Tore oli näha, et seekord hoiti nagad võtteplatsilt eemal. Filmi kõige noorem oli peategelane, aga temalgi tugev habemetüügas lõua otsas. Kõik teised aga keskeas madinamehed, meistrid suisa hallide habemetega vanaätid, neis ägedamad kindlasti isikupära omavad Vana Kaval Rebane ning Rohelise Bambuse Vardja. Laias laastus võibki nii kahte lehte lüüa, et nooremad mehed tahtsid muutusi ja vanemad kogenumad püüdsid hoida senist võimutasakaalu, olid korrupeerunud konservatiivid, kel küll rohkem sõjakavalust ja võitlusoskusi, kuid see eest vaimse tagurlikkuse all kannatavad. Peckinpachi Wild Bunch tuli meelde, seda nii keskeas ja üle selle tegelaste poolest, kui ka pildivisuaalide ning sisu tõttu, mis kopeerisid kohati väga tugevalt westernit.
Mulle jäi see 12 võimumärgi, 12 saadiku teema natuke arusaamatuks, kuid see ei takistanud nautimast suurepärast varasemat wuxiakino, mis täis häid võitlusstseene, fantaasiat mõnede žanrile oluliste märkide ümbermängimisel (Rebase poolt tulede kustutamine võõrastemajas näiteks) ja lisaks veel üht lõpmatult armsat romantikakohta, kus solvunud tüdruk oma kallimaga jonnib. Film on sisukas, kuvaliselt kaunis, ohtralt verine ning sisaldab ägedaid kokkupõrkeid ägedate mõõgameeste vahel. Korralik wuxia laks. 4/5
Vanad mehed mõõtu võtmas.
No comments:
Post a Comment