The Flying Guillotine 2 - Palace Carnage

Can ku da ci sha - Kang Cheng, Shan Hua 1978

Esimene film väga äge, teine paras pettumus. Mõttetu siblimine ja tõmblemine. Ükski tegelane omaseks ei saanud, ühtmoodi kahvatud veiderdajad kõik. Ei nad osanud kakelda, ei hüpata ega karata. LendAVA JA PÄID NAPSAVA GILJOTIINI VASTU OLI SALAROHI LEITUD, HAKKASID SIIS PAHAD JA VEEL PAHEMAD TÄIUSTATUD GILJOTIINI TEGEMA NING NATUKE NAGU PÕNEV, ET KUIS NÜÜD LÄHEB, kas ikka headel idee varuks, aga kui siis selle uut giljotiivi nulliva nipiga välja tuldi, oli tüdimus juba sedalaadi kõrgustes, et pani vaid haigutama. Ja vabandan CAPSi pärast! Ei ma klarjunud, film pole seda väärt. 1,5/5

Lendav giljotiin mul hea, sul napsab pea!

The Green Man

The Green Man - Elijah Moshinsky 1990

Kui ma lugesin, et peategelaseks on alkohoolik kes püüab oma hotelli sattunud kauneid daame kummitusjuttudega voodisse meelitada, kuniks õiged kummitused lagedale ilmuvad ning segadust külvama asuvad, siis tulid mulle koheselt silme ette analoogsed lahedad Hong-Kongi jandid ning seeläbi andsin Rohelisele mehele rohelise tule. Aga oleks pidanud muidugi arvama, et pritid ei oska pooltki nii hästi seksi ja kummitusi ja komöödiat ja horrorit omavahel segada kui hiinlased. Tegu ikka üsnagi kasise teleseriaaliga, täis odavaid eriefekte ja pealiskaudseid tegelasi ning lisaks rolli minu meelest absoluutselt mitte sobiv Albert Finney. Auhinnatud ja armastatud miniseriaal, kuid mitte minu poolt. 1,5/5

Kummitus. Õudne, eks?

The Haunted Cop Shop

Meng gui cha guan - Jeffrey Lau 1987

Minu taaskohtumine kunagise suure lemmiku, ehk hiina kummituskomöödiaga žanriga, ei olnud just kõige edukam. The Haunted Cop Shop oli kodumaal üsna edukas kinolugu ning sellel on hulgaliselt fänne, kuid mind püüdma ei ole mõtet tulla, sest žanrist on ikka kottide kaupa ägedamaid kinolugusid ning Wong Kar Wai nimi stsenaristina ega Jeffrey Lau oma lavastajana, ei lisa midagi. Stsenaarium vaimuvaene justkui pohmellis peaga punnitatud haltuuraots, film ise tavastandarteid järgiv jant ning mitte see HK jant mille üle kinoaustaja rõõmurõkatab, vaid labane lollitamine kulunud sketšidel. Samuti veab taset alla euroopalik vampiir. Kui üldse miski kummituskomöödiat rikkuda saab, siis see on hiinamaale importitud draakula ühes keebi ja kirstuga. Hiina vampiir teeb alati tuju heaks, lääne oma aga on nii sobimatu, et kohe häbi vaadata. Ses mõttes muidugi lahe, et läänelik vampiir tegi taoistist maagiga kohe üks null ära, ei lasknud end loitsudel kammitseda, ega pühadel instrumentidel siduda, vaid rebis riks-raks käe otsast. Aga jah, see võitlus, no nii 3 minutit, oli filmi ainus nauditav osa. 1,5/5

Hannibal - 1. season

Hannibal - 1. season - created by Bryan Fuller 2013

Kirjutasin just The Fall sarjast ja meenus, et suvel sai seda va Hannibali samuti vaadatud. No ma ikka praakisin kohe välja, aga siis üks usaldusväärne sarjasõber soovitas ning uuesti listi ta läks. Minu jaoks oli ta koht aga seal väljaspool, sest ega haledamat sitta mu silmad suvel ei näinud ja kui ka nägid, siis hetkel küll ei meenu. Mis kuradi CSI seeriamõrvari eri? Et kõik on järsku ühed faking asjatundjad ja spetsialistid seal ulmefilmi laboris ja siis veel üks emo kambas, kes kogu aeg nutab, sest tal on paranormaalsed võimed, aga Xavier´i kooli vastu ei võetud, vaid peab pipravitust tsiki, ebaloomulikult julma toonikaga ja ennasttäis kokaga ringi jõlkuma. OK, selles kokas on klassi, aga vaid siis kui ta oma vastuvõturuumis suu lahti teeb, aga muidugi peab ta igas ameerika kolkas asjamees olema, võrke vedama ja kärbseid püüdma. Ja siis ülejäänud aktivistide kamp silkab samuti maksumaksja raha eest mööda kontinenti edasi-tagasi, jookseb iga mõrva peale kohale, kuigi uurimisel järgitavad protokollid sellist asja ei luba. Ime lausa, et Alaskal ära ei käidud.

Mäletan, et aastal 2001 oli briti sarimõrvari seriaal Messiah ning seal mõrvar jättis laibad põnevalt maha, andes sellega edasi sõnumeid ja varem tegi seda Se7en, aga aastal 2013 on minul väga igav igasugust verist nipitamist vaadata, eriti veel siis kui see on mõeldud hollywoodlikult vaataja ahvatlemiseks, aga mitte korralikult kirjutatud stoori osaks. Selline mõrvade põnevamaks muutmine, mis hästi välja ei kuku, vaid hoopis tülgastust tekitab. Aga eks peale Punast draakonit ja Voonakeste vaikimist on Thomas Harris muutunudki järjest rohkem sopakirjanikuks ning ega siis tema järgijadki paremad ole. 1,5/5

The Wanderer - Странник

Strannik - Sergei Karandashov 2006

Hiljuti võtsime Moskvast külla tulnud sõbraga öösel Niguliste müüril õlut ja ma ikka uurisin ja puurisin, et kuidas saab üks normaalne kutt nii usklik olla, et kannab isegi miniatuurseid ikoone enesega ühes. Tüüp ütles, et purjus peaga tema Jumalast ei räägi ning noomis mind kui õlut kirikuaeda maha ajasin - pidavalt väär tegu olema. Vastus jäi seekord saamata ja ega õiget mõistmist mul religoossetest inimestest ei ole. Seetõttu jäi käesolev mitmete auhindadega ning kiitustega pärjatud vene film mulle samuti kaugeks, isegi arusaamatuks. Olid mõned momendid mis mulle väga meeldisid, aga üldpildi tagant kõike seda pühendumist, kannatamist ja lunastamist ma välja lugeda ei osanud. Ja animatsioonilõigud ei meeldinud üldse. 1,5/5

Combat 16

Kombat Sechzehn - Mirko Borscht 2005

Isa uue töökoha tõttu kolib lääne saksa teismeline ida-saksamaale, jättes hüvasti nii oma toonika armastatuga kui ka lahkudes viimase ise poolt juhitavast taekwondo trennist. Ida-Saksamaal muidugi teised kombed, enne kui terekäsi antakse, uuritakse välja, et kas oled parem või vasakpoolne ning kui rahuldavat vastust anda ei oska, sõidetakse rusikaga näkku. Taekwondo-kutt loomulikult oskab enese eest seista ja kuna uues elukohas just sõpru pole, siis hakkab isegi norijatega hängima. Peagi arvab toonikas treener ta elukohavahetuse tõttu klubist välja ja toonikas tüdruksõber on truudusetu. Kerkib viha toonikate kui reeturlike isendite vastu ning kätte sattunud ppeeglikilluga aetakse pea kiilaks. Nüüd on enam küsimust ei ole, et kas parem või vasakpoolne. PÖFF-i noortefilmide programm jahib meeleldi sedalaadi moraalitavaid skinnifilme ja ma ei imesta kui käesolev teismelistele suunatud fiulmike meil siin aastaid tagasi linastus. Lapsik ja naiivne, halb filmitegemine veel lisaks. Saksamaalt ikka õiget munadega skinnifilmi ei tule, raske on neil nii, et hea ja paha kõrvutamist sisse ei tooda ning suisa lausa ime, et toonikat plikat näidati üleaiusalööjana, see ju puhas rassism. Kus küll tsensori silmad? Lahe filmis oli vaid see, et ühe hoone trepil istusid pidevalt vanemad skinnid ja kallutasid pudelit sekkkumata noorte asjadesse. Las kutsikad purelevad, meil niigi tsill siin sõõmu võtta. Igal juhul kordi lahedam kui mingi vanemate skinnide elukool noortele. Ei ei, las mürgeldavad ise. 1,5/5

Trennis.

Siberian Education

Educazione siberiana - Gabriele Salvatores 2013

Põhineb Nicolai Lilin´i samanimelisel, väidetavalt autobiograafilisel, romaanil, aga vähemalt film oli küll nii filmilike käikudega, et kahtlus tõe ja väljamõeldise vahel jääb. Tegevuspaik on huvitav - selleks see väike vene sõjaväekontrolli all olev Transnistria ja tegelasteks vargad, kunagi Siberist euroopa suunas küüditatud pered ja klannid, kes järgivad siiani lausa imepäraselt humaanseid vargaseadusi ning elavad vaid selleks, et endast nõrgemaid kaitsta. Paistab, etlinalugu tõi maailma kõnepruuki sõna urka, kuid selle mõõnutatud versiooni, sest Lilin on urkad muutnud õilsateks siberi röövliteks, kes narkootikume ei puutu, lapsi ja naissi austavad ja elavad Jeesuse Kristuse näpunäidete järgioma robinhoodilikku röövlielu. Nemad, ehk urkad, on head pätid ja kõik teised halvad. Nende kogu keha katvad vanglatätoveeringud on õiged, teistel väärad. Ei tea. Ei saanud ikka ma kuidagi ümber nendest üllatest kriminaalidest, kaunishingedest nugade ja tulirelvadega, kes ise venelastena ei salli vene võimu Transnistrias ning kes püüavad jätta muljet justkui mõnest aastasadu omi traditsioone austavast klannist, kuigi loogika ütleb, et kasakad peaks käsikäes venkudega kohalikus ruumis julmusi kordasaatma ning vaevalt saab üks platnoide kogukond nii värvikalt õitseda. Aga eks kirjanik vast ikka tahtis oma peret puhtamaks pühkida ja veeratada krimisüüd kohalike ja sissesõitnud kantpeade kaela. Labane stoori ausatest pättidest. 1,5/5

Mõned päris pätid.

Beau Travail

Beau Travail - Claire Denis 1999

Oma arust asusin vaatama leegionifilmi, aga sain hoopis gay-draama, kuigi seda homotsemist tuleb lugeda ridade vahelt ning otseselt ükski võõrleegionäär kamraadi lõõskava Aafrika päikese all silitama ei tiku. Linaloo kohta on kasutatud sõnu nagu kreekalik tragöödia ja poolmütoloogiline maailm, mis peaksid täpselt edasi andma millist geitamist ma silmas pean, ehk siis seitsmekümnendate stiilis kunstpasandamine, kus paljaste ülakehadega noormehed teevad võimlemisharjutusi ning hullavad helesinistes vetevoogudes, neid eemalt jälgib aga himust kihelev ohvitser. Viimast mängib kahjuks prantsuse esitola Denis Lavant ja mees ei suuda ikka kuidagi normaalsuse piiresse jääda - siingi oli lavastajalt välja mangunud ühe "stiilse" tantsunumbri mida lõputiitrite vahele pakutakse. Kui Pasolini veel elaks, oleks see justkui tema linatöö mis valminud aastal 1999. Aga võib-olla oleks see sel juhul hulga haaravam, suurema värdkaldega kui provotseerimist armastaval proua Denis´il välja kukkus. 1,5/5

Selline body to body 24/7.

Plebs

Plebs - Sam Leifer 2013

Arukat, ajastuhõngulist ning sellest lähtuvat, nalja ei tehtud, vaid täiesti tavaline noortekas, mis viidud tegevustikus Vanasse Roomasse. Elutoas oli isegi diivan olemas, no see peaks ilmekalt illustreerima, et millist huumorit jagatakse. Paar korda aga ajas siiski turtsuma ning väsinud kerele ja meelele kõlbas õhkkergeks meelelahutuseks. Paar kõrvalkarakterit olid isegi päris hästi välja kukkunud - võõrastemaja pidaja ning töökoha boss. Ülejäänud kõik lihtsalt ruumi täiteks labasusi tegema topitud, mõeldes vääralt, et kui üks tobe sitcom viia paartuhat aastat minevikku, siis on see juba automaatselt supernaljakas. 1,5/5

Bleeder

Bleeder - Nicolas Winding Refn 1999

Ei olnud mul algusest peale Bleederiga mingit head tunnet, aga asusin vaatama ja seda poolkohustusega, et kui kõik muud Nicolas Winding Refn´i filmid nähtud, siis peaks ju selle samuti... Ja lõpuks veetsin aega tehes mängu, et kas järgmine ekraanile ilmuv nägu on Pusheri triloogiast läbi lipsanud näitleja või mitte? Et see mängis seal Pusheris seda ja too toda, aga kas seda nägu ka näha sai või täitsa uus? Ühesõnaga igavlesin. Film oli minu arust nagu koolitöö, et ise arvatakse end juba maailmakino verstapostiks, kuid filmil pole tegu ega nägu. Tunne oli selline, Refn´i sellises egolaksus ei süüdista. 1,5/5

Curb Your Enthusiasm - 5. season

Curb Your Enthusiasm - 5. season - HBO original series 2005

Kunagi jätsin Curb Your Enthusiasm´i pooleli, sest igavaks kiskus. Üle mitme aasta otsustasin taas edasi vaadata ning olen ikka veel samal järeldusel - vähemalt viies sesoon küll kuidagi esimese kahe tasemele ei küündi. Ei sinna lähedalegi. Suurimaks põhjuseks on püüd väänata karaktereid vastavalt huumorile, mitte teha huumorit mis sobiks tegelaste jaoks. Mõtleb Larry David paar koomilist situatsiooni välja, aga kui näiteks need tegelikult siia sarja ei klapi, siis ometigi pressitakse vägisi sisse, muutes kõike muud naljale sobilikuks. Tema on selline nagu ikka, kuid nii mõnedki "sõbrad" ja tuttavad saavad ränga väärkohtlemise osaliseks. Samuti puudub huumoris intensiivsus, seda on tegelikult episoodi peale liiga vähe, püüdes kogu 28 minutit vaid kahel tegevusliinil üles ehitada, rääkimata sellest, et huumori matemaatika saab vaatajale ruttu selgeks ning tänu sellele on pooled puäntidest ette aimatavad. 1,5/5

Sleepwalk with Me

Sleepwalk with Me - Mike Birbiglia, Seth Barrish 2012

Oleks pidanud lähemalt uurima, sest siis taibanuks ma, et filmis mängib Lauren Ambrose - näitlejatar keda ma kohe üldse ei salli. Keda ei taha kunagi näha. Sellisel juhul oleks film vaatamata jäänud ning minul poolteist tundi rohkem head aega siin elus olnud. Aga ei tsekanud näitlejaid, vaid lugesin sisututvustust ning kuidagi jäi mulje, et see väike komöödia võiks mulle meeldida. Ei saa siin nüüd tsiki süüks ajada, et film oli igav pudrutamine, kuid ega tema nägemine just samuti tuju tõstnud. Peategelasest stand-up koomiku naljad olid mingil hetkel isegi OK, kuid kõik tema eraelu puudutav vedas vägisi silmalauge kinni. 1,5/5

Bestiality - Dog Lay Afternoon

Bestialità - George Eastman, Peter Skerl 1976

IMDB tutvustas: "A young girl witnesses her mother having sex with the family dog. When her father finds out, he burns the dog alive. She is so traumatized by these incidents that she later turns into a nymphomaniac. She moves to an island and lives there with her own dog, having sex with various guests who visit her" ... ja kuidas sa peale seda ikka filmi vaatamata saad jätta, seda isegi teades, et see saab olema just nii halb kui sa ette kujutada suudad? Seks koeraga oli üsna mage, minul näiteks ei läinud kõvaks. 1,5/5

Oleks siis veel Lassie olnud.

No Such Thing

No Such Thing - Hal Hartley 2001

Petukas! Tegelikult see ei olegi Hal Hartley film, sest siin ei mängi Martin Donovan ja nagu teada mängib ta igas Hal Hartley linaloos. Nii, et petukas! Aga mitte vaid Martin Donovan´i puudumine ei ole filmi nõrkuseks, vaid korraliku stoori puudumine. Võib ju trallitada, et natuke fantasy, näpuotsaga vaimukas, Friðrik Þór Friðriksson´i puudutus samuti sees ning veel see ahvatlev indie-label, aga kui ikka vaatad filmi ära ja ükski emotsioon sinu sees enesest märku ei anna, siis ole nende ahvatlevate märkidega midagi peale hakata. Munatu värk. 1,5/5

The Newsroom - 1. season

The Newsroom - 1. season - created by Aaron Sorkin 2012

Seriaali esimeses episoodis otsustab karismaatiline uudisankur, et võtab saatega uue suuna, unustades neutraalse rolli ja alustades hulga kriitilisema, teaberikkama lähenemisega. Väga tore ju, kui üks mees vähemalt püüab aus olla ja ühendriikide televaatajat harida, aga iga järgmise episoodiga selgus, et tegelikkuses jäi kõik samaks, ühtegi torget ei tehtud ega neutraalsust kõigutatud. Will McAvoy püüab kogu seriaali vältel jääda objektiivseks, kuid ometigi ta seda ei ole ning kogu lugu on tugevalt kallutatud republikaanide kahjuks. Ainult sinna suunda. Mis objektiivsusest me saame rääkida, kui kõik kümme episoodi naeruvääristavad suuremal või väiksemal määral vabariiklasi ja demokraatide patud jäetakse targu torkimata? Isegi tüüpilised ajakirjanike sisehuumori naljad ei paku alternatiive, ega vihja demokraatide võrdsele mölaklikkusele vabariiklastega. Aga vaadates sügavamalt, on kogu sarja kriitikatule all hoopis niinimetatud Tea Party liikumine. Eesti mõistes võiks enam-vähem mõelda nii, et kui Mart Rannamäe päevast-päeva ja saatest-saatesse nokib Keskerakonna Noortekogu tegemiste kallal, mainides paar korda ka Savisaart, kuid vaikides täielikult maha Ansipi valitsuse vägiteod ning sildistades seda samas siiski objektiivse telekriitikana. Naeruväärne, eks ole? Kuid USA telesarjas on selline lähenemine just uue ja ausa objektiivsuse musternäidis.

Kui sarjas just poliitilisi liikumisi ei nahutata, siis raisatakse vaatajaaega meeletult roosa seebiooperi peale, mis suudab tähelepanu hoida vaid paar episoodi, kuid kuna arenguid ei pakuta, siis jääb end lõputult tiirleva rattana kordama. Tuba on modelle täis topitud, tasakaaluks visatud sinna lisaks paar inetut neegust ja kogu kamp arutab paari totu armuasju. Jim Harper´i karakterite ja nimede sarnanemine Jim Halpert´i omale, on ju mõnus respektilüke, kuid sellist armuvenitamist, nagu Newsroomis, annab ikka otsida. Love life on kuratlikult tähtis kõigi jaoks nii, et tihti kibedamal tööajal asutakse samuti armuasju klaarima, kuid nende juttudega ei jõuta 10 episoodi jooksul mitte kuhugi ja nii nagu on ilma mõjuta sarja poliitiline joon ja huumor, on ka väheütlev sarja eraeluline külg. 1,5/5

Blackbeard : Terror at Sea

Blackbeard: Terror at Sea - Richard Dale, Tilman Remme 2006

Telefilm kuulsast piraadist Musthabemest. Pool aastat tagasi oli kange meresõidu ja mereröövlifilmide isu peal ja siissai hangitud, aga see tuhin kadus üsna ruttu ning alles nüüd võtsin selle filmi ette, sedagi justkui võla kustutamisena. Telefilmi värk, tavaliselt justkui nii vägaei häirigi see odav produktsioon, aga kui ikka galeooni asemel mingi ühe purjega lodi on mereröövlilaevaks ja sõudepaat kujutab briti sõjalaeva, siis kiskus meele mõruks küll. Ega stoori kah suurt midagi olnud, seikluslikkus lahjemat sorti ning suuri tundeid ei kisutud kusagilt esile. 1,5/5

Abraham Lincoln : Vampire Hunter

Abraham Lincoln: Vampire Hunter - Timur Bekmambetov 2012

Ajaloofilm. Kohati ikka kohe väga valus vaadata, et mõeldakse kujutada möllu, aga siis on aju nii pisike, et võid lausa ette arvata millal vanker läbi lossisseina sõidab või keegi hobust jalgapidi kinni hoides pea kohal keerutab. Tehakse ägetat actionit, aga see ägedus on minetanud juba igasuguse veetluse ning kui selle ägeduse vahele veel kilode-tonnide kaupa rumalat Süžeed ning mõttetult venivaid ajapilte pikitakse, siis kohe kurb, et minus mingi selline saastamagnet sees istub mis sedalaadi kinolugusid vaadata käsib. Mingi microchip mis juhib aju ning annab erutusimpulse kui sitt silmapiirile ujub. Toon nüüd köögist noa ja lõikan jubina kehast välja. 1,5/5

Filmis oli ka piinlik taust, mis seisnes kurjade vampiiridest plantaatorite orjapidajate õigustamises läbi väite, et nad ei olnudki nii segregatsiooni nõudvad rassistid kui tegelikkuses, vaid jõid samaväärse mõnuga nii valgete kui vaeste mustanahaliste verd. Ametlik arusaam on ju ikka see, et vaeseid kräsupäid peeti orjakaupmeeste poolt suisa loomadeks, aga nüüd siis järsku täielik võrdväärsus southern härrasmeeste silmis - N-isikute veri kõlbab inimverena küll.

Painted Skin: The Resurrection

Painted Skin: The Resurrection - Wuershan 2012

Esimene Painted Skin ei olnud üldsegi halb film, aga järjelugu juba küll. Taaskord viga kehval loos. Teoreetiliselt justkui armastusdraama, aga seda armastuse teemat loobidakse justkui kuuma kartulit käest kätte ning kui kolmveerand filmi vaadatud, võid enesele tunnistada, et kogu kurb-romantilise armuafääriga ollakse täpselt samas punktis kust alustati. No ja siis see viimane veerand on veel eriti ülemängitud teatraalse mõõduga kemplemine kus naeruväärse välimusega barbarid kangelastelt ja neid abistavatelt deemonitelt koosa saavad. Mida oli muidugi ette arvata, aga et see kõik nii nõmedalt seatud, tuli pettumust valmistavana. 1,5/5

Perfect Sense

Perfect Sense - David Mackenzie 2011

Viirus murrab. Verd keegi ei oksenda ja nahk samuti pealt ei kooru, kuid tasapisi kaotavad kõik maailm inimesed ükshaaval oma tajusid - alul haistmine, siis maitsemeel ja nii edasi. Enne iga taju kadumist haarab inimesi enda haardesse võimas emotsioonipurse, on see siis viha või himu maitsta või õrbusehetk ning sellise momendi sättimine enne hüvastihjättu taaskordse tajuga, on filmi huvitavaim osa. Muus jaos aga üks emotsemine, kus kõik on sulnis ja ilus, aga nagu öeldakse - ega ilu passi patta panna. OK, kui juba pattapanemisele jutt läks, siis restoranimenüü peale maitsemeele tajumist oli samuti üsna nutikas lüke. 1,5/5