Thomas Ligotti, Stuart Moore, Colleen Doran, Ben Templesmith, Joe Harris, Ted McKeever, Michael Gaydos - The Nightmare Factory : The Last Feast od Harlequin, Dream of Mannikin, Dr. Locrian´s Asylum, Teatro Grottesco
Fox Atomic Comics 2007
Öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata aga ma kohe kuidagi ei saa mainimata jätta kui halva kogumikuga tegu oli. Neli väidetavalt õudusjuttu, kuid tegelikkuses mingi poolearulise sonimine, sest kui esimene Lovecraftile tehtud austusavaldus välja jätta, siis polnud horrori ega müstikaga enam õieti midagi ühist. Joonistatud küll kenalt, kuid lood kõik tüütud ning igava püandiga.
30 comments:
Sitt jah. Ma sain ise Rahvakirjaniku käest.
L.
No siis on mitu asjatundjat ära põlanud ning ma ei räägi praegu endast.
Ma ostsin ja ei kahetse... aga tänu Ligotti nimele ma ka üldiselt teadsin, et mille peale lähen... ega see miski superhiiro värk pole jah...
Superhiiro värk on koomiksite juures teisejärguline. Küll aga tabab kogenud koomiksilugeja ära punnitatud ilulemise juures täieliku sisupuuduse ja tõsise kunsti sildi all haisva pasa tootmise.
Õudne kräpp on lõplik hinnang mis ei kuulu edasikaebamisele.
L.
Kuna suur osa koomikseid mingit muud loo-skeemi peale superhiiro oma ei tunnista, siis pole see teisejärguline... siis on see lihtsalt bo-ooo-oring...
Mitu kilomeetrit keepe ja trikoosid peab silme eest läbi laskma, et «kogenud koomiksilugeja» tiitliga vehkima võiks hakata..(?)
Selle lõpliku hinnangu võib sinna pista, kuhu ahv pähkleid peidab... hea soe ja hämar koht ja teised ei näe kah... :)
Mnjah, eks ta jah tavalisele ignorandile tänavalt tundu koomiksiteema üks suur super-, spider- ja bätmanide trikoovoor. Ometi on kõik need koomiksite eilne, et mitte öelda üleeilne päev. Tänapäeval rõhk hoopis mujal, eelkõige sisus, mis ülamainit Ligottil puudub täiesti.
L.
Jajah... ja see Preacher oli muidugi sisukuse etalon... hele pask oli...
Muideks, ma pole ühtegi super-, spider-, batmani koomiksit isegi vaadanud... sorry, kõige esimest batmani olen... ehk siis haugud vale puu all...
See superhiiro skeem on ka kõigise nendes n-ö diipides koomiksites sees... aga noh, ega ei nähta, kui ei taheta ja ei osata...
Maailmas üldse 8t eri sorti narratiive vist ongi või kuidas see oli, pmts. võib vist kõik lood mingil määral ära lahterdada ja enamusele võib superkangelase stooriliini külge pookida.
Preacheris jah oli jutumulle keskmisest kõvasti rohkem, samuti räägiti võikas slängis, seega kesise keeleoskuse juures võib see pisut üle jõu käia küll. Seda et tegu on üsna kõva verstapostiga koomiksinduses tunnistavad aga isegi koomiksitest kaugel seisvad inimesed. Kusjuures ma ei peagi seda mingiks ülikõvaks sarjaks, lihtsalt on ta uue laine koomiksitest üks silmapaistvamaid.
L.
L.
Üldiselt on koomiksites superkangelase teema pmts vundamendiks. Koomikseid selle üleliigses ekspluateerimises süüdistada on sama nagu horrorit õudustunde tekitada püüdmises süüdistada.
L.
Ja muideks, ma ka pole superspiderbat-männe üldse vaadanud, kui välja arvata juhuslikult kätte sattunud mingi Dark Knight, mida ei suutnud lõpuni üldse lugedagi.
L.
Ei täheldanud selles Preacheris mingit erilist keerukust... ei sõnas, ei pildis... tõsi, mul sai nelja esimese vihikuga küll... (nüüd järgneb muidugi jutt, et asja õige olemuse tabamiseks peab vähemasti 21 vihikut läbi lugema)... kui ei huvita, siis ei huvita...
Aga ma tõesti ei näe erilist vahet, et kuidas miski tolmumantel oleks väärikam kui keep... noh, selles mõttes on, et on loomulikum...
See mida tunnustavad asjatundjad (või siis asjast kaugel seisvad inimesed)... see on suhteliselt mõttetu teema... olen oma elu jooksul juba ammu jõudnud arusaamisele, et miski asja headus sellest ei sõltu...
Et superkangelase teema on vudament... ja kui seda pole, siis on kunstiline kõnts..?
Minu jaoks oli «The Nightmare Factory» lihtsalt Thomas Ligotti lühilugude illustratsioon... ning sellisena oli see ka lahe ja huvitav... iseküsimus, et midagi poleks katki, kui neid koomikseid poleks olnud... noh, et umbes nagu laul ja selle kaver...
Superkangelase teema võib, aga ei pea läbiv olema, pmts on kõik lood, kus peategelane lõpus surma ei saa, superkangelase lood. Preacheri 3-4 esimest on sarja parimad, kui ei meeldinud siis ei meeldinud. Selle "Nightmare Factory" puhul on asi selles, et algmaterjal oli saast, ega ikka sitast saia ei tee, kuigi kunstnikud pingutasid end või nahast välja.
Pealegi olen tähele pannud, et valmis loole koomiksikujulise illustratiivse materjali lisamine kukub tavaliselt pasalt välja, kõige kõvemad koomiksid siiski originaalstsenaariumiga.
Tolmumantel tolmumantliks, Hellblazer on hoopis muudel põhjustel väga tugev sari, kui Constantine'i puhtalt välja tulemine igast supist, ja siinkohal pole iroonilis-mürgine kõnepruuk sugugi mitte kõige väiksem ega ka ainus asi mis selle asja heaks teevad.
L.
No mida on vigiseda üksteise kallal - ei meeldi, siis ei meeldi :) Teie keskustelu lugedes tuleb välja pigem teie enda isiklikud ja väljakujunenud maitse eelistused - mis ei ole kindlasti objektiivsed ja tasakaalustatud.
Ma arvan iga asjaga on niimoodi, et kui paljud inimesed ütlevad, et pask, aga üks ütleb et kuld, siis tasub uskuda enamuse arvamust.
L.
Kui see üks inimene olen mina, siis on muidugi selle ühe inimese arvamus kuld...
Huvitav, et kuidas Lauri suhtub enamuse (kiitvasse) arvamusse, kui jutuks tuleb Tolkien, Tarzan ja Potter..? (Ei midagi isiklikku, aga...)
Tegelikult on vestlus juba rappa läinud ja nõustun siinkohal Opsi arvamusega.
Siinkohal sõltub see taustsüsteemist. Nii Tolkien, Tarzan kui Potter on omal kohal ja väga head algajatele mõeldud taustsüsteemis, mida aga edasijõudnutega samas hinneteklassis hinnata ei tasu. No keskkooliõpilasel pole ju algklassijuntsuga millestki vestelda...
Pohhui, et off topic, usun et Trashi-onu ei pahanda...
Eks me iseenda silmis esinda kõik seda ülimat tõde, kõrgeima kullaproovi andjat ja objektiivset tegelikkust. Mõnikord võib see isegi "rahva" arvamusega kokku langeda, enamjaolt aga tuleb pädeva vestluspartneri leidmiseks peegli ette istuda...
L.
Kümne aastasena neelasin ma Tarzani lugusid ja muud taolist kraami hea meelega - praegu ei suudaks kolme rida ka vist lugeda :)
Koomiksi keskusteludes on lihtsalt kummaline kui räägitakse enamasti ühest kindlast zanrist. Sama oleks kui võtaks filmid ja ütleks, et tehakse ainult ühesuguseid filme. Asi on pigem siis lugeja/vaataja silmaringis - ma loen hea meelga kõike, aga kindlasti on mul oma väljakujunenud lemmik teemad ja ühele hästi kirjutatud superhiiro koomiksile ei pane ma kindlasti kätt ette.
Lähekski nüüd teema arenudsega nii edasi, et te mõlemad teeksite oma koomiksite TOP 5 (ei pea olema kindla raamatu kujul võib olla seeria vms) ja siis vaataks mis seis on.
TOP 5
1. Sandman
2. Hellboy
3. Berserk
4. Concrete
5. Alan Moore aegne Swamp Thing
Mida rohkem ma neid loen, seda raskem on neid mingisse järjekorda panna, seega minu list on 1-5, kõik viis jagavad esimest kohta. Kindluse mõttes panen siia alla nad tähestiku järjekorda.
Crossing Midnight
Fables
Scalped
The Invisibles
The League of Extraordinary Gentlemen, vol I & II
Sandman, Preacher ja Hellblazer on mul täiesti eri kategoorias (Puhas Kuld).
L.
Õigus Lauri! Kategooria "Puhas Kuld" on ka mul olemas, aga ma unustasin selle täiesti ära :)
Pean natuke mõtlema ja siis panen oma asjad sellest osast ka kirja.
Minu TOP5 (suvalises järjekorras)
Enki Bilal - Nikopoli triloogia
Moebius - Arzach
ajakiri Creepy
ajakiri Unknown Worlds of Sience Fiction
Sandman
Tegelikult tahaks siia panna ka Philippe Druillet ja tema Yragaël, aga mu pratsuse keele oskus seda lugeda pole veel võimaldanud... seega jääb välja...
Ma võiks vist arvatavasti nüüd seletama hakata, milline valus pask see Nikopoli-triloogia oli ja et Moebiuse sihtgrupp on imho umbes 10-aastased, aga ma ei tee seda, vaid piirdun nentimisega, et maitse asi.
L.
Oi kui suuremeelne Sinust... aga seda valusa pasa juttu olen ma Su suust juba lugenud ja kuulnud küll...
Lauri ära aja kiusu :)
Moebiuse kätetööks võib näiteks pidada ka ju meie kõigi lapsepõlve lemmik multikat "Les Maîtres du temps" aka "Time Masters". Või sulle see ei meeldinud?
Meeldis ja just soetasin DVD endalegi, maksis Rimis tervelt 15 krooni...Aga mulle meeldivad piilupart doonaldi ja tom und jerry seiklused ka nostalgia pärast. Noh et lahe vaadata jah aga kui miskit nostalgialaksu pole, siis tõenäoliselt ei meeldiks või unustaks ära kiiremini kui vaatamiseks aega läks.
L.
Aga jah, Moebius koomiksimaailmas ongi nagu Tarzan filmi/raamatumaailmas. 10-aastastele. Vundamendiks hädatarvilik, hiljem parem vältida.
L.
Kui «Ajavalitsejate» põhjal Moebiusest pilt luua, siis on see pilt ikka üsna vildakas... ikka koomikseid maksaks kaeda... aga ma olen sellest juba ammu aru saanud, et Lauri pole prantsuse koomiksiga eriti ühel lainel... noh, juhtub...
Moebiuse erinevaid albumeid sai lapatud üsna põhjalikult juba 91. aastal kui ma Soomes elasin. Aga kõik prantsuspärane on mulle sügavalt vastik küll, selles pole muidugi Moebius süüdi. Lakaluuki ja Asterixi loen teinekord peldikus siiani, kuigi ma ei tea olid autorid prantslased või hoopis belglased.
L.
Mulle meeldiks "Time Masters" ka ilma nostalgialaksuta.
Mulle tundus küll "Kolmanda planeedi saladusega" üsna ühel pulgal olevat. Lastele. Äge, aga lastele.
L.
Post a Comment