Monday, May 13, 2013

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Lõuna-Korea (edaspidi Korea) action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Je-kyu Kang´i spioonipõnevik "Shiri" ning peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Myung-se Lee undergroundkino mekiga krimithriller "Nowhere to Hide". Mõlemad filmid kandsid eneses tugevalt korea kinole omaseid märke, esimene läbi maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntra ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumori, kuid ometigi läks veel mõned aastad kuni Chan-wook Park oma "Oldboy´ga" korea põneviku, kui sellise, vaataja jaoks kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ning novaatorlik periood, kus tugevalt andsid tooni noored, äsja filmikooli lõpetanud vihased mehed oma debüütfilmidega. Aastast 2003 kuni 2006 vändati meeletus koguses isikupäraseid kvaliteetseid põnevikke, mis pakkusid pidevalt uusi detaile, stsenaariumipõhiseid vimkasid ning žanrilist avardumist. Tugevalt olid esindatud realistlik tänava tasandil krimipõnevik ning militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolise, müstilise ning kioskiromaanidele omast ülepingutatust sisaldavad thrillerid. Paralleelselt kohaliku möllukino võidukäiguga hakkasid eemalduma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, kus tavaliselt popstaari välimusega poisid peaosas, sisu lihtsustatult naiivne ning pilt pead valutama panevalt effektiderikas, kuid korea thriller, kui selline, oli juba vormunud, pakkudes vaatajale pea alati luust ja lihast läbi tungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupilist, õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi või kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit. Käes oleval aastakümnel saab korralikku korea põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head, sest kuigi filmi siseselt võin kohata uusi pisidetaile, on kümmekond aastat varem paika pandud identifitseerimismärgid alati kohal. Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draama muutus veriseks slasheriks, ebamaine horrr võttis realismi suuna või tõepõhine krimka sai lõpu pulpiliku ülevindi keeratud tulevahetuse näol.

Rääkides "I Saw the Devil´ist", tuleb samuti mängu sildistus klassikaliselt hea. Siit leiab traagikat, paari lausega puistatud kiiksuga huumorit, julmusi ning vägivalda, aga ka žanrihüpet, sest Jee-woon Kim, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusnud veteran, on oma linaloo jaganud justkui kaheks, pakkudes esimese tunni jooksul kõike seda millega korea kinos esmalavastajad välja tulevad, ehk siis vankumatu edasirühiga realistlikku vägivallathrillerit ja jättes filmi viimase poole rohkem kassafilmidele omaste nõksude valda. Viimane õnnetuseks veab kogu linaloo taset tugevasti alla, sest seal kus just jääd ootama originaalset kerkimist kulminatsiooni suunas, visatakse ette hoopis b-filmidele omaseid süžeenõkse ning purustatakse vaikselt karakterite isikupära läbi klišeelike tegevuste. Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ning pea samaväärsete psüühiliste näitajatega "kütt" asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub, muutudes stampseks ning fantaasiavaeseks. Tapja käitub nagu ühele filmi tapjale kohane ning kättemaksja saab lisaindu oma kättemaksule, samas kui varasemalt kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid said just ühtlaseks halliks hämarduma hakata. Tumedaks psühholoogiliseks thrilleriks kiskuv linalugu keerati taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju peategelaste haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin ainuüksi head kino, vaid vaja läheb samuti ainuüksi neile sobivat elegantsi ja riukalikkust. Byung-hun Lee ja Min-sik Choi on mõlemad suurepäraed näitlejad ja kahju lausa, et seekord neil avardumisruum ühel hetkel seinad sai ning filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud arengust asja ei saanud.Karakterite tuimus ning ühepalgelisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire mängu ega vahenda kokkupõrgete intensiivsust. Isegi kui "I Saw the Devil" jääb korea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sinna maailmasse midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ning ohtrat kaasa elamist pakkuva õõvastava linalooga. 2,5/5

Kirjutatud Kinolehe jaoks, avaldatud vist Päevalehes. Minu aastatetagune asub siin - I Saw the Devil.

No comments: