Gladiaatorifilmid! Ohh hells yeah! Kes siis ei mäletaks kuidas Airplane!´is küsis piloot kokpitti tulnud poisikeselt, et kas talle meeldib kui koer end ta jalge vastu hõõrub, et kas ta on viibinud türgi vanglas ja lõpuks, et kas talle meeldivad gladiaatorifilmid? No mulle koera nühkimine jala vastu ei meeldi, kuid teeb alati nalja, türgi vanglas pole olnud au viibida ja loodan, et nii ka jääb, kuid gladiaatorifilmid meeldivad mulle küll ja pole põhjust seda varjata. Pettumuseks aga ei olnud Demetrius mitte gladiaatorifilm nagu pealkirjast ja screenidest arvata võis, vaid hoopis kristlik propagandafilm, Kristuse surmast rääkiva teose The Robe järjega ning kokkupuude areenilvõitleja ausa ametiga oli ülinapp. Tänapäeval on gladoiaatoritest üsna palju teada ja see ei lähe üldpildis kokku kujutelmaga mida sajandeid õpetatud on. Näiteks on tänaseks selgunud, et 90% areenil võidelnutest jõudis oma loomuliku vanaduspõlveni ning tapeti, tavaliselt erilise pdupäeva puhul toimunud surmavõitlus, vaid kümnendik põhjaliku treeningu saanud sportlastest. Neile oli kättesaadav riigi parim ravi, tõhusamad treeningprogrammid ja korralik sissetulek, samuti patroonide järelvalve ja kaunimate naiste tähelepanu. Oma aja superstaarid kes elasid ka vastavat elu, mitte aga ketis orjad ja kongis istuvad surmamõistetud. Käesolev film ajas muidugi vanakooli rada, mehi langes nagu murdu ja iga uus võitluskooli kasvandik oli järgmise tapluse potensiaalne ohver. 2/5
Kaader filmist ja Jean-Léon Gérôme´i klassikaline maal - nagu kaks tilka vett.
No comments:
Post a Comment