Yokohama kaidashi kikô - Takashi Anno 1998Aastaid Yokohama lähedal väikest kohvikut korras hoidnud robotneiule saabub ühel päeval saadetis lahkunud pererahvalt, fotokaamera millega mälestuseks pilte teha. Alul tekitab kingitus hämmingut, kuid peagi asub tehisinimene otsima objekte mida enda jaoks piltikujul tulevikku kaasa võtta. Limiteeritud piltida arv paneb siiani vaid tööle ja teenindamisele keskendunud masina mõtlema mis on piisavalt väärtuslik jäädvustamise jaoks ja mis mitte. Mõtted ennnast ümbritsevast avab aga neiu jaoks täiesti uue maailma, ta märkab esmakordselt ilu, inimlikke tundeid ja kogeb nii rõõmu kui kurbust.
Pool aastat tagasi käis käesolev anime läbi Baka foorumi "Arva ära" pildimängu ja kuna allpool oleva screeni järgi keegi filmi ära ei tundnud, andis mõistatuse esitaja kolm lisavihjet:- baseerub mangal
- postapokalüptiline (niivõrd-kuivõrd), kuid positiivse kiiksuga
- rahulik
Mõne aja pärast lisas, et see seeria ei ole mitte lihtsalt rahulik, vaid väga rahulik.
Kahest episoodist koosnevas OVA-s ei toimu tõesti suurt midagi peale selle, et robot-tüduk vurab motorolleriga ringi ning otsib objekte mida pildistada, kuid seekord tuleb anime puhul minna pildi taha, mõelda ja tunnetada seda maailma ning peagi märkad, et film kätkeb eneses rohkem kui esmapilgul paistis. 
Ühtpidi on see jaapanlastele tüüpiline "ühe suve lugu" ja nagu sedalaadi filmid ikka, peitud nauding oskuses koos tegelastega end lõdvaks lasta, nautida seda sama suvelämbust ja päästvat jahedat tuulehoogu. Lasta voolata, muutuda sama pehmeks kui pilt ja sama tsilliks kui võrkkiiges tukkuvad tegelased. Samas aga on peategelasest roboti suvelugu on ühtaegu ka traagiline, sest esmakordselt kogetud tunded ja avastatud ilu on osa hävivast maailmast ning ta mõistab ka oma enese kestvuse, mis võib küll olla pikem kui inimestel, kunagist lõppu. Kaamera on justkui tema õun mille hammustamise järel saab selgeks headus ja kurjus aga kahjuks ka elu lõplikus ning haprus. 
Maa ja linnade vee alla jäämine on küll toimunud juba vaikselt mõnda aega, otsustades teede seisukorra ja kohvikut pidanud pere lahkumisaja järgi nii 6-7 aastat ja paratamatult tajub peategelane koos äsjaavastatud uute tunnetega esmakordselt ka vanade aegade kauget kaja, nostalgiat mis valdab kogukonna vanemaid inimesi vaadates läbi merevee allpool olevaid uppunud linnasid. Võib-olla on tema pildid kunagi ainukesed märgid elust Yokohama lähistel, kuigi sinna võib minna veel hulk aastaid ja hulk paitavaid sooje suvepäevi. 4/5
Robotitevaheline infovahetus oli vaimukas vallatus.
No comments:
Post a Comment