SS Robot - Õnne kõigile tasuta (Robustne versioon)

SS Robot - Õnne kõigile tasuta (Robustne versioon)
Trash Can Dance 2017
TCD 133 CDR

01 Landeswehr
02 Roheline kägu
03 Reglement A ( A nagu Anarhia)
04 President ja sõda
05 Kentuki lõvid
06 Heinamaa
07 Ära löö las
08 Definitsioon
09 Legitiim
10 Patune Mari

Kestus 25 minutit ja 23 sekundit.
Kogus 47 tk
Kasseti hind on 3 eurot
Huvi korral küsi bändilt, võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

9. mai pidi olema see pidulik päev, mil ilmub SS Roboti album, kui paari EP-d mitte silmas pidada, siis suisa esimene album. Kuigi tahaks mõelda, et saatusesõrm segas vahele või sfäärolendid panid käe ette, siis ometigi on see ainuüksi minu enese süü, et täisväärtusliku albumi sünniga venib veel nädalaid ja see, mida hetkel presenteerin on plaadi väärakana sündinud kaksikvend, aia taha läinud esimene vasikas. Minu oma rumalusest ja hoolimatusest juhtus sedasi, et kui kõik muu kenasti valmis, vahelehed kujundatud ja trükikojast tulnud, CD-karbid kenasti läikima hõõrutud ning bändiga promovõimalused läbi arutatud, siis ometigi suutsin ma duplikeerimisse viia valed failid ja seetõttu kõlab plaadil küll SS Robot, aga mitte sellises helis, nagu ta olema pidi. Paari aastaga on mu desktopile tekkinud mitmeid SS Robot märkega foldereid ja juhtus sedasi, et oskasin pimeloomana noppida lood välja valest kohast, kus kõigest demod, toored stuudiolõiked ning viimistlemata algfailid ning kõrvalfolderis ootamas olevad 10 lõppfaili jäid kahjuks puutumata. Selleks ajaks kui pea selgeks lõi, aru koju tagasi saabus, oli kopeeringus käinud juba 47 valedest helifailidest kokku pandud koopiat ning uute tegemiseks enam aega ei jagunud. Olen puupea, olen saamatu, olen mees kes pakub mahlase punase ladvaõuna asemel veel valmimata rohelisi ubinaid, aga siiski pakun. Raputasin tuhke pähe ja kahetsesin ning bänd andestas mulle mu rahmeldamise. Üheskoos otsustasime jätta mõned valediskid enestele mälestuseks, kuid mõned pakkuda ka plaadi omahinnaga neile fännidele ja plaadikogujatele, kes hoolivad rariteetidest, kelle jaoks väikeses tiraažis tehtud praak on huvitav kollektsioonilisa. Kui ilmub albumi õige versioon, siis räägin pikemalt plaadil olevast vägevast mussist, nutikatest arranžeeringutest ja Kolba tekstikirjutamise ehedusest, millest loomulikult saab aimu kuulates ka albumi tooret lõiget, kuid nüüd ütlen vaid ära, et SS Robot on hetkel eesti pungis otsekohesuselt number üks ning sellelt positsioonilt raskesti tõugatav. Albumi materjal on suurepärane. SS Robot on äkkiliselt äigavalt äge.

Albumi toores versioon on tiražeeritud 47-le eksempolarile, millest kolme eurose hinnaga tuleb müüki heal juhul kolm tosinat diski. Versiooni kaanepilt erineb hiljem ilmuvast õige versiooni omast, olles justkui hilisema reliisi vahelehe kohitsetud versioon. Samuti saab hilisem diskiprint teistlaadse ilme, et kahte plaati kõrvutades neid ka eristada oleks võimalik. Disk on tavalises musta tray-põhjaga CD karbis, diskil ühetooniline tinditrükk ning vahelehed kahepoolses värvitrükis 160 grammisel paberil. Tooreheli sisaldava plaadi hind on 3 eurot. Küsige minu või bändi käest. Bändil on diske isegi rohkem pakkuda. Fännid ja kollektsionäärid, nüüd on teie võimalus!

Munnivardad - Salanimekiri

Munnivardad - Salanimekiri
Trash Can Dance / PussyPussy Records 2017
TCD 132 CDR

1. Salanimekiri
2. Vikerkaare punkarid
3. Bürokraatia
4. Terrorganisatsioon
5. Agropunk
6. Agent
7. Korralik tsirkus
8. Vana hea kärkunn

Kestus 20 minutit ja 32 sekundit
Kogus 50 tk
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Munnivardad on täpselt see, mida mina pungist ootan ja seda nii läbi muusik, kui sõnumi. Muss korralik hingeküte, keldriproovika hardcore oma oma eheduses, sekka natuke aidanurga agropunki ja koolimaja bändiruumi kolistamist, aga mitte üseski hetkes kenasti treenitud, kätel stuudiosse kantud ning õrnalt lindile asetatud kaunislaps. Munnivardad on saundilt toores, kare ja pohhuistlik, vead lastakse sisse tulla ning jääda, sest ju siis nii peab olema ning vajadust kõike kella järgi teha ei oma tähtsust. Nad on nagu Soome HC-pungi legendide esmased salvestised, mille kohta tehnilised kuulajad nina kirtsurtasid, kuid kogu muu maailm trallitas, ladina-ameerika usinalt kaverdas ning hiljem ei kujutatudki ettegi midagi teistlaadi saundiga kõlavat. Ühesõnaga Munnivarraste punk on selline, nagu üks punk olema peab ja tekstiosa vaid täiendab seda arvamust, sest siingi ei aeta mingit joont millest üle astuda ei tohi, vaid karjutakse otse välja mis meelel. Punk sellisena nagu minu generatsioon seda kuulama on harjunud, nagu meile noorest saati hinge on läinud. Uuemad põlvkonnad on muutnud pungi mingiks eetiliste reeglite pudruks, kus pungid ise samuti kikivarvul käivad, et jumale eest mitte kedagi puutuda ega häirida, ei valesammu üle piiri, ega tagurlikku vääratust, kuid Munnivardad sõna otseses mõttes kusevad sellele kõigele ning röökavad roppusi ja needusi kõigi ja kõige suunas. Tohlaka saavad poliitkorrektsed vikerkaarepunkarid, Merkeli-mutt, 10 milli varastanud vunts, ühejalgne Keskserakonna kepimees, loomulikult politsei ning kõik maailma valgustavad organisatsioonid. Munnivardad on jõuline, otsekohene ning armutult aressiivne löök liberaalse mugavusmugula makku, kiskudes viimaselt oma "matsimussiga" solvumispisarad palgele.

Meediaks värviprindiga kaetud valgepõhjaline CDR, mis asetatud taaskasutatud läbipaistvasse jewel case´i, ehk tavalisse CD karpi. Diski Vaheleht kahepaneeline kahepoolses värviprindis 160 grammisel paberil ning tray sisekaas 120 grammisel. Kujundus on kokku pandud bändi, minu ja Ivo Liidemaa nägemusest ja kopib viisakalt tagasihoidlikult nii Blitz´i ja The Exploitedit tonaalsuses, fondis ning pildiasetusega. Plaat ilmus viiekümnes eksemplaris ning on võrdselt jagatud nii TCD kui PussyPussy vahel.

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

Is It Easy to Be Young?

Vai viegli but jaunam? - Juris Podnieks 1986

Aastal 1985 toimus Lätis rock kontsert, mida oli filmimas ka dokumentalist Juris Podnieks. Hiljem kuulis ta, et kontsertilt Riiga naasvad noored olid ära lõhkunud rongivaguni, kiskunud istmed puruks ning löönud sisse klaasid. Seitse neist anti huligaansuse eest kohtu alla ja noori kontserdilm filminud Podnieks nägi siin võimalust süžeeks, filmis nii kohtusaalis kui hiljem noori eraldi, talletas nende tuleviku ja mõtted. Filmis sai ülevenemaaline hitt, dokumentaalfilm mida joosti kinno vaatama ja mis vaatajate arvult andis silmad ette mitmetele populaarsetele mängufilmidele. Aeg oli selline, noorte elu aus kujutamine läks vaatajaile hinge. Minule 25 aastat hiljem enam mitte niiväga, pigem selline linnuke kirja, et taas üks tuntud perestroikaaegne dokfilm nähtud. 2,5/5

Pungid olid end kaamera jaoks üles löönud, särasid teised kirevate hilpude ja meigiga justkui jõulupuud.

A Band Called Death

A Band Called Death - Mark Christopher Covino, Jeff Howlett 2012

Peale petufilmi Sugarman, on analoogseid linalugusid tulemas nagu sohilapsi punaarmee poolt "vabastatud" euroopas. Silma on juba paar sellist hakanud, kus keegi omalajal tähelepanuta jäänud geenius lõpuks avastatakse ja selgub, et ta oma bändiga tegi juba ragtime´i kuldajal techno-industriali või oli hüpnagoogiline juba siis kui Fender elektrikitarri tutvustas. Proto-pungi bändiga Death on sama lugu - lindistasid punki juba ajal mil kõik teised veel lilli juustesse seadsid ja San Francisko poole sammusid. Olgu nii. Muss oli ju OK, aga seda pläma, et tegelikult maailma esimene pungibänd ja nime Death tõttu nii võõristatud, ei peaks küll ajama. Neid analoogseid karmima saundiga gaaražibände leiaks kindlasti teisigi ning kui omal ajal ei osatud pungilaines kaasa minna, siis lollide oma asi. See et nüüd vanamehepässidena püüavad sama trummi taguda, on igal juhul hale. 2,5/5

Estonia Compilation

Estonia Compilation
Delirium Tremens 1993
DT025

A:

01. Intro
02. JMKE - Medal (1988)
03. JMKE - Nälg, söda ja surm
04. Propeller - Pankrott (live 1980)
05. Propeller - Mona isa naetatus
06. Kulo - Skumbagi ugga (live 1988)
07. Paha värk - Kiigelaul (1992)
08. Paha värk - Gorbatsovin maffia
09. Alice tisler - Seal kus veinid on maas (1992)
10. Alice tisler - Roimar
11. Osakond-79 - Södivad, tapavad, vägistavad
12. Osakond-79 - Söda
13. Solovei rasboinik - Kaks kulameest (1987)

B:


14. Velikije liki - Tallinn pöleb (live 1987)
15. Velikije liki - Mr. Reagan
16. S.H.G. - Öllelaul (live 1990)
17. Noisemurder - Pig bastard police (1992)
18. Noisemurder - Kuri sönum
19. PMV - Käed (1989)
20. PVA - Nohikute kaitseala (1992)
21. PVA - Tehased elektrijaamad
22. My way - Bobaut (1992)
23. My way - Veresaun

Kirjaviis muutmata.

Download - Lae alla!

Eesti esimene ametlik pungikogumik oli kõige mitteametlikuma plaadifirma Delirium Tremens kassetireliis. Minu arust saatis UG plaadifirmat ajavale Marko Oravale need lood Margus Müül ja jutu järgi olevat mees veel imestanud, et Propelleri lugu nii hardcore olevat ja ajast mil veel miski ei olnud nii hardcore. Kes aga selle kasseti levitamisega tegeles, seda enam ei mäleta. Igal juhul minul endal oli see samuti riiulis ning pean ütlema, et kui nüüd näeb see eriti vinge välja oma räpase paljundusmasina trükiga ning kassetile käsitsi pandud kleebistega, siis üheksakümnendate alguses pidasin ma kassetti inetuks. Ja eriti veel ajas närvi, et kui voldik on kokku pandud ja karbikaante vahele, siis kassetti ennast oli sinne vaja veel jõuga sisse suruda ja siis jäi ka kaan irvakile - lihtsalt ei mahtunud kõik nii hästi.

Fotod Degen Erik ja Andrus Breivel.

Super 8½

Super 8½ - Bruce La Bruce 1994

Hõiskasin siin küll, et ei ole vist osanud Bruce La Bruce´i filme vääriliselt hinnata, aga selle linalooga jäin taas kahtlevale seisukohale. Asi on nimelt liiga pikkades monoloogides, sest sealt nopib küll üksikuid teravmeelsusi, kuid lõpuks pidurdavad nad filmi, ega tundu nii ägedatena kui lavastaja valmimise ajal arvata võis. Muidu justkui kõik paigas mis ühelt UG kinoloolt tahta - vihased sõgedad noored, kriibu-kraabuline pilt, vaimukaid detaile ning ohtralt seksi. Isegi nii palju peeniste tagumikku ja suhu torkamisi, et tekkis tunne justkui see oleks Bruce La Bruce´i põhieesmärk olnudki ning muu aeti lihtsalt aukude täite vahele aukude täiteks juurde. Omade heade momentidega, kuid sirgel igavapoolne. 2/5

Project Dekadenz - Bullets Of Peace

Project Dekadenz - Bullets Of Peace 
Project Dekadenz 2012

01. Pill Artillery 
02. Gory Glory 
03. Cancer Of Society 
04. Peace Through Violence 
05. Bullets Of Peace 
06. Drugcore 
07. Euthanasia 
08. Salt 
09. Greed Circle Is Closed 
10. Wine and Acid 
11. Dirty Days On Drugs 
12. Supilinna päevad 
13. Under The Sword 
14. Burial Of The Dead

 Download - Lae alla! 

Albumi nimilugu "Bullets Of Peace" meeldis mulle koheselt. Reliisiti see meediakanalitesse juba pool aastat tagasi ning sellest hetkest peale jäin Project Dekadenz´i täispikka ootama. Seega võib öelda, et plaadi pihku saades olin õnnelik. Ülev meeleolu aga kuulates taandus, sest täispikkuses ei suutnud teos hoida ei energiat ega kompaktsust. Lihtsalt öeldes tundus liiga pikk olevat, kuigi 35 minutit ei ole digitaalse meedia ajastul mingi võrrandiga liiga palju. Mina isiklikult oleksin panustanud lühikese ja lööva tosinkond minutit kestvale EP-le, rookinud välja kõik "metallica lood" ja palad mille järgi võid tantsida küünal peos ilma, et leek kustuks. Löönud peale kõva sõela ja halastuseta jätnud 2/3 kogu materjalist (kõik üle 2,5 minutilised lood) avaldamata, sest ega esikalbumilt välja jäämine tähenda automaatselt, et neid lugusid enam kellelegi ega kunagi vaja lähe. EP puhul oleks saavutatud effekt, et peale korra CD-mängijas keerlemist lähed ja vajutad taas play nuppu ja siis veel kord. Nüüd aga olin igal neljal korral plaati täispikkuses läbi kuulates viimase veerandini jõudes väsinud ja tüdinenud, seda enam, et muusikaliselt hoiab Project Dekadenz korralikku keskmist, mitte ei paku nüansse mis iga loo eraldi esile tõstaksid ja ainukõlaliselt äratuntavaks muudaksid. Hea, aga seda vaid žanrisiseselt.

Palju juttu on keerelnud ka plaadi DIY aspektide ümber, kuid siingi näitas bänd üles vähest (tõsi küll tingituna ajanappusest) originaalsust. CDR-i paindlikkus lubab ellu viia tuhandeid ideid plaadi pakendamise ning välise külje disainimisel ja seda teades tundub arvutis kõrvetatud markeriteksti ning mustvalge koopakaantega reliis liiga tavalisena. Pudel punast spray värvi, paar ruutmeetrit kartongi, käärid ning liimituub oleks mitmeid kordi tugevama isikupärasema jälje jätnud.

Aga kuulake ise ja otsustage, sest Project Dekadenz on albumi tasuta jagamiseks netti riputanud. Ning saate uurida ka kujundust, sest loosin välja ja saadan postiga võitjale koju ühe bändi esikreliisidest. Viimase saamiseks mine Trash Can Dance´i Facebookilehele ja jäta sinna või saada meilile gtm242(ÄTT)hot.ee vastus küsimusele...

et mis stiili mussi Project Dekadenz spetsiifiliselt viljeleb?
 Vastusevariante annan seekord neli:

1. A-Beat
2. B-Beat
3. C-Beat
4. D-Beat

Vihje vastusele leidub all pool ja loos lukku 2 nädala päast. 

Viriseks väheke veel selle üle samuti, et alla laetavas folderis puuduvad korralikud mp3 failinimed ning seetõttu kuulab iga mees vastavalt oma arvutiprogele selle plaadi lugusid erinevas järjekorras. Kas see muidugi tähtsust omab, aga ikkagi.

The Gits

The Gits - Kerri O'Kane 2005

Bändis The Gits oli neli liiget, kuid sõna saavad ainult kolm. Lauljannat ei kusagil ning otse loomulikult paneb see pea tööle suunas, et OD. Loodad veel, et järsku tõesti selline äge tüdruk, et lihtsalt ei taha tema enda bändist pajatavas dokfilmis sõnagi öelda, kuid panuse teed ikka üledoosi kaardile. No umbes nii läkski, mitte küll dope ja taeva, aga traagiliselt lõppes ta elutee igal juhul ning kui tavalised bändijutud räägitud ning surm vaatajani toodud, liigutakse veel pool tunnikest radadel, et mis juhtus ja miks juhtus. Kuigi bänd oli mulle poolenisti tundmatu ning ei meenu isegi uduselt, mis seose läbi sai see film hangitud, siis ometigi suutis nii nene muusika kui bändi lauljanna saatus piisavalt kaasa tõmmata ning emotsionaalselt puudutada. 3,5/5

The Gits.

The Shitheads - The Shitheads Shittings Songs

The Shitheads - The Shitheads Shittings Songs
ShitSounds Co 1999

01 - Narkomaania
02 - Suur Tõll tule appi!
03 - Neitsi Maarja
04 - Esmaklassiline solgitoru
05 - Piisuke mu akna taga
06 - Elutu tsoon
07 - Jänku
08 - Keldrikakand
09 - Küürakat parandab ainult haud
10 - Freddy From Elm Street
11 - Politsei surm
12 - Tähtsad mehed
13 - Ei räpile!
14 - Destroy

Lae alla - Download

Mina kui see "kõige targem" pungispetsialist ja viriseja leian, et The Shitheads on üks neist harvadest õigetest pungibändidest ja selle oi! peal üles kasvanud pungipõlvkonna, kus minagi natuke figureerisin, viimane tõsine tegija. Tugeva undeground tundega, legendaarne oma liikmete poolest ning vaatamata kohatisele naiivsusele ja esinemissoovile, siiski üdini aus tänavapunk. Kord õnnestus neid isegi Pärnus laval näha ja bändi liider Aadu Sitapea pakkus ka öömaja, asemeks küll selline kitsas pilu diivani ja laua vahel, et isegi kass peab sealt läbi pugema, kuid eks ma olin sel ajal ise ka kiitsakam mees ja sain ennast sinna lõpuks surutud. Pildid pärit bändi kodulehelt (kust saab alla laadida ka bändi muid lugusid) ja nagu ikka - pretensioonide puhul eemaldan lingi. Nautige head ehedat eesti punki mis linti võetud aastail 1993 ja 1994, kuigi plaadile pandi alles kümnendi lõpul.

Chaostage - We Are Punks! - Warriors of Chaos

Chaostage - Tarek Ehlail 2009

Maire Aunastel on ETV-s saade kus stuudiokülalised arutavad mingit etteantud tahku inimkäitumises ning räägivad isiklikest kogemustest antud teemal ja siis vahele on pikitud humoristlikud illustreerivad dramatiseeringud. Samalaadne oli ka see psudodokk Kaosepäevadest, ehk siis istusid vanad peerud ja lasid meenutustel voolata ning vahele näidati filmina kuidas asi toimus, mida tegid head ja kuidas käitusid pahad. Kokku selline suvaline sõnnik kust välja võis noppida vaid kunagise lemmiku Toxoplasma loo Asozial mida bänd live´is esitas. Vaid filmina oleks paem olnud ning pelgalt dokkfilmia veelgi etem. 1,5/5