HÖFF 2009 - Day Two and Three

Laupäeval ärgates kulistasin klaasi kanget viinakokteili sisse enne kui keegi jõudis isegi sõna "pohmell" öelda ja seetõttu polnud spa buffeelauas häda midagi, kandsin enesele hunnikute viisi ette viinereid, omletti, makrasalatit, röstsaiu juustuga, röstsaiu singiga, värsket salatit, marineeritud kurke ning valasin kogu laadungi iga kord paksu balsamiäädikakihiga üle. Ettenägelikult olin hotellitoas kaasa napsanud ka purgi longerot ning kosutava hommikueine vahele sai rüübatud külma alkoholijooki. Kõrvallauas jutustas Tolk oma üllatusest kui avastas öösel enda ning abikaasa vahelt palja mehe. Habemega anekdooti meenutav juhtum tundus liiga ulmeline, kuid keskpäeval selgus tõesti, et meie kamba Robi ( Man In Maardu, high five!) oli öösel tualettruumi ukse välisuksega segi ajanud ning koridoris viga märgates tagasi keeranud, sisenedes aga meetrijagu kõrval olevas Rain Tolgi numbritoa uksest. Käis kenasti vetsus ära ja heitis oma arust pimedas toas kallima kõrvale, mõne minuti pärast aga selgus, et kaissu võtmisest sai osa hoopis Raini kaasa või härra Tolk ise. Buffeest lobby-baari õlle jooma ning mõne aja pärast kutsus Ops ( Kristjan Oberg, high five!) mind linnatuurile kaasa. Varemeid ja mereranda ei tekkinud heas päevaalguse alkoholivines isu uurida, küll aga oli meeles jutt sellest, et peaks filmiblogijate kambaga päevat treffid tegema, õhtul vaja kõigil kinos istuda või siis omi joomaasju ajada. Telefonile vastas küll esimesena Oliver ( Kbong, high five!) , kuid Centrali õlleka ette saabus Joel (Metsavana, high five!) ning peagi järgnesid Kalver ( Blondpoiss, high five!) ja Jaanus (Xipe, high five!). Kahjuks aga jäi seekordne koosistumine lühikeseks, poistel oli vaja esimesele seansile ( eriti halb korea thriller ) tormata ning mina võtsin suuna hotelli poole, olles enne veel linnusevaremete vahel ühe õlle libistanud, tuttava autos edasi-tagasi mööda Posti tänavat kruiisides peremehe ( Priit, high five!) pakutud longero joonud ning taksosse kaasaostetud siidriga ühele poole saanud. Spas ootasid keskpäeval ees veeprotseduurid ning kuigi tegu polnud just kõige nooblima tervisekeskusega, võis basseinide, saunade ( Soolasaun, high five!), lebopaikade ning mudivate veevoogudega igati rahule jääda. Sõpradega vees hullamine lõi pea klaariks ning sain pooletest tunniga täiesti kaineks, muidugi vaid selleks et kohalikus baaris kohe taas jooki kummutama asuda. Peale vee ja saunatsilli istus kogu meie reisiseltskond mõnuga lobbiekas, jututeemadeks koomiksid, anime ning väheke sai arutatud ka Robi ( Man In Tolgivoodi, high five!) tulevase fimi stsenaariumi üle, toodud välja paberilepandu ebakohti ja kiidetud häid ideid. Välisukse taga suitsunurgas sai lobisetud kõigi möödakõndivate staaridega, sest elas ju festari koorekiht samas hotellis ning kui kanadalesega sai T-särk DVD-de vastu diili tehtud, tundsin endas müügimehe ärkavat ja otsustasin kõik kaasavõetud minu blogi reklaamivad särgid rahaks muuta. Kinno jõudes alustasin aktiiv-intensiivset müügitehnikat, ühes käes oli pudel numbritoas kokkusegatud viinakokteiliga ja teises kilekott särkidega, enne lonksu ega suitsu ei pakkunud kui tahtja oli nõus ka särki võtma. Nii otsesele pealetungile suutis ära öelda vaid Mart Sander ( Mart Sander, high five!) ja Helmutit ( Helmu Jänes, high five! ) tuli samuti mitu korda tüüdata ning isegi siis ei ostnud ta särki ise, vaid sai Kenilt ( Ken Saan, high five! ) kingituseks aga ülejäänud ohvrid andsin üsna ruttu alla, viskasid rahatähed pihku, surusid särgi kaenlasse ja läitsid pakutud sigareti. Ilma särgikaupa tegemata tahtis viinakoksi aga Maimik ( Andres Mainik, high five!) ja lausa nii palju, et asus enesestmõistetavusega minu poolikut kokteilipudelit enda kotti ( kus varemtoimunud linnavalistsuse vastuvõtult näpatud stritslid ja lõhepirukad juba ees ) toppima ning väitele, et nii pole ilus kui alul teed tühjaks Kultuurkapitali varud ja nüüd ajad juba käe tööinimese vara kallale, susistas läbi hammaste vastuseks "nats!" ja tegi minekut. Vahepeal vaatasin kinosaalis Lynch´ile ja polizottole austust tegevat lühifilmi Toilet Woman, tsillisin vanade tuttavate ( Taavi Varm ja Orbital Vox team, high five! ) seltsis ning võtsin sõber Opsiga ette jalutuskäigu kohalikku kaubaparadiisi nimega Konsum. Tagasitulles kohtusime Haapsalu tuntud napsusõbra ( Nööp, high five!), päev varem nähtud punkaritega, Soome analoogse festari orgunnijatega ( Mikko Aromaa, high five!) ning eksisime tänu minu vajadusele majade vahelt lõigata, nöörsirgel Posti tänaval ära. Ops läks pizzat sööma, mina rahuldusin fuajeest ostetud mustikasiidriga ning kobisin b-saali vaatama kristlikke propagandafilme. Ehte kõrtsu festari afterpartyle jõudes oli power juba üsna otsas, kõikusin veits muusikataktis, jõin poolvägisi paar õlle, lobisesin tuttavatega kiretut kuiva juttu ning kobisin väsimusekoorma all lookas olles tagsasi magamispaika. Numbritoas oli Adi juba ootamas ja sel õhtul sain enne unne vajumist kuulda hip-hop´i asemel Tom Hanksi komöödia maotut dialoogi. Öösel käisid ukse taga veel napsule meelitajad, kuid isegi Adi oli nii läbi, et neid mitte sisse lasta ja ära kuulata. Kõrvaltoas harrastati soome joomamänge kus abivahendeiks wc-paber ja salmiakkikossu, Ops valas põranda likööriga üle, Antti ( Soome-Ants, hihg five! ) mässis inimesi paberisse ja Andres naeris ribikondi katki. Ärgates taas buffelaud, seekord küll kasinam taldrikutäis, sest pohmell alustas pealetungi, asjade pakkimine, linnatuur Haapsalus, läägeltmagus sosskook stiilikohvikus ( Anni Arro, high two!) koos naaberlauast kostuva läägeltrumala jutuga ja festari eelviimane teos mis sobis nõrga organismiga vaatamisega suurepäraselt, käsi tänulikult organisaatorile pihku ja kabanossipeatusega koduteele. Kahju vaid, et filmivõõra olemisega Just Filmi korraldajast noorisand pühapäevast komöödiat sissejuhatades kolmveerand teosest ette ära jutustas ja siis kui ka ise spoilimist taipas või pigem keegi esireast ta tähelepanu sellele juhtis, pani veel lõppkokkuvõttena filmi lõppu etteaimata aitava lause maha. Epic fail, nagu ütles selle sissejuhatuse kohta sõber Ops. Kuigi päev varem sai poisiga mõnusalt juttu puhuda, oli ümberjutustust kuulates küll tunne, et tuleb kõrvatagant sakutada ning kombeid õpetada aga lõpuks leebusime kõik, noorte asi, õpivad alles.

Tänud festivalikorraldajatele, Rada7 foorumistaffile ja kõigile sõpradele kes aitasid reisi muuta mälestusterohkeks. Järgmine aasta jälle, märgi mu sõna!

Fotod : Andres Võrang