Aadu Must - Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin
Tartu Ülikooli Kirjastus 2012
Sunnitööle võidi tsaarivenemaal saata tõrvikuga linnas ringijooksmise ja põhjuseta püssipaugutamise eest. Tavaliselt ei saadetud, aga mõnikord oli vaja sünnitöölisi uude kaevandusse ja siis viidi püssipaugutajad ja tulega mängijad Siberisse ning vahest võeti jalaraudadesse ka pealtvaatajad - mis te ikka niisama pealt passisite ja ullikest ei takistanud. Mulle jäi just see fakt eredalt meelde, sest meenutab hilisemat GULAG´i saatmist, kussamuti oli plaane vaja täita ning tihti põhjused sama tühised kui tõrvikuhoidja kõrval seismine. MInu jaoks näitab see teatud traditsiooni, mõttemalli säilimist. Huvitav lugemismaterjal Siberisse asumisele või sunnitööle saadetud talupoegadest ja aadlikest, isegi peatükid luterlikest kogukondadest ja pilliseltsidest ei pannusd silmi üle ridade jooksma ning eks siin tuleb tänada kirjaniku harvu, kuid väga lahedaid iroonitsemisi musta huumori valdkonnast. Väärt lugemine, mis tuletab meelde, et enne Nõukogude okupatsiooni oli teine okupatsioon ja Siberisse saadeti siis inimesi samamoodi. Samuti kummutab nii mitmeidki müüte, näiteks selgunb et head inimesed ei jätnud Siberis külade väravate kõrvale ega kodutrepile söögipüoolist mitte kaastundest jooksikute vastu, vaid hirmust, et muidu järsku viimased heal juhul puistavad aita, halvimal aga murravad majja sisse või panevad korda isegi veretöö.
No comments:
Post a Comment