Naerda sai palju ja südamest ning seda vaatamata pidevalt taga jooksvale dramaatikaliinile, tihti rajati nali silmanurgast märgatavate pisidetailide peale millega see suurepärane meisterlik animatsioon üle külvatud oli. Täiskasvanulik, armas, koomiline ja heade karakteritega.Parim kuulatud kodumaine plaat - Pedigree - Skeletal
Parim kuulatud välismaine plaat - The Big Pink - A Brief History Of Love
Parim loetud koomiks - Kogu The Invisibles´i sari.
Parim muusika DVD - Midnight Oil - Blackfella Whitefella Tour

Lisa soovitusi leiad browsides kõrgeid hindeid saanud label´eid nagu 10/10, 9/10 ja 8/10.

Kvartaliaruanne, ehk filmisoovitused 2/4 2009

Taas käes aeg teha väike kokkuvõtte parimatest paladest mis viimase 3 kuu jooksul minu DVD mängijast läbi käinud. Klikkides lingile avaneb täispikk arvustus.

Such Hawks Such Hounds - Scenes From the American Hard Rock Underground - Sümpaatne dokumentaalfilm USA raskemast rokist kus eriline tähelepanu on pööratud drone, stoner ja desert rock bändidele. Palju head muusikat ning teavet.
Daytime Drinking - Vaikne korea koomiline indiefilm mehest kes sõidab talvisesse kuurorti puhkama, kuid otsese lebo asemel veedab kõik päevad viinaklaasi kummutades, vahest poolvägisi ja kohati elul tsillilt minna lastes.
Electra Glide in Blue - Seitsmekümnendate huumoriga vürtsitatud krimka maanteepolitseinikust kes unistab jätta mootorrattaga asfaldil patrullimine ning istuda jahedas kontoris töölaua taha tehes mõttetööga ära selle mis enne käe ja jalavaeva nõudis.
S&M Hunter - Lõbus exploitation-tükk jaapanist. Sidumist, seksimist ja ka tsipake geitamist, kõik mõnusa iisi fiiliga, naljakas ning ehe.
The Concerts In China - Rariteetne kontsertfilm Jarre Hiina turneest. Kokku segatud muusika, kaadrid esinemistest, dokumentaalfilmilõigud, reisipäevik ja klipid propaganda ning uudissaadetest.
A Lonely Cow Weeps at Dawn - Pinku alla kategoriseeruv teos mis seksufilmi asemel pakkus aga hoopis südamlikku armastusdraamat ja seda vaatamata kohatisele bizarre sisule.
The Door Into Summer - Anime mis oli üks seitsmekümnendate shōjo-klassikuist ja anime shounen ai žanri alusepanijatest ning seda väga tugeva stooriga. Ühe suve lugu kus kogetakse esmaarmastust ning pettumust, tehakse tutvust täiskasvanute maailmaga ja loobutakse lapsepõlvel loodud ulmadest.
Hippy Porn - Minu selle aastase lemmiku Jon Moritsugu linalugu üheksakümnendate alguse noortest. Kellele on meeldinud Nirvana ja Sonic Youth, peaksid käesoleva filmiga just õigel lainepikkusel olema, sest teemad ja noored on samade igavusprobleemidega.

Parim reliisija - Pink Eiga


Lisa soovitusi leiad browsides kõrgeid hindeid saanud label´eid nagu 10/10, 9/10 ja 8/10.

Kvartaliaruanne, ehk filmisoovitused 1/4 2009

Mõninkord võtan ka lugejate ettepanekuid kuulda ning alustan just lugeja palvel postitustesarja "Kvartaliaruanne" kus soovitan lühidalt filme mis mulle endale viimase nelja kuu jooksul kõige enim meeldinud on. Idee väljakäia kurtis, et ei jõua kõiki häid asju blogi lugedes tähele panna ja tore oleks leida ühes postituses kõik teosed mille hankimisega võiks vaeva näha. Siin need nüüd on. Soovituste hulk pole kindlaks määratud, samuti toimub valik rohkem tunde kui vaatamisjärgselt antud hinde järgi. Klikkides lingile avaneb täispikk arvustus.The Magic Crane - Wuxia mille fantaasialennnule on raske võrdväärset leida, tõeliselt nauditav silly komöödia ja kibeda korepograafiaga võitlusstseenid.
Terminal USA - Minu uue lemmiklavastaja trash-komöödia mis segab tugeva kokteili John Watersist, punk rockist ja immigrandi nutusest elust. Toores ja näkku sülgav.
Wendigo - Atmosfääriline õudusfilm kus üksindus ja nukrus teevad rohkem haiget kui kuusesalus hiilivad iidsed jumal-vaimud.
The Librarian 3 - Indiana Jonesi telekloon mis osutus üllatavalt muhedaks seikluseks.
Swimming to Cambodia - USA näitekirjaniku meenutused momrentidest mis juhtusid temaga filmi The Killing Fields võtete aegu, suurepärane loo jutustamine, lausa müstiliselt haarav ja liigutavalt koomiline.
Swordsmen at Double Flag Town - Hiina ajalooline film mis üles ehitatud spageti-westernite stiilis. Clint Eastwoodi asemel on peaosas aga 15 aastane pruuti otsiv poisike.
Breaker Morant - Buuri Sõja aegadesse kantud kohtudraama mis pakub suurepärase ajaloolise pildi kui ka kauneid aafrika loodusvaateid. Tugev informatiivne ajaloofilm.
Johnny Corncob - LSD tripine animatsioon mille popkunstile omane välimus on segatud iungari rahvatraditsiooniliste märkidega.
Not Quite Hollywood : The Wild, Untold Story of Ozploitation! - Lõbus ja teaberikas ülevaade seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate austraalia kinost ja põhirõhk on asetatud just b-filmide tutvustamisele.
Road Games - Väike rahulik thriller kus plahvatuste ning kuulisaju asemel pakutu autosõitu läbi austraalia tühermaa.

Parim muusika DVD - Best of Chris Isaak
Parim koomiks - Desolation Jones
Lavastaja - Jon Moritsugu

Lisa soovitusi leiad browsides kõrgeid hindeid saanud label´eid nagu 10/10, 9/10 ja 8/10.