Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.

12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.

Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.

Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.

Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.

Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

Peaky Blinders

Peaky Blinders - created by Steven Knight 2013

Ilustatud dramatiseeritud lugu Birminghami kurikuulsast noortegängist Peaky Blinders. Kakluste, joomingute ja röövidega silma paistnud tänavanoortele on külge poogitud laiemate ambitsioonidega krimilugu, vaat´ maffia mõõtu ettevõtmised, kuid egas see vähenda sarja enese mõju, seda enam, et mitmeski pisidetailis hoitakse ajaloolisest tõest kinni. Ega eriti saa kiita ka sisu - liiga tänapäevaste organiseeritud kuritegevust valgustavate krimisarjade mõõtu, samad mures briti pättidel ja Atlantic City kingpin´idel.

Sarja kiitus tuleb ajastu kujutamise ja jutustatud loo sinna sisse sobitamise eest. Birmingham 1919 - sõjast naasnud põlvkond kus ühine rindekogemus seob omavahel üllatavaid rivaale, luues õrna kamraadlikkusetunde tavatööliste, nende kulul elavate kriminaalide ja isegi politseinike vahel. Sama kogemuse on saanud ka töölisi agiteerivad kommunistid ja oma lahutamatut riiki nõudev IRA. Sõjakogemuse olemasolu on sarja läbivamaid, kaevikukogemus tuleb tihti esile jutus, mõnikord vaid üksikute sõnakatkete toel, aga ta on pidevalt kõrval, ta on määrav. Sõda mis pidi lõpetama kõik sõjad, idealismi purunemine ning sellele järgnevad aastad kus maailma muutma läinud noored naasesid veelgi sügavama mülkana tunduvasse kodukanti, et saada tehases väiksemat palka kui minnes. Sarja tegijad on muidugi saatnud ka kõik pätid sõtta, pannud mõnele isegi medalid rinda, kuid see töötab, haarab vaatajat. Vähemalt mind.

Teine kiitus puudutab briti telestandartit kus hooajaks sobib ka vähem kui 12 episoodi ning tänu millele osatakse kirjutada hulga tihkemat stsenaariumi, heites üle parda suurema osa täitematerjalist mis otseselt sarjale midagi ei lisaks. Kuue pisoodiga saad just paraja koguse põnevust, süžeekäike ja kiirelt, kuid tugevalt visandatud karaktereid, kä'esoleva seriaali puhul veel ka doosi romantikat.

Täppi pannakse, on briti televisioonil ju selles vallas aastakümneid kestnud tugevad traditsioonid, ajastuaudentsuse loomisega, isegi neid segatakse, tuuakse üks soengumood paarkümmend aastat hilisemasse aega või asendatakse tõelised, tänaseks lammutatud, slummid töölislinnakutega. Ei aja siin juuksekarva lõhki, võrreldes mõne teise viimasel ajal ekraanil olnud trendika ajastukrimkaga, on Peaky Blinders kordi stiilsem ka väikeste vigadega. Kahju vaid et kompaktseid lugusid ei suudeta sellisteks jätta, jutud juba käivad, et sari saab järje, aga nagu näiteks Boardwalk Empire´ist teame, ei pruugi järjelood esmamulje tasemeni küünida. Ja ühe tänavagängi tähelend ei saa lõputult kõrgust võtta. 4,5/5

Näitlejad kõik tasemel, eriti Sam Neill, aga Cillian Murphy oli täitsa super kohe. Nägi välja ja meneerlikkus meenutas meie Taavi Eelmaad.

Siberian Education

Educazione siberiana - Gabriele Salvatores 2013

Põhineb Nicolai Lilin´i samanimelisel, väidetavalt autobiograafilisel, romaanil, aga vähemalt film oli küll nii filmilike käikudega, et kahtlus tõe ja väljamõeldise vahel jääb. Tegevuspaik on huvitav - selleks see väike vene sõjaväekontrolli all olev Transnistria ja tegelasteks vargad, kunagi Siberist euroopa suunas küüditatud pered ja klannid, kes järgivad siiani lausa imepäraselt humaanseid vargaseadusi ning elavad vaid selleks, et endast nõrgemaid kaitsta. Paistab, etlinalugu tõi maailma kõnepruuki sõna urka, kuid selle mõõnutatud versiooni, sest Lilin on urkad muutnud õilsateks siberi röövliteks, kes narkootikume ei puutu, lapsi ja naissi austavad ja elavad Jeesuse Kristuse näpunäidete järgioma robinhoodilikku röövlielu. Nemad, ehk urkad, on head pätid ja kõik teised halvad. Nende kogu keha katvad vanglatätoveeringud on õiged, teistel väärad. Ei tea. Ei saanud ikka ma kuidagi ümber nendest üllatest kriminaalidest, kaunishingedest nugade ja tulirelvadega, kes ise venelastena ei salli vene võimu Transnistrias ning kes püüavad jätta muljet justkui mõnest aastasadu omi traditsioone austavast klannist, kuigi loogika ütleb, et kasakad peaks käsikäes venkudega kohalikus ruumis julmusi kordasaatma ning vaevalt saab üks platnoide kogukond nii värvikalt õitseda. Aga eks kirjanik vast ikka tahtis oma peret puhtamaks pühkida ja veeratada krimisüüd kohalike ja sissesõitnud kantpeade kaela. Labane stoori ausatest pättidest. 1,5/5

Mõned päris pätid.

Top of the Lake

Top of the Lake - created by Jane Campion, Gerard Lee 2013

Uus-Meremaa kolkalinn. 12 aastane rase tüdruk, kelle isaks kohalik narkokaubandusega tegelev kurikael. Kohalikele politaseinikele meenub, et samaaegselt on linnas oma vähki surevat ema külastamas väljaõppinud lastekaitseinspektor ning naise abi palutakse noore tulevase emaga suhtlemisel, selgitamaks lapse kallel seksuaalvägivalda tarvitanud isik. Laps aga vaikib ning mõne päeva pärast kaob sotuks, pakib asjad ja püssi ühes ning läheb linnalähedasele, järve teisel kaldal asuvale mäele end varjama. Lapse otsingud ning toimunud seksuaalkuriteo uurimine hakkab aga päevavalgele tooma muid süngeidsaladusi, millest puutumata ei jää keegi. Sarja tugevaimaks küljeks ongi need väikelinna räpased saladused, mis tõusevad nii sügavalt ja on nii valusad, et kohati ei kannata justkui enam seriaali edasi vaadata - hirm tuleb peale, et kui palju seda kurbust ja mesendust sarja tegijad veel ilmavalgele toovad. Kerib ja kerib vaikselt järjest jubedamaks, mõtled vahepeal juba, et kas valgete inimeste kinos nii palju traagikat üldse kunagi pakutud on, tavaliselt ikka selline aasia sotsiaaldraama rida. Või, et kas selline see NZ-i krimisari oma olemuselt ongi - segu briti politseidraamadest, taani kriminullidest, USA maakandi hillbilly-outlaw jõmmielust ja Austraalia aborigeenide seas levivatest probleemidest. Külm karge maa kus mentidele näidatakse keskmist sõrme ning kus mendid ise samuti pättide kombel trallitada oskavad. Kõvad tegijad ja head näitlejad, kiitust jagaks kohe sületäie kui mitte viimase episoodiga ei suudetaks palju ülesehitatust taas maha lammutada. NImelt tundub, et arvati seda ängi juba piisavalt olema ning asuti otsi teistlaadi kokku sõlmina, õnnelikke lõppe ja lahendusi kiiresti kokku klopsima, jättesselega nii mõnegi tõsisema teemaliiga labaselt käsitletuks. Minu arust oleks võinud veelgi kaugemale minna ja mitte häid lahendusi nii kergekäeliselt vaatajale pakkuda. Nüüd vaatad kuus episoodi karmi insestist, vägistamisest ja pedofiiliast läbi imbunud seriaali ja siis setismendaga saad ikka ühe ilusa happy end´i kätte. 4/5

Samuti Sundance Channel´i originaalsari. Ootame lisa sealt poolt.

Rectify

Rectify - created by Ray McKinnon 2013

Sundance´i filmikanali originaalsari ning vägagi Sundance´i mekiga, selline oma isa-ema suust kukkunud laps, mida võiks hästi ette kujutada ka festivalil linastunud filmina, kuid millele tõelise tugevuse annab just pikemat stooritellingut pakkuv miniseriaali formaat. Lugu räägib täiseas mehest, kes vabaneb peale 20 aastat surmamõistetute blokis istumist vanglast, kuna DNA analüüs välistab tema isiku ohvri vägistajana. Süüdistus mõrvas jääb siiski kohalike arvates pidama ja nii peab noore poisina istuma läinud mees elama väikelinna õhustikus, kus harvad tema tõelisesse süütusesse usuvad.

Kui alul tundub, et sari hakkab kriminulli pakkuma, kerima avatuks neid saladusi mille liiga kergelt tõlgendamise läbi poisike trellide taha saadeti, siis tegelikkuses on tegu ikkagi draamalooga, mille keskmes ühe isiku kohanemine vabadusega situatsioonis kus 20 aastat on elatud täiesti äralõigatud elu. Surmamõistetud on viibinud üksikvangistuses, ei mingit telekat ega ajalehti, aeg-ajalt vaid raamatud ning vestlusi naaberkongi asukatega ja nii tundub mehe jaoks kõik uus ja võõrastav, sealhulgas ka inimsuhted. Turvatunnet pakuvad vaid vanad riided, helikassetid ning Nintendo mängukonsool.

Väga ilus vaikne suurepäraselt kirjutatud seriaal kohanemisest, mille ainsaks tõrvatilgaks jääb jutt teise sesooni väntamisest, sest tegelikult pakkus esimene just sellise indiekinolikult kompaktse terviku mille lahtiste otsadega vaataja leppida suudab ning järg võib vaid ainult kommertslikumaid eesmärke kanda, panna rohkem rõhku hetkel vähe tähtsust omavale minevikule. 4/5

See No Evil : The Moors Murders

See No Evil: The Moors Murders - Christopher Menaul 2006

Moors murders. Peale selle sõnapaari esmakordselt kuulmist jäi see pähe kummitama. Pahamaiguline, halba ennustav. Moors murders. Teadsin, et mingi mõrvalugu seal Manchesteri kandis toimus, aga enne kaheosalise telefilmi vaatamist õnneks lähemat tutvust ei teinud ja selle võrra oli vähemalt põnevam vaadata. Aga ega erirti põnev ei olnud. Ei oldud püütudki põnevusfilmi teha, vaid luua atmosfääri, ehitada tõetruu rekonstruktsioon toimunust. Korralik briti draama, kuid kogu mõrvade jälkuse valgustamisel üsna tagasihoidlik. Vaatajale antakse vihjamisi teada, mis laadi musti tegusid Ian Brady ja Myra Hindley röövitud laste kallal toime panid, aga otseselt valusalt hinge pugeda ei soovitud. Pigem siis võiks vaadata filmi ning siis kohe netist täpsemat julmemat infot lisaks lugeda, nagu mina tegin. Veretööd olid väga karmid ja jubedad, film reserveeritumat laadi. 3/5

Psühhopaati Ian Brady´t mängis Sean Harris ja väga muljetavaldavalt.

Ripper Street - 1. season

Ripper Street - 1. season - created by Richard Warlow 2012

HÕFFilt tulles kõlbas pohmakaga ja järgnenud post-pohmakaga vaadata küll, aga ei soovita. Pohmakaga leiab ka tegelikult paremat vaatamist, aga kuna ma sellises laisas olekus olin, siis ise otsida ei jaksanud ning nii seeesimene sesoon kahe päevaga libises. Head on niipalju, et eks kogu Jack The Ripperi järgne Whitechapel oli piisavalt eksootiline ning viited modernse aja tulekule tõid muiet näole, aga lõpuks jäi väheks isegi sümpaatsetest peategelastest, sest iga episoodi sisse paigutatud stoorid olid lihtsad ning labased. Ega 45 minutiga enam head krimkat valmis trei, seda enam, et aega vaja kulutada ka karakteritele, nende elu kulgemisele. Ühtset lugu hoidva sesoonina kindlasti hulga huvitavam kui see peotäis pisikesi mõrvauurimisi. Eriti häirisid mind aga kolm asja. Esiteks see snuff filmi tegemine. No mis kuradi snuffist sa juttu teed, filmikunstigi veel õieti leiutati ning valminud vaid paar tosinat linalugu. Teiseks tundus veider, et kui kord läks juurdlus juudi lastekodusse, siis hiljem kõik sarja jooksul leitud lapsed viidi vägisi just sinna, olid nad siis juudid või mitte, aga stsenaariumis visanduv armulugu nõudis, et just juutide sekka tuli ka goide lapsed paigutada. Ja kolmandaks ei mahtunud mulle pähe, et miks juba 4 aastat Londonis elanud jänki nägi ikka välja justkui kauboi ning vehkis pidevalt revolvriga. Kõik teised olid Holmes´id ja Watsonid, aga tema justkui mõni faking Wild Bill, viisaka ülikonna asemel veidrad hilbud ümber. No ja siis muidugi veel see CSI teema... 2/5

Viktoriaanliku inglismaa porno.