Romasanta : The Werewolf Hunt

Romasanta - Paco Plaza 2004

Tõestisündinud libahundilugu. Manuel Blanco Romasanta oli hispaania esimene sarimõrvar. Mitte just kõige targem, sest hakkas oma ohvritelt röövitud asju üsna avalikult müüma, aga vähemalt arreteerimisel väitis, et ta on libahunt ning tappa on lihtsalt tema hundilikus loomuses ja see ju päris kaval lüke. Algas sensatsiooniline kohtusaaga kus oma sõna oli öelda selle aja psühhiaatriat praktiseerivatel hulluarstidel ning külmaverelise mõrvari versiooni ajavatel kohtuuurijatel. Film on selline ilustatud versioon toimunust kus mõned fantaasiategelased on muudetud reaalseteks, mängitud faktidega ning isegi libahunt ise, reaalses elus väike alla pooleteistmeetrine kämbu, on Julian Sands´i esituses ilus sirge rühiga mees. Aga tühja sellest, sest ega ma muidu oleks kunagi kuulsast Allariz´i libahundist kuuulda saanud ning selliseid ajastuhõngulisi thrillereid on ikka lahe vaadata. Eriti veel siis kui ülepingutamist ei toimu ja lugu keritakse vaikses taktis vaataja ette. 3,5/5

Hannibal - 1. season

Hannibal - 1. season - created by Bryan Fuller 2013

Kirjutasin just The Fall sarjast ja meenus, et suvel sai seda va Hannibali samuti vaadatud. No ma ikka praakisin kohe välja, aga siis üks usaldusväärne sarjasõber soovitas ning uuesti listi ta läks. Minu jaoks oli ta koht aga seal väljaspool, sest ega haledamat sitta mu silmad suvel ei näinud ja kui ka nägid, siis hetkel küll ei meenu. Mis kuradi CSI seeriamõrvari eri? Et kõik on järsku ühed faking asjatundjad ja spetsialistid seal ulmefilmi laboris ja siis veel üks emo kambas, kes kogu aeg nutab, sest tal on paranormaalsed võimed, aga Xavier´i kooli vastu ei võetud, vaid peab pipravitust tsiki, ebaloomulikult julma toonikaga ja ennasttäis kokaga ringi jõlkuma. OK, selles kokas on klassi, aga vaid siis kui ta oma vastuvõturuumis suu lahti teeb, aga muidugi peab ta igas ameerika kolkas asjamees olema, võrke vedama ja kärbseid püüdma. Ja siis ülejäänud aktivistide kamp silkab samuti maksumaksja raha eest mööda kontinenti edasi-tagasi, jookseb iga mõrva peale kohale, kuigi uurimisel järgitavad protokollid sellist asja ei luba. Ime lausa, et Alaskal ära ei käidud.

Mäletan, et aastal 2001 oli briti sarimõrvari seriaal Messiah ning seal mõrvar jättis laibad põnevalt maha, andes sellega edasi sõnumeid ja varem tegi seda Se7en, aga aastal 2013 on minul väga igav igasugust verist nipitamist vaadata, eriti veel siis kui see on mõeldud hollywoodlikult vaataja ahvatlemiseks, aga mitte korralikult kirjutatud stoori osaks. Selline mõrvade põnevamaks muutmine, mis hästi välja ei kuku, vaid hoopis tülgastust tekitab. Aga eks peale Punast draakonit ja Voonakeste vaikimist on Thomas Harris muutunudki järjest rohkem sopakirjanikuks ning ega siis tema järgijadki paremad ole. 1,5/5

The Fall

The Fall - created by Allan Cubitt 2013

Gillian Anderson´i mängitud pealinna uurija saab suunamise Belfasti, et aidata kohalikku politseid noore ärinaise mõrva uurimisel. Peagi selgub, et kuid varem on toimunud analoogne mõrv, kuid ülemus ei soovi sarimõrvari võimalust isegi kaaluda, selleks läheb vaja juba uut ohvrit. Jamie Dornan mängib sarimõrvarit, igati kena perepead, kes oma lähedaste eest varjab öiseid käike, luuret neidude akende taga, kuni aeg rünnakuks küps. Belfast unionistide ja vabariiklaste võitlustandrina aga ei ole nii lihtne linn kellelegi, politseinukud peavad ekstra tähelepanelikud olema ning samuti on mõrvari jaoks orienteerumine kartoliiklaste ja protestantide vahel eluliselt tähtis. Usk ei ole kõige tähtsam, kuid see on pidevalt kõrval. Mitte just parim, aga nii mitme ägeda hetkega, millest suurim on vast lõpus, ehk siis seriaal lõppeb nii nagu tavaliselt kombeks pole. Suur pluss muidugi ka sarimõrvari isik, ei mingi kuri geenius ega peast segi ullike. Ei mingit sarimõrvari tumedat koobast, ega religioosset hullust, aga eks väike kritseldatud vihik ikka ja mõned suveniirid. Väikesed veidrused (sic!), aga muidu üsna tavaline kutt, oma saatuslike vigade ja politseid aitavate ebaõnnestumistega. Ja äge karakter on ka politseiuurija - emotsioonitu karjääribitch, kes teab mida ta elult tahab ning seda alati püüab pressides saada, pannes mängu nii oma vaheda mõistuse kui seksapiili. Kaks korralikku tegelaskuju ning päris realistlik politseiuurimine. Korralik draamapoolne thriller, mille suurimaks veaks võiks lugeda vaid politseikorruptsiooni kõrvalliini. Tundub justkui, et tänapäeval enam ilma korrupeerunud mentidetata üht korralikku politseipõnevikku teha ei saa ja nii tuleb see teema igale poole juurde pookida. Tavaliselt muidugi kukub kenasti välja, aga siinses seriaalis ei andnud see küll midagi olulist juurde ja ligadi-logadi kolises niisama põhistoori kõrval. 3,5/5

Ei mingeid UFO-sid seekord.

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Lõuna-Korea (edaspidi Korea) action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Je-kyu Kang´i spioonipõnevik "Shiri" ning peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Myung-se Lee undergroundkino mekiga krimithriller "Nowhere to Hide". Mõlemad filmid kandsid eneses tugevalt korea kinole omaseid märke, esimene läbi maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntra ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumori, kuid ometigi läks veel mõned aastad kuni Chan-wook Park oma "Oldboy´ga" korea põneviku, kui sellise, vaataja jaoks kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ning novaatorlik periood, kus tugevalt andsid tooni noored, äsja filmikooli lõpetanud vihased mehed oma debüütfilmidega. Aastast 2003 kuni 2006 vändati meeletus koguses isikupäraseid kvaliteetseid põnevikke, mis pakkusid pidevalt uusi detaile, stsenaariumipõhiseid vimkasid ning žanrilist avardumist. Tugevalt olid esindatud realistlik tänava tasandil krimipõnevik ning militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolise, müstilise ning kioskiromaanidele omast ülepingutatust sisaldavad thrillerid. Paralleelselt kohaliku möllukino võidukäiguga hakkasid eemalduma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, kus tavaliselt popstaari välimusega poisid peaosas, sisu lihtsustatult naiivne ning pilt pead valutama panevalt effektiderikas, kuid korea thriller, kui selline, oli juba vormunud, pakkudes vaatajale pea alati luust ja lihast läbi tungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupilist, õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi või kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit. Käes oleval aastakümnel saab korralikku korea põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head, sest kuigi filmi siseselt võin kohata uusi pisidetaile, on kümmekond aastat varem paika pandud identifitseerimismärgid alati kohal. Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draama muutus veriseks slasheriks, ebamaine horrr võttis realismi suuna või tõepõhine krimka sai lõpu pulpiliku ülevindi keeratud tulevahetuse näol.

Rääkides "I Saw the Devil´ist", tuleb samuti mängu sildistus klassikaliselt hea. Siit leiab traagikat, paari lausega puistatud kiiksuga huumorit, julmusi ning vägivalda, aga ka žanrihüpet, sest Jee-woon Kim, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusnud veteran, on oma linaloo jaganud justkui kaheks, pakkudes esimese tunni jooksul kõike seda millega korea kinos esmalavastajad välja tulevad, ehk siis vankumatu edasirühiga realistlikku vägivallathrillerit ja jättes filmi viimase poole rohkem kassafilmidele omaste nõksude valda. Viimane õnnetuseks veab kogu linaloo taset tugevasti alla, sest seal kus just jääd ootama originaalset kerkimist kulminatsiooni suunas, visatakse ette hoopis b-filmidele omaseid süžeenõkse ning purustatakse vaikselt karakterite isikupära läbi klišeelike tegevuste. Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ning pea samaväärsete psüühiliste näitajatega "kütt" asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub, muutudes stampseks ning fantaasiavaeseks. Tapja käitub nagu ühele filmi tapjale kohane ning kättemaksja saab lisaindu oma kättemaksule, samas kui varasemalt kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid said just ühtlaseks halliks hämarduma hakata. Tumedaks psühholoogiliseks thrilleriks kiskuv linalugu keerati taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju peategelaste haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin ainuüksi head kino, vaid vaja läheb samuti ainuüksi neile sobivat elegantsi ja riukalikkust. Byung-hun Lee ja Min-sik Choi on mõlemad suurepäraed näitlejad ja kahju lausa, et seekord neil avardumisruum ühel hetkel seinad sai ning filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud arengust asja ei saanud.Karakterite tuimus ning ühepalgelisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire mängu ega vahenda kokkupõrgete intensiivsust. Isegi kui "I Saw the Devil" jääb korea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sinna maailmasse midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ning ohtrat kaasa elamist pakkuva õõvastava linalooga. 2,5/5

Kirjutatud Kinolehe jaoks, avaldatud vist Päevalehes. Minu aastatetagune asub siin - I Saw the Devil.

See No Evil : The Moors Murders

See No Evil: The Moors Murders - Christopher Menaul 2006

Moors murders. Peale selle sõnapaari esmakordselt kuulmist jäi see pähe kummitama. Pahamaiguline, halba ennustav. Moors murders. Teadsin, et mingi mõrvalugu seal Manchesteri kandis toimus, aga enne kaheosalise telefilmi vaatamist õnneks lähemat tutvust ei teinud ja selle võrra oli vähemalt põnevam vaadata. Aga ega erirti põnev ei olnud. Ei oldud püütudki põnevusfilmi teha, vaid luua atmosfääri, ehitada tõetruu rekonstruktsioon toimunust. Korralik briti draama, kuid kogu mõrvade jälkuse valgustamisel üsna tagasihoidlik. Vaatajale antakse vihjamisi teada, mis laadi musti tegusid Ian Brady ja Myra Hindley röövitud laste kallal toime panid, aga otseselt valusalt hinge pugeda ei soovitud. Pigem siis võiks vaadata filmi ning siis kohe netist täpsemat julmemat infot lisaks lugeda, nagu mina tegin. Veretööd olid väga karmid ja jubedad, film reserveeritumat laadi. 3/5

Psühhopaati Ian Brady´t mängis Sean Harris ja väga muljetavaldavalt.

Surveillance

Surveillance - Jennifer Chambers Lynch 2008

Kallis Jennifer Lynch - sa teed sarimõrvari põnevikku valesti! Uuel milleeniumil ei ole sobilik kasutada üheksakümnendate ülesehitust, sest nüüdseks on see juba muutunud labaseks klišeeks, suisa naeruväärseks. Samuti ei tohi teha filmi kus vaataja juba keskpaigas sisu ette ära arvab, sest kuidas muidu saavad need üllatused lõpuks üllatused olla? Vaataja lihtsalt haigutab ning ütleb, et ma teadsin seda juba, näidake parem midagi põnevamat. Näidake mõnda sellist twisti mille peale vaataja ei tule. Varjake twisti, mängige nipikat mängu, ärge laske vaatajal oma mõtteis õigele rajale pöörata. Kiituseks siiski nii palju, et õnneks valiti õige lõpp, sest see alternative ending mis boonuste hulgas oli, imes ikka päris valusalt. Väike põnevik - tütar tahtis teha ja papa andis raha. 2/5

Slice

Cheun - Kongkiat Khomsiri 2009

Punases vihmamantlis tundmatu tapab oma ohvreid eriti võikal moel, lõikab otsast nende riistad, surub need laipadele tagumikku ning lõpuks topib ära saetud jäsemed punasesse matkakohvrisse ning jätab politseile leidmiseks kuhugi avalikku kohta. Vanglas virelev politseinik tunneb, et tegu võib olla tema lapsepõlve viiva looga ning palub end türmist vabastada, et aidata mõrvarit tabada ning peasi, et saaks kohtuda oma armastatud tüdruksõbraga. Politseiülemal on jalgealune linnaisade poolt kuumaks köetud ning ta nõustub. Endine vang sõidab kodukülla ning asub ajama kunagise sõbra jälgi, keda ta kahtlustab veretööde kordapanijaks olevat.

Kiideti mitmel pool. Asusin minagi siis vaatama seda sarmõrvari thrillerit ning tundus jube keskpärane. Eriti ajasid närvi need lapsepõlvemeenutused, poiste pereelu tumedad taustad ning nende kiindumuse ja vihasegune sõprus. Siis aga toodi mängu selline twist, et isegi mina kogenud filmivaatajana ei osanud seda sekundi murdosa võrragi ette aimata, kuigi tagasivaatena tundus see ilmselge ja mitte nii originaalne. Aga sellised thai-pärased üllatused mulle ikka meeldivad ja kui kohe peale veidrat käänet läks lahti päris kenasti lavastatud tulevahetus, siis on mõistetav miks film paljudele meeldis. Ja meeldis mullegi. Päris hea stoori kokkuvõttes. 4/5

Boonuseks selle thrilleri puhul oli politseirühma bossi mängiv Chatchai Plengpanich - taimaa kõige coolim näitleja.

Schramm : Into the Mind of a Serial Killer

Schramm - Jörg Buttgereit 1994

Jörg Buttgereit ei kuulu mu lemmikute hulka, aga selline väike nüke, et peaks ta filme teadma-nägema oli sees. Seekord aga lavastaja lausa üllatas, sest film oli itmel hetkel visuaalselt ilus ning pildiliselt nutikate lahendustega. Montaaž oli samuti hea, ehk võib siis öelda, et film tehnilisest küljest kannatas vaatamist küll, kohati isegi kiitust. Kasuks tuli ka kestvus, sest üle 70  minuti on eksperimentaalse tapafilmi kohta alati liiga palju, sarimõrvari mõtteid ja tegusid peegeldav Schramm jäi aga mõnusalt sinna tunni kanti. Sisu muidugi teine teema, seal oli taas vaja kunsti taga ajada ning mitte just väga põnevas vormis. 3/5

Üks filmi meeldejäävamaid momente.

The Killing - 1. season

Forbrydelsen - 1. season - writer Søren Sveistrup 2007

Märgmaa kanalist tõstetakse välja sõiduauto, milles 19 aastase Nanna Birk Larsen´i vägivallatunnustega surnukeha. Detektiiv Sarah Lund lükkab edasi plaani emigreeruda armastatu juurde Rootsi ning asub lahendama oma viimast tööd, mis alguses tundub paaripäevane keiss, kuid venib lõpuks pea kolme nädala pikkuseks füüsiliselt ja vaimselt kurnavaks painajaks, sest kahtlusalustest puudust ei ole ja iga algav päev jagab laual olevad kaardid uuesti välja. Abilisega koos asub südi naispolitseinik end järjekindlalt läbi pressima saladusterägastikust kus igaüks tundub potensiaalse mõrvarina, tuleb ta siis tüdruku koolist, pereringist või lausa linnavalitsusest.

Seriaalis on peale mõrvauurimise liini veel ka kaks kõrvalliini, millest esimene näitab tütre kaotanud perekonna sisemist valu ning teine valimiseelset saginat linnavalitsuses kus noor energiline haridusametnik seab üles oma kandidatuuri linnapea ametikohale. Kõik need kolm stooriliini on omavahel tihedalt seotud ja kuna igal mehel ja naisel on kapis omad luukered, siis muudab see õige kahtlusaluse leidmise politsei jaoks väga raskeks. Perekonna traagikast tingitud vastuseisud ja poliitikute võimumängud segavad tahtmatult ning tahtlikult juurdlust, iga saladuse taga on üks veelgi tumedam ning seetõttu ei tõtta keegi kohe suud tühjaks rääkima, vaid iga paljastav sõna tuleb detektiividel välja kiskuda ning siis üle kontrollida ning siis veelkord üle kontrollida.

Neiu röövimisehetke ning mõrvamise vahele jääb umbes 24 tundi ning sarja üks väärtusi seisneb stsenaristi oskuses see aeg väga tihedalt täis pikkida nii, et hiljem juurdluse käigus selgub iga tegelase iga liigutus selle ajavahemiku sees. Tükk-tüki haaval pannakse vaataja jaoks kokku pilt 31. oktoobri ööl Kopenhaagenis toimunust ja neid pilte on mitu, sest iga tegelane joonistab välja lõpuks oma tegevuspildi ning politseinikel on tükk tööd, et kõik puzzletükid üksteisega sobituma saada. Töö on raske ja edasi liigutakse sammhaaval.

Politseinikud ei ole kõikvõimsad jumalad, ega tea absoluutset tõda, lastes end liigagi tihti mõjutada isiklikest aimdustest enne piisavat tõendusmaterjali. Nende inimlikkus on samuti sarja väärtuseks, sest lisab realistlikkuse tunnet. Isegi kui sa oled kriminalistikageenius on ikkagi võimalus üldpilti mitte teades teha ennatlikke järeldusi ja sa teed neid, sest selline on sinu töö. Ja tööd teeb uurijatetandem puhkuseta, iga päev toob ilmale mingi uue niidiotsa ning igal ööl võib juhtuda midagi, mis muudab uurimise kulgu.

Põikan korraks sinna virisemise radadele. Vaadates seriaali televisiooni vahenduses, võib unustada mõned momendid mis esimeses või teises episoodis esile kerkisid (ehk telekast vaadatud siis 17 nädalat varem, pea kolm kuud) ning seeläbi lõpptulemusega rahule jääda. DVD-lt aga kütsin 20 episoodi kolme päevaga sisse ning värske mälu ütles, et kõik asjad viimses ülestunnistuses ei klapi. Samuti häiris nn. pöörleva ratta efekt, eks siis korduv muster kus edu asendus (nii uurimisel kui töös linnavalitsuses) tagasilöögiga, et siis taas võiduks muutuda, et taas omakorda näppude pihta saamiseks pöörata. See kordumine andis ette teada kuidas asjad võivad arenema hakata ja valdavalt nii ka läks. Puudus teatud uudsus.

Alul häiris ka esimeste kahtlusaluste politseisse vedamine, sest sina vaatajana tead, et nad ei ole mõrvarid, sest kuis muidu saaks sarja veel 14 tundi (üks episood on umbes tund, kokku 20 episoodi) vedada ilma õige mehe tabamise põnevuseta. Hiljem muidugi juba teadsid, et järjekordne kahtlusalune on kindlasti süütu, kuid see ei vähendanud enam pinevust hetkekski, sest politseitöö väära meheni jõudmisel oli lõpuks sama põnev kui õige süüdlase tabamisel. Ja õnneks oli õige süüdlane väga oskuslikult valitud. Suudeti klišeelikkust vältida küll, ei kraabitud liiga kaugelt ega lähedalt, vaid just õigest kohast. Minu näiteks pettis ära, mu sõrm oli ikka hoopis teise mehe peal.

Relistlik politseitöö, mis tõsi küll kohati liiga inforohke a´la stiilis, et ühes koridori otsas arutatakse kellegi asukohta ning teise koridori otsa jõudes pistab abiline pihku juba telefonikompaniist saadud info kus otsitava mobiil asub või siis leitakse-saadakse puuduvad toimikud ja turvakaamerate fotod imelühikee ajaga. Võib-olla Taanimaal tõesti info liigub (The Wire´is nagu me teame ei liikunud teave isegi ühelt lauanurgalt teiseni) ja alati on uksel mõni abivalmis politseinik sulle just õiget paberit pihku pistma, kuid mina oleks vabalt võinud ka teabepuudumise pärast venima hakkavas seriaalis veel paari lisaepisoodi passida.

Seriaal oli põnev pidevalt ning kiirust maha võtmata. Draamas väga hästi esile mängitud, kõigi tegelaskujude suured ja väiksed traagikad kenasti mõistetavad ning kaastunne kege tulema. Atmosfäär oli samuti paigas, sest peale Sarah Lundi faroesi´saare mustrilise kampsuni mängis sarjas suurt rolli veel ka novembrikülm ja pime põhjamaa. Iga episood võtab kokku ööpäevas toimunu ning selle aja sees just palju päevavalgust ei näe, väljas on pidevalt pime, sest asukohale omaselt läheb siis juba esimeste õhtutundide aegu hämaraks. Kokkuvõttes suurepärane politsepõnevik Taanimaalt mis sel aastal ka USA-s remake´i vormis ekraanidele tuli ja juba palju kiitust saanud. Eks vaatan remake´i ise ka kunagi ära, hetkel aga ootan 5. desembrit mil sesoon 2 Inglsmaal subbitud DVD-na ilmub. 4,5/5

Sarah Lund ühega oma kampsunitest.Väga silmahakkav ja lahe stiililüke.

Luther - 2. season

Luther - 2. season - creator Neil Cross 2011

Kui eelmises postituses jagasin briti krimisarjale kiitust, siis Lutheri teise sesooni jaoks head sõna ei jagu. Või jagub vaid killuke, sest RPG-mõrvar, ehk tüüp kes täringute pealt vaatab keda ta tapma asub ning iga mõrva eest kogub skill-punkte mis aitavad vastavalt tabelile täiustada relvi, minna noa pealt revolvri peale näiteks, oli üsna originaalne lüke, kuid muidu plämati ja jamati niisama. Esimeses hooajas lahedana tundunud suhe mõrvari ning detektiivi vahel lõpetati ära ja asemele ei pakutud peale tavalise kriminalistitöö midagi. Samuti läks peategelase tööle naasmine liiga lihtsalt kui arvesse võtta millise sitapudru ta esimese sesooni lõpuks kokku oli keetnud. Ühesõnaga veelgi muinasjutulisem ja lihtsakoelisem kui esimene ning samas veel ka poole igavam sisu poolest. 1,5/5

Thorist tuttav neegerviiking Londoni uulitsal.

Luther - 1. season

Luther - 1. season - creator Neil Cross 2010

Olen kindel, et paljud võivad käesolevat seriaali hinnata kõrgemalt, aga peale "Seda" seriaali ei saa mina enam ühtegi muinasjutulist politseikrimkat vaadata ilma, et kriitikaussid sees ei näriks. "See" seriaal oli ikka nii võimas, et arvatavasti tuleb ülelööja alles järgmisel sajandil, esialgu ei paista keegi sinnani küündivat, ikka pritsitakse realistliku kuva vahele odavat põnevust, ülevõlli veresaunu ja pealiskaudset suhtedraaat. Jajah, "See" oli ikka tegija ja tegelikult Lutherinigi jõudsin ma vaid tänu "Sellele" seriaalile, mängib ju siin peategelast DCI John Lutherit Idris Elba, ehk mees kes paremini tuntud nime all Russell "Stringer" Bell.

Ja mängib üht tüütut matsi kes justkui segu macholikust Vic Mackey´st ja inteligentsest doktor Eddie "Fitz" Fitzgerald´ist, kuid omab peale rusika ja mõistuse veel ka märatseva psihhi, suitsiidse kaotaja ning emotseva pisarapoetaja omadusi. Mees kes üheski episoodis ei unusta korrata, et ta on ikka hea ja teeb politseitööd, et inimesi aidata, samas aga nussides kõigi lähedaste elu ning rikkudes politsei siseprotokolli igal võimalikul juhul. Aga ta on hea ja õigluse ewest väljas ja selle pärast peab vaataja võtma teda positiivse tegelasena ja unustama kõik ta pisipätilikud omadused. Ta võib küll varastada, aga talle peab andestama, kuna ta ei valeta kunagi. Selline peategelane.

Sarja teine peategelane, ehk hüperinteligentne mõrvar kauni eneseteadliku neiuna oli hulga huvitavam lüke ning eks tema ja Lutheri veider suhe, kus mõrvar ja teda vanglasse saada püüdev politseinik, üksteist rasketel hetkedel vaimselt toetavad (Silence Of The Lambs anybody?) andiski sarjale huvitava selgroo. Läbiva liini peale oli siis ehitatud episoodide kaupa väikseid substoorisid kuni lõpuks kahes viimases osas lugu segi keerati ning sisse tulid tõesti täiesti ootmatud momendid. Kaks viimast episoodi olid justkui speedi all minek, pidevalt oli pinevus laes ja kiire samm sees. Ja lõppes veel üsna veidral moel, ehk siis sedamoodi, et teist hooaega eriti oodata ei kannata, vaid tahaks kohe teada kuidas suurest sitast pinnale ujuma hakatakse.

Naasen selle juurde, et sari on kindlalt kohe paljudele parem kui mu hinne seda märgib ja IMDb skoor annab vast isegi objektiivsema pildi. Ma lihtsalt ei kannatanud "musta karu" tema faking liigse enesekesksuse, ülevoolava mehelikkuse ning koduõpitud tarkuse pärast. Fitz oskas olla mõnusalt värdjas ja samas vaatajad nautisid tema psühholoogivõimeid ning teadmistepagasit. Luther selleni ei küüni, vaid jääbki etlevaks nupumeheks kes poolmüstiliselt haarab õhust teadmisi ning kõigi teiste aupaklike ahhetuste saatel lahendab järjekordse seeriamõrvarikeisi, rikkudes seadust samavõrra (no veits vähem) kui tema jälitatav. Muinasjutuline ja mitmeti ebausutav sari, kuid sitaks põnev vaadata sellegi poolest. 3/5

Võluv külm mõrval ja närvihaige emotsionaalne ment - kaks üksteist aitavat ning lohutavat paarilist.