Disco and Atomic War - Disko ja tuumasõda

Disko ja tuumasõda - Jaak Kilmi 2009

Disko ja tuumasõda filmile on käinud päris tugev promotöö, teost reklaamiv tekst on copy-paste´ina jõudnud mitmete foorumite, infosaitide ning netipõhiste kultuuriteatajate lehtedele ja isegi kohalikud filmiblogid ei jäänud linalugu reklaamivast "lendlehest" puutumata. Õnneks ei tundunud spämm-agitatsioon tänu lisatud pressilinastuse kutsele nii nahhaalne, sest kes maksab joogid, tellib ka muusika. Paistab, et pressiesindajad on taibanud filmiblogide potensiaali info edastajatena ning hoolimata tõsiasjast, et anonüümne filmiblogija ei pruugi tavameedia kriitikuga samalaadselt iga uue eesti filmi ( loe: oma lavastajast, produtsendist või näitlejast sõbra ) ees maani kummardada ja takka kiita, vaid võib ka lahkamisel tooremat jõudu kasutada, lausa haiget teha. Aga hea või halb reklaam, vahet pole, peaasi, et filmist räägitakse. Seekord võib rääkida head ja kiitmine pole põhjuseta. Disko ja tuumasõda oli film mis rääkis peale disko ja tuumasõja tosinast muust seigast meie ajaloos ja samahästi oleks peakirjaks võinud olla Karl Vaino ja soomeplokk või KGB ja Tupla-patukka. Eriti sobilik oleks olnud veel Emmanuelle ja Ritariässa mis vimkana (üle)mänginuks käesoleva dokfilmi puhul ebatähtsale exploitation aspektile ning lisades seks-saagale veel ühe nime. Pealkiri on aga igal juhul pooleldi eksitav, sest kõigist neist tuttavatest nimemärkidest hoolimata tehakse suures laastus juttu soome televisiooni mõjust põhjaeestlastele ning erilise südamlikkusega on võetud vaatluse alla minu ja filmitegijate lahetaguste kanalite vaatamise kuldaeg, ehk kaheksakümnendate algus. Nostalgiamomente jagub, kuid kogu veerandsaja aasta tagune telekavaatamine on Kilmi filmis saanud anekdootliku mõõtme ning pakub seeläbi samapalju äratundmisrõõmule lisaks veel avastamisrõõmu. Linnalegendid on segunenud tõelisusega, hiljem kuuldud kõlakad muutunud faktideks ning koomika võtnud kunagised tõsised hetked oma tiiva alla. Situatsioonide võimendamine aga ei häiri, sest tegu ei ole võõrkehaga mis dokumentaali raames silma paistaks, vaid tervikliku osaga kogu linaloost. Kogu kupatuse taignalik kerkimine on juba sissekirjutatud, jutustajate lapsepõlvemälestused on minevikule tagasivaatest jäänud nihkega ja filmitegijad on selle oma kasuks tööle pannud, lisades veidraid arhiivikaadreid ja detailikoomikat sisaldavaid dramatiseeringulõike.Küll aga leidus mõningaid möödapanekuid narratsiooni ja pildi kokkulangevuse osas. Film demonstreeris jutu järgi eriti rariteetset filmilõiku eesti lastest mängimas Star Wars´i vaimustusest tingituna Jedi-rüütleid, kuid esimene Tähesõdade film ei keskendu jedidele ja lapsed poleks kuidagi suutnud ette aimata Lucase hilisemaid filmiideid. Samuti nägi kolmesekuniline kaader välja pigem nagu osa Aarmate koduvideost kus vanaisa Guunnar on sundinud lapsi etendama mõnda Aleister Crowley müsteeriumi. Tekst väitis ka soome televisioonist lindistatud filmide jõudmist videokassettide vahendusel üle kogu Venemaa, kuid taustaks näidati kaadreid teostest mida sellel ajal isegi Mainos TV ei näidanud, YLE-st rääkimata. Veniv oli Emmanuelle lõik kuhu sobimatuna oli monteeritud kerkiva raketi kujutis. Kuigi jutt käis samaaegselt ka tuumasõjast, tekkis ikka paraleel kõvaks mineva fallosega ja seeläbi filmiajaloo halbades komöödiates kõige enimkasutatud naljaga. Kõrva riivas aga filmi alul lendulastud venekeelne sõna mis küll laialdaselt käibel, kuid mida viisakas inimene peab ebasobivaks kasutada. Saenssi alul ütles Kilmi, et tegu on tööprindiga ja vaid 97% pressile näidatavast versioonist on kindel kinoekraanile jõudja, montaaž ja helindus on lõpetamata ning vead ja head käiakse veel kriitilise pilguga üle. Arvatavasti pakub teos soomlastele rohkem kui meie lõunaosariikide kodanikele ning üle kolmekümnestele rohkem kui noorematele, kuid huumorit tajub kindlasti igaüks ka siis kui kõik nüansid pärale ei jõua. Samuti on tegu filmiga mida pole häbi oma välismaalastest sõpradele soovitada, märgid nagu Knight Rider, Dallas ja Emmanuelle on kõigile tuttavad ja kui lisaks pakutakse veel faktipõhist ajaloodokki, siis saa film ühtegi jänkit ega japsi ükskõikseks jätta. Üle hulga aja Hea Eesti Film aga dokumentaalid ja animatsioon ongi ju alati meie tugevaim külg olnud. 4,5/5

Dallase importija Urve.