Noor vihane kunstikuraator Hanno Soans oli ühtaegu raju Henry Milleri austaja ning süstis ka minusse vaimustust sellest kirjanikust. Sai temalt laenatud paar soome või ingliskeelset teost ning läbi loetud, eesti keeles ilmunud "Vähi pöörijoon" oli juba varasemast tuttav ning kogu mehe loomingust jäi väga positiivne mulje aga eks see üheksateistaastasena nii peabki olema. Hiljem vaatasin ära filmi Henry & June ja peale seda unustasin kirjaniku kuni käesoleva filmi leidmiseni. Korraga tuli meelde, et Miller mulle meeldis ja loomulikult tuli kohe ka filmi kaema asuda. Jens Jørgen Thorsen´i auhinnatud erootikafilm põhines Miller´i samanimelisel 1956-ndal aastal ilmunud romaanil ja rääkis kahest päevavargast kes elatusid üksnes seksist ja odavast veinist, vahel sekka ka kuivanud batoon või poolik lihakonserv. Suurem osa ajast kulus kurameerimisele ja Pariisis uitamisele ning lõbude linna saabumise eesmärk oli ajuti täiesti ununenud. Sex ruulis ja töötegemine oli totaalselt down. Tegevus oli toodud tänapäeva, kuid taustast adus Miller´i kolmekümnendate aastate Clichy mälestusi ja seetõttu oli teos otsekui ajas koperdav, Pariisi boheemide ennesõjaaegsed vallatused ja samas tänavapildis vuravad moodsad sõidumasinad ja see mis osasid mängisid näitlejad, ei oleks kuidagi valmimisaastasse sobinud, seda isegi hipiliku vabaarmastuse tähe all. Lõpuks oli see ikka justkui kolmekümnendate elu mida kujutati seitsmekümnendate dekoratsioonide vahel. Filmi miinuseks pean liiga graafilist seksi kujutamist mis käesolevas lõikamata versioonis käis porno piiri peal ära. Niinimetatud erootikakohad olid igavad ning venivad, see mis valmimisaastal võis inimesi šokeerida, jättis nüüd labase exploitation´i mulje ja mõned lahterdavadki teost rohkem b-filmi kui draama alla käivaks. Plussina võiks aga toonitada Country Joe kirjutatud ja esitatud saundtrack´i, eriti filmi keskpaiku kostuvat nimilugu. Henry Milleri fännidele pakub rohkem kui teistele kes võivad kirjanduslikku tausta tundmata näha vaid jaburat seksfilmi. 3/5
Vitt Eiffeli torni kõrval hõljumas.
No comments:
Post a Comment