Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.

12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.

Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.

Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Top Boy

Top Boy - Ronan Bennett 2011
Top Boy - 2. season - Ronan Bennett 2013

Kirjutasin Facebooki sellest briti narkoärikate elust rääkivast seriaalist sedasi: "Kellel jäi hinge igatsus The Wire teleseriaali järele, siis brittidel on analoogi pakkuda - Top Boy. Muidugi mitte nii hea kui esimene süstlatäis seda alati on, aga kondivalu leevendab. Esimene sesoon veel natuke lapsik ja melodramaatiline, teine juba külm ning küüniline. PS. Head mussi paksult täis!" Jah, põhimõtteliselt saab nii väheste sõnadega kõik ära rääkida ning kui ma nüüd pikemalt heietada tahaks, siis hakkaksin ennast kordama. Aga siiski, aga siiski...

Kannatage esimene hooaeg ära, ei ole halb, aga leida võib mõningaid lapsikusi, selliseid lihtsaid ilusaid situatsioone mis lausa ootavad, et lavastaja neid kasutaks ning lavastaja/stsenarist teebki seda. Teise hooaja puhul on asi hulga karmim ja nunnutavat halastust ei pakuta. Mul on tunne, et seriaali loojad võtsid esimese hooaja kohta käinud kriitikat kuulda ning tegid minu maitse (ja kindlasti paljude teiste) järgi ümberkorraldusi, viies esimese sesooni peategelased kõrvalrollidesse ning tuues enam prožektorite ette neid ägedaid tüüpe (näiteks julmkoomiline Vincent), kes esimeses vaid hetkeks oma isikupära demonstreerida said. Stsenarist rääkis lisades, et kui realistlikult ta püüdis kõike teha, intervjueeris diilereid ja hängis nurkadel, aga esimene sesoon jättis ikka väikese muige sedalaadi jutu peale sisse. Teine äga ruulis jõuga, kuid õige naudingu saamiseks tuleb ikka mõlemaga tutvust teha. 8/10

Elamubloki boss oma adjudandiga.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.

Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.

Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

Wolfenstein: The New Order

Alternatiivne ajalugu. Reichi unistuse kokku langemise asemel saavutavad natsid uudse tehnoloogia abil ülekaaluka võidu. Vana hea Willy Blazkowicz taastub peavigastusest ja toibub alles aastal 1960. Selle aja peale on natsid terve maailma oma valdusesse saanud. Peategelane ärkab justnagu halvast unenäost ja lõikab esimesel haakristipoisil kõri läbi. Siis kordab sedasama tegevust paarsada korda. Lugu viib mängija läbi ligemale 16 peatüki, s.h klassikalised kindlused, aga ka ulmelisemad allveelaevad, laborid ja nii edasi.

Uus Wolfenstein tuli väga meeldiva üllatusena. Lugu ei sunni just auhindu jagama - ja tegelasedki on pigem lihtsad. Kuid see kõik toimib. Mäng ei võta endid liiga tõsiselt ega ürita mingit pidi oma varjust kaugemale hüpata. Kes tahab, see leiab siis kombeka tulistamise päris mitme kelmika vimkaga. Relvastus on vaheldusrikas ja mängu ehitatud rollimänguline oskuste skeem tunnustab ühe või teise stiili järgimist. Verd valatakse ämbrite kaupa. Igati soovitatud.

Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

President Wolfman

President Wolfman - Mike Davis 2012

Paar aastat tagasi tegin Mike Davis´ega oma blogi jaoks väikese intervjuu. Juttu jätkus aga kauemaks, saatsime teineteisele veel mõned meilid ja filmihärra kirjutas oma kodulinnas head mussi pakkuvatest klubidest ning kutsus külla, et lähme koos kuulama seda kõige õigemat psühedeeliafunki. Ju ma siis jäin oma meiliaadressiga tema kontaktide hulka, igal juhul kuid hiljem sain kirja, et näe, uus film valmimisel ning järsku saad rahaga aidata. 1000 dollari eest oleks oma nime produtsentide hulka suruda saanud. Nüüd filmi vaadates oli natuke naljakas tunne, oleks ju Trash Can Dance´i logo rahasummade eest filmi algusesse saanud, aga ega seda raha siis sel ajal niipalju olnud, et üle ookeani saatma hakata. Film valmis lõpuks ka ilma minu rahalis toetuseta.

Taaskasutatud filmimaterjalist kokku lõigatud. Põhjaks võtud 1973 valminud The Werewolf of Washington Dean Stockwell´iga peaosas ning sellele siis vastavalt vajadusele kümneid ja kümneid teistest filmidest pärit klippe sisse monteeritud. Ei ole mingi uus teema, aga lahedaks teeb asja lavastaja lähenemine huumorile. B-filmist tehakse uuesti b-film, ehk sama äpulik käpuli on ka uus materjal, samalaadsed halvad habetunud naljad ning sarnane odavus otsast lõpuni. Halvad madalad naljad ja meelega sätitud haltuura lõikelauatöös muudavad aga filmi vähemalt minusuguse madalalaubalise huumori austaja jaoks väga maitsvaks palaks. Mitmed uued ajakohased teemad sees küll, aga ei midagi õigesti, ei ühtegi värsket vaimukust nendega seoses ega teravat nipikust, kõik ühtmoodi halb halb halb. 4/5

Dean Stockwell ja libahundi pentagram.

The Twelve Gold Medallions

Shi er jin pai - Kang Cheng 1970

Tore oli näha, et seekord hoiti nagad võtteplatsilt eemal. Filmi kõige noorem oli peategelane, aga temalgi tugev habemetüügas lõua otsas. Kõik teised aga keskeas madinamehed, meistrid suisa hallide habemetega vanaätid, neis ägedamad kindlasti isikupära omavad Vana Kaval Rebane ning Rohelise Bambuse Vardja.  Laias laastus võibki nii kahte lehte lüüa, et nooremad mehed tahtsid muutusi ja vanemad kogenumad püüdsid hoida senist võimutasakaalu, olid korrupeerunud konservatiivid, kel küll rohkem sõjakavalust ja võitlusoskusi, kuid see eest vaimse tagurlikkuse all kannatavad. Peckinpachi Wild Bunch tuli meelde, seda nii keskeas ja üle selle tegelaste poolest, kui ka pildivisuaalide ning sisu tõttu, mis kopeerisid kohati väga tugevalt westernit. Mulle jäi see 12 võimumärgi, 12 saadiku teema natuke arusaamatuks, kuid see ei takistanud nautimast suurepärast varasemat wuxiakino, mis täis häid võitlusstseene, fantaasiat mõnede žanrile oluliste märkide ümbermängimisel (Rebase poolt tulede kustutamine võõrastemajas näiteks) ja lisaks veel üht lõpmatult armsat romantikakohta, kus solvunud tüdruk oma kallimaga jonnib. Film on sisukas, kuvaliselt kaunis, ohtralt verine ning sisaldab ägedaid kokkupõrkeid ägedate mõõgameeste vahel. Korralik wuxia laks. 4/5

Vanad mehed mõõtu võtmas.

Black Invitation

Hei tie - Hsu Chiang Chou 1969

Armas sümpaatne Taiwani martial arts film noormehest, kes kunagi naerualusena on kodukülast põgenenud ning nüüd neli aastat hiljem naaseb kung-fu meistrina. Oma oskusi ta siiski demonstreerima ei kipu, no vähemalt endistele tuttavatele, (vaataja jaoks tehakse asi kohe selgeks) ja püüab rahumeelselt lepitada kohalikke röövlinägusid ning külaelanikke. Just see tagasihoidlikus muudabki kinoloo nauditavaks. Vaatad nagu vana naiivset küladraamat, aga tead kogu aeg ette, et lõpus lastakse kõik oskused käiku, lüüakse ninasid lömmi ning väänatakse käsi liigestest. Ja kui see lõpuks kätte jõudis ning päris hästi seatud oli, siis jäi kogu filmist hea mulje. Vaikne väike kena filmikene. 4/5

Kurjad röövlid. Kurjad on.

Line of Duty

Line of Duty - created by Jed Mercurio 2012

Juhtub eksitus, nagu seda kahjuks mõnikord ikka - politsei eriüksus tormab valesse korterisse ning tapab terroristi asemel pereisa. Eksitust püütakse siluda, kuid noor operatsiooni juhtinud seersant ei ole süü veeretamisega nõus ning on sunnitud lahkuma. Selline aus mees on aga kingiks sisejuurdlusbüroole ning peagi leiab mees end uues osakonnas töölt, ülesandeks paljastada korrupeerunud tippolitseinik. Viimase vastu küll süüd ei ole leitud, kuid kahtlused on, sest kuidas muidu on võimalik, et mees lahendab ametivendadest kordi rohkem kuritegusid, isegi sellisel hulgal, et on valitud aasta parimaks politseinikuks. Noor kutt asub asja uurima ja saatuse tahtel hakkab just samal hetkel kahtlusaluse elus karisid vööriette viskama.

Tänapäeval paistab nii olevat, et politseiseriaal ilma korruptsioonita hakkama ei saa. No mis teha, tinglikult võiks ju öelda, et standartid loonud The Wire´i/The Shield´i pärand, aga eks need teemad jooksid ka varem läbi. Hiljem aga väga väga tihti. Aga las olla, esialgu veel liiga tüütuks läinud ei ole, küll välja kannatab kõik kõverad mendid ja manipuleerivad poliitmängudesse kaasatud politseiametnikud. Käesolevas seriaalis otseselt räpaseid mäkisid ringi ei jooksnud, ega suured bossid vabamüürlaste tervitusi vahetanud, põnevus keris end hoopis kassi-hiire mängus kus üks aus politseinik püüdis teist vahele võtta, õnnestumiste ja käest libisemistega, sees närimas kahtluseuss, et kas tõesti süüdlane või raiskab ta maksumaksja raha püüdes nurka suruda korralikku uurijat.

Põnevust jagus, näitlejad kõik tasemel ja mitmed lahenditki kiiduväärt. Rahulolematust tekitas vaid narkomüüjate mõrva kõrvalliini vähene eetriaeg ning kõige süsimustema kurjami pealiskaudne karakter, sest muud möödapanekud justkui pehmentati taas uute sündmustega, lasti sulle just sel hetkel kui hakkad juba ütlema, et see nüüd natuke jama, midagi sobilikku taas ekraanile. Kiidaks aga kohe eriti seda imepeent sisse punutud joont,.mis peaks vaatajat kahe kauni noore romantilise hetkeni juhtima, kuid pakub see eest hoopis ootamatu momendi. Sellise õige momendi. Ja kiidan ka sisejuurdlusosakonna ülema tasakaalukat tegelaskuju, Adrian Dunbar on ikka tase! 4/5

Cleanflix

Cleanflix - Andrew James, Joshua Ligairi 2009

Utah - mormoonide maa. Jumala asemikud maa peal, ehk mormoonide vaimsed juhid prohvetid on keelanud vaadata vägivaldseid filme, pornost rääkimata. Rahvas aga tahtis kõiki kuulsaid Hollywoodi kinolugusid siiski näha ning siin tuli appi firma nimega Cleanflix, mis lihtsalt monteeris igast linaloost välja tapmised, seksi ning ropendamise. Tõeline filmihull muidugi vangutab pead, kuid kohalikele sellised kohitsetud filmid väga sobisid ning kristliku maailmapildi järgi monteeritud blockbusteritest tuli suur hit, seda mitte vaid Utah´is, filme telliti ka teistesse osariikidesse, Kanadasse ning Euroopasse. Loomulikult sattus Cleanflix konflikti autorikaitsega ning lavastajate endiga, kuid võttis aega, pigistati usklike pärast mitu korda silm kinni, kuni lõpuks kohtumäärusega firma ja nende poeketid suleti. Džinn aga oli pudelist välja lastud ja tühjale kohale kerkisid tosinad teised sama teenust pakkuvad DVD poed. Tore, et dokumentaalitegijail jätkus kannatust kaameraga aastaid "scene" tekkimist filmida, sest lõpuks võttis asi ikka üsna iroonilise pöörde. Väga huvitav dokk nišitootest ja selle äraspidisest eduloost. Igal juhul enesel tekkis samuti isu mõnda eriti vägivaldset filmi mormoonimontaažis vaadata, näiteks Kill Bill´i või Pulp Fictionit või Big Lebowskit kust iga fuck sõna on välja lõigatud. Põnev muidugi ka piraatluse teema mis kõigest hoolimata neid edit-filme varjuna saatis. Ja lahe, et DVD-l on kaks versiooni, üks meie jaoks ja teine just mormoonide moraalile vastavalt tehtud. 4/5

DVD toorikud on usklikke ootamas.