PÖFF 2009 arvustused

Teen siis minagi ära postituse pealkirjaga PÖFF 2009, ega saa ju teistest kehvem olla. Küll aga väheke erinev, sest kui muudel filmiblogijatel on jagada vaid plaanid mida kinno vaatama minna, siis mina jagan juba vaadatud filmide arvustusi. Nagu igal aastal. Nagu ka vihmase ilmaga.

9/10 - Disco and Atomic War - Disko ja tuumasõda
8/10 - Breathless
8/10 - Moon
8/10 - Black Dynamite
7/10 - Nymph
7/10 - Russia 88
7/10 - Volchok
6/10 - Cow
6/10 - The Limits of Control
6/10 - Mimino
6/10 - Castaway on the Moon
6/10 - The Wish Tree - Soovide puu
6/10 - Thirst
5/10 - Hunger
4/10 - White Light
4/10 - First Squad

Kahju, et festivali lehel sellel aastal filme kommenteerida ei saa, mõned sealsed kommid olid ikka huumor omaette. Aga jään ootama meie filmiblogijate arvamusi nähtud filmidest ja loodan, et te ikka viitsite midagi muljetest ka masinasse toksida.

PÖFF 2009 filmihoiatus!

PÖFF 2009 kava vaadates jäi silma, et selline käkk nagu First Squad on toodud Maarjamaale ja seega pean oma kohustuseks kõiki kino ja animesõpru hoiatada, kuna tegemist on kaheldamatult aasta suurima läbikukkumisega anime vallas. Paar aastat palavalt oodatud film osutus tuimaks ja fantaasiavaeseks tükiks ning sellist saasta festivalile tuua ja raha eest rahvale näidata peaks olema pärispattude nimistusse lisatud kuritegu. No ei ole kõige halvem, kuid siiski läbinisti nõrk ja peale vaatamist ei saa positiivseid elamusi küll ühestki suunast tulla. Mis mind aga eriti häirib on PÖFF´i kavalehel olev Alar Niinevälja arvustus. Mees on muidugi elu aeg saastakiitja olnud ja selleks on teatud põhjused millest kirjutan kunagi teine kord, kuid sellist mesijuttu nagu Esimene Rühm tema käest saab, on lausa füüsiliselt valus lugeda. Mehe usutavus filmide tundjana ja austajana kukkus nii alla, et vaevalt ta seda isegi tänu meie tutvusele tagasi objektiivsuse ja respekti tasemele saab. Sõnad "Alar Niineväli soovitab" ei oma enam mingit kaalu ega hinda.

Minu arvustus : First Squad

Breathless

Ddongpari - Yang Ik-Joon 2009

On selline korea pätt kes hommikul vara ärkab üles, joob pohmelli peale pool pudelit mineraalvett, ajab kargu alla ja longib tööle. Ametiks võlgade sissenõudmine ja nii hulgub tüüp raamatupidajast ja rusikamehest teismelisega mööda maju-kortereid ning peksab liigkasuvõtjalt raha laenanutelt summasid välja. Keskpäeval saab palga peo peale, mängib poole sellest kasiinos maha, viib õele ja selle lapsele kingitusi ning tsillib ühe hakkaja kooliplika seltsis. Öösel joob end maani täis, läheb koju ja peksab oma hiljuti vanglast vabanenud isa. Kõike seda tehes ropendab hullu moodi ja nii päevast päeva, hommikul algab kõik uuesti.Film oli täpselt kaks minutit liiga pikk. Kui oleks minu teha, lõikaksin koheselt lõpustseeni maha ja kui täitsa aus olla, siis võtaksin veel 10 sekundit viimase viie minuti pealt samuti maha. Draama film, inimesed saavad ilma liigsete sõnadeta ka aru mis toimus ja kuidas asjad tulevikus arenema hakkavad, lihtsalt selle pärast, et kõige selgitamine ei ole alati parim. Käesoleva draama puhul näiteks jättis see mulje justkui peetaks vaatajat idioodiks kes oma mõtetele ei oska hoogu anda, vaid koogutab järele seal kus lavastaja näitab. Vihale ajab see selle pärast, et tegu oli väga hea draamaga mis kohe kindlasti mõned minutid lühema veelgi parem oleks olnud. Mõned tähtsad minutid, sest tegelikult on ju kõik Korea filmid alati liiga pikad ja alati saaks veel rohkem maha näpistada. Üldpildis aga tugev film, selline jõuline ja ehe nagu need korea lavastajate debüüdid kukuvad olema. 4/5

Jean-Paul Belmondo "hingesugulane" koreast.

Cow

Dou niu - Hu Guan 2009

Lehm ja mees. Lehm sai oma rolliga suurepäraselt hakkama, oleks Oscarid minu jagada, pistaks talle kohe ühe kuldmehikese sõra vahele. Mees aga oli selline vigurvänt, mõtles, et näoga grimassitades, hundiratast visates ning tiritamme kasvatades saab minu kui vaataja südant võita, kuid võta näpust - minule selline lollitamine ei istu, mina olen tõsine inimene. Saan muidugi aru, et Bo Huang mängis meelepoolikust külatola, kuid liigne janditamine ei tulnud isegi tausta teades kasuks, ega igakord pea naerutamiseks tummfilmile omast reha otsa astumist näitama. No oleks see huumor siis vähemalt Hong Kongi stiilis veider, absurdne ja naiivne olnud aga ei, lihtsalt üks hingetu pullitamine (sic!). Häiris ka taas see jaapanlastest mõrtsukate teema sisse toomine. Teame juba teie Nankinge ja Huichinge, ei pea superriigiks saades igas oma filmis jaapanlaste patte läänlastele tutvustama, rääkige parem sellest kuidas teie riik siia maani müüb kinnipeetavaid ohtlikke töid tegevatele ettevõtetele orjadeks või kasvõi lihtsalt partei kuritegudest oma rahva vastu ning peagi selgub, et jaapanlaste veresaunad ei ole Hiina valitsuse poolt tehtud genotsiidide ja massimõrvade kõrval kuigi kõnekad. Meelelahutusfilm mille teine pool on tunduvalt parem algusest. Võiks ju muidugi veel parem olla, läbi jookseb liigselt situatsioone ja paari vahele jättes ning teisi võimendades oleks saanud hulga jõulisema filmi. Ja komöödiat välja jättes oleks saanud fantastiliselt hea inimliku ajastutruu sõjadraama...lehma ja mehe sõprusest. 3/5

Fuckbuddies.

Castaway on the Moon

Kimssi pyoryugi - Hae-jun Lee 2009

Idakino austaja Gang-pae kiitis seda filmi kui üht parimat aasia komöödiat aastaarvuga 2009 ja Ninja Robot andis oma blogis õnnistuse, kuid mina tundun nende kõrval tuim tükk olevat, ei leidnud sealt midagi nii naljakat ega hingeminevat kui noored filmisõbrad. Meestegelasega seotu oli lausa tüütu, tema tohmid ilmed ja närvihaige rabelemine, liiga korea jant, et olla tõsiselt koomiline või kaasaelamist vääriv. Naistegelase elu oli huvitavam. Vähemalt minu silmade jaoks esmakordne hikikomori kujutamine mängufilmis, siiani olin kammerdunuid vaid dokumentaalfilmide vahendusel näinud. Neiu väljumine oma kestast pani hulga rohkem kaasa elama kui noormehe erakuelu ja tema samm-sammu haaval liikuma hakkamine süstis rohkem optimismi kui saarevangist põllumehe edusammud. Mina ütleks, et üsna tavaline nunnu filmike. Korea kino nägu, seda nii kestvuselt mis seal kohustuslikult on kahe tunni paikku kui ka fantasialennuliste eriefektide poolest. Näiteks see teleskoopi vaatava neiu õhkutõusmine oli nii tavaline küborg OK! juba, et vedas muidu nii kombes teemat isegi pügala madalamale. Vahest pakub elu mõnusaid kokkusattumusi ja seekord oli minu ja filmi vaheliseks lingiks söök. Kes filmi näinud on see taipab kohe mida ma telkut vaadates pugisin. No muidugi black bean nuudleid. Filmis on sellel nuudliroal kindel roll ja juhuse tahtel olin just enne filmi vaatamist hiinakast toitu kaasa tellinud ning võtnud teravatele köögiviljadele ja kantoni lõhele lisaks ka musti ube baklažaani ning noodlitega. Täitsa lempar toit, tegin täna hommikul lõpu peale. 3/5

How are you?

Skin

Skin - Hanro Smitsman 2008

Nagu juba kombeks kujunenud, käisin ka sel aastal PÖFF´il, või oleks õigem öelda tütarfestivalil Just, vaatamas skinhead-draamat. Esimese paraleeli võikski vedada seitse aastat varem PÖFF´il linastunud The Believer´iga ja seda tänu mõlema filmi peategelase juudi taustale. Kahe võrdluses tõuseb Believer paremini esile, sest Ryan Gosling´u mängitud Danny liitumine WP-skinheadidega on seotud noormehe inteligentsusest tingitud teadlikuse ning vaba tahtega. Olles pettunud sionismi kahepalgelisuses, leiab ta tee teise äärmusesse ehk sarnasesse-samasse, avastamaks, et asjad pole sealgi nii mustvalged ja selgete piiridega kui varem paistis. Käesoleva filmi Frankie aga valib neo-natsionalistide grupi hetkemeeleolude, hormoonide möllu ning samuti pettumise pärast judaismis, kuid tema pettumus on isiklikku laadi, mitte kohaliku juudikogukonna kui grupi eesmärkide kahtluse alla seadmise läbi. Frankie on lihtsalt segaduses nooruk, kes omab oma isaga sarnast meelelaadi. Noormehe isa elas noorena üle koonduslaagri õudused ning nüüd elatunud mehena tõusevad need valusad mälestused temas taas esile ning asendavad toimekuse unenäolaadse tardumusega, emotsioonide väljendamine lukustub ning mees vajub jutkui reaalsuse äärel olevasase ulma. Samalaadsed iseloomuomadused löövad välja ka pojas, sest oleks ääretult naiivne mõelda, et üks rude-boy skin ei mõista niinimetatud natsiskinnide olemust ning ei oska ennast sealses kambas viibides kõrvalseisja pilguga vaadata. Tegemist on tema unenäoreisiga, tema traagikast aetud sundtegutsemisega ja tema irreaalse eksirännakuga kus vabal valikul ei olnud palju kõneruumi, vaid käitumist dikteeris teismeliseeas toimuv vastandumine oma isale ning viimase tõekspidamistele. Võib öelda, et Simon ei olnud ihult ja hingelt white power skinhead. Küsimus on, et kas need teised tüübid olid? Ütlen ausalt, et ei ole Hollandi skinhead-ajalooga tuttav, kuid julgen siiski kahtluse alla seada sellise noortegrupi olemasolu aastal 1979. Olgu, parempoolselt meelestatud skinheade on maailmas juba kümmekond aastat eksisteerinud, kuid kas samal ajal kui National Front Inglismaal kiilakaid oma ridadesse värbama hakkas võis tõesti tulbimaa tänavail näha swastika tätoveeringutega teismelisai kutte, on kergelt kahtlane. Samuti kogu pussnoa kinkimise koht, mõelge sellise meene rahalisele väärtusele ning vaadake siis kes seda kellele kingib. Absurd! Kindlad anakronismid olid aga ajastu punk-mood ja muusika, sest vaevalt hollandi noorsugu teistest maailma punkidest aastat kaks varem värvilisi irokeese kandis ja energilist hardcore-punk´i viljeles. Ma saan aru, et massivõtetele kutsuti tänapäeva punkareid oma tagide, soengute ning moodsate juuksevärvidega, kuid stilist oleks võinud ikka pilgu peale heita. Tahaks öelda, et taas film ühe skinheadi muutumisest natsiskinniks aga tegelikkuses seda ju ei toimunud. Peredraama ja isegi isa religioosne taust oli võimsam kui skinheadide osa filmist, viimane oli lihtsalt üks etapp mehestumise ning eneseleidmise teel. Kokkuvõttes mitte väga veenev film, lõpp aga lausa hale ja tuletas meelde peategelase enda sugujuurte karmakoormat, teate küll seda hammas-hamba, silm-silma vastu vanasõna algupära. 3/5

Skin´i drinking-game käib nii, et pits viina tuleb hingealla visata iga kord kui keegi nutab. Ja nutetakse palju, peategelane ise on juba liiter haljast väärt ja filmi lõpuks on mäluauk garanteeritud.

Last Days

Last Days - Gus Van Sant 2005

Mulle täitsa meeldis aga ometi ei viitsiks ma seda elus enam kordagi vaadata. Täpselt selline film ongi, et vaatad, saad lavastajast aru, saad peategelasest aru, saad Kurt Cobain´ist aru ja ongi kõik. Või siis ei saa midagi aru, sest midagi ei seletata, midagi ei näidata ega öelda otse, vaid kaamera jälgib tuima ükskõiksusega ühe inimese viimaseid elupäevi, põigates vahepeal filmima ka peategelast ümbritsevate inimeste tühitegemisi. Sul lastakse endal juurde mõelda mida soovid. Kas viitsid üldse Kurt Cobain´i paraleeli vedada, kas tunned peategelasele kaasa või tülgastab sind tema sihitu käitumine ning ka lõpu kohta saad oma enese kõrvade vahel luua mitmeid versioone. Mina oleks isiklikult eelistanud astuda veel ühe sammu edasi ja rookida filmist välja kõik napid dialoogitükid, sest tegelikkuses ei andnud need midagi juurde vaid ainult lõhkusid tardunud lahkumisvaikust. Kui filmile heidetakse ette, et liiga tuimalt patseeritakse ringi, siis oleksin isiklikult eelistanud seda sõnatut, kuid maagiliselt lummavat uitamist igasugusele suhtlemisele. Tuim tükk oleks võinud veelgi tuimem olla ja läbi selle elavam, ehk surmale kui eesmärgile lähemal. 3,5/5

Täht.

The Fall

The Fall - Tarsem Singh 2006

Muusikavideote ja reklaamidega tuntust kogunud Tarsem Singh´i debüütfilm The Cell meeldis mulle. Mees oli kasutanud kauni maailma loomisel oma videoklippide taustu ning temaatikaid, järeleproovitud kenad pildid mida rahvas oli näinud juba enne kui kiikas sarimõrvari pea sisse ja see mõjus. Juba tapja mõttemaailma visualiseerimine ise oli hea mõte ja kui kõik need alateadvuse poolt esile kutsutud pildid olid veel ääretult kenad ning esteetilisest selged, võis tulemusega nii teostuse kui idee tasandil väga rahule jääda. Mõrvari pea oli muidugi pisem ja kõik seal sees toimuv kompaktsem. Oma uues filmis püüab aga hindust lavastaja haarata tervet maailma, ehk kõike mis jäi peakoluust väljapoole ning kukub seda tehes läbi. Powaqqatsi, Koyaanisqatsi, Naqoyqatsi ja Terry Gilliam´i hoogsad mõttelennud on silmale ilusad vaadata küll, kuid kui käesolev film püüdis neist teostest haarata parimat pildilises kui ka etnograafilises mõttes, siis oli tulemuseks üks tühi hingetu pilt, justkui aukudega juust kus auke rohkem kui toitvat juustu ennast. Vaatad kaadreid ja lausa kuuled kuidas tuul läbi puhub ja viimasedki filmi tegevuse vastu tekkinud huvi raasud ära pühib. Liiga lage ja liiga mahukas haare. Kui tegelaste välimuse ja missiooni poolest Final Fantasy seiklusi meenutav fantaasialugu kõrvale heita ja keskenduda niinimetatud raamloole, siis võib filmielamusega reaaldraamat jälgides isegi rahule jääda. Catinca Untaru Aleksandriana on kõige nunnub lapsnäitleja momendil. Ma isegi ei ütleks näitleja, sest kogu ta käitumine tundus oma tontslikuses nii loomulik ja armas, et lausa päikeseluine rõõm oli vaadata igat kaadrit kuhu ta sisse marssis. Ühelt poolt siis külm ja ilma emotsioonideta fantaasiamaailm ja teisalt haiglaseinte vahel hargnev traagika, kusjuures esimene püüab tulutult olla teise peegelmaailm. Lavastaja laseb rappa sellega, et proovib näidata peeglitagust Alexandria enda fantaasiamaailmana, unustades aga tihti, et laps ei mõtle ega fantaseeri täiskasvanulikult ning ei kasuta täiskasvanute märgikeelt. Seekord polnud isegi ilusat pilti pakkuda, vaid ainult Catinca Untaru suurepärast olemust. 2/5

Alexandra.

Calvaire - The Ordeal

Calvaire - Fabrice Du Welz 2004

Prantsuse horror on viimasel ajal korralik olnud aga belgi paari aasta tagune hitt oli lausa suurepärane. Calvaire´i tegelikult otseselt õudusfilmiks pidada ei saagi, eks survival-thriller ole täpsem mõiste, kuid paaris kohas nägin filmi reklaamitavat horrori tag´iga ja võib ka nii. Mina isiklikult hakkasin vaatama õudusfilmi ootustega ja arvasin pealiskaudse sisututvustuse tõttu valel-ajal-vales-kohas tüüpi slasheriga tegu olevat ja seetõttu oli inteligentse põneviku väljakoorumine igati tervitatav ja tujutõstev üllatus. Nii, et soovitan teistelegi oodata slasherit ja siis nautida seda mida tegelikult pakkuma hakatakse. Calvaire võrdlema hakates hüppab esimesena kohe pähe Deliverance, kultusfilm kus jõele kanuumatkale läinud meestekamp sattus kohalike hillbillyde märklauaks. Calvaire´is on üksainus ohver, šansoone laulev keskpärane lavaesineja kes vihmas oma auto valelt teeotsalt sissekeerab kus mootor keset padrikut üles ütleb ja lõpuks vettinuna ontliku võõrastemajapidaja juurde ööbima jääb. Välimuselt ja olemuselt Paul Giamatti belgia vanemat venda meenutav hotelliomanik pole aga just kõige tervema mõistuse juures aga vähemalt nii taiplik, et hoiatab meest kohalike külahullude otsa mitte sattuma ja pigem võõrastemajas konutama, nii kaua kui autot hoovipeal remonditakse. Fabrice Du Welz´i suurimaks teeneks käesoleva filmi puhul tuleb pidada vaikselt aga julma haardega pitsitavast veider-kõhedast atmösfääri tihenemist mida film edenedes järjest enam endas kannab. Juba ammu polnud nii maitsekat freaky´t ja bizarre´i filmi näinud. Uudishimu piitsutavalt põnev ja värdjalikult kummaliste hetkedega mis mängiti nõksuga üle aga samas ääretu proffessionaalse oskusega keerati mustaks huumoriks andes mõista, et lavastaja ise ka saab aru kui ülepulbitsev ja fantaasiarikas ta groteskihimu on olnud. Belgia kolkakülla sattumine on otsekui ekskursioon keskaega. Inetud rumalad või laus debiilsed mehed, tontlikud lapsed, kaugusest kostev traktorimüra, lehmapiim ja seasitt, sood ja metsad ning kõiki kohalikke pidevalt painav palavikuline nikunälg. Spermat lendab samapalju kui haavleid ja teise näitena võikski esile tuua Straw Dogs´i. Kummaliste ja kummitavate põnevike paremikku kindlalt positseeruv linalugu, kohustuslik kraam hea huumori, out-of-this-world fiilingu ja perversuste austajaile. 4,5/5

Külakortsis kohe algav tantsuõhtu on filmiajaloo parim disco üldse. See on nii...nii..nii...ma ütlen!!!

Out of the Blue

Out of the Blue - Robert Sarkies 2006

Iga seda filmi vaatama hakkav inimene teab, et tegu on Uus-Meremaal Aramoana asulas 13-14 novembril 1990 toimunud tulevahetuse detailitäpne ekraniseeringuga sellest kuidas ühel mehel ootamatult katus sõitma hakkas ja käsi automaadi järele haaras. Kahjuks pole aga pealkiri üdini täpne, sest vaatajale demonstreeritakse tulevase mõrvari luulusid ja vihapurskeid, märke mis viitavad peatse vägivallalaine pääsemisele paisu tagant. 25 minutit keritakse lugu lahti, tutvustatakse tegelasi, asulat ja mõrvateele asuvat psühhopaati, kui külaelanike jaoks tõesti, siis vähemalt filmivaatajale pole edasine enam out of the blue. Minu jaoks oli filmi alul toimuv ( kohustuslik ) tegelaste tutvustamine ning nende sümpaatseks mängimine täiesti liiast ja tegevus oleks vabalt võinud esimese kuuliplaksatusega alata. Mitte ükski tegelastest, ei külaelanikud ega mõrvar ei suutnud tutvustuse ajal endast õiget vahetut kuju luua, alles kuulirahes vooliti välja nende inimeste tragöödiad ja kangelasteod. Mina annaks sama palju au ja leinaks koos nendega samavõrra kui neid ka poleks proovitud varem näidata vaid ohvrid oleksid ilmunud nähtavale vastavalt mõrvari teekonnaga. Väga konkreetne juhtum mis filmitegijaile pisiasjadeni teada ja mille rekonstrueerimisega oli suurepäraselt hakkama saadud. McCabe & Mrs. Miller´i lõpplahendust meenutav pinev tulevahetusepõnevik, tagasihoidlik ülistus inimlikule julgusele ja väga lähedaselt tunnetatav tragöödia mis ei tohiks külmaks jätta ühteg filmivaatajat. Suurepärane film, Uus-Meremaa kvaliteet. 4/5

Vuntsidega politseinikud lõid kergelt Wyatt Earp´i ja Corral´i fiili.

Alexandra

Aleksandra - Aleksandr Sokurov 2007

Aleksandr Sokurov´i filme pole ma varem vaadanud ja see on olnud teadlik valik. Mul on enam vähem ettekujutus millised ta tööd välja näevad - liiga sügavustesse tungivad suhtedraamad, aeglase kaameratööga inimhinge lahkamised ja napi tegelaskonna üksteise suhtes toimuvad vaimsed mõjutamised. No ei ei tundu minu tassike teed olevat, vähemalt mitte praegusel horrori-buumi lainel. Aleksandra aga võtsin ette aga mitte lavastaja, vaid temaatika tõttu. Tšetseeni sõda on mulle alati huvi pakkunud ja hiljuti loetud Anna Polikovskaja raamatud maalinud tajutava pildi sealsest sõjast ja tsiviilelust. Film Aleksandra meeldis mulle, kuid peategelane Aleksandra ( 82 aastase Galina Vishnevskaya filmidebüüt ) ei sümpatiseerinud kohe hetkekski. Arvatavasti oli tegu endise kolhoosipartorgiga kes harjunud kõiki ja kõike enda ümber kamandama ning korraldama. Ütles kuhu tuleb jalg panna, kuhu istuda ja kuhu pikali visata. Laused katkestas poolelt sõnalt, vastuvaidlemist ei sallinud ja jättis oma armulise emaliku tõrelemisega mulje justkui elus vaid hüvesid saanud isikust. Isegi tema sõbrustamised ja sõbrannnatamised olid vastikult üleolevad justkui mõisaemanda ja lihtrahva vahelised aga mitte soojad nagu teineteistmõistev sõprus vanalt naiselt vanale naisele. Film üldplaanis aga mulle meeldis. Näidati sõjategevuse niinimetatud köögipoolt, ehk ühe soomustransportööridega varustatud sõjaväeosa argipäeva uimase raudteelinna äärsel tühermaal. Hooldati masinaid ja relvi, kembeldi köögis kokaga suutäite pärast ja üritati kohalikega sigaretiäri ajada. Selline väeosa unine argipäev kuumutava päikese all ilma otseste sõjaõuduste ja pingeteta. Vahelduseks väga värskendav ( või suigutav ) sõjadraama. 4/5

Võõralt vanamemmelt emalikku hellust otsiv nekrut.

M

M - Myung-se Lee 2007

Mul ei ole midagi arvutigraafiliste eriefektide, montaažilaual lõigatud vimpkade ega pildiliste peitmänguda vastu. Aga kunstpunnitatud film kus ühes ekraaninurgas pole visuaalne nipp veel end lõpuni avada suutnudki, kui juba alustatakse "uue vapustava üllatuse" sissetoomisega, ajab ikka harja punaseks küll. Silmailu ja kõrvapaitus on kenad kaaslased filmile, kuid sellisel juhul tahaks kõrvale saada ka tugevat stoorit. Ilu peaks ju kedagi-midagi ehtima, andma teosele juurde. Seekord oli aga püütud üliinnukalt rõhuda visuaalsetele ja audio efektidele ning kuna meel loopõhiselt midagi kombata ei saanud, väsisid silmad peagi sellest tühjast pillerkaarist. Lame lugu ja ülepingutatult stiliseeritud töö pildiga. Päästjaks vaid paar huvitavat helimängu, koomiliselt uudset audiotrikki. Tühi, tühi tühi. Nõrk, nõrk, nõrk. 1/5

Persepolis

Persepolis - Vincent Paronnaud, Marjane Satrapi 2007

Ma olen nii paranoidne, et näen vaime ka seal kus neid arvatavasti ei ole. Marjane Satrapi elulugu oli tänu sellele minu jaoks Iraani fundamentalismi koomilis-kriitilise kujutamise asemel hoopis inimeste meele silumine tulevase sõjakäigu eel. Tee mis tahad, iga kord kui taas islamistide absurdseina tunduvaid religioosseid tõekspidamisi ja kitsarinnalisust demonstreeriti, tuli mul pähe, et see kõik on loodud vaid õhtumaa inimeste negatiivseid eelarvamusi toitma. Pole mina mingi islami austaja ega kaitsja. Iseseisva riigi poliitika ja kommete naeruvääristamine on aga Ühendriikides mitmele mainekujundusfirmale antud ülesanne ja mulle kohe vägisi tundub, et Persepoli meediapoolt õhutatud edus on samuti sellesama anti-iraani poliitilise suuna inerts sees. Kahtlusi lisas ka filmi edukust arvestades lausa imestamapanevalt keskpärane sisu. Oli küll hea aga lootused olid veelgi kõrgemal. Võib-olla koomiksina töötasid paljud asjad paremini, mõjusid intiimseina ja pakkusid teos ja näos külluslikumat koomikat. Animatsiooni vaadates aga jäi kõik sakiliselt keskpäraseks, ükski hetk dialoogist, storytellingust ega animatsioonist ei tõusnud eredalt esile, vaid jäid vaikselt pulseerivaks elulooks. Marjane Satrapi biograafia ei tundunudki nii põnev ja juhtumiterohke kui lubati. Miinuseks loen ka islamirevolutsuiooni ja selle ahistavate mahhanismide kujutamisel valitsevat loidust ja vaimuvaesust. Meenutas koomilises võtmes Balys Sruoga legendaarset romaani "Jumalate mets", kuid jäi karikeerimises palju tagasihoidlikumaks. Õnnetult immigratsioonis elav kunstnik nagu kardaks veel nüüdki lõpuni torgata ja kriibib vaid niisama. Hea animatsioon ja väga mõnus vaadata aga kui juba poliitika sisse toodi, oleksin oodanud tõhusamat rünnakut. Kas siis iraani vastasuse lainel või koomiksikunstniku isiklikust aspektist aga igal juhul väheke enam mõtlemapanevamat ja jõulisemat. 3/5

Punk ei ole surnud isegi islamistlikus Iraanis.

Kremen - Hard-Hearted

Kremen - Aleksei Mizgiryov 2007

Peale Cruz 200 filmiga lõpetamist võtsin koheset samal ööl ette järgmise 2007 aastal valminud ja meie kohalikku festivali väisanud vene filmi. Isegi väheke sarnased, räägivad ju mõlemad filmid mentide elust, Kremen küll rohkem kui Last 200. Kui aga nüüd paraleele väljatooma hakata siis oli filmi algus ja peategelase kohatine käitumine Brat´ilik, keskpaiku meenutas Training Day´d ja lõpp meenutas omakorda äraspidises positiivsuses Scorcese Taxi Driver´it. Originaalseks vene kinoks seda tööd nüüd küll pidada ei saanud, liiga vesiseks jäi juhmaka maaka saiklus suurlinnas.Prooviti sisse tuua korruptsioonivastast kriitikat. Näidati, et asjad on mädad, kuid kõik see jäi etturite tasemele. Korrupeerunud OMON-lased aga olid lõunamaise välimusega ja seega potensiaalsed nihverdajad kel seadusevastane käitumine lausa veres. Mendid tänavalt muidugi norivad ja võtavad altkäemaksu, kuid ülemused on puhtad poisid ning proovivad isegi Moskva räpaseid-mäkisid jõudumööda vahele võtta. Selline hundid söönud, lambad terved tüüpi kriitika, näpuotsaga tõepära. Hea toon filmi juures oli pahade mentide jäämine usutavuse raamidesse seoses peategelase jamadega. Ei hakatud mingit nõmedat kättemaksu või õigluserida ajama vaid löödi lihtsalt käega - no mida sa lolliga ikka teed. Peategelane ajas peale Moskva mentide ka mind närvi, kuigi lõpupoole hakkasin poisi sõjaväes pähetaotud lausekatkendite ja mõningase lausrumalusega juba harjuma. Noor Yevgeni Antropov oli puupeast aga sõnapidajast provintsipoisi rollis aga suurepärane, sobis nii sõnas kui näos. Vaadatav film tänapäeva Moskva elurütmist. 3/5

Mentide naljad - õlle valamine magaja pükstele.