Juan Of The Dead - Juan de los Muertos

Juan de los Muertos - Alejandro Brugués 2011

Käesoleva filmi kohta on netis paar väga huvi tõstvat gif´i. Vaatad neid ja mõtled, et kui juba viie-kuue sekundiga näidatakse midagi nii raju, siis peab film küll täiesti pead plahvatama panev olema. Tegelikkus oli aga selline, et võib vabalt vaid neid gif´e vaadata, isegi trailerit pole mõtet piiluda, sest ega peale fännide poolt välja toodud ägemomentide midagi muud pakutudki. Zombiefilm lõpuks nagu ikka, vahele tõeliselt iiveldama ajavat hispaania huumorit, ehk machotamist ning kelmusi. Lisaks siis veel see Kuuba rahvuslik uhkus, et meie maa ja meie rahvas ja kuigi keegi kommunismipropagandat ei teinud ja paar torget oli isegi sees, jättis ometigi mulje, et ega Hispaaniast tulnud filmimehed kohalike võimuritega tüli kisu. Võta või kasvõi vihjet sellele, et Fidel Castro on zombieks muutunud, no nii peen ja tagasihopidlik väike huumorinüke. Aga oleks võinud ju labidaga täiest jõust sotsiaalolude pihta lööke jagada, nüüd said vaesed elavlaibad vaid kõik matsud enese pihta. Kehv komöödia, kehv zombiekas. 1,5/5

Palun väga! Nüüd te ei pea filmi vaatama.

Abraham Lincoln vs. Zombies

Abraham Lincoln vs. Zombies - Richard Schenkman 2012

Abraham Lincoln: Vampire Hunter tundub traileri jargi olevat üks suur jama, selline pop moodne kino kus mainstreami raames lubatakse noorte peibutamiseks sisse situatsioone ning huumorit mis mis mõned aastad tagasi veel vaid b-kinos filmifriike rõõmustasid. Aga ikka vaataks ju ning selle pärast sai masinasse lükatud mockbusterite lipulaeva The Asylom´i petukas. Ütlen ausalt, et seekord vedas pasafirma mind ninapidi ja olid filmi vaatama asudes täiesti kindel, et nüüd kohe näen Timur Bekmambetov jura ära. Well, üks jura asendus teisega, kohe kindlasti kehvemaga, aga samas tuleb Absolom´ile krediiti anda - tundub, et nad viimasel ajal ikka üritavad rohkem ja panustavad suuremaid summasid filmidesse. Kui nüüd keegi firma produdest otsustaks originaalkäsikirja järgi midagi vändata, võiks isegi filmi saada. 1,5/5

Ratatoing - mitte päris see õige film.

Hard Rock Zombies

Hard Rock Zombies - Krishna Shah 1985

Hard Rock Zombies oli õuduskomöödia ajast mil veel igasufgused juustused filmid nägid head välja kasvõi selle pärast, et võeti filmilindile ja mitte digitaalselt üles. Filmilindi pehme pilt andis tobedale linaloole juurde just selle nostalgile videokassetilt õudukate vaatamise tunde läbi poolluitunud toonide ja kui näha sai veel väikelinna konservatiivsete töllide tögamist ning parodeerimist, haledat pophevi, ennast aastakümneid varjanud nnatsieliiti, iseennast ära söövat zombiet ning teismeliseea puhast süütut armastust, siis võis isegi rahule jääda, kuigi mingi meistriteosega ei ole tegemist mingil juhul. Kerge snäkk, kõhule liiga ei tee. 2,5/5

Hard rock zombied tõusevad kasvõi hauast, et anda plaadistuslepingu nimel produtsendi jaoks üks kontsert.

The Dead

The Dead - Howard J. Ford, Jonathan Ford 2010

Zombiefilm, mille tegevus toimub Aafrikas. Lootsin salamisi, et selline seikluslik manner annab vanale tuttavale teemale boosti juurde, kuid suurt erinevust valge mehe ja musta mehe zombistumisel ei olnud. Väike nõks aga oli sees küll, ikka justkui teistlaadi kui linnatänavate asemel tiirutati savionnide vahel ning maanteede asemel ahvilevapuude salus. Ega siin otseselt oskagi öelda, et kuidas paremini oleks saanud. Mainiks vast ainult, et neid neegerzombisid oli veits liiga tihedalt. Maa on ju iseenesest väga hõredalt asustatud, kuid ükskõik kus peategelased auto kinni pidasid, oli see väikeses külas, hüljatud lennuväljal, avaras savannis, mägisel alal või kõrbeliivade äärel, kohe oli pool tosinat lihahimulist elavlaipa platsis. Põnevuse pakkumine, mõistan väga hästi, kuid hüljatud inimtühi päikeselõõsas praadiv avar maa oleks hulga hirmutavam olnud. 2/5

The Walking Dead - 1. season

The Walking Dead - 1. season - creator Frank Darabont 2010

Ei olnud plaani sarja vaadata, aga DVD pisteti pihku ning kuna episoode vaid kuus, siis otsustasin pilgu peale panna ja ei kahetse. Koomiksit olin lugenud ja juba siis, enne seriaali valmimist, väitnud, et see sobib ülesehituselt suurepäraselt teleseriaaliks ning sisemine nostradamus ei petnud, tegu oli igati mõnusa ajaviitega. Koomiks oli küll põhjaks, kuid põhipunkte ning üksikuid momente välja arvates, liikus telesari väheke teises suunas kui pildirida. See ei olnud aga halb, oodatud tegevuse asemel midagi muud, kuid samas analoogset, nähes oli põnevust veel rohkem ja kuna koomiksis on hulga rohkem materjali ning seriaalgi alles pooleli, siis loodetavasti näidatakse ka asju ja tegevusi mis nüüd veel välja jäid.

The Walking Dead´i tegi heaks ust eriaalilikkus, ehk siis pinev moment millega üks tavaline kinofilm lõppeks, oli sarjas vaid üheks väikeseks episoodiks ning teadsid, et järgmine osa pakub taas samalaadset tempokat zombieactionit. Ega nüüd 6 osa ka teab mis palju ei olnud, kuid ikkagi sai elavate laipade kõmmutamist hulga rohkem kui ühte kinofilmi mahuks. Mõned meigid näos olid totakad ning torkasid kohe inetult silma ja filler-lobisemist oli samuti liiast, kuid muidu veetsin sarja seltsis ühe äraütlemata mõnusa õhtupooliku. 4/5

Condoleezza Rice´i cameo.

Resident Evil : Afterlife

Resident Evil: Afterlife - Paul W.S. Anderson 2010

On sellised filmid mida tuleb ikka vaadata, ükskõik kui suureks pasalasuks sa seda juba ette pead ja tead. No näiteks kõik Terminaatorid ja Predaatorid ja sama lugu on ka Resident Evil´iga, on need siis arvutiga tehtud seiklused või lihast-luust näitlejatega, ikka on mul vaja neid kõiki näha. No ei hakka siin pikalt seletama, et mis fakkis ja mis sakkis, teada-tuntud lugu ju selle "seriaaliga", et palju ajutööd ei pakuta ning vaataja saab lihtsalt veits üle tunni ekraani eest tsillida. Zombiied meeldivad ju kõigile ja miks mitte vaadata kuidas üks tsikk-naine neid teise ilma saadab, pidades samas sõda verivaenlase, vihmavarje tootva suurfirmaga. Afterlife ei olnudki kõige halvem, paar varasemat on isegi viletsamtena tundunud. 1,5/5

The Dark Hour - The Cold Hour

La hora fría - Elio Quiroga 2006

Üle mitme aja taas hea tundega ja hästi sätitud ulmehorrorit nii, et suured tänud soovitajale! Survival stoori grupist inimestest kes elavad kindlaid reegleid jälgides hiigelhoone ühes tiivas, turvalises tsoonis ning on seal juba aastakümne jagu vastu pidanud. Loo edenedes selgub, et mitte kõige edukamalt. Vaikselt hakatakse ka andma teabekilde neid ümbritsevatest ohtudest ning ekstreemse situatsiooni loonud juhtumiste algupärast. Just see tükk-tüki haavalt toimuva avaldamine muudabki filmi nii nauditavaks. Pidevalt kerid peas läbi pooltosinat võimalikku stsenaariumi (alternatiivajalugu, post-apocalyptic, tulnukad...), avastamaks taas kümme minutit hiljem, et asjad ei ole nii lihtsad kui alul näis. Lugu võtab mitmeid käändeid millest kõige kauem saab vast sõita zombieteemal, need elavate laipade märgid on üsna algusest saati loetavad. Kuid pakutakse ka muud. Põnev ja korralikult tehtud. Vaid ühes überkillimise stseenis jääb mulje, et tegu on b filmiga mis kusagil angaaris linti võetud, muidu vaataks nagu täitsa viisakalt lavastatud õudusfilmi. Isegi Silke ei võtnud tisse paljaks, kuigi ta oma varasemas eas tegi seda igas filmis. Nauditav üllatusi pakkuv õudusfilm mis segas mitmeid žanreid, kaasa arvatud romantika ja draama. 4,5/5

Toad ja koridor, elupaik mitmeid pikki aastaid.

Deathdream - Dead of Night

Dead of Night - Bob Clark 1974

Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi USA horrorkino ajaloost ning vaid see film jäi silma kui teos mis võiks huvi pakkuda. Mitte nüüd, et seal rohkem huvitavaid filme ei oleks tutvustatud, vaid lihtsalt elu jooksul on see jutu all olnud paremik juba varem nähtud. Dead of Night oli korralik film, kuid omas kindlasti kõrgemat väärtust valmimisaastal kui nüüd, sest need õudushoovused mis ta nelikümmend aastat tagasi valla päästis, ei tähenda tänapäeval paljut ning teos jääb lõpuks ikka lihtsalt klassikaliste õudusfilmide nimistusse.Lugu rääkis sellest kuidas Vietnami sõjas surma saanud noormees kõigi üllatuseks mõned nädalad hiljem täis jõus koju naaseb ja kuigi tal süda ei löö ning enese elushoidmiseks peab ta verd jooma, on vähemalt kõik rahul, et poeg langenute hulgas ei ole. Filmi parimad kohad olidki seotud sellega kuidas zombie ja vampiiri omadustega perepoeg püüab kõigest väest jätta endast normaalset muljet, kuid pidevalt on midagi tema juures viltu ja väär. Te nagu ise ka lõpuni ei taipaks mis toimub ja selle tõttu ei saa teda võtta ka kurjuse kehastuse, vaid samuti obskuurse olukorra ohvrina. Lavastaja elava laiba taustast palju ei ava, pigem võib seda filmi võtta kui vana inglise pärimuslegendi, ema soovil surnust tõusnud poja kojutuleku, uustöötlusena. Hea spooky stoori aga tempo, eriefektid ning ülesehitus ei tundu aastal 2010 enam nii haaravatena. 3/5

Andy muutub järjest vägivaldsemaks.

I Love Sara Jane

I Love Sarah Jane - Spencer Susser 2008

Aussidel on kohe selline eriline suburbiafilmide tegemise tunnetus. Näiteks käesolevas lühifilmis oli osatud veerandtunniga vaatajani tuua kogu linnalähedase elurajooni teismeliste maailm oma igavuse, esimeste romantiliste tunnetega ja arglike lähenemiskatsetega. Pluss sinna juurde pakkuda veel zombiekino, sest elavate surnute katk on üle maa käinud. Üks liikuvatest laipadest on Sara Jane´i hoovis ketti pandud ning kohalikud lähiümbruse poisikesed käivad olendit kiusamas, samas kui peategelane Jimbo istuks parem meeleldi peretütrega toas diivanil ja vaataks telekast uudisprogrammi mis teavitab vaatajaid zombieohtude eest. Mõnus romantiline koomiline zombiefilm. 4,5/5

Sara Jane.
PS. Spencer Susser´i uus film Hesher tundub tera olevat!

Zombie Clinic

Zombie Clinic - Rica Shinobu 2003

Lühifilmi algus meenutas kangesti neid paarkümmend aastat tagasi vene värviteleri vahendusel vaadatud õudusfilme saksa kanalilt, täpsemalt öeldes oli pilt justkui näitaks Pro7 mõnda ärakäiatud kvaliteediga giallot. Seitsmekümnendate toonid, riided ning võttepaikade fiil. Kahjuks aga astuti sellest ajastuhõngulisest õudukast välja ning lõpetati üsna labaselt, kusjuures ma niipalju ei heidagi ette nõrka lõppu, kui just selle eurohorrori illusiooni purunemist seoses paari nõmeda kaameranurgaga. Kursuse töö Londoni Kinokoolist. 1,5/5

ZMD : Zombies of Mass Destruction

ZMD: Zombies of Mass Destruction - Kevin Hamedani 2009

Muhelesin heameelest, et täitsa kobeda horror-komöödiaga on lõpuks hakkama saadud, selline mõnus soe huumor, korralik teostus ja armas indiefilmi fiil. Vähemalt filmi kolmekümnendal minutil tundus nii, sel hetkel kui trimmeriga zombiesid notiti ja kogu kapist väljatuleku gay-koomika just lõpetatud. Edasi toimus aga midagi täitsa suvalist mis sisaldas haigutamaajavalt pikaks venitatud stseene kirikus ning keldris, kusjuures mõlemal olid väikesed substoorid, kuid täiesti ebavajalikud. Eriti veel see terroristist sisevaenlase teema. Ma saan aru küll mis kuramuse naela seal taoti seoses lavastaja nahatooniga, kuid üldpildis oli see täitsa mõttetu ja seda nii otsese huumori kui ka post-9/11 sarkastilisuse võtmes? Mõne aja pärast kiskus vaevaliselt taas vedama ja kohe-kohe tõotas minna üheks hellaks veristamiseks, sest säärast filmi lihtsalt muud moodi ei saa lõpetada. Nali ja veri koos, vaid sedasi saab väärt splätter-komöödiat pakkuda. Nii muuseas tsekkasin mängija näidikut ning kui see teatas mulle, et filmi lõpuni on jäänud kõigest 10 minutit, läks tuju nulli. Just sel hetkel kui oleks pidanud tulema vähemalt kakskümmend minutit kestev soolikakarneval, hakati hoopis asju kokku pakkima. Pettumus ja viharusikas. Korralikult tehtud ja paljutõotav aga lõpuks üks peenike susin. 2,5/5

Austusest žanri vastu sai skoor võrra kõrgem.

Pontypool

Pontypool - Bruce McDonald 2008
Eve: The Temptation - Britt Randle 2002
Dada Dum - Britt Randle 2007
The Deaths of Chet Baker - Robert Budreau 2009

Kaheksa aastat tagasi oli mul päris karm paanikahoog. Kui alul sees keeras ning ma ei suutnud sekunditki paigal püsida, siis enne kaelalihaste krampi ja teadvuse kaotust lõi kõne segamini. Mõtlesin peas üht, kuid suust väljatulevad sõnad olid hoopis teised, kusjuures samas sain ise väga hästi aru, et räägin hoopis seosetut iba. Tahtsin kõrvalseisjatele teatada, et on ülipaha olla ja abi paluda aga välja tuli otse kui lapselalin, laused ilma mõtteta ning sõnad õhust haaratud. Seetõttu tulid mulle vägagi tuttavad ette momendid kus nakatunu hakkas järsku sõnu kordama ning käänama ilma, et sel oleks mingisugust seost olnud hetkeolukorraga. Mõistsin seda hirmu mis neid haaras enne kui sõnajõud mu mõtte täiesti enese alla mattis, teadsin väga hästi mis tunne see on kui sa oma kõnet järsku enam ei kontrolli. Sõnaviirused ei ole uudne teema, minu arust tegi sellest juttu isegi Grant Morrison, küll aga suudab see nakatatud kõne teema siiani mu uudishimu hoida. Kahjuks aga ei pakkunud Pontypool sedalaadi ulmelist (?) teemat piisava nutikusega, idee toodi küll letile, kuid jagama ei hakatud. Minu poolest oleks võinud 20 minuti jagu raadiloba vähemaks võtta ning selle asemele nakatunud sõnade teaduslikku tausta pakkuda, seletada mitmeid kõneviiruse teooriad ning sinna vahele pakkuda...näiteks kõnekoodiga avatud füüsilist mutatsiooni. Väheseks jäi keldriruumi surutud põnevusest kui ka intrigeeriva teema taustakäsitlusest, kunagiste indietööde eest kultuslavastaja staatusesse pääsenud mehe jaoks liiga lihtne teos. Boonusena kaasas olevad Britt Randle´i lühifilmid Eve: The Temptation ja Dada Dum jätsid Marilyn Mansoni ja Tool´i videote mulje ning Robert Budreau The Deaths of Chet Baker jättis lihtsalt külmaks. 2,5/5

Väike lõpuvallatus.

Breakdown

Breakdown - Dave Moseley 2005

Paar päeva tagasi sai Viimsi Säästumarketi kõrval Rahvakirjanikuga paar sõna juttu puhutud ja sõber rääkis, et zombiefilm peab olema zombiefilm ning igatsorti uuendused siia žanrisse ei sobi. Zombied peavad käituma nii nagu George A. Romero aastal 1968 seadis, mitte jooksma, rääkima ja identideedikriise põdema. Zombiejutu peale tuli kange zombifilmi isu ja kuna ühtegi täispikka käepärast ei olnud, siis langes valik sellele lühifilmile. Tegu ei olnud just kõige vaimukama looga, kuid zombiede liikumiskiirusele, ehk just sellele vanakooli värgile, väljaehitatud nali töötas ja koolipoiste kaameraproov kõlbas vaadata küll. Hea tahtmise juures saab väga nappide vahenditega luua täitsa korralike asju, idee peab vaid olema. Filmi saab alla tirida kodulehelt. 2,5/5

Lähenev zombie.

Dead Snow

Død snø - Tommy Wirkola 2009

Vihje sellest, et mis laadi filmiga tegu saab olema, annab ühe tegelase seljas olev T-särk kultusfilmi Braindead´i logoga. Või mis sellest särgist! Posterid ning sisututvustus ju lubavad kohe natsizombisid ja kui juba Adolfi käsualused on veristamisteele asunud, siis lihtsalt peab fun olema ja teisiti ei saa. Muidugi võib seda fun´i liigitada mitmeti ja minul oligi ausalt öeldes suured eelarvamused filmi suhtes, kuid lõpuks võis tööga täitsa rahule jääda. Verd oli, soolikaid oli ja saksa mundris laibad inimesi kiusasid, kusjuures alul saadeti kahurilihaks Wehrmachti zombied ja seejärel SS valikrühmad hauasttõusnuid. Mõned gore kohad olid isegi originaalsed, kuid üldpildis pakuti keskmiselt head splatter-komöödiat. Küll aga võiks Kill Buljo : The Movie´ga nime teinud Tommy Wirkola filmile noomituse teha seoses liiga venima kippuva alguse pärast, sest noortegrupi mägedesse jõudmise ning esimese korraliku verepurskamise vahele jäi liiga pikk korraliku sisuta vahe. Aga eks võlusõnade paar "nazi zombies" tegi oma tööd ja ega euroopast just korraliku mängufilmi tasemel head õuduskomöödiat tule, seetõttu eriliseks virisemiseks põhjus puudub ja filmi sai üldpildis võetud mönuga. 3,5/5

Ein! Zwei! Die!

Hell's Ground

Zibahkhana - Omar Khan 2007

Minu pakistanlasest töökaaslane viibis just hiljuti kuu aega kodumaal ja võttis selle ajaga seitse kilo kaalus juurde. Poiss olevat suurest igavusest vaid diivanil vedelenud ja telkust kohalikke teleshowsid vaadanud samal ajal kui jällenägemisrõõmust ogar ema hommikust õhtuni linnupojukese jaoiks head ja paremat vaaritas ning kehakaal aina tõusis ja tõusis. Oleks Mohammed Akbar sel hetkel teadnud, et Pakistanis liiguvad ringi saastatud joogivee tarbimisest muteerunud zombied ja burkat kandev maniakk kes tapab juhuslikke metsa eksinuid, ega siis poleks poiss vanematekodus šerbetti puginud, vaid kiirelt ohtlikkust paigast sääred teinud. Lisade hulgas olnud intervjuud vaadata ei viitsinud ja seega päris täpselt ei tea kui tõsiselt noor paki oma filmitegemist võttis. See, et moslemiriigis zombekinoga segatud splätter-slasherit tehakse ei ole iseenesest just midagi erilist, lääne elusstiil on osade inimeste jaoks kindlalt olemas ja horrorfilmi tegijat just jumalavallatuste pärast kividega surnuks ei loobita, küll aga võivad mõnedki emad lavastaja eest oma tütreid peitma hakata. Mina igaljuhul filmi väga tõsiselt ei suhtunud, tegu pole mitte hea tööga, vaid pigem kurioosumiga mida on islamiriigis valmimise tausta rõhutades kergem turustada. Vaatad ära ja muigad nii mõnelgi korral, kuid teistkordselt küll masinasse ei topi. Liiga klišeelik ja sarnane lääne analoogidele. Kohalik folkloor oleks ise palju paremat ainest andnud õudusfilmi ( või naljafilmi ) valmimiseks ja midagi pakistanipärasemat ma ootasingi. 2/5

Pakistanlased tamater masalat söömas.