Fateless

Sorstalanság - Lajos Koltai 2005

Aastaid tagasi olin ma suur HOLOCAUST-filmide sõber ja lausa kollektsioneerisin neid, sest hea fantasy nappuses võis ka piirialal liikuvaid fantaasiafilme vaadata. Alati oli suur rõõm näha ebareaalseid asju nagu krematooriumikorstnast taevasse sööstvad leegid või klaasitud aknad gaasikambrite eest, ühes Steven Spelberg´i dokumentaalfilmis aga väideti suisa, et doktor Mengele poolt elavatelt vangidelt ära lõigatud jäsemed visati nurgas seisvasse ämbrisse kus need tegid viimaseid tõmblusi nii jõuliselt, et ämber olevat põrandal lausa tantsinud. No kui see pole puhas ulme, mis siis veel? Igaljuhul oli HOLOCAUST´ist pajatavaid filme alati lõbus vaadata ja kui iga ebaloogilisuse peale viinapitsi kummutad, oled enne juba lõputiitreid mäluaugus, tõenäoliselt diivani ja telekalaua vahel magamas. Möödapanekuid asusin ma ka käesolevast filmist otsima ja esimesena torkasid silma rinnas olevad kollased taaveti tähed mis kogu Budapesti juutidel olid täpselt ühesugusest kollasest kangast tehasetoodang, justkui oleksid kõik käinud Gestaapo Pudupoest neid ostmas ja mitte iga pere ei oleks kättejuhtunud vahenditest endale eraldusmärke ise õmmelnud. Samuti olid need ungari juudid veidrad, kuna armastasid oma kollast tähte ka pereringis kanda ja mitte ainult väljas kasutatud üleriietel nagu seadus nõudis. Filmi juutidel oli märk absoluutselt igal riideesemel, pintsakul, kampsunil ja isegi siidist õhtukleidil mida siseringi pidulauas kanti. Jaburdused saatsin peategelasi ka rongisõidul Auschwitz´i. Esiteks oli vagun pooltühi, seal võis vabalt patseerida ning hea tahtmise juures isegi saalihokit mängida, väga kahtlane sakslaste ratsionaalsust silmas pidades. Imestusest kulme kerkitama pani aga ühe juudi poolt teisele öeldud õpetussõnad, et kuna vett napib, siis ärgu noormees söögu talle pakutavat liha ja vürtse. GULAG´i sõites anti vangidele odavat (kuivatatud ) soolakala ja hoitati analoogselt, tundub aga, et surmalaagrisse sõidutades nuumati õnnetuid seekh kebabide või liiga terava lambakarriga. Kui aga laagriväravad tegelaste taga sulgusid algas hoopis teistlaadne film ja ma olen südamest tänulik isikule kes seda paar kuud tagasi ühes filmifoorumis soovitas, sest tegu oli kahtlemata parima HOLOCAUST´i teemat lahkava kinotööga. Ütlen, et realistlikuma, sest puudusid igasugused märgid mida meile tavaliselt sedalaadi filmides ette söödetakse. Ei olnud elajalikke fašiste, gaasikambreid, öökimaajavalt lääget dramaatikat ega ka otsest julmust. Film astus justkui žanrist välja, näitas inimeste hukkumist haiguste ja nälja käes, mitte surmamasinat kus konveieril lähevad triibulistes ürpides kõhnad inimesed sisse ja teisest otsast tuleb tuhk välja. Film oli kohati lausa revisionistlik ( film otseselt ei viita gaasikambritele, jättes nende olemasolu kuulujutu tasemele ) ja ketserlik ( raskelt haigeid vange pesti ja põetati ) ja kohe kindlasti realistlik juutide endi vahel toimuvat, religiooni ja meelsust kuvades . Näidati inimesi ekstreemses olukorras ja nende saatust ilma liigset vahtu üles löömata, paljud surid aga mõned elasid laagriaastad üle. Maailmakuulsa operaatori Lajos Koltai debüütfilm oli muude HOLOCAUST-ist rääkivate teostega võrreldes suurepärane, mõnede arvates originaalne mis peaks olema seda nishižanrit silmas pidades väärt kiitus. Soovitan tutvuda! 4,5/5

Surmale lähedal.