One Day in the Life of Ivan Denisovich

One Day in the Life of Ivan Denisovich - Caspar Wrede 1970

Vaatasin, et Loomingu Raam,atukogu sarjas ilmunud Aleksandr Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" maksab 4 eurot. Tuleb osta, sest riiulist puudub ning lugemiskorrast on samuti pea 20 aastat möödas. Filmi nägemisest oli samapalju, seetõttu ka ette sattunud laserdiskist ripitud bootleg-DVD kohe masinasse supsas. Õige DVD või Bluray puuduvad, Laserdiski ja isegi VHS-i hinnad on aga üsna krõbedad nii, et selline haruldasevõitu linalugu mida avi-na eliitsaitidelt aga kergesti leiab. Väga hea oli. Paar korda hakkas silm kripeldama, et kas ikka oli õige näitata miinus kahekümne kraadise külmaga läkiläkide alla laskmata kõrvikutega valvureid ning ega tegijaile au teinud ka vaid mõnel korral vilksatavad puulusikad alumiiniumlusikate reas, kuigi reaalselt oleks pidanud vastupidi olema. Mõnel korral jäi veel asju silma, aga need õnneks olid hetki hiljem silutud, lahti seletatud. Igal juhul soovitan kõigile vaadata kuidas möödus kinnipeetava päev Kolõma kerge režiimiga blatnoidest vabas vanglilaagris aastal 1949. 4/5

Huvitava faktina võiks lisada, et film oli keelatud nõukogudesõbralikus Soomes.

Animal Factory

Animal Factory - Steve Buscemi 2000

Olen käesoleva filmi algmaterjali, ehk Edward Bunker romaani soome antikvariaatidest taga otsinud, kuid siiani tulemuseta. Küll aga lugesin üht ta teist raamatut ja seetõttu otsustasin ka filmi taas üle vaadata, nii nagu mõttega, et järsku mõistan nüüd linalugu, tänu peale kirjaniku tööga tutvumist, paremini. Film meeldis varem ja meeldis ka nüüd, eriti aga see vangla ajatuse tunne, ehk tänapäeval toimiv sisu, mille dekoratiivne vorm on jäänud kuuekümnendate lõppu, seitsmekümnedate algusesse, ühesõnaga aega mil Edward Bunker ise kinni istus ning mille järgi semi-autobiograafuiine teos kirjutatud. Tore oli ka näha mitmeid tuttavaid nägusid nii suuremat tähesära saanud hollywoodist, kui tuntust kogunud NY indiekinost. Lisaks muidugi kirjanik ise pisirollis ning lavastajagi korraks nägu näitamas. Hea vangladraama. 3,5/5

Willem Dafoe - pätt mis pätt!

Superjail! - 2. season

Superjail! - 2. season - Ben Gruber, Christy Karacas, Steve Warbrick 2011

Superjail! oli suurepärane, kuid ei ole seda teises sesoonis teps mitte. Kõik see über-kaos mis esimeses sarja särama pani, oli teises justkui poole kiiremaks keeratud, kuni enam ei saanud aru, et mis sigri-migri seal ekraanil käib. Kuigi inimkehasid lõhuti ja ohvreid tapeti samasuguse, et isegi mitte öelda suurema intensiivsusega, jäi kõik lõpuks ikkagi ennast kordama, uudsust ei paistnud kusagilt ja haltuuramekk oli asjal juures. Kui kolmas tehakse, siis ikka vaatan, sest ega ühest koomilisest tapapeost ei saa ära öelda, kuid lootused seriaalis veel midagi säravalt originaalset näha on nullilähedased. 2/5

Cosplay.

Cell 211

Celda 211 - Daniel Monzón 2009

Väga imelik, et üks tavaline keskpärane jänkide põnevik oli seekord vändatud hispaanias ning hispaania näitlejate osavõtul. Vaatad, et selline tavaline USA põnevik aga kõik näitlejad on tundmatud ja räägivad hoopis imelikus keeles, käituvad aga samas täpselt nagu jänkipõnevikele kohane ning rumalatele alla pandud ingliskeelsed tekstid paljastasid samuti jutu vastavuse Hollywoodi standarditele. Mitte halb põnevik muidugi, selline tavaline mida küll mõnus vaadata, kuid teistkordelt kaasa ei kutsu ja aasta pärast on mälust kustunud. HK kinole igati sobiv, jänkidele paras aga euroopa jaoks liiga kerge ja muinasjutuline. 2,5/5

See paremal olev nokatsiga pätt tundus ainsana ehedana, muud olid staarnäitlejad.

In Tranzit

In Tranzit - Tom Roberts 2008

Aasta peale sõja lõppu tuuakse Leningradi lähhedal asuvasse naiste tapilaagrisse poolsada sakslastest sõjavangi kes kohe autodelt maha ronides kukuvad hädaldama, et süüa pole, töö on raske ja külm näpistab. Kõik see ei tunduks nii imelik, kui paar korda jutu sees ei mainitaks fakti, et mehed toodi üle kaevandusest. Aasta kaevanduses aga tähendab seda, et uus laager peaks neile mõjuma mugava vaikse sanatooriumina, magamisruumi küllalt ja see asub korralikus raudahjuga kivimajas, süüa ka piisavalt kui arvesse võtta pealesõjaaegsed vangide normid ning ka töö ei tapa, igal juhul kolm korda kergem kui 14 tunnised kohustusliku normiga tööpäevad kaevandustes. Ja ime mis ime! kõigil on veel ka tsiviilriided seljas ning kootud käpikud-sallid. Ei tahaks üldse uskudagi, et fritsud kusagil vangistuses aasta kükitanud, sest vastasel juhul kannaksid kõik katkiseid puhvaikasid, jalarätte ja määratud laagrirõivastust.

Taas üks ääretult naivistlik ja rumal film mis püüdis näidata inimlikust küljest saksa sõjavange ja nõukogude inimesi. Muinasjutt millel ei ole reaalsusega palju ühist ja mis ei suutnud stilistikas kuidagi tõepäraseks jääda, maalides hoopis pildi milline võis lääne inimeste silmis see sõjajärgne aeg ning moraal olla. Möödalaskmisi mitmel tasandil, alustades laagrireziimi eirmisega ning lõpetades vangide füüsilise väljanägemisega. Ajaloolises mõttes null. 1,5/5

NKVD kutt ise.

Terra Nova - Новая Земля

Novaya Zemlya - Aleksandr Melnik 2008

Lähitulevikus on maailma vanglad tänu surmanuhtluse kaotamisele mõrtsukatest ülerahvastatud ning lahendina pakutakse välja võimalust saata retsid inimtühjale Jäämere saarele kus neile pakutakse söök ja riietus ning jäätakse kolmeks kuuks omapead. Venelased olid sedalaadi exploitationi-maigulist kino tehes võtnud vabalt ja püüdnud enam-vähem jääda mõistusega võetavate keerdkäikude juurde, mis muutis korralikult tehtud filmi täitsa mõnusalt vaadatavaks. Ei tundunud üldsegi nii labane ja lame nagu sisututvustust lugedes. Oorait, lõpuni välja ei osatud muidugi vedada, sest see finaale mida pakuti oli filmi muud tonaalsust silmas pidades üsna naivistlikult helge. Ja viriseda tuleb veel ka kogu kannibalismi teema üle, sest nii priskete ja füüsilises vormis vange küll inimliha järama ei pane, kuid eks see oli osa filmi enese olemusest ning sedalaadi märkused tulevad mul vaid sellest, et filmi muud kohad olid korraliku põnevusdraama mõõtu. Lõpuks on aga tegu ikka vangla-actioniga ning kannibalism ning Kolõma külmakoloriit olid vaid sedalaadi kino ilmestamiseks lisatud. Täitsa korralik tükk uuemat vene põnevikku. 3,5/5

Endistest vangidest on saanud uusasunikud.

Restricted Area - Запретная зона

Aizliegta zona - Herz Frank 1975

Aus film. Kümnendal minutil ütleb kaadritagune hääl, et peategelane, kuueteistaastane noormees kes varguste pärast kolooniasse saadeti, kartis esimesel päeval kõige rohkem keretäit ning kuigi kinnipidamisasutuse juht teeb kõik mis võimalik selle vältimiseks, saab poiss oma koosa siiski kätte. Nii ütlebki, et lõppude-lõpuks on see koloonia ja propiskast siin ei pääse. Ei hakata vassima, et seda ei toimu või suudetakse ära hoida. Öeldakse kohe, et poiss kes praegu kaamerasilmas on, saab õhtul kerepeale, sest koloonias on nii kombeks. Lugesin ühe venelase kommentaari sellele dokumentaalfilmile ning tüüp väitis, et omal ajal oli see Baltikumist ida pool keelatud. Siiani aga paistavad kõik Herz Frank´i tööd sellised nööril kõndimised olevat, väheke astud üle ja kukud, ehk siis keelatakse ja pannakse riiulile. 3,5/5

René

René - Helena Trestikova 2008

Helena Trestikova portreefilm retsidivistist valiti eelmisel aastal Tsehhi parimaks dokumentaaliks. Režissöör oli 18 aastat, alates pisikeseeast ja lõpetades täismehega, filminud oma "hoolealust", pidevalt türmis istuvat ning sinna alati saatuse kiuste tagasi sattuvat René Plásil´i, taustaks Poola poliitilised tähtsündmused. Lavastaja jõudis vahepeal isegi riigi kultuuriministriks saada ja karjääri tegi ka vang, kirjutades oma elulugu mitmeid kordi raamatuks. Mulle tundus, et 18 aastat jäi lõpuks ikka napiks, sest vaatamata mõningasele sõnavõyule ning isiksuse arenemise kujutamisele, ei olnud tegijal ja vanglakirjanikul lõpuks ikka muud öelda, kui uurida kes keda filmi tehes ära kasutab. Helena pani kaamera kinni ja René pisteti taas pokri, minul aga jäi ebarahuldav tunne hinge. 2,5/5

Eluaastas 16, 20 ja 35.

Doing Time : Life Inside the Big House

Doing Time: Life Inside the Big House - Alan Raymond 1991

Olen viimasel ajal juba paar vangla dokki ära vaadanud ja uut diski masinasse lükates tekkis lausa kahtlus, et kas mul on meel kuidagi katki või miks peaks üks normaalne inimene sedasorti teostele nii palju rõhku panema? Paarkümmend minutit hiljem oli selge, et tegu on fantastiliselt hea dokumentaaliga ning igasugune vanglateemal sinna-tänna heietamine ei puutu siinkohal asjasse, sest väärtfilmi staatus kustutab igatsorti kahtlused. Mis tähtsust see omab, et jälle üks vanglafilm kui tegu on nii meisterliku nauditava tööga.Lavastaja oli saanud hea klapi nii vangide kui valvuritega ning kuus nädalat järjest kaamera õlal "oma jopena" mööda kinnipidamiasasutust hulkumine tõi oodatud tulemuse. Haarav, intiimne ning teaberikas dokumentaalfilmkus lävastajapoolset surumist oli minimaalselt ning portreteeritavad ise avasid end nii palju kui paremaks pidasid. Sundimatu õhkkond ja vahetu suhtumine. Huvitav ning hariv pilk idaranniku ( 1991 aastal ) ainsa range režiimiga vangla igapäevaellu. 4,5/5

Lewisburg´i Föderaalvangla.

Karaul - Караул

Karaul - Aleksandr Rogozhkin 1989

"Esimene väljas...esimene sees..esimene kongis...teine väljas...teine sees..." selliste käsklustega saadeti koerte ning automaaturite spaleeris käed seljal jooksvaid vange autost rongivagunis asuvasse kongi. Tuima järjekindlusega ja ükshaaval. Siis saadeti neid käsklustega tualettruumi ja tagasi ning vahele loeti moraali, et vagunis ei ole ilus sigatseda ning tuld teha ega noaga lavatsitesse ja seintesse tekste või pilte lõigata. "Neli viiendasse! Viies täis! Viies suletud!" Klõps ja taas löödi järjekordse tapivagunis asuvava kongi ees uks kinni. Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine. Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5

Aleksey Buldakov´i oli väheke harjumatu nii tõsises draamas näha, kuid kuna tema tegelaskuju oli sümpaatne, siis vajus kõik justkui omale kohale ning lõpuks ta isegi sobis siia.

Reed Paradise - Камышовый рай

Kamyshovyy ray - Yelena Tsyplakova 1989

"Mis pradjaaga sina ka oled! Üks põsk ütleb, et ülikool pooleli ning teine, et suurlinnas vanemad ootamas." Sellise lausega praakis töölevõtja noore hulguse välja, kuid saatuse tahtel võeti ta mõned minutid hiljem ikkagi brigaadi mis sõitis Kasahhimaale pilliroogu lõikama. Jutu järgi pidi töö ränk olema, kuid palk see eest hea - kolme kuuga võib teenida 1500 rubla, oma aja kohta üüratu summa. Kohale jõudes aga selgus miks sooviti tööle võtta vaid parmaate ja kodutuid. Tegu oli maffia sunnitöölaagriga ning õnnetute hulguste eest ei hakka keegi kostma ega neid taga nutma kui mehed kauge maa steppi justkui tinatuhka kaovad. Pillirooparadiis oli kummaline film. Valmimisaasta kohta hea ideega, näidati ju korralikult organiseeritud kuritegelikku jõukku kes omas sidemeid ka kohaliku miilitsa ning ettevõtjatega. Muidugi olid sellel ajal juba igat sorti katusepakkujad platsis, kuid stepis asuv eravangla ja seal patrullivad kalašnikovidega valvurid, oli kindlasti midagi uut. Samas aga on kogu see sunnitöö teema kerge exploitation´i mekiga ja tuletab kangesti meelde neid vanglateemalisi b-filme kus istuti kusagil džunglihütis ja automaatidega pilukad jooksid sõgedatena edasi-tagasi. Sarnasused olid tuntavad ja mõtlesin paar korda vaatamise ajal, et eks lavastaja oli püüdnud mõnda videolt nähtud põnevikku nõukogude malli suruda. Enam-vähem see ka õnnestus, on tunda vene filmi aga samas ka lääne mõjusid. Omapärane vanglafilm "joodikute paradiisist". 3,5/5

Peategelaste kamp.