The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5

Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

The Dry Valley - Суходол

Sukhodol - Aleksandra Strelyanaya 2011

Peale "Raske on olla Jumal" vaatamist tuli vene kino isu peale ning otsustasin lõpuks alustada Juri Iljenko loominguga. Kuidagi nii aga alustasin, et ette sattus hoopis Aleksandra Streljanaja film. No ikka täitsa valesti alustasin, vale lavastaja, valed meeleolud kinoloos. Vene maaelu 19 sajandil - usu fanatism, hullumeelsus ja vägistamine. Ja kõik see nii kunstiline, nii kaadrikaunis, et igavus kohe sangpommina unele vedamas. Natuke elevust tõi kinoloosse veidrad maausu ilmingud õigeusu taustal ning aadlinaise süles beebina kantud kana. Viimane kusjuures tundub juba nagu vene maa-aadliku hullumeelsuse märgina, et kui ikka peen mõisapreili peast natuke opakas, siis peab tal kindlasti kana kaenlas olema. 2/5

Venemaa kolkamõisa "kahe korruse rahvas".

Hard to Be a God - Трудно быть богом

Trudno byt bogom - Aleksey German 2013

Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.

Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.

Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.

Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.

Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5

Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.

12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.

Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.

Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Top Boy

Top Boy - Ronan Bennett 2011
Top Boy - 2. season - Ronan Bennett 2013

Kirjutasin Facebooki sellest briti narkoärikate elust rääkivast seriaalist sedasi: "Kellel jäi hinge igatsus The Wire teleseriaali järele, siis brittidel on analoogi pakkuda - Top Boy. Muidugi mitte nii hea kui esimene süstlatäis seda alati on, aga kondivalu leevendab. Esimene sesoon veel natuke lapsik ja melodramaatiline, teine juba külm ning küüniline. PS. Head mussi paksult täis!" Jah, põhimõtteliselt saab nii väheste sõnadega kõik ära rääkida ning kui ma nüüd pikemalt heietada tahaks, siis hakkaksin ennast kordama. Aga siiski, aga siiski...

Kannatage esimene hooaeg ära, ei ole halb, aga leida võib mõningaid lapsikusi, selliseid lihtsaid ilusaid situatsioone mis lausa ootavad, et lavastaja neid kasutaks ning lavastaja/stsenarist teebki seda. Teise hooaja puhul on asi hulga karmim ja nunnutavat halastust ei pakuta. Mul on tunne, et seriaali loojad võtsid esimese hooaja kohta käinud kriitikat kuulda ning tegid minu maitse (ja kindlasti paljude teiste) järgi ümberkorraldusi, viies esimese sesooni peategelased kõrvalrollidesse ning tuues enam prožektorite ette neid ägedaid tüüpe (näiteks julmkoomiline Vincent), kes esimeses vaid hetkeks oma isikupära demonstreerida said. Stsenarist rääkis lisades, et kui realistlikult ta püüdis kõike teha, intervjueeris diilereid ja hängis nurkadel, aga esimene sesoon jättis ikka väikese muige sedalaadi jutu peale sisse. Teine äga ruulis jõuga, kuid õige naudingu saamiseks tuleb ikka mõlemaga tutvust teha. 8/10

Elamubloki boss oma adjudandiga.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.

Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.

Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

80 Hussars

80 huszár - Sándor Sára 1978

1848. Poolas resideeruv ungarlastest koosnev husaarikompanii ei ole 10 aastat kodumaa pinnal käinud, kuid nüüd liiguvad jutud austerlaste vastu toimuvast vabadusvõitlusest ning kõigi meeled on pööratud isamaa suunas. Ohvitserid on vaoshoitumad, reamehed aga lausa keevad vihast. Kui husaarid saadetakse poolakatest iseseisvust nõudvaid üliõpilasi vagivallaga maha suruma, otsustab valdav enamust neist deserteeruda ning kodumaale naasta. Pantvangidena võetakse kaasa ohvitserid, aga eks ole nemadki korralikud madjarid ning peagi liigub kergrelvastatud ratsaväekolonn ühtsena Ungari suunas, jälitamas ja varitsemas neid keisririigile truud väeosad.

Ungarlaste jaoks väga tugeva märgilise tähtsusega ajaloosündmus. Isamaaarmastus ja traagika, sõjaväeline distsipliin ning eneseületused sellest lahti murdmisel. Filmina vast mitte kõige põnevam ega paremini pildile saadud, aga ikka hea vaadata ju vihmast läbi ligunenud korisevate kohtudega husaarimundris mehi oma väsinud hobustel. Põgenemine, ajutised kokkupõrked. Iha minna ja aidata oma kodumaad luua. Ungarlastele kindlasti kohustuslik ning kooliprogrammis, kuid ajalooliste filmide austajatelegi soovitatav. 3,5/5

Metalhead

Málmhaus - Ragnar Bragason 2013

Noor tüdruk näeb pealt oma paar aastat vanema venna õnnetussurma ning hakkab ennast juhtunus süüdistama. Võtab üle venna huvi heavy metali vastu, asub näppima venna elektrikitarri ning kui Iron Maideni asemel teeb ilma juba Slayer, on neiuks sirgunud tüdruk läbi ja lõhki headbanger. Küla ainuke sellina. Seetõttu ei leia ta kedagi kellega oma metali huvi jagada, ei kedagi kellega koos mussi kuulata või raskete riffide üle arutada. Depressioon, alkoholism. Purjus peaga varastatakse naabri traktor, külasimmanil minnakse kaklema ning voodisse ronitakse esimese lahkelt vaatava noormehega. Ei ole neiul oma kohta elus, kuni teleuudistes näidatakse kurje mehi, kes Norras on kiriku maha põletanud. Black metal on sellega Islandi maakolkasse jõudnud.

Minu poolest oleks võinud sellega kinoloo lõpetada, sest edasi näidati vaid kena tillutamist kus kõik tegelased saavad lõpuks oma hingehaavad parandatud ning elavad õnnelikult oma elu lõpuni. Black metal jõudis Islandile küll, aga sellega kaasnev nihilism ja Norrasse, sest film püüdis käia vaatajasõbralikumat teed, andis selgeid kenasid vastuseid ühele ja teisele ning lõpuks justkui midagi ei toimunudki. Ei midagi määrivat, ega purustavat. Seetõttu võib filmi poster olla natuke väärale teele juhtiv, tegu lõpuks ikka ühe armsa islandi koguperefilmiga. 2,5/5

Kõigepealt saab poeg surma ja siis muutub tütar imelikuks.