Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5

Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

The Third Planet - Третья планета

Третья планета - Aleksandr Rogozhkin 1991

Raskelt haige teismeline tüdruk on Helsingis ravil, kuid lääne doktorid teda aidata ei suuda. Varakast ärimehest isa otsustab panna kõik viimasele lootusele - viia tüdruk tagasi Venemaale ja seal asuvasse mõistatuslikku Tsooni. Saarel asuvas Tsoonis oli kunagi toimunud mingilaadi tuumakatastroof, ala on armee poolt valvatud ning võõrastele suletud, kuid altkäemaksu eest smugeldatakse isa ja tütar sisse. Nüüd tuleb saarelt otsima hakata saladuslikku tervendajat, kelle radiaktiivsusest tekkinud mutandivõimed võivad tüdruku elu päästa. Enne seda hulk seikluseid ning peale tervendajaga kohtumist samuti.

Aleksandr Rogozhkin on teinud pool tosinat rahva seas ülipopulaarset komöödiat esiotsas "Rahvusliku jahi eripäraga" ning väga masendava karmi draama "Tsekist", kuid ka ühe sci-fi stoori, siis käesoleva. Tsoon ise on põnev koht, segu Tšornobõlist ning Stalkeri tsoonist ning seda kujutades oli leitud mitmeid ääretult ägedaid võttepaiku. Paik oli müstiline, väga paljut vaatajale ei seletatud nii, et kõhe tunne oli kerge tekkima, et mis surnukeha ja kujumuutjad ja... Lugu ise aga selline rumaluke, seda eriti filmi lõpupoole kus "metshaldjad" tegid desantnikutega kung-fu´d ja lillelapsed tervendajahipid headust kiirgasid. 1991 aastal ekraani näinud filmina ei puudunud ka selle aja vene kinole omane tisside näitamine ning Soome külluslike poelettide demonstreerimine oli samuti väga aegunud mekiga teema. Aga Tsoon oli huvitav, ähvardav. 2,5/5

Isa ja tütar Tsoonis. Nagu The Last Of Us.

Metalhead

Málmhaus - Ragnar Bragason 2013

Noor tüdruk näeb pealt oma paar aastat vanema venna õnnetussurma ning hakkab ennast juhtunus süüdistama. Võtab üle venna huvi heavy metali vastu, asub näppima venna elektrikitarri ning kui Iron Maideni asemel teeb ilma juba Slayer, on neiuks sirgunud tüdruk läbi ja lõhki headbanger. Küla ainuke sellina. Seetõttu ei leia ta kedagi kellega oma metali huvi jagada, ei kedagi kellega koos mussi kuulata või raskete riffide üle arutada. Depressioon, alkoholism. Purjus peaga varastatakse naabri traktor, külasimmanil minnakse kaklema ning voodisse ronitakse esimese lahkelt vaatava noormehega. Ei ole neiul oma kohta elus, kuni teleuudistes näidatakse kurje mehi, kes Norras on kiriku maha põletanud. Black metal on sellega Islandi maakolkasse jõudnud.

Minu poolest oleks võinud sellega kinoloo lõpetada, sest edasi näidati vaid kena tillutamist kus kõik tegelased saavad lõpuks oma hingehaavad parandatud ning elavad õnnelikult oma elu lõpuni. Black metal jõudis Islandile küll, aga sellega kaasnev nihilism ja Norrasse, sest film püüdis käia vaatajasõbralikumat teed, andis selgeid kenasid vastuseid ühele ja teisele ning lõpuks justkui midagi ei toimunudki. Ei midagi määrivat, ega purustavat. Seetõttu võib filmi poster olla natuke väärale teele juhtiv, tegu lõpuks ikka ühe armsa islandi koguperefilmiga. 2,5/5

Kõigepealt saab poeg surma ja siis muutub tütar imelikuks.

Rigor Mortis

Geung si - Juno Mak 2013

Hong Kongi wuxiale, ghost comedy´le ja fantasy horrorile ei ole hullemat nuhtlust kui arvutigraafika mis uue milleeniumi saabudes hakkas tasahilju kasvavas tempos välja vahetama kõiki neid armsaid eriefekte - kummimaskidega monstrumeid, traadiliuglemist ning relvaanimatsiooni. On üksikuid säravaid lahendusi, kuid üldpildis valitseb masendav tühjus, ideede samalaadsus ning tihti ka püüd eelistada moodsat lähenemist isegi siis kui see naeruväärne välja näeb. Juhtub ka nii, et arvatakse ägedast CGI-st vaataja köitmiseks piisavat ning ega efektide taha lugu ennast kirjutada viitsita. Viimane sobib imehästi iseloomustama ka Rigor Mortist. Vaataja ette tuuakse üks klassikalise maagiaga (hiina)vampiirilugu ning näha saab ka teispoolsusest kinni nabitud deemon-kummitusi, kuid stoorit kui sellist justkui ei olegi. On aga ohtralt arvutigraafikaga loodud vägevaid momente. Tuleb nentida, et need näevad valdavalt väga kenad välja, aga hing ihkab ju ikka ilusalt õudu tekitava kummituse taha ka head lugu, huvitavaid karaktereid ning mõjuvat atmosfääri. Loomulikult vajab hiina vampiiride mängutoomine lisaks komöödiaelemendi olemasolu. See aga puudub täielikult, isegi vampiirihüppeid tehakse vaid paar tükki, muidu vaid üks tõsine ringituiskamine. Rigor Mortison keskpärane õudusfilm silmailu pakkuva trikitamise ning vanematest HK õuduskomöödiatest tuttavate maagiate, maagide ning jõletistega. 2,5/5

Kubrick hiina moodi.

The Park Is Mine

The Park Is Mine - Steven Hilliard Stern 1986

Tommy Lee Jones Vietnami veteran. Leiab sõbra plaani, mille järgi väike terrorirünnak NY Central Park´is paneks inimesed mõtlema nii hüljatud veteranide kui kõigi puudustkannatavate olukorrale. Laseb õhku mõned pommid, seab lõksud teda nabima tulnud politsei eriüksusele. Elab keset suurlinna asuvas pargis rambolikku partisanielu ja püüab oma teoga läbi meedia rahvast kaastunde ja teineteise abistamise teele pöörata. Kaheksakümnendate unelm, tänapäeval enam terrorismiga südameid ei võida ega hingeheadust esile mana. Nüüd saadetaks droon pargikohale ja tehtaks sellise ullikese guerillaga üks-null nii, et mees ise ka ei märka kust poolt surmav löök tuli. 2,5/5

Terrorist.

The Lady Hermit

Zhong kui niang zi - Meng Hua Ho 1971

Väikelinna saabub noor neiu, et otsida üles kuulus kung-fu meister Preili Üksildane ning tema käe all õppida võitluskunstide salateadmisi. Ülemaa kuulus õrnema soo esindajast kung-fu äss aga ei taha oma isikut paljastada, lootes peale aastaid tagasi kaotusega lõppenud kahevõitlust veeta ülejäänud elu tagasihoidliku majateenijana. Kohalik kuri aga ei anna rahu ning meister paljastab oma isiku, ühtlasi rahuldab noore tüdruku soovi ja asub talle oma tehnikaid edasi andma, et siis koos kurikaela Musta Deemonit võita. Bechdel´i Testiga saaks sellest Hong-Kongi filmist küll täispunktid kätte, kaks peategelast on naised ning nad muud ei teegi kui räägivad omavahel ja valdavalt mitte meestest nii, et feministide lemmikfilm kohe kindlasti. No nad isegi tapavad mehi, pakun välja, et filmi jooksul umbes 100 nokukandjat saadetakse naiste poolt teravate mõõgahoopidega hauda. Minule aga meeldis see, et õhku loobiti elavat kassi ja see pidi siis illustreerima mõningaid kung-fu nippe a´la et kas kukub alati käppadele ning samuti peab seda tegema kohaliku hirmuvalitsejaga rinda pistev võitleja. 2,5/5

Õpilane ja õpetaja.

Unbeatable - Invincible - Непобедимый

Nepobedimyy - Yuri Boretsky 1983

Nõukogude kung-fu film, vähemalt nii teda reklaamitakse. Tegelikkuses poolenisti fiktionaalne lugu nõukogude võitlusspordi sambo tekkeloost, sellest kuidas punasõdur Kesk-Aasias käis sealseid võitlusstiile õppimas. Rusikavõitlusest oli asi kaugel, pigem meenutas kogu mehe õpitu džuudot ning maadlust, sekka tõeliselt valgustatud meistri poolt jagatud filosoofiat. Film seikluslikku laadi, natuke müdistamist, natuke traagikat. Põnevaim oli napilt kujutatud vennasvabariikide elu-olu aastal 1928. Mõnes auulis oli juba punane loosung maja seinal, aga muidu elati ikka veel feodaalses ühiskonnas kus sõna ütlesid sõjapealikud ning rikkad maaomanikud. Kommunismi hoogsusega igal juhul üle ei pingutatud, kuigi kohustuslik vaesrahva mäss bandiitide vastu oli ikka sisse punutud. Kerge irooniana mõjus peategelase, võitlusoskusi koguva Andrei Khromovi jutt, et tema tahab kõigist stiilidest kombineerida täiusliku võitluskunsti, kuna nägi kunagi tsaaripolitseid kaitsetud üliõpilasi peksmas ning tänu tema õpetusele oskaksid ka kõige nõrgemad end tulevikus rõhujate eest kaitsta. Kibedad sõnad, sest lõpuks hakati ju sambot õpetama sisekaitse ministeeriumi alluvatele üksustele ning seda kasutati lõpuks jõudsalt ka kaitsetute üliõpilaste vastu. 2,5/5

My Dog Killer

Môj pes Killer - Mira Fornay 2013

Killer on koera nimi ja seda nime koer ka õigustab. Peremeheks noor 17 aastane skinhead, kes aitab jõudu mööda oma haiget isa viinamarjaistanduses, jageleb pere hüljanud emaga ning peab jõudma veel lähedal asuvasse väikelinna poksitrenni. Ema jooksis aastaid varem mustlasega minema, sai mehega lapse ning nüüd peab noormees kannatama kohalike teiste skinnide pilkeid litsist ema ning mustlasest venna kohta. Mustlaseid ei armasta keegi, isegi suvalise kohviku uksel võib näha silti, et mustlastele sisenemine keelatud. Kui pool filmi läks nii, et isegi väike hõiksmine hinges, kuna peategelasest skinhead tundus lihtsalt talise noormehe kuvana ning tema meelsusel ei olnud filmi sisuga pistmist, siis hiljem asi väheke teravnes, kuid selles mõttes siiski hea, et samahästi oleks võinud kiilaspea asemel tavaline maakas olla, ühtmoodi konflikt oli mustlastega seal kõigil. Draamalugu, vaikselt kulgev selline, võib vabalt kümmekond minutit ilma dialoogita libiseda. Ega oleks osanudki sedalaadi traagikat intensiivsema filmina näha, kuid venimine vedas minul küll tuju alla. Mõistan traagikat loo taga, aga sinna see ka jäi. Tinglikult võiks pidada linalooks mehestumisest. 2,5/5

Oma poiste eest muret tundva gängiliidriga vestlemas.

Is It Easy to Be Young?

Vai viegli but jaunam? - Juris Podnieks 1986

Aastal 1985 toimus Lätis rock kontsert, mida oli filmimas ka dokumentalist Juris Podnieks. Hiljem kuulis ta, et kontsertilt Riiga naasvad noored olid ära lõhkunud rongivaguni, kiskunud istmed puruks ning löönud sisse klaasid. Seitse neist anti huligaansuse eest kohtu alla ja noori kontserdilm filminud Podnieks nägi siin võimalust süžeeks, filmis nii kohtusaalis kui hiljem noori eraldi, talletas nende tuleviku ja mõtted. Filmis sai ülevenemaaline hitt, dokumentaalfilm mida joosti kinno vaatama ja mis vaatajate arvult andis silmad ette mitmetele populaarsetele mängufilmidele. Aeg oli selline, noorte elu aus kujutamine läks vaatajaile hinge. Minule 25 aastat hiljem enam mitte niiväga, pigem selline linnuke kirja, et taas üks tuntud perestroikaaegne dokfilm nähtud. 2,5/5

Pungid olid end kaamera jaoks üles löönud, särasid teised kirevate hilpude ja meigiga justkui jõulupuud.

Masquerade

Gwanghae, Wangyidoen namja - Chang-min Choo 2012

Maskeraad käib, kuningat tahetakse mõrvata ning palgatakse välimuselt sarnane näitleja, et see kuninga rollis olles hoobi enese peale võtaks. Läheb aga natuke nihu, kuningas ikkagi mürgitatakse ja niikaua kui viimane tõvevoodis, mängib komejant valitsejat, tehes seda nii hästi, et poliitilised vastased kirtsutavad vihaselt nina, teenijad on kõik leebemast valitsejast vaimustuses ning isegi kuninganna naeratab. Minu maiotse jaoks liialt muinasjutt ja ilu taga ajamine, ei olnud seal lõpuks stoori sügavust ega paleeintriigide keerukust. Natuke imelik vaid, et kui lõpus mainitakse, et tegemist Joseon´i valitsejate dünastia aastasadade jooksul ainukese liikmega, kes püüdis rahvast astmelise tulumakse sisseseadmisega aidata ning astus vastu Mingi dünasti nõudmistele, et oma rahvast säästa, siis tegelikkuses filmitegijad röövivad needki heateod kuningas Gwanghae´lt ning panevad teisiku, lihtlabase veiderdaja, teeneteks. 2,5/5

Aasta pärast siis taas järgmine korea film vaatamisel.

Gideon's Daughter

Gideon's Daughter - Stephen Poliakoff 2005

Stephen Poliakoff'i austajana mulle film meeldis, sest suutsin siit välja noppida lavastajale pea ainuomaseid teemasid nagu fotograafia, minevikupildi esitamine ja loomulikult ka üsna sarnase helikeelega filmimuusika. Meeldisid ka mõned stseenid, mõned dialoogid. Aga üldiselt ikka parajalt nõrk töö, mis alustab suurte tunnete ja stooriootustega, kuid käänab ennast lõpuks lihtlabase romantilise linaloo radadele. Sellise pisikese mugavfilmi juurde, mida satelliidikanalid oma PÄEVASES KAVAS KETRAVAD. Sorry, caps läks peale, järelikult tuleb kirjutamine lõpetada, muidu tuleb nälg majja. 2,5/5

Mars et Avril

Mars et Avril - Martin Villeneuve 2012

Asusin siis minagi ulmefilmi vaatama, kõik ju seda teevad kogu aeg ja muud juttu polegi kui uus sci-fi film ja uus sci-fi film. Vaese inimesena ei olnud mul koorekihi "Europa Report´i" kusagilt võtta ja seetõttu pidin prolede ulmega end toitma ning arusaadavalt ei olnud see pooltki nii toitav. Prantslased kaamera juures on juba halb iseenesest ja ega need kanada prantslased, paari erandiga, just paremad ole, kuid üht-teist on ikka anglo-saksi naabritelt õppinud ning täeielikuks ajaraiskamiseks seda digisäras lugu pidada ei saaks. Idee teha inimeste järgi, võttes arvesse kõiki isiku iseloomu eripärasid, unikaalseid muusikariistu, oli minu arust ääretult nokkel ja samuti jättis poealiskaudsusest hoolimata sümpaatse mulje romantiline pool. Ja muidugi oli veel filmis mu lemmik french-canadian Robert Lepage, kelle näident on hetkel ühe kohaliku teatri kavas ning siin tuleb esile käesoleva kinoloo unikaalsus. Nimelt on filmis Robert Lepage´il päris korralik kõrvalosa aeg, no nii 12-15 minti ikka ekraanil, kuid näitleja ise luges sisse vaid teksti ning ajanappusest jäid võtted tegemata, kuid filmis näeme teda ikka - keha mängib dublant ning pea on ulmeliselt sobiva maitseka 3D graafikaga. 2,5/5

Nii lahendati paarikümne foto abil näitleja näo puudumine.

InAPPropriate Comedy

InAPPropriate Comedy - Vince Offer 2013

Kui juut teeb rassistlikke nalju, siis see kaotab justkui poole oma mõjuvõimust. Juute keegi rassismis süüdistada ei saa ning seetõttu on sedalaadi huumori monopol nende valduses, vaadake ükskõik millist komöödiat või seriaali, kus aga pilatakse juute või toonikaid, seal ikka valitud rahva pojad ise taustal. Nii nagu toonikad võivad vabalt üksteise suunas N-sõnu loopida, võivad ka juudid kõiki nende ümber olevaid tõsiseku ning legende ükskõik kui palju väänata ja isegi tõtt endi kohta ekraanile lubada ilma, et keegi rassismiküsimust esile toob. Mõned juudid räägivad samu asju huumori asemel tõsises vormis ning nemad ei pääse, vaid saavad kohe enesevihkajast juudi märgi külge. Aga nalja teha võib juut palju lustib, oma poja tehtud eneseirooniast peavad lugu teised juudid ning poliitkorrektsusesse köidetud valge heteromees saab seda vaadates samuti natuke auru välja lasta. No vaatan minagi ja itsitan, et näe kus mees paneb, oskab valusat nalja teha küll. Häiris muidugi see, et niinimetatud reality hetked olid kokku mängutid ning lavastatud, kuigi püüti pakkuda tõe pähe, kuid dialoogid olid ikkagi ääretult vaimukad. Siis valdavalt, sest lipsas sisse ka labasusi. Ma nüüd rääkisin filmis olevast The Amazing Racist karakterist ning sketšidest temaga, aga see on koos pornofilmide kriitikutega kogu linaloo ainuke vaatamist vääriv osa. Muu on ikka nii halb satiir, et piinlik kohe vaadata. The Amazing Racist ja The Porno Review mõlemad pea täishinnet väärt, aga üldhinne tänu muule jurale keskmise kanti. 2,5/5

Pornokriitikud.