Buffalo Soldiers

Buffalo Soldiers - Gregor Jordan 2001

Müün, kingin ning viskan ära hulgaliselt DVD-sid, sest ruumi riiulites on vaja tähtsamate asjade jaoks, nagu näiteks raamatud. Igal juhul on DVD aeg otsa saanud ja kaduma nad mu korterist peavad, kuid esialgu tõstsin veel paarkümmend kõrvale, et mõned lemmikud taaskord üle vaadata. Buffalo Soldiers kuulus lemmikute hulka, tuulasin omal ajal isegi mitmes poes, et diski saada. Lemmikuks see USA sõjaväeelu kohati vägagi satiiriliselt kujutav ja seetõttu kodumaal isegi paar aastat linastumishetke oodanud linalugu jäi, kuid lõpp tundus seekordsel taasvaatamisel juistkui eriti mage ja munatu olevat. Ometigi on tegu pisikese, pea märkamatuks jäänud, pärliga mida alati väga mõnus vaadata, sest dope ja mariinid sobivad ju suurepäraselt kokku, nagu meile juba Platoon ja Apocalypse Now õpetas. 3,5/5

NATO väed Lääne-Saksamaa baasides. Aasta 1989.

Justified - 3. season

Justified - 3. season - created by Graham Yost 2012

Justified´i teine sesoon oli mulle päris meele järele, aga kolmas langes taas mürinal. Läbivat lugu, haaravat ning põnevat, ei olnud pea mingisugust ja see mida pakuti, oli tükeldatud hakseldatud ja uustöödeldud vana. Natuke siit ja kübeke sealt, samad tegelased samu asju ajamas. Igav. Peategelane ikka veel sarjaajaloo ebameeldivaim kangelane, kõik teised aga sümpaatsed, kuid ilmselgelt ei antud selle hooaja jooksul neile lihtsalt võimalust areneda ning ennast säravamast küljest demonstreerida. Varju jäi ka rikka paikkondse ajalooga Harlan County, koht mis juba oma enese jõuga võiks kogu sarja võimsalt edasi vedada. 2/5

Kui muidu on Justified´i postrid väga stiliseeritud, siis venelastel on asjast ikka oma maitsele paremini sobiv nägemus.

Seven Psychopaths

Seven Psychopaths - Martin McDonagh 2012

Michael Pitt ja Michael Stuhlbarg filmi alguses - kena kummardus kvaliteetsarjale. Tom Waits ja Harry Dean Stanton - meeldiv üllatus oli neid näha. Christopher Walken - rõõmustasin nagu ikka. Aga tegija oli seekord Sam Rockwell, kes kõrbes totumütsiga ringi käies meenutas oma näitlejakarjääri alguspäevade episoodilist rolli filmis In The Soup. Aga film ise oli suvaline ajaröövel, sest hoolimata suurepärasest näitlejakaardist, ei pakutud lõpuks midagi. Ei pulp-põnevikku, millele alul kõik vihjas, ega smart-kontsepti, mille poole tüürida püüti. Näitlejad ainuüksi filmi ei tee, keegi peab trummi ka taguma ja pasunat puhuma. 2/5

Sam Rockwell filmis In The Soup.

Two Rabbits

2 Coelhos - Afonso Poyart 2012

Nuxx on spetsialist antud teemal ja võib kohe välja laduda kolm žanrinimetust filmile mis segab hustler-komöödiat krimithrilleriga, aga mina ei tea ühtegi ja ütlen lihtsalt, et see brasiilia põnevik oli "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" tüüpi kinolugu kriminaalidest, kes üksteisel nahka üle kõrvade püüdsid tirida. Analoogsed briti filmid enam pinget pakkudaei suuda, kuid brasiilia suguvend oli selline täitsa muhe vaatamine. Koomilised karakterid, nipikas montaaž, vahele animeeritud lõike või teispildis flashbacké ning ka stoori selline kaasa haarav oma suhete ja kelmustesasipuntras, mida siis lõpuni välja pidevalt lahti harutati. Meelelahutuseks kõlbas see pulp-põnevik küll. 3,5/5

The Boondock Saints

The Boondock Saints - Troy Duffy 1999

Kusagil foorumis oli paar kuud tagasi film jutuks. Kiideti lavastaja/stsenaristi Troy Duffy kirjutamisoskust ning laideti maha mehe järjefilmi, ehk The Boondock Saints 2-te. Mäletasin, et juba esimene oli paras sitt aga kuna teksti lugemine tekitas tunde, justkui ei mõistaks ma filmi tema kogu hiilguses siis andsin teise võimaluse. Ei meeldinud ka nüüd, sest pole suurem lastefilmide sõber aga käesolev linalugu just selline kogupere seiklus oligi kus kaks poissi leiavad aarde, võitlevad pahade mereröövlitega ning lõpuks kohtuvad oma isaga, kõike seda aga tänu väheke ontlikule, kuid suure ja hea südamega naabrionule.

Tegevuspaigaks oli Boston ja minu vanusesd teavad kõik, et Bostonis pelatakse kovaa peliä. Siinsest filmist aga puudust täielikult omadus TOUGH ning see oli asendatud naljadega, millest mõni küll tõeliselt särav-vaimukas (tsekka extended scenes boonuste hulgast), kuid valdavalt lihtsalt noorte meeli ergastavad klišeed. Võta kust otsast tahad, aga lõpuks ikkagi muudetakse kriminaale kangelasteks ja tehakse (ka süütute kõrvalseisjate, nagu näha saate) tapjatest Robin Hood´id kes võltsäras seisaksid justkui rõhutute eest, samas aga egotripivad hoopis oma psühhoose välja. Ühed pätid kõik, pada sõimab katelt ning isegi Willem Dafoe ei jää tahmatriibuta. Munatu pulp-kino. 1/5

Sara

Sara - Maciej Slesicki 1997

Alkohoolikust eriüksuslase peretragöödia on vaid süvendanud mehe joomahullust, kuid kusagilt peab ka viina ostmiseks raha hankima ning kasimata haisev parmott läheb kohalikult maffiabossilt turvamehe ametit välja nuruma. "Ärimees" heidab vaid ühe pilgu peale, lubab anda pudeli õlut ning saadab joodiku minema. Juhuse tahtel aga plaanivad konkurendid just sellel hetkel atentaati, endine commando päästab krimikunni elu ja palgatakse tööle aga vaid ampulliga naha all. Mõne aja pärast usaldus mehe vastu süveneb ning boss teeb endisele parmule ülesandeks kaitsta oma alaealist tütart, seda vaatamata viimase pirtsakale suhtumisele talle määratud "autojuhti". Kui aga mees päästab ka tüdruku elu, muutub viimase suhtumine oma kaitseinglisse.Paar päeva tagasi Szamanka´t vaadates tuli hirmus ise mõnda Boguslaw Linda´ga filmi vaadata ning taaskord võtsin ette kunagise lemmiku. Suur rõõm oli tõdeda, et kunagi väga meeldinud film oli siiani super-hea, võiks isegi öelda, et üks paremaid b-põnevikke mis kunagi vändatud. A-klassi filmiks ei nimeta ma seda populaarset poola filmi vaid seetõttu, et lavastaja ise on meelega oma filmi just odavamat laadi põnevikuna üles ehitanud, kuid teinud seda oskuslikult ja hoolega, pakkunud piisavalt pulp-momente, et rebida filmi eemale kunstilise suunaga draamast ning samas jälle luues lihtsa filmiga uut kunstiteost. Ilmekas näide sellest kuidas on võimalik banaalsest loost välja meelitada suurepärane saavutus. Sara puhul ei saa ümber ega üle Luc Besson´i Léon´ist, juba teose pealkiri on nagu tagurpidi peegelpilt kus mõrvari nime asemele on asetatud kaitstava nimi. Peategelase nimi on siingi Leon, tema välimus meenutab eeskuju, samuti on ju tegemist noore tüdruku ning keskealise mehe suhtega. Leon´i filmi paralleel on taotluslik, lavastaja ei püüa o0ma imetlust eeskuju suhtes varjata, paaris kohas on näha seintel isegi originaalfilmi plakateid, vaid teeb oma tööga austusavalduse Besson´i miilikivile. Leidub viiteid ka teistele filmidele ( John Woo näiteks ) , kuid Leon on põhiline ja seda homage´i tunnetades sümpaatia Sara vastu vaid kasvab, alati on mõnus kui keegi ausat respekti üles näitab. Kui eeskujus palgamõrvar Leon ja Mathilda nahistasid vaid uncut pedoversioonis, siis käesolevas filmis hüppavad Leon ja Sara ( Agnieszka Wlodarczyk oli võtete ajal 16 aastane ) üsna ruttu voodisse, ei häbeneta paljast pinda ega kuuma kirga. Tegu ei ole aga vaid seksiga, arenev armastus on kujutatud ülimalt armsa ja romantilisena, lausa pisara võib silma võtta ja hinge paneb ohkama. Muidugi on ka see sulnis armusuhe taas täpselt b-filmidele omase liialdusega, kuid siingi osanud lavastaja kõike nii hästi kujutada, et noorte suhe paneb kivikujudelgi hinge heldima. Ja lõpuks veel kogu üheksakümnendate keskpaiga stilistika. Omal ajal ei osanud nende pättide välimust ja uusrikaste maitseeelistusi piisavalt tähele panna, olid meilgi ju samalaadsed kantpead ja "oligarhid". Nüüd tagasivaatena tuleb aga kogu see pätimood ning rikkakitš selgelt meelde, tungib teravamalt esile ja paneb täiega irvitama. Aga selle üle irvitab ka lavastaja ise, paljud teose mustahuumori momendid on just üles ehitatud ajastu vaimule. Vaimustav lihtne krimipõnevik mille huumor, romantika ning austus eeskuju suhtes on nii selged ja positiivsed, et ma ei ole kitsi panema pea täispunkte. See teos võiks olla eeskujuks kuidas teha korralikku b-põnevikku. Leon´i fännidele kohustuslik! 4,5/5

Leon ja Sara tangot tantsimas.

The Doom Generation

The Doom Generation - Gregg Araki 1995

Selle loo taasvaatamine näitas mulle selgesti kätte kuidas filmide mõistmine ning maitse muutuda võib. Aastal 1995 tundus Doom Generation üks ülimalt pingutatud ja ülesklopitud haip, kirjutati sellest pikalt ju Face´is, arutati noortekeskis kastreerimisstseeni üle ning näidati linalugu isegi Kinomajas. Tundus teravatele teismelistele suunatud ajuvabadusena, ainult cool´idele momentidele ehitatud nõrga teosega. Ma ei tundnud Gregg Araki käekirja ega tema visuaale ning minu jaoks ei olnud aastal 95 see film isegi indiekino, sest erinevalt näiteks samal aja lemmikfilmidest Rhythm Thief või Cold Fever, säras doomi-gen nagu väljamaa nätsupaber. 15 aastat hiljem on olukord täiesti muutunud. Kunagise haigutuse asemel nägin ma väga head noortefilmi, sest see kui midagi erilist ei toimu, ei tähenda midagi ning kogu varem häirinud ülestiliseerituse teema tundus nüüd hoopis geniaalse ajastumärkide võimendamisena. Kunagise glamuuri asemel nägin ma punk-anarhiat, ülevoolava pulp´i asemel täpselt eatud ja läbimõeldud ajapilti ning pop ja noortepärane ei olnud seda nüüd enam hoopiski mitte, vaid pigem hoopis üsna kitsale subkultuurile suunatud. Algas kirjaga "Hetero movie from homo director" aga ega siis Araki suutnud väikesest geitamisest hoiduda. Otsest penetreerumist küll ei toimunud, kuid kahe meespeaosalise vahel pildus sädemeid nii, et motellitoa linad, hamburgeriputkad ning autoistmed olid iga hetk süttimas. Seksi ja autosõidu peale ja alla taas tonnide viisi head muusikat, Gregg poisil oli hea maitse, tuleb taaskord tunnistada. Ainult, et need svastikatega jorsid oleks võinud lõpust ära jätta. 4/5

Rose McGowan´i aksessuaarid.

The Spirit

The Spirit - Frank Miller 2008

Pool aastat tagasi olid postrit ja promopildid päris kõnekad, kuid filmi ilmumise järel on kõigil mokk maas. Ei mingeid rõõmuhõiskeid ega visuaalivaimustust, kohustuslikus korras vaadatakse ära, öeldakse viisakalt nõrk ja unustatakse. Ja ega saa mina teisiti, ikka pidi vaatama ja ikka peab virisema, kuigi otsest pettumust ei olnud, sest puudusid vastavad ootused ja lootused. The Spirit oli väga tühi film ja mitte ainult selle poolest, et tegelased kumisesid seest ja saja minuti vältel tõesti midagi ei toimunud, vaid ka kaadrid olid harjumatult tühjad. Võimendatud must-valge koloriit juba ise tekitab vaakumit aga kui kaadris ka midagi ei asu, siis on tunne justkui vahiks tühja teatrilava kus prožektor valgustab tumedat lavasügavust. Hea küljena võib vaid välja tuua kohatist koomiksilikkust, seda küll mitte filmi enese koomiksilikkusena, vaid tegelaste ja tausta sarjis-stiili, linn oli justkui Gotham City ja kangelane meenutas Dick Tracy´t ning Shadow´it. Samuti oli tegelaste hulgas Kurt Vonneguti romaanist "Ema öö" laenatud Harlemi Muust Füürer himself, cameona küll teretulnud, kuid filmi enda jaoks ebavajalik. Kui tahate Sin City 2-st elamust saada, soovitan The Spirit vahele jätta, rikub vaid tuju ja maitset. 1,5/5

Tuvi katusel. Aga parem varblane pihus.

Mezzo forte

Mezzo forte - Yasuomi Umetsu 1998

Anime koosnes kahest pooletunnisest OVA-st ja esimest vaadates tuli selline eufooria peale, et otsustasin isegi lavastaja Yasuomi Umetsu varasema Kite´i ülevaadata. Joonistus oli ääretult kena oma kohatises nurgelisuses, vastanduvas koloriidis ja kenade pisikeste taustadetailidega. Teist osa vaadates aga entusiasm kadus, sest lõppkokkuvõttes oli stoori väga lame ning pelgalt pulp-vägivallale ja seksile head animet ei ehita. Vaatasin nimelt uncut versiooni mille 6 lisaminutit sisaldasid kahte seksstseeni. Samas ei saa aga ka väita, et vahet pole kumba vaadata, sest tsenseeritud versioon jääb teisest väljalõigatud hentaimomendist loobudes ilma võltstundeta mille friikilikkuses lastakse vaatajal paar minutit praadida. 2,5/5

Tsenseeritud versiooni cover.

RocknRolla

RocknRolla - Guy Ritchie 2008

Pohmellipäevaks oli mul varutud kaks filmi - City of Ember ja RocknRolla ning mõlemad täitsid oma ülesande hea ja halva piiril kõikuva kergmeelelahutusliku nonsensina enam-vähem ausalt. Millekski enamaks oli Guy Ritchie uut filmi raske pidada, sest kui absurdikitšina mõjuv stseen kus kaks endist dessantnikku camouflage´i-kirjude trussade väel Sektor Gaza rütmis kavatsesid nugadega inimest nülgima hakata välja jätta, siis midagi muud huvitavat lavastaja ei näidanud, vaid trampis mööda vana sissetallatud rada. Peale tema Lock, Stock and Two Smoking Barrels´it on aga seda rada nii mitmed briti pulpkino jäljendajat kõndinud nii, et kõik lirtsub, on libe ning porine, jalanõud ja püksisääred saavad mustaks, võtab hingeldama ja tekitab pidevat hirmu, et võid kogu täiega maoli käia. Ebameeldiv ühesõnaga, kõnnitav aga mitte liiga tihti. 2/5

Toby Kebbell on kunn noor näitleja küll aga siinses filmis olid kõik rollid ühtmoodi mõtetud.

Pusher

Pusher - Nicolas Winding Refn 1996

Tosinkond aastat tagasi meeldis film mulle väga, sai VHS-i kõigile tuttavatele pähe määritud ja eks seda vaadati ka nii, et lint välja venis, karp katki kulus ja kassett kahtlaselt kleepuma hakkas. Nüüd kui ära nähtud ka teine ja kolmas osa, tundub aga esimene film nooremate vendade kõrval kuidagi kahvatu ja vagur. Ime küll ja filmimaailma kuldreegli vastane aga järjelood on veel paremini välja kukkunud. See muidugi ei tähenda nagu oleks Nicolas Winding Refn´i läbilöögifilm kehv olnud, ei kaugel sellest, tegu oli ja on väga hea kuvaga Kopenhaageni narkokriminaalide argipäevast. Hea algus suurepärasele triloogiale. 3,5/5

Mul on bemmil uued kummid!

Pusher 3 : I'm the Angel of Death

Pusher 3 - Nicolas Winding Refn 2005

Pusheri triloogiale omaselt hakkas peaosatäitjal elu rappa minema ja mida rohkem proovitakse sellest välja rabeleda, seda sügavamale vajuti. Kolmas osa keskendus ööpäevale kohaliku serbia narkoparuni Milo elust, ning kui esimese filmi Frank ja teise Tonny olid juba märgitud kaotajad, siis Milo taoline kogenud gängster oskas viltuvedamistest hoolimata kukkuda käppadele. Vaatajale küll ei näidatud kuidas mees oma muresid tulevikus lahendab aga antakse mõista, et sellise pätikooliga vanapäss nagu Milo juba hätta ei jää ning kui ei aita nõu, siis jõud. Kolmas film oli taas väga hea. Kuna seekord oli Kopenhaageni narkokunnide maailma kujutatud läbi serbia, albaania, türgi ja poola pättida silme, ning etnilisi taanlasi polnud pea üldse, oli kogu film selle kultuurilise eripära tõttu koomilisem kui varasemad. Slaavi pätid on ikka hoopis teine matsakas ja kui pätitaustaga taanlased lihtsalt proovisid coolid tüübid olla, siis moslemitel ning ortodoksidel käed kohe sügelesid tapatöö järgi ja piinamine tõi naeratuse näkku. Häbi nüüd lausa, et ma aastaid pidasin Pusher´i jätkulugusid millekski tühiseks ega vaevunud vaatama, oleks võinud juba varem mõnusa filmielamuse osaliseks saada. Arvatavasti aga vaatan nüüd veel esimesegi osa uuesti, viimasest korrast juba tubli tosin aastat möödas. 4/5

Vananev kriminaal Milo.

Pusher 2 : With Blood on My Hands

Pusher II - Nicolas Winding Refn 2004

Pusher´i järjelugudega oli nii, et ma kohe meelega vältisin neid tänu külge jäänud kommertslikule mainele. Esimest filmi vändates ei olnud juttuge, et peaks veel paar lugu otsa keevitama aga kui Nicolas Winding Refn´i produktsioonifirma sattus rahalistesse raskustesse oli mees sõpru päästes kiirelt valmis lavastama oma hitfilmile paar kindlalt tulutoovat järge. Esimese filmi mainel ratsutamine ning selleläbi hõlptulu tegemine tundus rohkem eksploitatsioonikinole omase nobeda rahateenimisviisina ja seetõttu seadsin ma filmi kvaliteedi tugeva kahtluse alla ning loobusin järgedega tutvust tegemast. Kohe filmi alul aga kui kaamera näitas skandinaavia parimat meesnäitlejat, pätivälimuse omandanud Mads Mikkelsen´i, oli selge, et mingit hinnaalandust ei tee lavastaja seegi kord ja Taanimaa allilmas toimuvad mustad teod tuuakse vaatajani samasuguse huumori ja vägivallaseguga kui esimeseski hittfilmis. Õnneks ei püüdnud stoori seoses esimese filmiga järjepidevust ülal hoida, vaid oli hoopis iseseisev lugu mõnede samade tegelastega. Rohkem nagu Sin City laadne liikumine kus kõik patulinna lood on kergelt üksteisega seotud, kuid pakuvad vaatajaile erinevaid tegelasi ja elusaatuseid. Kui esimese filmi Frank oli lihtsalt mees kel viltu vedama hakkas, siis järjeloo heasüdamlikule Tonny´le on luuser otse näkku kirjutatud ja vaataja taipab juba esmakohtumisel temaga, et sellest mehe järel käib vaid rumalusest tekkinud häving ja õnnetus. Taani krimimaalmas pole aga rumalusele ruumi ja nii hakkab vaene mees end järjest sügavamale pahandustesse mässima. Korralik krimifilm musta huumori ja kerge pulp mekiga. 4/5

Mads Mikkelsen on raud!

Off Road

Off Road - Han Seung-Ryong 2008

Film alustas indie-draama ja väikese-eelarvelise põnevikuna, kuid varsti hakkas sisse loopima väheke popimaid süzheekäike, keeras pulp-kinoks ja lõpuks kaheldava pisarakiskumisega melodraamaks. Pangaröövi käigus liikuma pääsevat rahatäis spordikotti saadavad erinevate inimeste elusaatused ja mured, kõigi jaoks oleks rahahunnik pääsetee, kuid samas ka hukatus. Road-movie kahest masendunud mehest, kotitäiest kupüüridest ja relvast oli vaadatav, kuid mitte mingil hetkel ei peaks ma seda heaks filmiks, eriti veel sügavaks draamaks nagu teos olla lootis. Žanrinimetusi peale draama võis teisigi külge kleepida aga ükski lähenemistest polnud piisavalt originaalne ega atraktiivne. 2/5

Taksojuht ja prostituut.

Dobermann

Dobermann - Jan Kounen 1997

Dobermann mulle aastaid tagasi esmavaatamisel ei meeldinud, tundus ülestiliseeritud ja igav, kuid Adi ärgitamisel otsustasin uuesti tutvust teha. Hoolimata sellest, et vahepeal nähtud mõned Jan Kounen´i lühifilmid ja seetõttu tema sätendav-anarhistliku, tulirelva ja transvestiitide rohke, objektiive ja kaameranurki väänava ning fantasmo goreogore stiiliga rohkem tuttav, jäid muljed filmist aga ikka samale tasemele kui aastaid tagasi. Ma kohe ebainimlikult pingutasin ennast, et näha kogu välise sära ja muusikavideoliku virr-varri all midagi enamat kui lihtsat pulp kino, kuid peale paari originaalsena tundunud situatsiooni ei suutnud midagi über-überit leida ning isegi meelelahutuslik pool jäi minu maitsele kuivaks. Küll aga nautisin ma täielikult igat kaadrit kus viibis Tchéky Karyo. Tema esitatud psühhopaadist politseinik oli küll väliselt üpris tavaline vägivallatseja, kuid suutis ometi igasse oma sõnasse ja sellele järgneva vastuse vahele nii palju pinget pakkuda, et lõika või noaga krigisevat õhku. Kuidagi otsekoheselt toores sadist aga mitte lahedad psihhid nagu filmi pättide kamp pingutatult olla püüdis. Lugesin enne kirjutama hakkamist, et paljude arvates koomiksilaadne film aga ausalt öeldes tunduks sarnane koomiks isegi filmist igavam olevat, sest paberkandjal on sarnaseid lahedaid pätte ja katus-sõidab mente veelgi rohkem. Film vähemalt muigega vaadatav aga ausalt öeldes ootasin Kounen´ilt veelgi hullumeelsemaid ideid, pidevalt särinat ja täiega ülevõlli andmist. Lõpetuseks ei saa muidugi mainimata jätta, et filmis astus üles Monica Bellucci. 2,5/5

Inspektor Cristini ja ülekuulatav.