Down to the Bone - Snake Feed

Snake Feed - Debra Granik 1997
Down to the Bone - Debra Granik 2004

Imestan ikka, et kuidas see kokaiin saab Kesk-Läänes nii tugevalt laastamistööd teha. Mõistaksin kui jutt käiks vaid spiidist või methist mida ise mõnes vanas mahajäetud hundijalaveevabrikus kokku keedetakse, kuid kokaiini jõudmine ja kerge kättesaadavus mainerite ja metsurite seas väheke veider. Aga ju siis nii on, sest käesolev juba mitmes film kus just see narkootikum teeb salakavalalt tööd ja nimelt salakavalalt, sest poisid ja pliksid näevad välja nagu ponksid, kuigi viimased veeringud veetakse diilerile ja võetakse isegi laste kingiraha kui grammist puudu jääb.

Suurepärase Winter's Bone´i lavastaja Debra Granik´i kaks varasemat linalugu rääkisid just kesklassi narkoprobleemidest ja olukorrast kus just peldikus end oimetuks ei süstita, kuid tehakse piisavalt kulutusi, et asi pere ja laste koha pealt piiri ületama hakkab. Vera Farmiga ennast ja peret petva salanarkomaanina oli väga hea ning film teaberikas, kuid jäi üldpildis väheütlevaks. See midugi oli taotlus, lavastaja näitaski ühte väga tüüpilist situatsiooni ega püüdnud ekstreemsustesse minna.

Lühifilm Snake Feed oli mõnes mõttes isegi parem, maalähedasem ja  toorema lähenemisega dope´i diilimisele, kuid eks mõlemad ole just sellised korralikud väikesed filmid mida tasub vaadata kui on huvi toimetulekutoetuse ääremail elavate inimeste narkokommetest. Mina õppisin seda, et kui mõnel majal on aknakardina asemel USA lipp, siis sealt saab mida vaja. See lipuga antud signaal jooksis mõlemast filmist läbi. 3/5

Vera Farmiga noore emana kes võitleb, et saada lahti sõltuvusest nii enese kui laste pärast.

Dealer

Dealer - Benedek Fliegauf 2004

24 tundi diileri elus. Mees ärkab telefonikõne peale, võtab jalgratta ning asub väntama. Tee veeb teda erinevate "abivajajate" juurde, tiirutab natuke siin ja natuke seal, jagab heroiini ja kokaiini ning jääb iga tegelasega paarikümneks minutiks lobisema. Tundub üsna lahe ju, või mis? Kahjuks aga oli kõike seda püütud teha kunstiiselt kaunina ning seda va kahetsusejuttu ka sisse surada. Oleks aga võinudki jääda lihtsalt üheks mitte midagi ütlevaks filmiks kus diiler sõltlastele pakikesi kätte veab. 2/5

Seentega ei kaubeldud. Poster arvatavasti vihjab, et narkomüüja on mürgiseen.

Reindeerspotting: Escape From Santaland

Reindeerspotting - Pako joulumaasta - Joonas Neuvonen 2010

Soomes parajalt kõmu tekitanud dokumentaalfilm. Mõistetav, sest teos on ühe Rovaniemi narkari poolt filmitud portreelugu oma sõbrast, veelgi sügavamalt uimastite küüsis olevast sõltlasest. Droogiks on Subutex ja mänguks pidev rahanuiamine, hankimine või varastamine, Portreteeritav räägib häbenemata oma sõbra kaamerasse kõigest mis hingel ning teeb varjamata oma süstid kaamera silma all. Narkari elu sellisena nagu ta on, ega imestada pole midagi ja teada värk, kuid ühe amatöörlavastaja jaoks on tegu siiski väga kõva debüüdiga mis liikus asja üdimes. Kui palju see režissöör ise junkie oli, on muidugi ise asi, kuid võib aru sada, et sooneoda ei ole temalegi võõras teema ja tänu sellele on fimis näidatu ehe elu mehe ümbert. 3,5/5

Soome narkaritel ei ole muidugi ka midagi viriseda, ikkagi heolu riik ja vajadusel saab nii ravi kui leiab ka raha Subutex´i ostmiseks, keegi prüguikasti kõrval ei süsti, tagumikku metroojaamas ei müü ega pargipingil maga.

Drugstore Cowboy

Drugstore Cowboy - Gus Van Sant 1989

Apteegikauboi on küll aasta-aastalt järjest paremaks läinud. Noorena kinos vaadates tundus lihtsalt laheda filmina, kahekümnendate alguses huvits mind asja juures kogu see narkoteema ja muud asjad jäid justkui varju. Nüüd peale tosinat aastat taas vaadates meeldisid mulle aga hoopis hullupööra rõivad, kogu narkarikamba ebauskumiste ja salakommete karnevaal ning vanahärra William S. Burroughs´i juttud inimõuste teemadel. Ja ega mul varem olnud silmagi kirjanikku märgata, nagu jäid varem mu silme eest varjatuks ka Heather Graham´i ja Max Perlich´i mõnusad pisirollid ning lavastaja Gus Van Sant´i cameo. Nauding heast filmist, asstate pärast vaadates panen juba täishinde. 4,5/5

Narkarid aastal 1971.

Less Than Zero

Less Than Zero - Marek Kanievska 1987

Vaatasin ära maailma kõige halvema dope´i panemisest rääkiva filmi. Hea meelega annaksin nulli aga kuna oli võimalus näha narkouimas Robert Downey Jr.-i kes nägi enne trellide taha panemist arvatavasti samasugune välja ka in real life ja nautida sai ka Teet Margnat narkokaupmehena, kuna James Spader diilerina sarnanes seekord meie telestaariga üks-ühele, kuid muidu aga ei päästnud teost isegi Bret Easton Ellis´e nimega seostamine, sest Beverly Hills´i rikkurilastest kokaiinitarvitajate elu oli lihtsalt naeruväärne. Nagu junkiefilm ikka aga teistes proportsioonides - mädanevate haavadega kaetud näo asemel oli palgel vaid kerge higi ja punetus, heroiini asemel tõmmati kokaiini, paar korda suitsetati ka crack´i ning vahendajale oldi 20 doltsi asemel 50 000 sees. Kas poetan selliste narkomaanide jaoks pisara? Loomulikult mitte, sest ei ole mõtet lollidele kaasa tunda. Tüübile kes diilerilt ühte doosi palub, samas kui seljast särk ja pintsak müües võiks teenida raha mille eest LA downtown´is saab nädala crackipiibu otsas istuda. 1/5

Junkie life in Beverly Hills.

Traffik

Traffik - Alastair Reid 1989

Kui ma vaatasin Steven Soderbergh´i narkodraamat Traffic, ei osanud ma arvatagi, et tegu on remake´iga kuulsast briti teleseriaalist. Alles aastake hiljem kui see film töökaaslasega jutuks tuli, teatas ta mulle, et Kesktelevisioon oli üheksakümnendate alul näidanud seriaali "Heroiini teekond" ning Traffic põhineb sellel. Jäi aastate taha ning mingil hetkel tundus mulle, et eeskujuks oli hoopis miniseriaal Drug Wars: The Camarena Story aga paar nädalat tagasi kui Traffiku otsa komistasin, ei olnud enam kahtlust mis film oli USA indielavastajale remake´i tegemisel tõuke andjaks.Imestama pani aga kui täpselt oli Soderbergh oma eeskuju järginud, tavaliselt minnakse ikka originaalfilmist kaugemale ning püsitakse sarnasustes vaid põhiliini punktides, käesoleval juhul aga liiguti üsna lähestikku ning toimus isegi otsest stseenide uuslavastamist. Lõpuks võib öelda, et remake´is oli heroiini asemel kokaiin ja mehhiklasi asendasid sakslased ning pakid. Brittidel oli aega rohkem käes, tegu ju ikka kuue osalise miniseriaaliga ning seeläbi osati mõneski kohas sügavamalt kraapida. Mindi üsna heroiini lätete juurde, suudeti peale krimipõneviku pakkuda veel ka kolmanda maailma sotsiaalprobleeme, euroopa ning Inglismaa omadest rääkimata. Ning suudeti olla masendavam. USA filmis oli ikka see va hollywoodi mekk juures ning seeläbi jäi sõnum kaheldavaks, britid aga seevastu tõid traagika pärale. Traffik oli justkui kaheksakümnendate The Wire, avas end mitmest küljest ja lõpuks pakkus õnneliku lõpu asemel realistlikku tõdemist, et teed mis sa teed, ega narkot tänavatelt ikka minema saa ja nüüd, kakskümmend aastat peale seriaali linastumist tuleb tõdeda, et tegijail oli õigus. Valmimisaastal kindlasti väga raju, kuid täiesti adekvaatne ning aktuaalne veel tänapäevalgi. 4,5/5

Poppy fields forever.

Pure Shit

Pure S - Bert Deling 1975

Kes ütles, et narkarid on ühed pilves uimerdajad? Siinses filmis niisama passivat süstlaorja ei näe, kõik pidevalt sahmivad ja sahmerdavad ringi, otsivad nutsu järgmise doosi jaoks. Elu aga on karm ning kord topib keegi kogu su kraami soonde ning kõngeb üledoosi kätte, samas viivad mendid peidupaiga tühjaks või on diiler ise kuival ja kraabib ümbrikke puhtaks, et kasvõi midagi soonde saada. Järgmine hetk müüvad gängsterid heroka pähe rotimürki, apteegist varastatud retseptiravimid kukuvad käest kui politseipatrulli eest joostakse või on mõni kraamimüüja nii segi, et pigem kihutab sulle kuuli pähe kui teeb ausat äri, pakub valget väärtusliku austraalia dollari vastu.Ausside narkofilm oli kergemat laadi ja junkide tegemisi kujutati pigem koomilises kui traagilises võtmes, kuigi eks ausalt tehtud film mitteausatest moodustest raha hankida sisaldas paratamatult ka uimastite vastast ning kriitilist sõnumit. Peategelane, hüperaktiivne narkosebija, meenutas kangesti paarikümne aasta tagust Peeter Sauterit, alles hiljem kui prillid eest võttis, tuli välja, et hoopis teine mees. He he!
Hea musta huumoriga narkarifilm, väga pulli ajastuvaba fiiliga, sest ega siis heromeestel ole aega moega kaasas käia ning seega sobiks film valmimisaasta asemel ka nii kuuekümnendatesse kui kaheksakümnendatesse. 3,5/5

OD on tulemas.

The Panic in Needle Park

The Panic in Needle Park - Jerry Schatzberg 1971

Draamafilm kahest narkomaanist kes püüavad 1969 aastal üle elada heroiinikriisi, niinimetatud paanikat mis Süstalapargina tuntud NY ala pitsitab. Presidendivalimiste eel on mitmed ametkonnad pannud narkovastasele võitlusele pressi peale, diilereid korjatakse tänavailt ja muidu kasutajaid tühjendatakse üle päeviti. Kõik see on löönud hinnad lakke, sest kui varem sai ühe doosi kätte kolme dollariga, siis nüüd tuleb juba seitse välja käia ning hind tõuseb pidevalt. Peagi on peategelaste päevase doosi maksumus 80 doltsi ning järjest raskemaks muutub "enesetunnet kohendava" pulbri hankimine. Vargused ja prostitutsioon. Politsei aga teab hästi mis nuppe suruda, sest mida kitsam olo narkaritel on, seda varmamalt nad üksteise peale kaebavad ning on valmis doosi eest ükskõik milleks.The Panic in Needle Park oli kunagi Kanal 2 lemmikfilm mida nad päeval ja ööl näitamast ei väsinud. Juba siis oli kange tahtmine vaadata aga alati sattusin poole pealt peale ja loobusin. Nüüd on lõpuks nähtud ja süda rahul, sest tegu oli igati korraliku junkie-filmiga, teosega kus esmakordselt mainstreamkinos näidati otsest süstimist. On räigemaid ja depressiivsemaid, kuid selle filmi kergemat laadi ja pealiskaudsem tunnetus oli isegi sobilik. Noor Al Pacino oli veenev ja tänu siinses filmi narkarirollile sai ta aasta hiljem kuulsust toonud osatäitmise Francis Ford Coppola maffiafilmis. 3,5/5

Berlin Calling

Berlin Calling - Hannes Stöhr 2008

*SPOILER* Saksa tekno-DJ on masenduses kuna plaadifirma lükkab järjest mehe järgmise albumi materjali tagasi, väites, et tegu ei ole mitte küpse kraamiga, vaid vajaks veel korralikult kõpitsemist. Mees prooovib muret narkootikumidega lahendada, paneb mingit psühhotroopi liiga palju, katus sõidab minema ning ärgates avastab end psühhiaatriakliinikust kuhu arst soovitab tal mõneks ajaks puhkama jääda. Alul puiklenbmees vastu, kuid peagi avastab, et haigla rahulik õhkond sobib muusukategemiseks suuurepäraselt. Peagi valmid uus materjal, mille peale alul vaimustunult aplodeeritakse plaadifirmas ja peale reliisimist on kogu maail pöördes*SPOILER END* Selline banaalne lugu. No ma oleks võinud isegi seda pideval klišeedel liugulaskmist tegoijaile andestada kui mees lõpuni välja oleks droogide patrioodiks jäänud aga eks oli taas vaja üht imetabast tervenemist näidata, halleluuja ja edasi kuldsesse tulevikku. 2/5

What We Do Is Secret

What We Do Is Secret - Rodger Grossman 2007

The Germs´i legendaarsest lauljast tehtud filmi suhtusin alul eelarvamusega, eriti veel kui kuulsin juttu, et bändi re-union turneele on lauljaks kutsutud filmis Darby Crash´i mänginud Shane West. Tundus kuidagi fake olevat, see kingade täitmine kui ka LA punk-rock skene elutruu ülesmanamine tüüpilisest indiekinost väheke suuremate summadega, teades samas, et ega keegi ei ole huvitatud Hollywoodi poolt tehtavast pungifilmist kui see just Sex Pistolsist ei räägi. Ja lõpuks ei ole ma kunagi The Germs´i tulihingeline fän olnud, see grupp on minu jaoks alati kuidagi veniv ja uimane olnud. Uimasuse saladus lahenes kusagil filmi keskpaigas, selleks momendiks kui olin juba oma eelarvamuste barjäärist üle saanud ning nautisin filmi täiega. Nimelt oli Darby Crash heromees ning kui stuudios suudeti veel singlid ja ainsaks jäänud LP normaalselt linti saada, siis lavalaudadel muutus vokaal ja samm süstla tõttu töntsiks, mängimine takerdus ja rohkem püherdati põrandal kui karjuti sõnumit mikrofoni. Uimastid oli üks allakäigu põhjustajatest ja ülim nihilism teine, kuid väheke pungiajalugu tundev näeb ka muusikalist paigaltammumist ning hilisemat uuele tooremale tulekule jalgujäämist. Film kindlasti pakub rohkem inimesele kes teab selle aja bände ja muusikat, sest paljut otseselt lahti ei seletata ning läbi viksatavad kuulsused jäävad anonüümseteks. Kokkuvõttes hea biograafia ja dokument Los Angelese esimesest punkbändist ja selle staarilikust juhtfiguurist. Mulle meeldis. 3,5/5

The Germs.

The Last Joint Venture

Den Siste revejakta - Ulrik Imtiaz Rolfsen 2008

Kuna eesti narkofilm jättis tühja tunde, siis otsustasin õnne proovida norra tänavuseaastase dope´i müümisest rääkiva teosega. Filmi peategelasteks olid kaks sõpra kes aastal 1971 unistasin hipikommuunist kus võiks vaid vedeleda ja kanepit popsutada. Kaheksa aastat hiljem pole mehed oma plaanidest ja eeskujudest loobunud, kuid maailm nende ümber on võrreldes aastatetagusega hoopis tumedam ning ohtlikum paik. Hipid on väljasurev rass ja kanepi asemele on tungimas heroiin, lillelaste aeg on konkreetselt ümbersaamas ja nende ideed ei toimi enam pealesuruvas kapitalismis. Kiitust tuleks kohe jagada igavestest hipidest sõbratandemile Carl-Robert, just nende sümpaatsed tegelaskujud andsid kogu filmile väga heatahtliku kergelt-liikuva fiili, puhastasid aurat ja tõid meeldiva ürdilõhna. Kaks eluaegset sõpra, peatumatut zen-rändurit ja pilvevenda kes hoolimata oma flower-power backround´ist liigutavad kilode kaupa hashi kohalikus jaemüügis. Kaks piisavalt elu näinud meest kes ei peljanud ka pontšot õlult heita ja piipu taskusse peita kui oli vaja oma rusikaid käiku lasta. Tegu oli heatuju filmiga ja kuigi sisse toodi ka karme noote ning teost võis pidada krimidraamaks, jäi minule enim silma just see helge idealism ja sõbralikkus mida oma aja lillelapsed endas kandsid. Koomiliste momentidega ajastufilm mis ilmekalt näitas ühe dekaadi lõppu kus hipide südamlikkust hakkas asendama kasuahne yuppide materialism ning noorte küüniline punk-hoiak. 3,5/5

Igihaljad hipid.

World's Most Dangerous Drug - Meth

World's Most Dangerous Drug - National Geographic Channel 2006

Pikem kirjutamispaus tuli sisse kuna möllasin vahepeal lahe teisel kaldal. Nagu ikka ostsin hulga raamatuid, nende seas kauaotsitud Antti Tuuri dokumentaaljutustuse "Kertomus järvestä", Peter Englundi esseedekogumiku ja Anthony Swolford´i biograafilise sõjaromaani mille järgi vändati mulle meeldinud film nimega Jarhead aga ka kergemat kirjandust nagu Bukowski, Kosinski, Irvine Welsh, Lemmy elulugu ja paar puuduvat Harjunpää lugu. DVD-de suhtes suutsin end seekord tõesti vaos hoida, sest ostukorvi kukkusid vaid Deadwood´i täielik box, kaks John Woo Hongkongis vändatud filmide kogumikku ning seekordse soome filmiklassika eest kandis hoolt Paasilinna roomaanil põhinev Ulvova mylläri.Methamfetamiini Soomes ei pannud, küll aga viina ja seda nii mehe moodi, et võitlesin viinamürgitusega peldiku põrandal ja vägivaldse idioodiga baari ees. Küll aga tuli meth jutuks, sest vaatasin dokki hetk enne laevale hüppamist ja seega oli olutlasi taga vaja kiiresti muljeid jagada. Ma polnud kristallist varem just palju kuulnud ning seetõttu oli film põnev, samas aga jälle see propagandamekiline teleformaat kus sa juba ette tead mis järgmisena jutuks võetakse, kuidas vastav saade ülesehitatud on. Oleks võinud methiga tutvumiseks mõnd teist dokki vaadata, neid mitmeidki väljas, kuid nüüd veits hilja. Teistkorda ka niipea selle droogiga taas tutvuda ei soovu. 3,5/5

Meth smile.

The Wire - 5. season

The Wire - created by David Simon 2008

Viies ja viimane. Kahju muidugi, et seriaal ära lõpetati aga nagu vend just eile ütles kui The Wire jutuks tuli, et pigem asjad õigel ajal kokku pakkida kui Sopranode laadselt viimaste aastakäikudega manduda. Viis hooaega on juba piisavalt ning kuigi igaüks neist näitas ning tutvustas hooaegade kaupa ( narkomüük, korruptsioon, koolireformid, ametiühingud ja meedia ) Baltimore´i elu ja sotsiaalsfääri erinevaid tahke, siis tegelikkuses aitas ka. Värskus säilis ja ega ka David Simon veel puhkusele lähe, mehel on Baltimore´i tänavatest veel mida rääkida ja tänu tema loodud sarjade edule ka materjaalne baas oma sõnumi rahvani viimiseks. Tegelikkuses kandis viies hooaeg ebneses juba esimesi väsimuse märke ja jäi kohe kindlasti oma sisukuse poolest kolmanda või neljanda varju. Samas aga peab mõistma, et tegu oli viimase, otsi kokkutõmbava sesooniga ja selles kontekstis oli tegu lõpuks ikkagi suurepärase tööga. Alul muinasjutulisena alanud stoori sai kena usutava lõpu, lisati väheke üllatusi ning ootamatusi ja lõpuks tuldi pisiasjades ka sarja austajatele vastu, näidates hooaja jooksul korraks kõiki sarjast läbikäinud tegelasi. Osati teha korralik lõpp mis peaks rahuldama kõiki. Põnev oli tajuda, et olles David Simon´i loominguga juba väheke paremini kursis, märkad sa Baltimore´i scene ühtsust, ehk The Wire´i sarjas elemente ja tegelaskujusid teistest stssenaristi loodud sarjadest. Näed vilksamisi tänaval mõnd Corner´i tegelaskuju, tunned ära reaalsed inimesed kelle järgi mõni roll on loodud näitlemas pisiosas, paned tähele, et Kõrts mida külastatakse on Homicide´i detektiivide lemmikpub´i ja avastad baarileti ääres istumas paar teise seriaali peategelast. Isegi cornerid tuled juba tuttavad ette nii, et west-side´is kõnniks ilma kaarditagi. The Wire on ja jääb mu lemmikseriaaliks ning tänu sellele olen huvituma hakanud ka teistest krimiseriaalidest aga ka inner-city ghetodraamadest ja neegerpättide elu kujutavatest filmidest. Sari oli terav ühiskonnakriitika, parim USA sotsiaalse tausta valgustamisel ja suurepärane teejuht tänavakultuuri ( riided, släng, muusika ) tutvustamisel. Aga eks iga hea asi saab ükskord otsa... 4/5

Baltimore´is õnneliku elusaatusega inimesi ei ole.