Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

President Wolfman

President Wolfman - Mike Davis 2012

Paar aastat tagasi tegin Mike Davis´ega oma blogi jaoks väikese intervjuu. Juttu jätkus aga kauemaks, saatsime teineteisele veel mõned meilid ja filmihärra kirjutas oma kodulinnas head mussi pakkuvatest klubidest ning kutsus külla, et lähme koos kuulama seda kõige õigemat psühedeeliafunki. Ju ma siis jäin oma meiliaadressiga tema kontaktide hulka, igal juhul kuid hiljem sain kirja, et näe, uus film valmimisel ning järsku saad rahaga aidata. 1000 dollari eest oleks oma nime produtsentide hulka suruda saanud. Nüüd filmi vaadates oli natuke naljakas tunne, oleks ju Trash Can Dance´i logo rahasummade eest filmi algusesse saanud, aga ega seda raha siis sel ajal niipalju olnud, et üle ookeani saatma hakata. Film valmis lõpuks ka ilma minu rahalis toetuseta.

Taaskasutatud filmimaterjalist kokku lõigatud. Põhjaks võtud 1973 valminud The Werewolf of Washington Dean Stockwell´iga peaosas ning sellele siis vastavalt vajadusele kümneid ja kümneid teistest filmidest pärit klippe sisse monteeritud. Ei ole mingi uus teema, aga lahedaks teeb asja lavastaja lähenemine huumorile. B-filmist tehakse uuesti b-film, ehk sama äpulik käpuli on ka uus materjal, samalaadsed halvad habetunud naljad ning sarnane odavus otsast lõpuni. Halvad madalad naljad ja meelega sätitud haltuura lõikelauatöös muudavad aga filmi vähemalt minusuguse madalalaubalise huumori austaja jaoks väga maitsvaks palaks. Mitmed uued ajakohased teemad sees küll, aga ei midagi õigesti, ei ühtegi värsket vaimukust nendega seoses ega teravat nipikust, kõik ühtmoodi halb halb halb. 4/5

Dean Stockwell ja libahundi pentagram.

Rigor Mortis

Geung si - Juno Mak 2013

Hong Kongi wuxiale, ghost comedy´le ja fantasy horrorile ei ole hullemat nuhtlust kui arvutigraafika mis uue milleeniumi saabudes hakkas tasahilju kasvavas tempos välja vahetama kõiki neid armsaid eriefekte - kummimaskidega monstrumeid, traadiliuglemist ning relvaanimatsiooni. On üksikuid säravaid lahendusi, kuid üldpildis valitseb masendav tühjus, ideede samalaadsus ning tihti ka püüd eelistada moodsat lähenemist isegi siis kui see naeruväärne välja näeb. Juhtub ka nii, et arvatakse ägedast CGI-st vaataja köitmiseks piisavat ning ega efektide taha lugu ennast kirjutada viitsita. Viimane sobib imehästi iseloomustama ka Rigor Mortist. Vaataja ette tuuakse üks klassikalise maagiaga (hiina)vampiirilugu ning näha saab ka teispoolsusest kinni nabitud deemon-kummitusi, kuid stoorit kui sellist justkui ei olegi. On aga ohtralt arvutigraafikaga loodud vägevaid momente. Tuleb nentida, et need näevad valdavalt väga kenad välja, aga hing ihkab ju ikka ilusalt õudu tekitava kummituse taha ka head lugu, huvitavaid karaktereid ning mõjuvat atmosfääri. Loomulikult vajab hiina vampiiride mängutoomine lisaks komöödiaelemendi olemasolu. See aga puudub täielikult, isegi vampiirihüppeid tehakse vaid paar tükki, muidu vaid üks tõsine ringituiskamine. Rigor Mortison keskpärane õudusfilm silmailu pakkuva trikitamise ning vanematest HK õuduskomöödiatest tuttavate maagiate, maagide ning jõletistega. 2,5/5

Kubrick hiina moodi.

The Green Man

The Green Man - Elijah Moshinsky 1990

Kui ma lugesin, et peategelaseks on alkohoolik kes püüab oma hotelli sattunud kauneid daame kummitusjuttudega voodisse meelitada, kuniks õiged kummitused lagedale ilmuvad ning segadust külvama asuvad, siis tulid mulle koheselt silme ette analoogsed lahedad Hong-Kongi jandid ning seeläbi andsin Rohelisele mehele rohelise tule. Aga oleks pidanud muidugi arvama, et pritid ei oska pooltki nii hästi seksi ja kummitusi ja komöödiat ja horrorit omavahel segada kui hiinlased. Tegu ikka üsnagi kasise teleseriaaliga, täis odavaid eriefekte ja pealiskaudseid tegelasi ning lisaks rolli minu meelest absoluutselt mitte sobiv Albert Finney. Auhinnatud ja armastatud miniseriaal, kuid mitte minu poolt. 1,5/5

Kummitus. Õudne, eks?

Fox Legend

Ling hu - Ma Wu 1990

"Hiina kummitusloo" tuules vändatud filmilugu, ehk siis mainitud filmis tao-munka mänginud Wu Ma püüe millegi sarnasega välja tulla. Tavaliste kummituste asemel kujumuutjad deemonrebased, aga on olemas taoist, seekord siis rebasekütt Jahikuningas (lavastaja ise kaamera ees), on natuke opakas kutt keda kütt õpetama peab, on oma ema mõjuvõimu all kannatav heasüdamlik deemon, kaunid meelad momendid ning isegi sarnane heliriba kust otse loomulikult ei puudu rütmikam dao-lugu. Ilmselge koopia, aga ikkagi lõpuni välja nauditav, sest hea topaka nalja üle võib teist korda naerda ning wuxia ja hiina kummituslugude žanris on kordamine pea reegliks ning hinnata tuleks oskust ette määratud teemade oskuslikku kasutamist. Fox Legend sai sellega väga hästi hakkama, jäädes küll alati oma eeskujude varju, kuid olles ise samuti tõupuhas traagikanootidega fantaasiajant. 3,5/5

Meister Wu Ma suri 4. veebruaril 2014.

Shadow Of The Hawk

Shadow Of The Hawk - George McCowan, Daryl Duke 1976

Indiaanifilm musta maagiaga. Vana medicine man läheb suurlinna, et paluda oma linnastunud pojapoja abi kurja nõiaga võitlemisel, kuna poiss kannab eneses kõiki märke tulevasest šamaanist ning vana mehe jõud üksinda kurjamist üle ei käi. Aega noormehele muidugi õpetust jagada ei ole, seetõttu tehakse üks nobe hingede transformatsioon ning noorusjõu ning salateadmistega varustatud uus šamaan võib võitlusse asuda. Kanada väikeseeelarveline kinolugu, natuke horrorit, natuke romantikat ning paar päris head võlukunstiga võitluse momenti, viimastest eriti meeldejääv oli maagilise müüri ehitamine maanteele. 3/5

Surnute hinged naist ahistamas.

The Haunted Cop Shop

Meng gui cha guan - Jeffrey Lau 1987

Minu taaskohtumine kunagise suure lemmiku, ehk hiina kummituskomöödiaga žanriga, ei olnud just kõige edukam. The Haunted Cop Shop oli kodumaal üsna edukas kinolugu ning sellel on hulgaliselt fänne, kuid mind püüdma ei ole mõtet tulla, sest žanrist on ikka kottide kaupa ägedamaid kinolugusid ning Wong Kar Wai nimi stsenaristina ega Jeffrey Lau oma lavastajana, ei lisa midagi. Stsenaarium vaimuvaene justkui pohmellis peaga punnitatud haltuuraots, film ise tavastandarteid järgiv jant ning mitte see HK jant mille üle kinoaustaja rõõmurõkatab, vaid labane lollitamine kulunud sketšidel. Samuti veab taset alla euroopalik vampiir. Kui üldse miski kummituskomöödiat rikkuda saab, siis see on hiinamaale importitud draakula ühes keebi ja kirstuga. Hiina vampiir teeb alati tuju heaks, lääne oma aga on nii sobimatu, et kohe häbi vaadata. Ses mõttes muidugi lahe, et läänelik vampiir tegi taoistist maagiga kohe üks null ära, ei lasknud end loitsudel kammitseda, ega pühadel instrumentidel siduda, vaid rebis riks-raks käe otsast. Aga jah, see võitlus, no nii 3 minutit, oli filmi ainus nauditav osa. 1,5/5

The Holy Virgin vs. the Evil Dead

Moh sun gip - Chin-Ku Lu 1991

Pealkiri, pluss nõiad, paljad naised ja vanad võitluskunstid ning valmimisaastaks HK wuxia-kino puhul oluline 1991 - kõlab nagu super film, aga seda ta ei olnud nüüd kusagilt otsast. Mulle tundus justkui mingi H. P. Lovecraft´i mugavdusena, kus alul hüppab välja üks iidne jumal, imeb natuke paljaste naiste verd ning lõpuks lähevad julged "arheoloogid" džunglisse ja avastavad seal terve sekti kes iidseid kummardab ning neile ohverdab. Täiesti huumorist, romantikast ja võitluskoreograafiast vaba jant, isegi eriefekte, neid kõige nõmedamaid ja juustusemaid, ei olnud tegijad osanud piisavalt halvasti teha ning needki nägid inetud välja. Ajaraiskamine. 1/5

Rindadega meesjumalat samuti ei näidatud rohkem kui kujuna ning paberi peal. Damn!

Maniac

Maniac - Franck Khalfoun 2012

HÕFF-i avafilmiks valitud Maniac´i remake on saanud paaris kohas kiituse osaliseks, kuid mitte minu blogis. Mulle üldse ei lähe korda teiste vaimustus, et näe kus nüüd võeti sõbralik kääbik ja muudeti naisi rapsivaks meelehaigeks, ega vaimustunud ma nii palju ka kiidetud first-person kaameranurgast, kuigi filmi kõige parem moment toodi just läbi selle esile. Räägin stseenist kus tütarlaps hakkab aimama, et ta viibib samas ruumis mõrvariga ning kuidas hirm tasahilju ta kehasse voolab. Näitlejatar sai selle edasi andmisega hästi hakkama ning läbi mõrvari silmade filmituna sai vaataja täpselt näha seda hetke, et millal sa vastas oleva inimese näost välja loed, et ta sinu halbu kavatsusi aimab, millal tead, et nüüd nuga rindu, sest enam sa oma isikut ta eest varjata ei suuda. See nagu öeldakse, et koer haistab inimesese hirmu ja siis võib hammustada ning sama siin, vaataja läbi tapahullu silmade näeb mil vestluspartner kartma hakkab ning siis tuleb muidugi kohe hambad sisse lüüa. See hetk oli super, kuid muidu minu jaks liiga ulmane, see tähendab liiga rumalalt tapja ettekujutuspilte ning vaimupsühhedeeliat täis topitud. Originaal on ikka parem, seal oli kogu tegevus sirgjoonelisem ning läbi selle ka põnevam...ööö...õudsam. 2,5/5

Elijah Wood võib tappa või tuhandeid, aga ikka jääb nutuseks kääbikuks.

John Dies at the End

John Dies at the End - Don Coscarelli 2012

Tänud tänud kõigile soovitajatele! Meeldis meeldis. Viimati puutusin niivõrd raske tripitamisega kokku lugedes Dash Shaw´i koomiksit "Bodyworld" ja mingil hetkel meenus ka Cronenbergi "eXistenZ". No ikka korralik raske tripitamine, kus süstitakse orgaanilist dope´i ja siis hakatakse mõtteid lugema, kummitusi nägema ning tulevikku ette aimama. Kahju vaid, et heavy tripping hiljem tavalised lahendused leidis ning see aine all olemine justkui ära unustati, kuid egas hullu, nagunii oli tegu sellise kiiksuga komöödiaga a´la "Dude, Where's My Car?" ja nagu teada, siis sedalaadi kino pakub alati geniaalselt halba huumorit ning samavõrra hulle mõttevälgatusi. Võib iseenesest täie kindlusega väita, et kui teile ei meeldinud "Kutt, kus mu auto on?", siis jätavad kõik siinse filmi ulme, õuduse ja komöödiamomendid teid külmaks. Raske trippimine, ou yeah! 4/5

Gyo: Tokyo Fish Attack

Gyo - Takayuki Hirao 2012

On selle animatsiooni kvaliteediga nagu on ja kõik need maitsetult arvutigraafikaga segatud kaadrid elab samuti üle, sest baasiks ikka nii kõva stoori, et kergitad vaatamiseajal mitmel korral kulme ja kordad asjatult enesele, et enam kõvemat vinti nad peale keerata ei suuda. Muidugi suudavad, sest põhineb see anime Junji Ito samanimelisel mangal ja ega see mees oma mõttelennule mingeid piire seadma ei asu. Aga lugu järgmine, et merest hakkavad kaldale ronima metallist jalgadega kalad ja siis on kõik kohad paha haisu täis ja siis hakkavad inimesed justkui zombistuma ja lõpuks näeb isegi üht metalljalgadega lehma inimest söömas. Vahepeal näidatakse veidrusi lisaks ning püante tuleb robinal juurde. Kehvapoolselt animeeritud, kuid veidra ulmelise horror-loona suurepärane. 4/5

Screenid animest ja pilt mangast.