Oy Alfred A Palmberg Ab 100 vuotta

Antti Tuuri - Oy Alfred A Palmberg Ab 100 vuotta
Alfred A Palmberg 2007

Diehard Antti Tuuri fännina mina muidugi lugesin. Kirjanikuhärra eessõnas kenasti mainib, et soome vanima ehitusfirma ajalugu kirjutada oli tal väga põnev, kuid tekstist seda küll kusagilt ei paista, vaid hoopis jääb tunne justkui ühest haltuuraotsast. Pakuti raha ja sai tehtud. Tuuri on analoogseid asju, ehk soome ettevõtete ajalugu, varemgi kirjutanud ja alati talle omast huumorit sisse põiminud, leidnud lugejat köitvaid momente ning kasutanud teksti mängulisust, seekord aga väga kuiv ladumine. Nii nagu ehitusfirma töölised ladusid tellis-tellise järel müüre, nii võtab ka Tuuri kivi kivi haaval ette ehitusgigandi läbikäidud aastad. Müür sirge ja tugev küll, kuid hallikalt igav ja isikupäratu. Ainuke hea asi kogu selle teose juures on materiaalset laadi. Nimelt maksab raamat antikvariaatides üsna krõbedat hinda, kuid minu koju jõudis see vaid 8 euro eest. Siis umbes neljandik-viiendik nn. turuhinnast. Ettevõtte oma kulude ja kirjadega välja antud, ametlikult poelettidele ei jõudnud.

Suomalaiset sotavangit Neuvostoliitossa 1941-1944

Timo Malmi - Suomalaiset sotavangit Neuvostoliitossa 1941-1944
Atena 2001

Elavalt leiba ei röövitud, küll aga võis võtta surnu toidu. Haigevoodis lamajaid kontrolliti nii, et pandi leek nina alla ja kui liigutas, siis jäeti rahule, kui aga põletamise peale elumärkki ei andnud, joosti pudrukausiga minema. Nälg nii suur. Üks mees unistas mitu aastat laagris sellest, et kui vabaneb, siis keedab kodus suppi vaid kapsajuurikatest, sest sõjavangis pakutud supp oli vesi mõne kapsaliblega ja õnn saada tükike juurikat sisse naeratas vaid üksikutele.
Üks sõjavangistuse üle elanud mees meenutas, et nalja sai vaid korra, kuid paljudel teistel siin kaante vahel meenutisi jagavatel meestel on koomilisi situatsioone hulgaliselt meeles. Kaks kolmandikku raamatust on endiste sõjavangide meenutused, esimene kolmandik raamatu autori, üle 15 aasta teemat uurinud Timo Malmi, teadustööd lugeja jaoks loetavamalt lahti kirjutatuna.

Crete – The Battle and the Resistance

Antony Beevor - Taistelu Kreetasta
WSOY 2012

Antony Beevor´i kvaliteeti kandev raamat on jagatud kolme ossa - võitlus (loe: taganemine) Kreekas, Võitlus (Loe: taganemine) Kreetal ning Kreeta vastupanuliikumine. Taaskord väga hästi kirjutatud, peatumine pisidetailidel ja samas ka üldisema pildi loomine. Kohati vägagi illustreeriv, seletatakse ära, et millise maja mis korruse akbnale asetati kuulipilduja, teest mitmenda pöösa all lamas haavatu või tehakse juttu isegi tandrile kerkinud tolmupilvest. Lisaks seda Beevor´ile omast triviat mis aitab alati hästi mõista kirjeldatava isiku olemust. Taaskord tundus, et Kreeta pärast peetud kaitselahingud ja sakslaste rünnakud olid rohkem saatuse sõrme poolt juhitud kui kaine mõistuse ja tegudega suunatud. Tihti niitpeene juhuse läbi kaotati positsioone või võideti vastast. Soovitan lugeda kui eesti keeles ilmub, korralikult ülevaatlikult kirjutatud sõjaajalugu väikese Kreeta pärast peetud veristest lahingutest, kokkupõrkest mida omal ajal hinnata ei osatud, kuid mis tagasivaatava analüüsina olid sõja kulgemisele ääretu tähtsusega.

Ohvriterohke õhudessant saarele.

Letters from Ground Zero

Peter Englund - Kirjeitä Nollapisteestä
WSOY 2003

Siinses raamatus tutvustab Englund äärmiselt ohtliku tendentsi, mis lubab HOLOKAUSTi suhtuda kui millesegi irratsionaalsesse ning seletamatusse, lahendi mis välistab revisionismi, sest vastuargumendiks saab alati, et see mis toimus ongi seletamatu. Kui juba akadeemilised ringkonnad on selle HOLOKAUSTi ebamaisuse lõksu jäänud ning võivad iga diskussiooni lõpetada väitega, et faktid faktideks ja füüsikaseadused füüsikaseadusteks, kuid HOLOKAUSTi puhul need ei kehti, siis on vaid aja küsimus, et millal ilmuvad ametlikku ajalukku tagasi nurgas tantsivad amputeeriotud jäsemetega ämbrid, ühte talumaja ahju mahtunud terved suguvõsad ning maapinnast tõusvad veregeisrid. Englund ise muidugi on tasakaalukas. Raamat sisaldab tema kuute esseed - WW1 kaevikusõda läbi kunstnike silmade, punase terrori aastad NSVL-is, stalinistliku ning Hitleri aegse arhidektuuri võrdlemine ja selle sarnasused, koonduslaagrid ja HOLOCAUST, Saksamaa linnade lauspommitamise tagamaad ning viimane kirjutis rääkis Teise Maailmasõja aegsetest tuumaprogrammidest. Enese jaoks oli kõige põnevam lendurite ja lahinglendudesat pajatav osa, millest noppisin välja hulgaliselt varem tundmata detaile, näiteks nagu see, et ääretult kõrge hukkumisprotsendi tõttu ei lennanud päris suur protsent hirmunud meeskonnaga lennukeid kunagi sihtmärgini, vaid heitsid pommid merre ja naasesid baasi edukast reidist ette kandma või siis see, et alul toimus sihtmärkida määramine valguspommide abil, siis plahvatusjõuga mürsud katuste lõhkumiseks ja siis järgmine laine süütepommidega. Aga huvitavat jagus muidugi igasse esseesse, huvitavb lugeda kui ajalugu kirjutatakse detailides.

The Exorcist

William Peter Blatty - Manaaja
Tammi 1972

Väga nauditav romaan, põnev ning põhjalik. Viimane just psühhiaatriliste aspektide tõttu, sest nii doktorite kui psühholoogist vaimuliku isa Karrase püüded deemonist vaevatu inimeses leida teadusliku meditsiiiniga seletatavaid hälbeid, olid ääretult nauditav lugemine. Sina lugejana muidugi tead, et plikatirtsu sees istub kurivaim, kuid arstide jaoks oli kõik ikka kümne erineva sümptomiga ja nende ühisnäitajatega seletatav. Samuti oli väga kõhe Regani muutumine deemoni mängukanniks, sest lapsevanemana suudad sa seda empaatiat palju paremini üles saada ning elad südamest kaasa lapse hirmudele ja valudele ning ema pingutustele oma tütart tervena tagasi saada.

Matkoilla Euroopassa

Antti Tuuri - Matkoilla Euroopassa
Otava 2011

Loodan, et sünnipäevaks kingitakse Antti Tuuri uus reisiraamat "Bospor Express", viimati aga lugesin tema euroopa reiside mälestusi ja peab ütlema, et võrreldes varasema, Saksamaa muljeid jagava "Neljännen valtakunnan vieraana" raamatuga, olid need kirjeldused hulga elavamad ja humoorikalt lähedasemad. Targutusi ei leidunud, pigem selline vaikne tsill mis andis suurepäraselt edasi erinevate euroopa riikide elu ja olu, tutvustas natuke kultuuri ning avas päris palju kirjanikku ennast, tutvustades asju mis talle isiklikult meeldivad või millised harjumused on talle omased. Lugeda oli huvitav ja ladus. Mainiti viiel-kuuel leheküljel ka Eestit.

Dog Eat Dog

Edward Bunker - Verikoirat
Like 2000

Ei tea miks Edward Bunker´it ei ole eesti keelde tõlgitud, minu arust küll täiesti tühik krimiromaanide vallas sees ja just seal kus realism fiktsiooniga kokku puutub, sest mees ju ise legendaarne pätt ning kirjutab oma ja tuttavate kogemustest inspiratsiooni ammutades. Nojah, käesolevat vast ei tasuks tõlkida, sest see oli rohkem justkui mõni Jim Thompsoni laadi pätipõnevik, ehk vähem tänavaelu teavet ja rohkem kioskiromaanile omast karmi kuritööd. Kiitust peab jagama aga vähemalt põnevuse ning suurepäraste Los Angelese kirjelduste pärast, sest autosõidul maaliti alati väga värvikas piltlinnaosadest kust läbi kruiisiti ning anti näpuotsaga paikkonna ajalugu.

Kirjanikuhärra üks noorpõlvefotosid.

Metsik manner

Keith Lowe - Metsik manner: Euroopa pärast II maailmasõda
Tänapäev 2013

Olin kuulnud, et alates Normandia maaletõusust, tapsid konnasööjaist argpükslikud punased partisanid rohkem prantsuse tsiviilisikuid kui sakslased kogu okupatsiooni ajal. Siinses raamatus tuuakse samuti see välja, kuid lükatakse ka müüdina ümber, sest tegu lihtsalt kunagise prantsuse ministri keelelipsatusega, mida hiljem kordama asuti. Ometigi segadused jätkuvad ja kirjanik kasutab raamatus eri kohtades kolme erinevat ohvrite arvu, mis kõik jäävad küll alla sakslaste poolt tapetute kogusummale, kuid ikkagi veidrate tuhandeliste kõikumistega. Jäi silma, sest teema on mind varasemast juba huvitanud. Aga muidu üsna kohustuslik kirjandus kõigile, hulk infot ning kohati isegi ketserlikku - meie sirges maailmas julgeb kirjanik väitta, et koonduslaagritest vabastatud juudid varitsesid maanteedel sakslasi, röövisid ja tapsid neid ning murdsid sisse taludesse, kus samuti saadeti korda veretöid ja vargusi, rääkimata oma endiste kinnipidajate surnukspiinamistest kus isegi lapsed ei kohkunud tagasi nuga haarama. Kas tegu räpase haisva natsipropagandaga või ajaloolise tõega, seda teab vaid soovolinik?

Heitsin siin veel nalja, et päriselus oleks Allo! Allo! sarja kohvikupidaja sakslastega mehkendamise eest seinaäärde pandud ja kuul kuklasse kihutatud ning alles hiljem uuritud ta seoseid põrandaaluse vabastusliikumisega. Raamat tõestab mu nalja paikapidavust üsna hästi.

Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin

Aadu Must - Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin
Tartu Ülikooli Kirjastus 2012

Sunnitööle võidi tsaarivenemaal saata tõrvikuga linnas ringijooksmise ja põhjuseta püssipaugutamise eest. Tavaliselt ei saadetud, aga mõnikord oli vaja sünnitöölisi uude kaevandusse ja siis viidi püssipaugutajad ja tulega mängijad Siberisse ning vahest võeti jalaraudadesse ka pealtvaatajad - mis te ikka niisama pealt passisite ja ullikest ei takistanud. Mulle jäi just see fakt eredalt meelde, sest meenutab hilisemat GULAG´i saatmist, kussamuti oli plaane vaja täita ning tihti põhjused sama tühised kui tõrvikuhoidja kõrval seismine. MInu jaoks näitab see teatud traditsiooni, mõttemalli säilimist. Huvitav lugemismaterjal Siberisse asumisele või sunnitööle saadetud talupoegadest ja aadlikest, isegi peatükid luterlikest kogukondadest ja pilliseltsidest ei pannusd silmi üle ridade jooksma ning eks siin tuleb tänada kirjaniku harvu, kuid väga lahedaid iroonitsemisi musta huumori valdkonnast. Väärt lugemine, mis tuletab meelde, et enne Nõukogude okupatsiooni oli teine okupatsioon ja Siberisse saadeti siis inimesi samamoodi. Samuti kummutab nii mitmeidki müüte, näiteks selgunb et head inimesed ei jätnud Siberis külade väravate kõrvale ega kodutrepile söögipüoolist mitte kaastundest jooksikute vastu, vaid hirmust, et muidu järsku viimased heal juhul puistavad aita, halvimal aga murravad majja sisse või panevad korda isegi veretöö.

Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin

Timothy Snyder - Veremaad
Varrak 2011

Minu üks lemmik ajaloolasi Peter Englund tõi oma esseedekogumikus "Kirjad nullpunktist" (kahjuks veel eesti keeles ilmumata) välja väga intrigeeriva väite, mille järgi tänapäevane HOLOCAUSTi tõlgendus välistab tavapärase lähenemise trägöödiale ning võtab seda kui irratsionaalset ja ebaloogilist sündmust, sealt sammuke edasi juba kui paranormaalset. Kirjanik ei võitnud seda revisionisti vaatenurgast, vaid toonitamaks kui raske on püüda mõnda aspekti toimunust mõista, et siis parem mitte püüdagi, vaid lasta sel kui loogikavälisel olla. HOLOCAUSTiuurija Timothy Snyder´i jaoks sobib selline ebamaisuse aspekt imehästi, sest see vabastab teda kui ajaloolast mõningaid seiku lahti seletamast, neid pedantliku loogikaga võtmast ning nii saab ta vabalt kirjutada, et Babi Jar´is tapeti 32 000 juuti ja üle tuhande ukrainlase, nende surnukehad heideti orgu, kust need hiljem taas välja kaevati, ära põletati ning tuhk läbi sõeluti ja laiali heideti. Kui loogiline lähenemine seab kahtluse alla 33 000 surnukeha täielikule hävitamisele kulunud ressurside kasutamise, siis uuema müstitsistliku HOLOCAUSTitõlgenduse alusel on kõik korras, isegi ämber doktor Mengele poolt ära lõigatud jäsemetega võib toanurgas tantsu lüüa. HOLOCAUST lihtsalt ei mahu ühegi tavamõiste ega arusaama alla, see mis toimus on meie tajust väljapool. See annab Timothy Snyder´ile ka loa kirjutada, et peale kõige ära kasutamist (maad, korterid, isiklikud asjad, ehted ja juuksed) põletati juute veel samuti soojuse saamise eesmärgil. Ma ei tohiks püüda seda mõista, et rohkem kulub energiat surnukeha põletamisele, kui sealt põletamise käigus eraldub, sest HOLOCAUST ongi üks loogikaväline asi ning kõik mis sel ajal toimus tavamõistetega seletamatu. Mitte nagu Stalinil, kelle massimõrvad on kõik väga selgelt mõistatavad, põhjendatavad ning füüsikaseadusi rikkumata korda saadetud. Raamat aga on hea täiendusmaterjal mõnele sama aega kajastavale teisele kirjatööle.

Kertomus järvestä

Tuuri Antti - Kertomus järvestä
Otava 1981

Hea mees see divarimüüja, kes väitis, et seda raamatut koos kaantega on eriti raske leida ja ma ostsin talt lõpuks kaanteta versiooni 5 euro eest ära. Ja siis kõrval asuvas antikvariaadis oli kaantega 4 eurot. Teist korda ostma ei hakanud, kuigi tulevikus on see plaanis. Tuuri dokumentaalraamat Lappajärve järvest ja paikkonnast. Selline kuiv ja faktiküllane, kus vaid hajuti jooksis sisse Tuurile omane peen huumorijoon, seda tihti seoses isiklike kogemustega ja minevikumälestuste taustal. Tuuri austajana lugesin siiski läbi.

Lappajärvi tänapäeval. Foto: Arto Halttunen.

Offense Zine #1

Offence Zine #1 Talv/Kevad 2013

Olen alati öelnud, et muusikaajakirja väärtus avaneb alles kümmekond aastat hiljem, sest hulga huvitavam on lugeda bändide arvamusi muusikast ja elust alles nende kujunemisjärgus, tabada ridadest teavet aja olustiku kohta ning leida mida sellest või teisest uudsest asjast arvati siis, kui see veel veidra ja võõrana tundus. Offense Zine täitis selle funktsiooni perfektselt - on siin ju kaks aastakümmet tagasi, kuid seni sahtlipõhjas vedelenud, fännide poolt tehtud küsitlused nüüdsete scene superstaaridega. Offense Zine on põlveotsas tehtud fanzine kogu oma olemuselt, nii tänase hetke mõistes taotluslikult kujunduse, kui intervjueerijate oskuste, lähenemiste mõistes. Viimased on vast ajakirja hingeks, sest need küsimused, kust kumab läbi kena kohmakas otsekohesus, teabenappusest tingitud armsad möödapanekud ja läbi selle tekkiv koomika ning kirjutaja isiklikud BM või death scenede ootused-lootused, annavad just selle essentsi, mis kogu 40 leheküljelise minevikupeegelduse nii meeldivaks lugemiseks muudab. Väga tublid on ka vastajad, kes ihu ja hingega on püüdnud enesest muljet jätta, teheses seda heatahtliku aususe ning üllatavalt minimaalse bravuuriga. Küsimused on huvitavad ning vastused on head. Küsijad on ennast avardamas ning ka muusikud ei tao just ühte drummi, vaid mõttemallide avarust on hoomata ka nii kinnises traditsioonilises maailmas nagu üheksakümnendate alguse black metal scene. Offense Zine pakkus väga põnevat, aga eriti just sooja, pilku minevikku. Eestis välja antud ajakirja saab tellida aadressilt info@offensezine.com ja soovitan soojalt seda teha, sest hind taskukohane ning sisu seda mitu korda väärt.

What do you know about Etonian death scene?

- I know nothing about it. Why should I care about your "death" scene?

Once Were Warriors

Alan Duff - Kerran sotureita
Like 1995

Ekraniseering oli aastaid nii umbes 50 lemmikfilmi hulgas, kuid peale raamatu lugemist on tunne, et viska või DVD aknast välja - nii kohitsetud ja väär on see võrreldes algmaterjaliga. Ma mõistan kui filmistsenaariumi peab võrreldes raamatuga väheke siluma, võtma maha tegevust ning kustutama tegelasi, kuid siinsel juhul oli hakkama saadud millegi ääretult ebameeldivaga, nimelt keeratud lugu teistpidi, andes hoopis võltsima kuva. Seal kus Alan Duff toob sotsiaaldraama ilmekalt esile, jääb film kahvatuks ning see mis raamatus dramaatilised pöörded sisse toob, vaikitakse filmis lihtsalt maha ning asendatakse teise liiniga, andes seejuures negatiivsetele kangelastele võimaluse endpositiivsest küljest õigustatuina näidata. Raamat viib lugeja laste tasandile, näidates nende alkohoolikutest vanemate vägivaldset kooselu, samas kui film näitab vaid pereisa joodikuna ning põhirõhk on ema tunnetel. Tekib mulje justkui ei oleks lavastaja tahtnud oma rahvast liiga tumedates toonides maalida, samas kui kirjanik lööb valusalt haamriga ühe hoobi teise järel. Suurepärane maooride sotsiaalset kitsikust kujutav romaan, mõistetav miks see niivõrd palju kirjandusauhindu on võitnud.

The Silver Mask

Peter Englund - Hõbemask
Argo 2007

Peter Englund on küll suur lemmik, kuid tema ajalooraamat Rootsi kuninganna Kristiinast ei suutnud kaasa haarata. Lihtsalt kuninganna isik jäi mulle lõpuni välja võõraks ning kirjanik ei suutnud mind selle naise maailmaga siduda. Tänud muidugi 17. sajandi Euroopa õukondade elu ning kombestikuga tutvustamise eest, aga peategelane kui raamatu telg, jäi minu jaoks ajastu mõistes feministi ja novaatori aemel ähmaseks sebijaks.

The Bedroom Secrets of the Master Chefs

Irvine Welsh - Mestarikokkien sänkykamarisalaisuudet
Otava 2007

Mulle väga meeldis pleikkari peal Harvest Mooni mängida. Mängus jooksis juba neljas-viies aasta, farm õitses ning mina olin jõudnud sarved maha joosta (niita heinamaale swastikaid, käia homokohtingul, flirtida kõigi küla tsikkidega...) , kätt paluda ja peagi oli perre oodata ka järeltulevat põlve. Ja siis läks mälukaart pekki, seive enam ei lugenud ning sinna mu harvestmoonimine jäigi. Käesoleva raamatu üks peategelastest, noor nohiklik Brian, mängib ning armastab samuti Harvest Moon´i, kuni töökaaslasest kusipea Skinner mehe elu pea peale pöörab. Sisekaanel on kiri, et Irvine Welsh on seekord keemilistelt kokteilidelt rohelisele teele üle läinud ja eks see peegeldab ka raamatus, mis siis vastavalt selle võrra igavam. Tundub, et vana mees tahab lõpuks ka kirjanikuhärra olla, kuigi saastakroonikuna töötasid ta tekstid kordi paremini.

Nightflyers

George R. R. Martin - Öölendajad
Fantaasia 2012

Teine sünnipäevakingiks saadud ulmeraamat kirjastuselt Fantaasia, seekord siis suured tänud Eva Lutsule! Öölendajad oli minu jaoks liiga oma aja raamat, ehk siis aastal 1985 kindlasti ääretult põnev ning tehniliselt ulmeline, kuid 30 aastat hiljem on valminud juba liigagi palju analoogseid B-õudukaid ja seetõttu tundus kogu puänt just sellisena, et kui see kinolinale tuua, siis terve saal haigutaks suure klišee peale. Väike "Just what do you think you're doing, Dave?" tuttavlik moment oli aga kindlasti juba ka 1985 aastal tuntav. Pool raamatut ääretult põnev, lahendid aga mitte kõige huvitavamad.

1987 aastal valminud filmi peakssamuti siiski ära vaatama.

The Doomed City - Град обреченный

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Hääbuv linn
Fantaasia 2012

Sitt lugu muidugi, et ulmeka asemel oli mingi terase karastumine ja inimeseks muutumine, kuid miks kuradi pärast siis see peategelane Andrei veel ka peale hingelist küpsemist ikka veel selline munn mees oli, karjeristlikult pursuide hüvesid nautivana käitus ja idiootsusi suust välja ajas, eriti teemal, et tema juudist buddy on ikka väheke opakas, kuna inimesel on absurdne huumorimeel? Siis kuni lõpuni välja ei andnud talle rahu Izja must huumor, kuigi juudilõustaga oldi juba harjunud. Kõige selgem ongi Andrei tegelaskuju "Uurija" peatükis, sest selle inimhinge poole küljed on selgelt kõrvutatavad ning mõistetavad ja seeläbi pean ise just seda peatükki raamatu tipuks. Ja painama jäi see, et miks juhul kui kõik rääkisid ja mõistsid üksteist justkui telepaatiliselt või universaalkeele läbi, siis miks ühel tüübil oli juures aksent? Aga tänud Siim Veskimehele, kes raamatu kinkis ning andis käsu see aasta jooksul läbi lugeda ning tõlkijale Veiko Belialsile kohati isegi liiga informatiivsete joonealuste märkuste eest!

Dimitri Nekrassovi ja Alevtina Grunina illustratsioonivisandid.