Filmiküsitlus - Thomaz

Thomazega sain tuttavaks umbes 15 aastat tagasi laeval naastes Stockholmi reisilt. Vaatasin, et üks tüüp näeb skinheadi moodi välja, paar õlle oli mul juba sees ning istusingi lauda, ulatasin terekäe. Napsutasime siis poole ööni - mina, mu vend, Thomaz ja tema sõber. Hommikul Tallinnas aga hittisime joomakohti ja kuigi külalised tahtsid igavate turistidena käitudes vaatamisväärsustega tutvuda, vedasin mina neid aga poolvägisi baaridesse ja kõrtsudesse. Õhtul viis laev neid Rootsimaale tagasi, mina aga tuikusin... arvatavasti Levikasse. Igal juhul tutvus sai loodud ja aastaid olime Thomazega kirjavahetuses, nüüd moodsal ajal suhtleme loomulikult neti kaudu. Ja juba aastaid on artist mind pinninud, et otsiksin ta jaoks Tallinnas esinemiskohta, aga kuna minu puhul ei ole tegu promootorina, siis leidsin ainsa võimalusena kutsuda ta esinema oma sünnipäevapeole Krahli. Jään mehe etteastet ootama, sest aastad on teinud töö ning tema kunagi naiivse ning veidrana tunduv muusika on tänapäeval kuum hipsterkraam, he he!

Name: Thomaz
Artist name: Thomaz
Homepage: Thomaz
Facebook : Official Thomaz music appreciation society
MySpace: Thomaz
YouTube: Thomaz


1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

I prefer emotional films where the viewer also needs to think for themselves. Films that challenges the viewers mind, or provokes new thoughts to arise. I love John Waters challenging movies that pushes boundaries.

2. What was the last memorable movie you saw?
The Dutch film "De nieuwe wildernis", about re-storing nature that was once ruined by us humans. It is very touching, sad and beautiful.


3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

I listen mostly to music from the past (before 1990). There is a reason there is lots of 60s influences in my melodies. I cannot stand listening to any music with autotuned singing, it hurts my ears! Its truly horrible to listen to. I prefer real voices that may not be perfect, but are emotional, shaking, trembling, struggeling, forceful and real. Thats perfect to me.
Often other singers voices sing for me, they express my feelings. I have often been emotionally moved by for example the voices of Nina Hagen, Diamanda Galás, Jennifer Rush, Yoko Ono, Marc Almond, Toni Childs, Dalbello, Sinéad O´connor, Lee Hazlewood and Suzzie Tapper. Those all have very expressful voices, unusual voices that express feeling more than anything.
Another thing I also like to use a lot in my serious songs is gallows humor. There really isnt much humor in todays songs, and I want to bring that back - either by twists in the lyrics or by my appearance on stage. To bring in a glimpse of light, or of absurdity, into the darkest of feelings.
If one listens to my lyrics - which are all moving around gloomy emotions - theres a bit of humor hidden here and there. Listen to songs such as "A Happy Day" or "Youre In Love With Me", in which this is quite obvious.
I like strong melodies and theatrical appearances made by small means. Sometimes a theatrical movement by a hand is so much more effective than a smoke bomb! Sometimes a glimpse in the eye is so much more effective than the flashiest of strobe lights!
I also try to perform a song in Swedish, my first language, whereever I go. So far I have sung in Great Britain, Iceland, Sweden, Denmark, The Netherlands and Argentina. Those songs often seem to touch people, eventhough they cannot understand the words! Its interesting how the language of music can pass language-borders without any problems. Music is a language we all share.
I very much look forward to perform in Estonia for the first time, and to meet the Tallinn audience,
and also to experience the other acts. I am sure it will be a night to remember!

Thank you Thomaz!

Kaader filmist De nieuwe wildernis.

Filmiküsitlus - Bert Nevesisest

Üle kolme aasta tagasi sai filmiküsitluse sarjaga pommitatud Nevesise Erksi, aga kuigi meesaeg ajalt kirjutas, et kohe kohe vastan, on tema vastused siiani blogitoimetuse postkasti saabumata. Muusikanõugogut kuulates aga selgus, et Bert on mu blogi andunud lugeja ning temalt tulid palve peale vastusedki imekärmesti. Kena! Nevesis on aga juba asju pakkimas, et sõita järgmisel nädalal Poola mainekale “Asymmetry" festarile esinema ning järgmiseks õhtuks on nad bookitud Mazowiecki rockifestarile. Õnn kaasa poistele ning et ikka tuuribussis õlu ja nali otsa ei lõppeks! Viimane vast mitte, aga esimese koha pealt ei saa kindel olla, sest bussis on ka Pajos, he he!


Nimi: Bert Järvet
Bandcamp: Nevesis
Facebook: Nevesis
YouTube: Nevesis
Koduleht: Nevesis

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Minu total lemmikfilm läbi minu võrdlemisi lühikese ajaloo, on kindlasti Chan-wook Parki "Oldboy". Olen seda ühe korra vaadanud ja rohkem ei kavatse ka. See oli sellel hetkel perfektne filmielamus, emotsionaalne sätung, miljöö jne, kõik oli kümme kümnest.
Teised suured lemmikud on "City of God", "Princess Mononoke" ja võrdlemisi uus šoti komöödia, "The Angel's Share". Lisaks meeldis mulle väga ka "Black Swan". Anything that's dark and gloomy... Lisaks on mulle väga oluline Sõrmuste Isanda triloogia, lapsepõlve suur nostalgitsemine....

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Oligi Ilmselt "The Angel's Share". Käisime isaga üle pika pika aja koos kinos (vana hea romantiline father and son fishing trip..), me mõlemad oleme suured šoti viski austajad ja film räägib neljast (oli vist neljast) noorest viskivargast. Väga südamlik ja huumorirohke, väga hea kohtingu film!

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen kuulanud muusikat, mis erineks nii palju kui võimalik Neveka repertuaarist. St võimalikult vähe jõulisemat rokki (erandiks siin kohal Killing Joke "Absolute Dissent"), aga jah, õudsalt viskab koppa vahepeal...
Viimasel ajal olen palju kuulanud nt David Byrne & st. Vincent'it. Äge stiilne muss.
Kui on eriti sume tunne, siis Erykah Badu't.
Tegelt tõele au andes, siis lähiajaloo täielik lemmar on lihtsalt vaikus

Tänan Bert!

Kaader filmist Cidade de Deus.

Filmiküsitlus - Dario Russo

Eile kirjutasin seriaalist, täna väike intervjuu looja-lavastajaga. Danger 5 on HÕFF´i kavas jagatuna kahte ossa, ehk siis episoodid 1-3 ühel seansil ja 4-6 teisel. Aga piloot osa? Ma küsin, et millal näidatakse pilooti? Mitte, et see nüüd palju juurde annaks, sest tegu siiski reklaami eesmärgilvalminud tööga, aga siiski. Viisakas oleks ja fännid saaks täiskõhu tunde kätte.

Name: Dario Russo
IMDb: Dario Russo
Homepage: Dinosaur

1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

My Favourite movie ever is Jurassic Park. It was my favourite movie as a child so I am probably biased by nostalgia. I can't watch this movie enough. I can watch anything with dinosaurs in it.

I also love Robocop. I think Paul Verhoeven has an amazing ability to create amazing action movies that are infused with a really dry sense of humour without getting branded as 'action-comedies'.

2. What was the last memorable movie you saw?

I really enjoyed Django Unchained. Coincidentally, I think Tarantino, much like Verhoeven, has a talent for marrying comedy and exaggerated violence extremely well without seeming forced.

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

I have been listening to a band called Unknown Mortal Orchestra. Their latest album "II" is great. I particularly love the track Opposite of Afternoon. It's the kind of track that should be listened to while riding a tractor on a bright day.

Also, I have been giving a Japanese fusion band called Casiopea a lot of playtime. I recommend their 1981 album "Eyes of the Mind". You should really only approach that album if you like Jazz fusion though, it's dense.

Thank you Dario!

Kaader filmist Jurassic Park.

Filmiküsitlus - Chris Zeischegg Chiildren´ist

Mõnus kui saadad filmiküsitlused lahedale välismaisele bändile ning siis saad mõlema kuti arvamused juba 7 tundi hiljem postkasti. Chad´i vastused läksid üles nädal tagasi, kusjuures selle kaudu avastasin mina ja mu sõber meile mõlemale meeldiva //TENSE// nimelise bändi. Nüüd vastab Chris ja mina soovitan Chiildren´i EP "The Other People". Vast ongi lemmikträkiks albumi nimilugu, sest on nende hittidega äge muidugi, eriti My Gods kogu oma eepilisuses, aga samavõrra üllatusi pakuvad just kolm tihenduseks surutud rada. Iga träkk pakuks justkui erinevat vaatenurka Chiildreni loomingule ja kui ka iga träki põhiselt on minu kõrva jaoks tegu erinevate stiilide suguga, on selleks siis minevikukõlaga tehasehelid, moodne ja noortepärane sünge popilikkus, valguv doomimassiiv, pungi räpasus, bigblackilik kidranoise või kaheksakümnendate kaugusest surisev sünt, siis ometigi pakub EP eraldi träkkidena veelgi laiemaid variatsioone. Jään igal juhul füüsilisel kujul täispikka albumit ootama, sest muusikas mehed sätivad kindlasti kogu bändi helikeele veelgi maitsekamalt pingesse ning tugevaid visuaale tootva ansamblina ei suuda netireliisi thumbnail kohe kindlasti mitte kogu kuvaliste ideede küllust ära kanda.

Name: Chris Zeischegg
Band: Chiildren
Homepage: Chiildren
Soundcloud: Chiildren
Facebook: Chiildren
Bandcamp: Chiildren - The Other People
Twitter: Chiildren


1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

My favorite movies combine a pleasurable or stimulating visual aesthetic with a viscerally intellectual concept. Usually something that is also transgressive in terms of traditional censorship. One of my favorite movies of the past decade is Taxidermia.

2. What was the last memorable movie you saw?

Like Chad, I also loved Spring Breakers. Most films that criticize pop culture either come from a place of moral superiority and end up feeling like an after-school special. Or they try to subvert it with opposing stylistic elements.

I think this is one of Korine's smartest movies because he does neither. Accepting the film requires one to hold two opposing ideas at the same time. Criticism and disgust, but also acceptance and embrace. Its style revels in every excess of contemporary pop/youth culture while maintaining the undertone of something horrific.

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

One of my favorite artists right now is Author & Punisher. It's basically this one-man industrial metal project from a guy named Tristan Shone. He built this entirely new instrument out of actual industrial metal. Like the stuff you buy at some hardware store. Instead of just sitting behind a laptop and adding some guitar, he's literally playing a machine. When I think that music can't go anyplace new, I remind myself of this guy.

Thank you Chris!

Kaader filmist Taxidermia.

Filmiküsitlus - Mikhail Brashinsky

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival ei ole enam kaugel, kõigest neli nädalat veel kannatada vaja ja juba siis on võimalik Haapsalu linnas õlle lonksata, viina visata, speedi süstida, heroiini suitsetada, hapet lutsutada, pizzat süüa ning sõpradega lobiseda. Nõrgema närvikavaga kartlikumad inimesed muidugi poevad hävitava pidutsemise eest kohaliku kultuurikeskuse kaitsvate seinte vahele pakku ning peidavad ennast seal saalidesse, püüdes filmide vaatamisega aega surnuks lüüa seni kuni barbarite hordid on linnaruumi ja isikliku tervise rüüstamise hävitamisega ühele poole saanud. Üks film mida pehmod sel ajal vaadata võivad on Shopping Tour ning selle lavastas Mikhail Brashinsky.

Name: Mikhail Brashinsky
IMDb: Mikhail Brashinsky
Homepage: Shopping Tour


1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply? 

All movies of all kinds that I ever saw and continue to see influence me all the time. Some show you how to make movies. Some show you how not to. It's all equally important. But if you want the three most important movies of my life, they would be Vertigo by Alfred Hitchcock, Sunset Boulevard by Billy Wilder, and American Friend by Wim Wenders. The most important director of all time i consider Billy Wilder.

2. What was the last memorable movie you saw?

I liked Looper. I liked The Separation of Nader and Simin. And the Belgian The Bullhead. These are the three movies that impressed me most lately.

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

I never tire of listening to David Bowie. The Man Who Sold the World - is there anything better that anyone had ever written and sung? I like Belle & Sebastian a lot. Of the more recent ones, Arcade Fire. Of the Russian ones, I've discovered Zimavsegda, and they are part of the soundtrack of my film. But no one beats Nina Simone. Sorry, I'm an old fart.

Thank you  Mikhail!

Kaader filmist American Friend.

Filmiküsitlus - Chad Fjerstad Chiildren´ist

Mõnikord seda ikka juhtub, et klõpsan kellegi poolt kugugi lingitud videole ja siis peale paari minutit vajub karp lahti, et mida? mida?, mõni välismaa bänd oskab samuti sellist mussi teha, mis minus mõnuvärinaid üle keha ringi kandma hakkab. Muusika on nende puhul minu jaoks tähtsaim, kuid esmatutvus tuli kahe suurepärase video, "Girl in the Dirt" ja "My God", kaudu. Mõlemad videod on tugeva horror taustaga, kusjuures esimene neist väheke petlik, pakkudes esmalt visuaalset tausta, mis pigem sobiks mõnele haibitud sitale melodeath´i bändile kui kõnealuse grupi helide taustaks, kuid kannatage vaid see nukuliku kätetu tüdruku "trummitagumine" välja ning peagi selgub, et Chiildren ei püüa pakkuda populaarset stiliseeritust, vaid tüürib hoopis underground ja indiefilmi õõva poole. Teine video "My God" on selles mõttes juba meistriteos, siin mitte vaid ei kuma läbi sõltumatu õuduskino pildikeel, vaid hästi oli suudetud luua pea oma maailm ja tegelased. Kui "Girl in the Dirt" oli veel muusikavideo, siis "My God" on juba isikliku atmosfääriga lühifilm ja selline päris kõhe, isegi kerge müstilise alatooniga.

Name: Chad Fjerstad
Band: Chiildren
Homepage: Chiildren
Soundcloud: Chiildren
Facebook: Chiildren
Bandcamp: Chiildren - The Other People
Twitter: Chiildren



1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

I am drawn to films that give us a taste of insanity from the eyes of the insane. Some of my favorites of all time include Altered States, Possession (1981), Repulsion, The Tenant, and Jacob's Ladder. All five of these are, in my opinion, visual masterpieces that do a remarkable job with their intended sense of claustrophobia.


2. What was the last memorable movie you saw?

Spring Breakers. Harmony Korine is a genius and one of the most exciting filmmakers who is likely still just reaching his full potential. I've seen that movie 3 times in the last 2 weeks. Like he explained the film in interviews, the whole movie plays out like one brilliantly composed 100 minute long electronic song. I just want to experience it over and over again.

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

YOUTH CODE is a brand new L.A.-based duo who have only released a demo cassette thus far. They play hard-hitting EBM with a punk/metallic edge. They have the energy of a hardcore band when you see them live. It's extremely refreshing. They are currently working on their debut full length - I'm more stoked about them than any other band right now.

Other than that, I've mostly just been jamming a lot of Trust, D.A.F., KMFDM, Skinny Puppy.... Riz Ortolani's score to Cannibal Holocaust, and //TENSE// - check out //TENSE//

Thank you Chad!

Kaader filmist Altered States.

Filmiküsitlus - Kiwa

Aastaid oli nii, et iga kord kui napsuse peaga Kiwa nägin, pidin teda kohe pedeks sõimama. Kaine peaga temaga kokku ei juhtunud, aga mine tea, järsku oleks ka siis sildistus üle huulte libisenud. Kord Tartus, Alexander Robotnicku kontserdi ajal, tegime Kiwaga väljas suitsu, võtsime napsu ja lobisesime niisama. Järsku küsis mees minul kaastundliku mureliku häälega, et ega sul Trash midagi viga ei ole, miskit pahasti või haigus kallal? Vastasin, et oma teada on kõik hästi, aga millest selline küsimus? Kiwa siis vastas, et näe, juba veerand tundi ajame juttu ja sa ei ole veel kordagi mulle pede öelnud. Vabandasin viisakalt ning täitsin lünga. Viimast korda nimetasin teda sel ööl klubi ees pedeks ja kuupäev oli 7 september 2007. Selline meenutus siis.


Nimi: KIWA
Bänd / Bändid: N!xau, metabor
Facebook: Kiwanoid
Koduleht: Kiwanoid
SoundCloud: KIWA ja N!xau


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

""Hukkunud Alpinisti" hotell" on kõige rohkem muljet avaldanud. Niipalju isegi, et selle tsirkuleeriva muljekogumiga kuidagi toime tulla, organiseerisime augustis selle filmi teemalise konverentsi ja tulemas on artiklite kogumik. "Liquid Sky" meeldib ka. Roboti ja kosmosetemaatikast veel "Elektrooniku seiklused", "Navigaator Pirx" ning Tarkovsky "Solaris". Maisemast ja filmifenomeni enesereflektiivsuse teemast Wim Wendersi "Room 666".  

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Tuleb kahjuks tõdeda, et peale Lars von Trieri "Antichristi" pole ühtegi meeldejäävalt elamuslikku uut filmi näinud. Vanematest on meeldejäävamad olnud Věra Chytilová "Sedmikrásky" - Tshehhi 1966 a uue laine film.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Kuulan põhiliselt abstraktset dub'i elemendiga stuffi, broken ambienti, drone'i ja glitchelektroonikat, mille klassika ulatub kümne aasta taha (Porter Ricksi "Biokinetics", Thomas Köner, Frank Bretschneider) aga mis teatavate stiilide või suhtumistena on siiani jõulised.

Tänan Kiwa!

Kaader seriaalis Elektrooniku seiklused.

Filmiküsitlus - Kristjan White Sparks´ist

White Sparks on ikka üks kuradima hea bänd. Selle taastajumine toimus nädal tagasi kui lasin nende träkki "Space Invasion" ühel pisikesel peol läbi võimsate kõlarite ning mõjus mulle endalegi üllatavalt massiivselt, pani jala tatsuma ning lõi kõik mu neli aurat kuldselt särama. Kodus mp3-sid kuulates (plaadireliisi ei ole kahjuks veel ilmunud) saad aru küll, et väga korralik sündipop ja puha, aga võimenditest läbi lastuna mõistad, et enam õigem ja parem olla ei saagi.

Nimi: Kristjan Kamsol

Bändid: White Sparks

SoundCloud: White Sparks

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Vaatasin ära hiljuti filmi Hunger Games. Minu maitsest oli see täiesti mööda, kuna mina hindan filmide juures eelkõige stoorit ja seal seda ei olnud. See, kas film näeb hea välja või mitte, ei ole absoluutselt oluline. Selle peale keegi mulle ütles „see on ju sci-fi, mida sa ikka ootad?“. Vastuseks on see, et on olemas väga häid sci-fi’sid või siis ulmekaid (mida tegelikult Hunger Games ei ole), millel on ka mingi point. Üks tähelepanuväärsemaid minu jaoks on stoori poolest kindlasti Event Horizon. Mõnusalt sünge, ei ole sellist tänapäevast ülepingutamist meeletus hunnikus eriefektide ning hõljuvate arvutiekraanidega. Vastupidise näite leiab Prometheus’est. Film on ka muidugi aastast 1997, kuid ka tänapäeval on tehtud taolisi filme.

Üks mida võib mainida on Beyond The Black Rainbow. 2010 aastal tehtud 80’ndate stiilis tehtud ulmefilm, mille tegevus toimub samuti vastavas ajastus ning filmi soundtrack on lihtsalt suurepärane. Analoogsüntidega sisse mängitud ning annab filmile meeletult palju ajastu tunnetust ning sügavust:
http://www.youtube.com/watch?v=eKCHXpSEtOU

Hiljuti sai ka uuesti ära vaadatud Equilibrium, kus Christian Bale teeb suurepärase osatäitmise.

Üks parimaid filme, mida ma siiski julgen soovitada vaadata on Monsters. Filmil on ülimalt hea stoori ning ei kubise tüütutest Hollywood’i klišeedest. Filmis on äärmiselt vähe eriefekte, kogu film on tehtud kohapeal erinevalt enamusest tänapäeva filmidest, kus kogu kraam filmitakse 10x10 meetrises ruumis rohelise ekraani ees.

Filmid, mis on kindlasti ka lemmikud, aga pikemalt ei ole ruumi/aega rääkida, raiskab liiga palju Interneti ruumi, on veel Children of Men, Watchmen, Dark Knight triloogia, Princess Mononoke, Renaissance, Vidocq...

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Ehk ei ole originaalne, aga viimatine kõige parem filmielamus oli The Dark Knight Rises. See film on lihtsalt nii hästi tehtud ning on üks triloogia-filmide parima lõpuga, mis võimalik. Kogu see 3 tundi filmi on lihtsalt nii eepiline, et kordagi ei hakka igav, uni läheb ära ning hommikul ärgated tõded taaskord, et oli ikka kuradi hea film.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Üks viimase aja (tegelikult juba mitme viimase aasta) kõige lemmikum artist on kahtlemata UK artist Blueneck. Liigitada on seda natuke keeruline, aga eks ta sinna post-rocki kanti kvalifitseerub. Nende viimatine instrumentaalalbum Epilogue, mis anti välja ainult 1000 CD + 500 LP ekseplaris, on kahtlemata üks viimase aja parim, mida mul on au omada. Kuigi nende endi sõnul on tegu kõrvaprojektiga lugudest, mis on eelmistelt albumitelt välja jäänud (seetõttu on seal ka ainult 6 lugu), ei tohiks seda kindlasti selleks lugeda. Üks Bluenecki kahtlemata parim lugu:
http://www.youtube.com/watch?v=Xt7xb6nSnPY

UK’s tehakse üldse väga palju head muusikat. Üks vana lemmik, kes hiljuti andis ka uue albumi välja, on Alpha. Ma ei suuda seda taaskord stiililiselt kuhugi liigitada, aga jääb kuhugi elektroonilise jazz’i kanti. Kuigi ma üldiselt jazz’i ei kuula, siis Alpha suudab iga plaadiga ikka ja jälle meeldivalt üllatada.

http://www.youtube.com/watch?v=GvDY-7CYZvQ

Kes käredamat, mürasemat ja vilisevamat muusikat tahab, siis julgen kindlasti soovitada USAst pärit bändi A Place To Bury Strangers:
http://www.youtube.com/watch?v=m42ai-IpG84

Ning loomulikult White Lies, kelle kuulamisest lihtsalt ei ole võimalik väsida. Midagi külmadeks talvehommikuteks nende esimeselt albumilt:
http://www.youtube.com/watch?v=KlmSqyMT0FQ

Tänan Kristjan!

Kaader filmist Event Horizon.

Filmiküsitlus - Paul Sild

Paul Sild on eesti kõige ladnam lahedam iisim muusik. Võtad õlle, istud ta kõrvale, viskad paar nalja, räägid heast muusikast ja heast kinost, rüüpad lonksu õlut, näitad näpuga mõne samal peol oleva kuulsuse poole ja räägid temast pikantse musta huumorit sisaldava naljaloo, patsutad õlale ja ütled, et käin veits ringi, räägime hiljem edasi ning kõik on kogu aeg kõige paremas korras. Paul naeratab tuka alt, tõstab oma õllepudeli hüvastijätutervituseks korraks õhku ning kõik see on chill chill chill. Ei mingeid pingeid, vaid ainult naeratused ja sõbralikkus.

Nimi: Paul Sild

Bändid: Badass Yuki, Stones & Holes, Tallinn Daggers

Facebook: Badass Yuki

Soundcloud: Badass Yuki

Bandcamp: Badass Yuki

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

  Filmide puhul jälgin ma alati kõige rohkem nende atmosfääri ning kui see on usutavalt teostatud on väga suur tõenäosus, et ma naudin ka kogu kompotti. Üldiselt meeldivad ulmekad, psühholoogilised/sürreaalses võtmes draamad, noir. Väike action pole ka vahel paha. Kõige enam on hinge läinud nii atmosfääri kui stoori kui kogu olemusega kindlasti "Blade Runner". Mäletan, et olin sellest filmist aastaid kuulnud ja lugenud, et oioi ikka jõhker top 1 sci-fi ever jne. Naljakas oligi, et teades kogu haipi ei valmistanud film vähimalgi määral pettumust. Natuke suurema märulidoosiga, aga väga hea stooriga "Serenity" meeldib ka. Lapsepõlves tekitas hirmuunenägusid TV1000-st nähtud "Cube", mis on lihtsalt nii ängistav film. Ufokatest on lemmik Spielbergi "Close Encounters Of The Third Kind". Low budget atmosfääriline meistriteos "Monsters" üllatas mind väga. Alternatiivajaloo superhero teemast ligi 3-tunnine "Watchmen" on mällu päris korralikult süübinud. 1962. aasta "La Jetée" , mis on põhimõtteliselt nagu slideshow, avaldas oma formaadiga muljet, sest vahel tahaks küll filmi vaadates korraks pausi peale panna ja mõnda situatsiooni kauem jälgida, kui seda on ette nähtud, ja olukorda seedida. See laseb seda teha. Paar aastat tagasi Katusekinos vihmasajus nähtud "Last Year At Marienbad" oli parajalt sürr elamus. Väga sobiva muusikaga! Samuti animed "Paprika", "Ghost In The Shell" Kergema meeleoluga asjadest meeldivad epic "The Room", "Humpday", "Four Lions", "This Is Spinal Tap", "The Big Lebowski", "Fight For Your Right Revisited", "Saturday Night Fever", "1991: The Year Punk Broke". Sarjadest "The Twilight Zone", "Six Feet Under", "Twin Peaks", "Arrested Development", "The Mighty Boosh".

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

 Vaatasin 2 õhtut tagasi ära "A Scanner Darkly", mis on tehtud Philip K. Dick'i samanimelise romaani ainetel. Piisavalt paranoiline, piisavalt koomiline, piisavalt filosoofiline, hea näitlejatöö, haarav stoori. Ulme juures peab teose lõpp sisse jätma sellise vaevumärgatava hingekriipiva kõhedustunde. See film jättis ning seepärast ta ka toimis.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

 Viimasel ajal olen palju kaevunud Guided By Voices'i massiivsesse diskograafiasse ja avastan sealt igal kuulamisel midagi geniaalset. Hetke lemmikalbum on "Earthquake Glue". Taasavastasin ka hiljuti enda jaoks Elliott Smith'i, kes, nagu ka Mark Linkous, oli piinatud geenius ja suri liialt noorelt. Soovitan veel kindlasti Built To Spill'i altroki kullafondi kuuluvat albumit "Keep It Like A Secret". No seal on kõik lihtsalt megahea. Igas loos on umbes 10 meeldejäävat meloodiat. 10 lugu on ka, nii et kokku 100 tillukest pärli! Sügis- ja talveperioodil (tegelikult kogu aeg) ketran ka palju melanhoolia bermuda kolmnurka: Mark Kozelek/Sun Kil Moon/Red House Painters. Kozelek on mees, kelle taskus on, minu arvates, 21 sajandi ilusaimad meloodiad.

Tänan Paul!

Kaader filmist Cube.

Filmiküsitlus - Raido Rahnel

Ei olnud oma peas The Sinclair Sinclair´i kuhugi liigitanud ega ühegi muusikastiiliga sidunud. Oma sünttaripeol Krahlis neid aga lava ees kuulates ajas aga kergelt itsitama, sest tekkis tunne, et olen indiepeole sattunud ja ei mäletanud aega mil viimati niinimetatud indie´t kuulamas sai käidud. Meeldis väga ja olgu siis indie, panen peas need asjad lõpuks paika, he he! Raido teine bänd White Sparks on aga üks eesti ägedamaid sündipopi gruppe, selline korralik klassikaline üheksakümnendate esimese poole värk. Jõulise kõlaga head lood.

Nimi: Raido Rahnel 
Bändid: The Sinclair Sinclair, White Sparks
Koduleht: The Sinclair Sinclair
SoundCloud: The Sinclair Sinclair
Bandcamp: The Sinclair Sinclair

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Sellist ühte ja kindlat lemmikut on raske välja tuua. Kindlasti Trainspotting ja Acid House oleks mainimist väärt. Irvine Welsh on lahedad jutud (küll kohati loetamatus šoti slängis) kirjutanud ning ekraniseeringud nendest ei ole minu meelest väga kirja pandule alla jäänud.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

 Esimene film, mis kohe meenub on saksa toodang Das Leben der Anderen, mis räägib Ida-Saksamaa esiteenistuse Stasi jälgimismehanismist, teisitimõtlejate ohjamispüüdest ja puhtast inimlikkusest, mis võib omane olla isegi paandunud eriteenistujale. Üldiselt on filmikunstil mind liigutada raske, aga see film puudutas
mind küll ning jäi oma meisterlikkusega pikaks ajaks meelde.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged
soovitada?

Viimasel olen end avastanud palju The Raveonettes'i kuulamas, vahele tuleb ka post-metalli Russian Circlesi
esituses. Neon Indian'i "Hex-Girlfriend" sattub ka tihti kõrvaklappidesse.

Tänan Raido!

Kaader filmist Trainspotting.

Filmiküsitlus - Anton Estoner´ist

Estoner on justkui väga omaseks saanud ning seda ääretult lühikese aja jooksul. Alles see ju oli kui nende debüütalbumi plaadimasinasse suskasin, aga juba on see nii tuttav ning turvatunnet pakkuv, et iga kord kui raadios mõnda Estoneri lugu lastakse, tuleb hinge selline soe kodune tunne. Ja siis kohe imestan ise samuti sinna otsa, et kui tavaliselt tekitavad lemmikbändide lood raadiost kuulates lihtsalt tunnet, et väga äge, ikka mängitakse seda või teist artisti, siis Estoneri träkid kraabiks esile justkui mälestusi minevikust, nostalgiaga segatud mälupilte mida siiani on vaid Suzanne Vega, Tanita Tikaram, Nep, The Mission, Nits ja veel paarkümmend noorpõlvelemmikut teha suutnud. Müstika!


Nimi: Anton Veeremets
Bänd : Estoner
Koduleht/Bandcamp: Estoner

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Ei saa mööda klassikast - Stanley Kubrick-u "2001: A Space Odyssey" ja "The Shining" ning Ridley Scott-i "Alien" ja "Blade Runner", mis on kindlalt parimate filmide nimekirjas ja ei vaja tutvustamist. Meeldivad ka uue põlvkonna režissööride vanemad tööd - Aronofsky "Pi" ja Nolan-i "Memento" - mõlemad on suurepärased seiklused inimese väärdunud ajusoppides.

(link: http://www.youtube.com/watch?v=F1NgFQnToEA)

Rääkides veel tänapäeva režissööride vanemast loomingust, loomulikult horrori sõbrana austan Peter Jacksoni ja Sam Raimi vanu splatter filme, "Dead Alive" ja "Evil Dead"-i triloogia on oma vereliitritega sekundis tase omaette. Kuigi siiamaani on nende kahe inimese hüpe mitmesajamiljoniste blockbusterite rooli väga veider, muruniidukiga veresaunast sai ühtäkki Tolkieni võlumaa.

(link: http://www.youtube.com/watch?v=RC1d7dw24Gg)

Erilist tähelepanu väärib David Cronenberg, kes suutis oma filmides luua täiesti ainulaadse atmosfääri ning ka väga pikalt meeles püsivad visuaalsed stseenid, kasvõi telediktatuur "Videodrome"-ist või günekoloogilised riistad mutantnaistele "Dead Ringers"-ist. Mainiks ära ka veidra pealkirjaga "eXistenZ"-i, mis oli sisuliselt Inception 11 aastat enne Inceptionit.

(link: http://www.youtube.com/watch?v=3gdgkfIZdN0)

Ei saa mainimata jätta ka Itaalia horror/thriller vanameistreid, Dario Argento ja Lucio Fulci näol. Argento "Suspiria" ja "Deep Red" on ühed parimatest thrilleritest minu maitsele, võttes paremaid nippe Hitchcockilt ning segades sinna juurde giallo-šarmi ja suurepäraseid vägivalla-stseene. Fulci filmid on seevastu lihtsakoelisemad, kuid selle kompenseerib Fulci kõrgemate fantaasialendude ja ultravägivallaga, mis lõpptulemusena tekitab unustamatuid stseene, nagu näiteks Zombi 2-st pärit hai kahevõitlus zombiga.

(link: http://www.youtube.com/watch?v=ycKIdtQsXCI)

Rõõmu pakub ka Jaapanist tulev splatter-laine, eesotsas Yoshiro Nishimura ja Noboru Iguchi-ga. Tõsi, kunstiline väärtus, ka autorite enda arvamusel, läheneb seal nullile, aga vaatamisel põleb ajus pidevalt "holyshitwtf" tuluke ning absurdsuseni viidud vägivald teeb asja üsna lõbusaks. Ühesõnaga, meelelahutust tervele perele.

(link: http://www.youtube.com/watch?v=sw1ExKsfpPM)

Pikemalt võiks rääkida ka David Lynch-ist ja Alejandro Jodorowski-st, Tarantino ja Rodriguez-e algatatud exploitationi uuest lainest ja noorte Hollywoodi horror-režissööride arengust, aga kardan, et internetis saab ruum enne otsa =)

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Hiljuti vaadatud Wachowski-te "Speed Racer" oli positiivne üllatus, olgugi et süžee oli läbinisti teisejärguline ja klišeelik (anime adapteerimisel ei saagi teistmoodi olla), nii toredat visuaalset poolt ma ei ole näinud juba pikka aega. Kellele ei meeldiks suurtel kiirustel mööda psühhedeelseid maastikke kihutavad pseudo-futu superautod =)

Teine üllatus oli John Carpenter-i esimene linateos "Dark Star", sisuliselt no-budget tudengifilm, mis oli kõvasti mõjutusi saanud Space Odyssey-st, kuid hoolimata vahendite-, oskuste- ja kogemustepuudusest on film siiski meeldejääv, isikupärasene ja enamasti ka humoorikas. Miks meil ei tehta selliseid tudengifilme, on minu küsimus.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Seoses suurepärase sooloartisti Judd Madden-i uue albumi ilmumisega, kuulan järjekordselt läbi kogu tema loomingut. Tegemist on meeletu riffiarvuga doom/stoner/sludge seguga, kuid autor ei karda põigata ka post-rocki ja -metalisse. Kogu ta looming on tasuta saadaval siin - juddmadden.bandcamp.com.

Tänan Anton!

Kaader filmist Videodrome.

Filmiküsitlus - Maria Undra´st

Oli kunagi Man In Maardu, mille looja Robi Uppin rääkis paar aastat tagasi, et teeb edaspidi muusikat Undra nime all. Lubas, et hakkab tegema elektroonilisi taustu veneleelsele räp-muusikale ning ehmatas selle jutuga mind nii ära, et kõhus hakkas keerama ja pilt kiskus tasku. Inimest ei tohi nii rumala jutuga piinata, eriti veel inimest kelle jaoks venekeelne hip-hop tundub nii säratu teemana, et määrib ära kõik muu millega kokku puutub. Jumal tänatud (ja ma ei unusta iga päev seda kordamast), et Robile mõistus pähe tuli ning patsaanide kriiskamise asemel oma elukaaslase mikrofoni taha lubas, sest see mis Maria vokaaliga teeb, on minu maitse ja hea maitse raamidesse kenasti mahtuv. Aga ärge ainult hakake pihta selle jutuga, et Undra on house muusika. Las mulle jääb illusioon, et vene räp ja house on seal kusagil piiri taga ning mina neid üle ei luba.


Nimi: Maria Kivirand
Bänd: Undra
Koduleht: Black Plastic Productions
SoundCloud: Undra

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Lemmikfilme on palju ja väga erinevatest žanritest. Filmi vaatamine, nagu ka muusika kuulamine oleneb palju hetke meeleolust, kuid on ka neid mida võiks ikka ja uuesti vaadata või mis suudavad viia täielikult teisele lainele. Alati läheb peale põnevus, ulme ja meeldivalt tagasihoidlik õudus. Võibolla siis mõned seinast seina: "The Thing", "Black Cat, White Cat", "The Shawshank Redemption", "Wild at Heart","Seven", "Symphathy for Mr. Vengance", "Aliens", "Memoris of Murder" jne. Dokkidest ootan alati Keeduse filme ning eeskujuks on kindlasti ka Audrius Stonys.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimasel ajal on jäänud filmide vaatamise vahele päris hea kraater või ei tule mõnda sellist ärksamat asja kohe meelde. Pigem olen vaadanud seriaale. Näiteks vaatasin suve jooksul toidutegemise kõrvale põhimõtteliselt 9 hooaega "X-Files"e, päris armas oli, nalja sai ka ja vaatamist jätkus ikka päris mitme supi keetmise ning pannkoogi tegemisele taustale. Serjaalidest ei saa mainimata jätta ka "The Killing", "Frozen Planet" ning hetkel ootan, mida käesoleval hooajal võiks pakkuda "American Horror Story" ja "Broadwalk Empire".
Seriaalidega tekib ka selline meeldiv hasart ning vaatamise vajadus. Mäletan, et kui "The Wire" sai läbi, siis pärast oli selline kurb ja tühi tunne ja tõdemus, kõik hea tõesti saab üks kord otsa.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Ega midagi uut ja fenomenaalset siit ei tule aga olen viimasel nädalal tabanud ennast kuulamas ning kaasa ümisemas Epliku viimasele plaadile.

Tänan Maria!

Kaader filmist Sympathy for Mr. Vengeance.

Filmiküsitlus - Of Roofs, Genes and Stolen Meanings

Of Roofs, Genes and Stolen Meanings´i albumist "One: Life to Learn" rääkisin ma kiitvalt siin, nüüd aga tuletab Filmiküsitluse sari neid meelde. Meil küsimustega läks bändi aadressile ja üsnagi ootamatult tuli teade, et vastuseid andis seekord kogu bänd ja mitte see isik, nagu tavbaliselt, kes esimesena meili avada jõudis ning ise kohe vastuseid kirjutama asus. No kui terve bänd, siis terve bänd. Loeme aga.

Nimi: Of Roofs, Genes and Stolen Meanings
Bänd: Of Roofs, Genes and Stolen Meanings
Facebook: Of Roofs, Genes and Stolen Meanings
Bandcamp: Of Roofs, Genes and Stolen Meanings


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Enamik meist on lihtsad mehed ning väga filmikunsti sügavustesse ei pürgi. Jälgime enamasti seda, mida tuleb suuremate kinoekraanidelt. Reeglina on need action või komöödia tüüpi teosed. Kõige haritum meie seast filmialal on ilmselt laulja, kes oskas oma lemmikute sekka nimetada Assassination of Jesse James, Snatch, Mad Max jne.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Nii palju me võime öelda, et kõigi jaoks oli üks elamus loomulikult The Dark Knight Rises.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Seda on kindlasti palju öeldud, aga meie muusikavalik varieerub marginaalselt. Ilmselt käib kõige rohkem läbi ikkagi progressiivset ja sirget in your face muusikat. Hoiame silma peal bändidel, mis enam-vähem hiljuti on lasknud värsked albumid välja ning tegelikult on meie mõjutusi kuulda ka meie enda lauludest. Teistele ütleks julgustuseks, et avastagem muusikat! Seda on meeletult palju ja leida tuleb endale sobiv. Mis kõige tähtsam: mitte panna endale piire paika ning mitte diskrimineerida stiilide kaupa.

Tänan ORGASM!

Kaader filmist Mad Max.

Filmiküsitlus - Tanel Paliale

Tanel vabandas siin ette, et ei jõudnud kohe küsimustele vastata, sest hakkas juhtuma kõiksugu asju ja muu hulgas ootamatu käik Albaaniasse ja Montenegrosse, sama ootamatu koondamine, kaks kodust arvutit lõpetasid lepingu, prillid pudenesid tänavale puruks ning ta sõitis autoga kogemata üle oma fotoaparaadi. Põhjuseid kui palju, aga kui võimalus avanes, siis vastas nii pikalt ja põhjalikult, et lausa lust ja mõnu lugeda. Lisaks tuletasid profiilis loetletud Taneli osalusega muusikalised kooslused meelde, et peaks temalt The Chance´i lindistusi küsima, sest kui mõned nädalad tagasi neid Olümposele jumalatele juba saadeti, siis eks peatselt võib ka lihtsurelikele üht-teist pudeneda.

Nimi: Tanel Paliale
Bändid: The Chance, Kismabande, Galaktlan Grupp, Mirabilia, Rabimilia (kergekaalulised osalused: Metro Luminal, Lippajad)


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Hea plaat mängib kümmekond, ehk isegi sadakond korda. Hea film jälle kipub jääma kahe-kolme vaatamiskorra juurde. Ehk siis päris lemmikfilme ei oskagi nimetada, küll aga filme, mis peale vaatamist tugeva järelmõjuga olid.

Teadlik filmi vaatamine algas 90ndate alguses. Film oli siis tõeliselt sotsiaalne kogemus. Meil sõbraga polnud kummalgi kodus korralikku telekat ega videomakki. Ainus võimalus huvitavale materjalile ligi pääseda oli
vahendamine. Laenad mõned filmid pikemaks ajaks, ning siis laenad neid omakorda lühemaks ajaks teiste filmide vastu välja. Film kasseti peal olemas, siis edasi tuli kaubelda tuttavate ja pooltuttavate videomakiomanikega, et kes lubataks enda pinnale kino vaatama. Võimalusel öö kassetikuhjaga teleka ees veeta, ei põlanud ära ka Tallinnast Viljandisse või Pärnusse sõita.

Videovahetuse ajajärgust kõige meeldejäävam film oli ilmselt “Evil Dead”,müstiline õudukas, mis esmasel vaatamisel varajases teismeeas tundus jubedaim asi üldse. Päris esimesel vaatamisel ei hammustanud üldse lahti iga stseeni taga jooksvat musta huumorit. Aasta hiljem üle vaatamisel koos teise osaga avanes see film hoopis teistsugusena ja tundus, et just selline filmitegemine ongi see kõige õigem. Ulja undamise saatel mööda metsa kihutav fataalsete kavatsustega nähtamatu, samuti naistegelasi ahistav põõstastik kujutasid meelsust, mis teismeeas tundus eriti apetiitne. Samuti on lihtne analoogsüntidega tehtud foley tänaseni väga südamelähedane.

90nate lõpus õppisin ühe aasta Taivanil. Väljamaalastele mõeldud keeleinstituudis tekkis hulk huvitavaid sõpru. Ühel õhtul tuli külla koolikaaslane David - vanast New Yorki juudiperekonnast pärit punkar, kes suurema osa oma elust oli töötanud videolaenutustes. Külakostiks kaasas kaks VHS kassetti.

Esimese peal Jaapani bootleg video CD-lt kopeeritud “Holy Mountain”. Tõeline rännakufilm ja täiesti uskumatu. Jalg pannakse esimeses kaadris monitorile ja sinna see jääb kuni lõpupauguni. Meeleolult meenutab mulle Marquezi “100 aastat üksilust”. Obadusest, kuidas Jodorowsky mitme tunni vältel ehitatud illusiooni lõpuks kildudeks lööb, toibusin mitu päeva. Oluline film, mille üks maailmahuviline kodanik peaks kindlasti enne kahekümnedate keskpaika jõudmist ära nägema.

Teine külakostifilm samast õhtust oli Suspiria. Minu jaoks Holy Mountainiga sama raskuskategooria, vanameister Dario Argento oma parimas vormis. Nõiateemaline barokne õudukas, taustaks 70ndate progebänd Goblins. Film, mis on jõuline ja nõtke disainime nagu 70date Itaalia sportauto. Päris alguses on tolle aja kohta ultravägivaldne stseen, mis on samas üliesteetiline. Kui sellised vastandlikud kategooriad erkaanil kokku saavad, on see täpselt minu maitse.
http://www.youtube.com/watch?v=lolQEpidvjc

Kui vahepeal olid elus vabamad ajad, siis jõudis põhjalikumalt pöffile. Vaatasime Pillega nii 30 filmi festivali kohta. Sellest ajajärgust tähtis film on Shinji Aoyama “Eli, Eli, lema sabachthani?”, Keset filmi on pikk
stseen, kus kaamera jälgib üldplaanis läbi maastiku sõitvat kiirabiautot, taustaks on lihtne klaverimuusika. Samas on lugu jõudnud selleks hetkeks emotsionaalsesse kõrgpunkti ning olematu tegevus ekraanil pääseb mõjuma tugevamalt kui kogu Avatari arvutigraafika kokku. Mäletan end mõttelt, et see oleks täpselt paras koht aja peatumiseks.

Märgiks ära ka kaks sarja:

Jam - minu jaoks Cristopher Morrise parim kraam. Teokiirusel veniv süsimusta huumoriga sketšisari, taustaks pahaendeline Aphex Twin. Juba dvd tiitelklipid väärivad esiletõstmist.
http://www.youtube.com/watch?v=ItYU6u84 ... re=related

Monkey Dust - animasari mis näeb välja, nagu keegi klõpsiks puldiga ühelt kanalilt teisele. Sellest kokku moodustuvad lühikesed ja meeleolukad jupid, mis episoodide kaupa arenevad. Jälle väga must ja apokalüptiline huumor.
http://www.youtube.com/watch?v=ZaBt_bXl ... re=related

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kui muusikas otsid alati viimast ja uuemat, siis filmide puhul enamasti kipun otsima midagi vanemat. Viimane suurem elamus oligi 76st aastat pärinev Master of the Flying Gillotine. Kunagi Trashi blogi järgi soetatud  film sattus masinasse suht juhuslikult ja ilma eelnevalt taustaga tutvutmata. Kui helitaust pihta hakkas, tekkis kohe segadus, sest ilmselgelt polnud tegemist muusikaga, mis oleks olnud salvestatud 70ndate Kagu-Aasias. Nii oligi. Muusikaline taust on varastatud Neu!, Kraftwerki ja Tangerin Dreamilt. Peab ütlema, et varajane krautrock sobib 70ndate esteetikaga kung-fu filmi nagu ruiskas silmaauku.
http://www.youtube.com/watch?v=8G0LYfxVq0s

Teine viimatine filmielamus oli samuti siitsamast blogist leitud “Damsels in Distress”. Kunagi oli ühel autoplatsil müügil 80ndate keskpaigast pärit Maserati Biturbo, mida ma korduvalt nillimas käisin. Märja asfaldi  värvi
kahe uksega auto oleks tänavapildis möödudes meenutanud ehk mõnda uuema  kooli Lada, ehk siis suht mittemidagiütlev ja tähelepandamatu. Samas juba meetri kauguselt avanes nõukogude autotööstusele täiesti kättesaamatu kosmos, sisust rääkimata. Damsels in Distress on loomult sarnane ja see on minu üks lemmikvõte, et pealiskaudsel pilguheitmisel igav ja tavapärane osutub lähemal tutvumisel millekski täiesti erinevaks. Oleks nagu tavaline kolledžifilm, aga iga alanud dialoog ning muusikavalik areneb täiesti etteaimamatult, ja sellest kokku sünnib täiesti uus ja tundmatu maailm.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Autos on sügisese maastiku taustaks juba kuu aega mänginud Christina Vantzou debüüt “No 1”. Christina on kreeka päritolu videokunstnik, kes seni moodustas poole grupeeringust “The Dead Texan”. Kummaline plaat
selle poolest, et piir, kust orkester lõpetab ja sämpler ning järeltöötlus algab, on peaaegu kuuldamatu. Meeleoludelt käib samadel radadel, nagu Gavyn Bryars’i “The Sinking of the Titanic”.
http://www.youtube.com/watch?v=-3KhzQ24Yik

Kodus on viimastel nädalatel tihedamalt mänginud Ducktails’i eelmise aasta alguses ilmunud “Ducktails III: Arcade Dynamics”. Lõdva randmega mängitud ühekäigu-lugudega lo-fi indi. Rõõm on kuulata, kui keegi nii lihtsalt ja punnitamata muusikat teeb.
http://www.youtube.com/watch?v=mqgSMaRE91M

Kindlasti soovitan Ariel Pinki viimast plaati. Sellest on küll nii palju juttu olnud, et haip kippus plaati ennast varjutama, aga minu jaoks oli see ikkagi üks suve positiivsemaid kuulamisi. Seal on selge sõnum - maailma
lõppu ei tule ja muusikal läheb väga hästi. Arieli varasematel sooloplaatidel on materjal eriti lahe, aga nende lofi sound muudab need kohati kuulatamatuks. Paar lugu järjest, väga hea. Aga terve plaat, siis on kõrvad väsinud. Eelmine stuudioplaat oli livebändikeskne. Ja nüüd siis lõpuks päris Arieli plaat päris stuudios. Mul on eriti hea meel selle üle, et kommertsedu ja -stuudio pole geeniust kuidagi varjutanud, välja arvatud leibelivellode poolt plaadile surutud viimane koostöölugu, mis üldisest kontekstist välja kukub ja õnneks vinüüliversioonis puudub.
http://www.youtube.com/watch?v=_ljoMpZ-HQw

Ja veel üks viimasel ajal minu jaoks oluline artist on Samantha Glass, kes haagib nii soundiliselt kui kompositsiooniliselt hästi Rabimiliaga, mille materjali me hetkel tõrkuva tehnika kiuste salvestada üritame. Lihtne jasümpaatne muusika. Seni kõik avaldatud plaadid on toredad.
http://vimeo.com/44349418

Tänan Tanel!

Kaader filmist Damsels in Distress.

Filmiküsitlus - Fabrizio Federico

Englishman nimega Fabrizio Federico võttis minuga täna meili teel ühendust ning palus läbi vaadata ning arvustada tema filmi Black Biscuit, mis valminud Pink8 Manifesto reegleid järgides. Eks see manifestotamine ole nüüd väheke nagu moekaup, aga iseenesest film, mis linti võetud vaid mobiilide ning lastele mõeldud kaameratega ning kus "näitlejateks" kodutud parmud, invaliidid, prostituudid ning isegi üks endine ping-pongi maailmameister laste klassis, äratas väheke nagu huvi küll. Esialgu aga ei leia ma filmi jaoks aega, vaja ju sünnipäevapidu sättida, kuid mingi hetk võtan selle rebel cinema sildistuse saanud kurioosumi ette. Seniks aga väike intekas lavastajaga.

 Name: Fabrizio Federico
IMDb: Fabrizio Federico
Homepage: Black Biscuit
YouTube: Black Biscuit

1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

Im a big fan of anything that goes against the grain of commerce, the industry standard, or films that push and rip apart
old blueprints of how a movie should be made. I love fleeting moments. My favorite movie ever is 'The Last Movie' by Dennis Hopper.

I was very impressed by:

Wild Side - Donald Cammell
L'Atalante - Jean Vigo
Hot Shots part Deux  - Jim Abrahams
The Brown Bunny - Vincent Gallo
Martin - George A Romero
Julien Donkey Boy - Harmony Korine
Lilith - Robert Rossen
Ciao Manhattan - John Palmer
My Own Private Idaho - Gus Van Sant
The Great Rock & Roll Swindle - Julien Temple

2. What was the last memorable movie you saw?

The Wrong Ferrari - Adam Green
Attenberg - Athina Rachel Tsangari


3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

Wu Lyf
The Horrors
The Doors
Dirty Beaches
Chet Baker
Yoko Ono
Daniel Johnston

Thank you  Fabrizio!

Kaader filmist Attenberg.

Filmiküsitlus - Fen Atomic Caravan´ist

Mõtlesin, et teen filmiküsitluse ühe Tartu punkbändi Project Dekadenz´i liikmega ja saatsin seetõttu Fen´ile küsimused, ajas ju tema minuga asju PD plaadi üle andmisel. No oleks muidu saatnud Stirlitzile, aga tal ju eeskujuliku noorpunkarina meilbox´is 95 kraadine natsifilter peal ning mu kiri ei oleks sealt kuidagi läbi pugeda suutnud. Tuleb aga välja, et Fen juba uues bändis, millest ma ei olnud kuulnudki, aga ega see heiduta - kohe teen tutvust ja teie lugega vastuseid kolmele standartküsimusele.

Nimi: Tiit Pähnapuu (Fen=
Bänd: Atomic Caravan (Stoner, psyc, blues)
Facebook: Atomic Caravan


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Fight Club (Kaklusklubi) Olen seda nüüdseks vaadanud vist üle 36 korra kui mälu ei peta.Põhjuseks SISU ideoloogiad ning arusaam peategelase maailmavaadetest enne ningi pärast oma "teise poolega" kohtumist. Tsitaat:   Marla's philosophy of life is that she might die at any moment. The tragedy, she said, was that she didn't.

Muidugi läheb ka Vanema aja Speiss horror teema peale ja suures mahus.Nt olen ma paadunud "Alien" Fänn. Mees...nendel aegadel osati filme vändata.

Ja kõige haigem film mida ma näinud olen oli "Hüperkuup" tund ja pool faked app kuubikuid.Ma ei saanud mitte midagi aru.

GRINDHOUSE! Vat see oli EPIC.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Ootasin väga fimi Prometheus...Pidin küll veidi pettuma aga siiiski...Parem kui 2011/2012 aata romantiline Pask mis kinodes jookseb nagu sitt ojadena.
Ahjaa...Apollo Film oli päris tsill ja The moon??? See oli ka väga gruuvy Kloonid ja kosmos...Pandorum oli ka lahe. nagu ma mainisin kosmos,kollid ja külm õlle.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Electric moon - pikad pikad bluusilikud jämmid kosmosest!

Tänan Tiit!

Kaader filmist Moon.

Filmiküsitlus - Heiko Sibyl Vane´ist

Sibyl Vane´ist ei osanud ma justkui midagi arvata, kuni sattusin kogemata nende kontsertile.Olin tulnud linna, et minna punki kuulama ja sai seda paraja doosi sisse tõmmatud, kui jalad viisid justkui iseenesest paarsada meetrit eemal asuva teise klubisse ning seal oli laval Sibyl Vane. Millegi pärast olid aga jalad nii rahutud, et lasid bändi kuulata vaid paar lugu ning vedasid mind ukse taha, kus andsid järje üle suule ning nii ma seal lobisesingi tunni võrra black metalist ning jõudsin saali tagasi ajal mil viimaseid laule esitati. Jäi nagu nadiks, aga nii palju kui silm ja kõrv haarasid, meeldis väga. Natuke tegin hiljem muidugi veel netiluuret ja keerasin raadiot valjemaks kui bändi lasti, aga põhilise lootuse panen täna, 5. novembril, ilmuvale albumile. Hommikul viin abielusõrmuse pandimajja ning saadud rahadega torman kohe plaadipoodi.

 Nimi: Heiko Leesment
Bänd : Sibyl Vane
Facebook: Sibyl Vane 
SoundCloud: Sibyl Vane

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Boy A
Killing Bono
This is England
Control
Mysterious Skin
Antichrist
American History X

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kuna ma olen tohutu dokumentaalfilmide austaja, siis otsin pidevalt põnevaid filme ja hiljutistest avastustest on üks meeldejäävamaid kindlasti iiri paljaste rusikatega illegaalseid võitlusi pidavate perekondadest rääkiv dokumentaalfilm "Knuckle". Mitte, et ma oleks eriline võitluskunstide austaja, aga päris veider maailm. Teine üsna šokeeriv ja miskipärast tugevasti mällu sööbinud on "Paradise Lost 3: Purgatory". Selle filmi kontekstis kuulsin mina West Memphise kolmikust esimest korda ja sellest, kuidas tüübid on 18 aastat vangistuses olles oma süüd üritanud tõestada. Üsna karm ja meeldejääv lugu.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen kuulanud läbisegi David Bowiet, The Exploitedit, Nirvanat ja Red Hot Chili Peppersit. Bowie on minu jaoks uus avastus, aga teised on selline nostalgiline külastus aastate taha. The Exploitedi juures hakkas mind huvitama hoopis muu, miskipärast hakkasin guugeldama selle endisi liikmeid, et teada saada, mis nad veel teinud on. Tänu sellele avastasin üsna veidra ja laheda bändi nagu Goodbye Mr McKenzie (http://www.youtube.com/watch?v=F23SoNYjEwI&feature=related), mida tegid 80ndatel koos selleks ajaks endine The Exploitedi kitarrist Big John Duncan ja tulevane Garbage laulja Shirley Manson. Ja Bowiega seotust soovitan üht veidrat coverit loost "The man who sold the world", mida esitab šoti lauljatar Lulu - http://www.youtube.com/watch?v=tOCQ1Xrq7J0. Kusjuures soomlastel on omas keeles sama aranžeeringuga ka tehtud cover samast loost.

Tänan Heiko!

Kaader filmist This is England.

Filmiküsitlus - Kiina Deathcats´ist

Üks väike väänik-präänik püüab tarmukalt pressida sellele, et kui ilusate noorte tüdrukute bänd, siis järelikult kiidavad kõik vaid selle pärast kaasa, jättes muusika teise, isegi kolmandajärguliseks näitajaks. Vaidle vastu palju tahad, aga tõe tera on sees ning tänu sellele tuleb Deathcats´il, võrreldes kuttidega, hulga rohkem vaeva näha enese tõestamise nimel. Iseenesest ju mitte halb motivatsioonimootor, vähemalt kergitab pidevalt bändi ees olevat latti ja sunnib jätkuvalt asju veelgi paremini tegema - on selleks siis pillimänguoskus või lugude aranžeering. Samas on see ka väike lõks, sest süüdistajale kes väidab, et niinimetatud tsikkidebändi ainsaks trumbiks jääb testosteroonist pulbitsevate rockimeeste ees vaid seksapiil, jääb lõpuks alati õigus ning klassikalist tüdrukutebändi kleepsu ei nühi kuidagi maha, viimistle muss mis tasemele tahes. Rockimehe suu võib rääkida pikki ilukõnesid sellest kui vihaselt ehedalt bänd kõlas või kui hästi lood olid sätidud, kuid silmad püsivad tal ikka vestluskaaslase tisside peal. Objektiivsuse välja sõelumine on seda raskem, sest kui pehmo-indie, eksperimentaalse või elektroonilise muusika puhul on naise (valdavalt mikrofoni taga veedetud) osalus loomulik, siis kitarriga tüdruk jääb siiani veel kahtlaseks nähtuseks. Sellest ei ole prii isegi kohalik Kim Fowley, kes küll mitmeid häid bände (Shelton San, Talbot, Nevesis...) on rahaliselt toetanud, kuid vaid tüdrukute (Zriamuli, Ebakõlar, Deathcats) puhul lisaks muusikat puudutavaid nõuandeid jagab. Loomulikult on need nõuanded väärtuslikud ning väärivad tähelepanu, kuid neid esitatakse just neidudele ning ühtegi algajat kuttidest koosnevat rock-gruppi juhendama ei kiputa, löögu soovolinik häirekella palju tahab. Kui Deathcats´il kunagi album ilmub, siis kindlasti on see igati mõnus, olen selles Soundcloud´i riputatud musta materjali kuulates veendunud, kuid eks see silm hakkab ikka esimesena vahelehelt bändipilti otsima ja alles siis jalg rütmis tatsuma, sest sellisteks meid mehi on loodud. He he!

Nimi: Kiina Kristina Vaher
Bänd: Deathcats
Facebook: Deathcats
Koduleht: Deathcats
SoundCloud: Deathcats


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

A Prophet (Un Prohpéte 2009), Snatch, Fight Club, Hobo with a Shotgun, Natural Born Killers, Wild at Heart, Mulholland Dr., Léon: The Professional, Amélie, Trainspotting, Lola Rennt, Betty Blue, Death proof, Pulp Fiction, Monty Python and the Holy Grail, 24 Hour Party People, Baraka, A Nightmare on Elm Street (1989), Lolita (1962) ja (1997), High Fidelity, Hype!, Whip it!, "Vicky, Cristina, Barcelona", La Vie En Rose (2007), Sid & Nancy, Gainsbourg: A Heroic Life (2010), Lucky Number Slevin, Gia (1998), Ghost Dog: The Way of the Samurai, Closer, Some like it Hot, Modern Times (1936), Mysterious Skin

suvalises järjekorras sai nimetatud mõned, mis esimestena pähe kargasid, aga eks neid on veel muidugi

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

vaatasin just paar päeva tagasi ühte dokumentaali "Searching for the Wrong-Eyed Jesus" (2003), mis jättis sügava mulje, sest see teema lihtsalt läheb peale mulle

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

viimasel ajal olen kuulanud segamini kantrit, bluesi ja räppi. halva netiühenduse pärast ei saa midagi uut alla laadida, niiet olen vanu lemmikuid kuulanud. täitsa julgen soovitada ka neid: Bob Dylan album "Nashville Skyline" (1969), Pj Harvey Live @ John Peel's Birthday (1999), Nina Simone, Skip James, hiljutine lemmik 16 horsepower, Wu-Tang clan album "36 chambers", vana hea Cypress Hill ja Beastie Boys. Soovitaks sellist 'shock humor' briti sarja nagu "Monkey Dust" (2003). selle soundtracki võib vabalt alla laadida, good stuff.

Tänan Kiina!

Kaader filmist Sid & Nancy.

Filmiküsitlus - Tont

Ilmus artistil EP ning kellad lõid pitlikult öeldes igas kirikus, ehk siis nii mitmedki sõbrad hakkasid mainima, et kas sa Trash seda ka juba kuulnud oled? Olin, juba olin, sest  Tont ilmus mu silmade ja kõrva ette esmakordselt peale Future Brain´i remix´imist ja sellest ajast hoidsin silma peal ning seega ka juba EP paladega tutvus sees. Igal juhul noogutasin sõprade jutule kaasa ning poetasin samuti sekka kiitvaid sõnu. Ise jään aga Tondi uut materjali ootama.

Nimi: Siim Kuusemäe
Bänd: Tont
SoundCloud: Tont
Bandcamp: Tont

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Päris paljud ja eri zanritest. Jarmusch "Night on earth" ja "Dead Man" ja "Coffee & cigarettes", Scott "Alien" ja "Blade Runner", Fellini "La Strada", Kassovitz "La Haine", Kromanov "Hukkunud alpinisti hotell", Peckinpah "wild bunch", Kaurismäki "Calamari union", Jackson "Meet the feebles", kultusfilmid nagu Hopper "Easy rider" ja Hill "Foxy Brown", Siegel "Dirty Harry", eepilistest Coppola "Apocalypse now", Herzog "Fitzcarraldo", Cronenbergi horror, dokfilmidest näiteks Marc Singer "Dark Days" (New Yorgi metrootunnelites elavatest kodututest), Billy Corben "Cocaine Cowboys" (Kokaiin, Miami ja allilm), Maimik "Kuku - mina jään ellu", Reggio Godfrey "Koyaanisqatsi". Animatsioonist nii vanemad kui uuemad eesti tegijad, Raamat "Põrgu", Pärn "Aeg maha" ja "Eine murul" , Paistik "Klaabu kosmoses", Pikkov "Ahvi aasta". Filmimuusika kirjutajatest - muusikutest meeldivad mulle Ennio Morricone, Sven Grünberg, Lalo Schifrin, Isaac Hayes, Mike Patton jpt

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Arabella, Mereröövli tütar - lapsepõlve lemmikraamat, aga sisaldab mõtteainet ka täiskasvanutele

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Liigun rohkem undergroundi radadel praegu, niisiis
King Midas Sound (UK) -dubi live bänd, mis on oma saundi poolest hämar, jõuline ja kaunid õrnad vokaalid, st. segunevad erinevad emotsioonid - kombinatsioonid. Kevin Martin on väga palju head avangardset kraami produtseerinud, juba aastakümneid väsimatult
Trans Germanium Express (EST) - keeravad ka häid saunde nüüd juba mõnda aega

Tänan Siim!

Kaader animatsioonist Klaabu kosmoses.

Filmiküsitlus - Paul Oja

Paul Oja on eestis ainuke DJ ja kõik ülejäänud lihtsalt mängivad mingeid lugusid! Julgen seda väita, sest nägin tema etteastet sel ööl Haapsalus! Sel ööl! Jah, ma olin sellel peol kohal, kus Paul, nagu noor jumal, loopis meile surelikele pisikesi tükikesi muusikast. Heitis pool minutit jazz´i, sinna peale kümmekond sekundit black metalit, et siis vaid loetud hetkedeks panna saal ka diskorütmis kaikkuma. Võttis uue vinüüli, lasi sellel paar ringi teha ja viskas hoolimatult selja taha, et vaid kotist uus, pigem heliliselt eelmisele risti vastu käivat plaat alusele asetada. Ja mida kõike sel õhtul ei mängitud, klassikalistest rockiballaadisest jaapani müramuusikani ning ekstreemsest metalist eurotrance´ini! Anarhism ja absurd ülima hoolimatusena. Imetlusväärne pohhuism kuulaja suhtes, kes püüdis veerand tundi kogu selle sekunditega uusi värve ja väljundeid leidva kaose peale tantsima hakata, kuid lõi lõpuks käega ning läks välja suitsetama. Ja siis seisin seal mina, rõõmupisarad silmist voolamas, sest midagi nii punki ei olnud ma veel elu sees näinud. Aga loomulikult jäin ka uudishimust, sest kui sulle ikka iga minuti või poole tagant uut ja täiesti ootamatut muusikažanrit ette mängitakse, siis kruvib see närvid mõnusalt pingule ning paneb kiheledes järgmise üllatuse järele kaibuma.

Nimi: Paul Oja
Facebook: Paul Oja
Koduleht: Legendaarne
Koduleht: Check One Two
SoundCloud: Paul Oja


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Palju neid filme mida ma ikka jälle vaatan. Originaal Dawn Of The Dead on ilmselt see film, mida ma olen vaadanud kõige rohkem elus ja vaatan veel. Esimesed 2 Evil Deadi teevad alati tuju heaks. Kõikide põhi slasherite - Elm Street, Friday the 13th, Halloween isegi halvemaid osasid vaatan hea meelega. Parimad on Elm Street 3, Friday 6 ja Halloween esimene. Alan Parkeri Angel Heart on üks väga eriline film mu jaoks, ei ole ühtegi asja seal mis ei lumma ja haara kaasa. Zhanriväliselt on True Romance film, mis töötab kõikidel tasanditel. Tarantino parim film ilma Tarantinota. De Palma The Untouchables tekitab toredat nostalgiat. Lynchi asjad mõningate eranditega on mulle ka alati meeldinud. Argento on vapustav oma helgetel hetkedel. Uutest Alexandre Aja pole siiamaani ühtegi halba filmi teinud ja Rob Zombie võtab ka päris ägedalt hoogu.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Melancholia tabas kümnesse. Mulle pole kunagi Von Trieri pseudodiip värk eriti istunud, aga sellele filmile üheksa punkti kümnest. Ilusa pildi ja ilusa mõttega film. Rootsi Let the Right One in oli ka väga meeleolukas. Pole Ameerika versiooni veel näinud, räägivad et pidi veel parem olema. Ahjaa Transformers 3 on film, millest seltskonnas väga kõva häälega ei räägi, et oli väga intensiivne ja mitmemõõteline minu jaoks. Viimane Batman tõestas ennast ikkagi peale pisut nõrka teist osa. Tunnistan, et ole eriti kinos käinud viimasel ajal. Ahjaa Prometheus oli ka tore. Ja Cabin in the Woodsi lõpueelse action sequence'i peale vajus minul suu lahti, oli väärt ülejäänut pooltteist tundi keskpärasust.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

2012 on hiphopi tagasituleku aasta olnud. Viimati ilmus nii palju head räppi 90ndate esimeses pooles. El-P, Killer Mike, Nas, Rick Ross, Spaceghost Purrp, kõikidel ilmusid väga tugevad albumid. Elektrooniline tantsumuusika on endiselt väga toredas arengus - hetke lemmikud Julio Bashmore, Duke Dumont, Gesaffelstein, Breakbot, Baauer ja eesti Avoid Dave. Dinosaur Jr uus album, nagu terve nende looming, on fantastiline. Tame Impala Lonerism meeldib ka väga. Jessie Ware albumit kuulasin ka rohkem kui ühe korra. Head uut metalit kuulsin viimati liiga ammu kahjuks.

Tänan Paul!

Kaader filmist Let the Right One In.