The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5

Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

The Twelve Gold Medallions

Shi er jin pai - Kang Cheng 1970

Tore oli näha, et seekord hoiti nagad võtteplatsilt eemal. Filmi kõige noorem oli peategelane, aga temalgi tugev habemetüügas lõua otsas. Kõik teised aga keskeas madinamehed, meistrid suisa hallide habemetega vanaätid, neis ägedamad kindlasti isikupära omavad Vana Kaval Rebane ning Rohelise Bambuse Vardja.  Laias laastus võibki nii kahte lehte lüüa, et nooremad mehed tahtsid muutusi ja vanemad kogenumad püüdsid hoida senist võimutasakaalu, olid korrupeerunud konservatiivid, kel küll rohkem sõjakavalust ja võitlusoskusi, kuid see eest vaimse tagurlikkuse all kannatavad. Peckinpachi Wild Bunch tuli meelde, seda nii keskeas ja üle selle tegelaste poolest, kui ka pildivisuaalide ning sisu tõttu, mis kopeerisid kohati väga tugevalt westernit. Mulle jäi see 12 võimumärgi, 12 saadiku teema natuke arusaamatuks, kuid see ei takistanud nautimast suurepärast varasemat wuxiakino, mis täis häid võitlusstseene, fantaasiat mõnede žanrile oluliste märkide ümbermängimisel (Rebase poolt tulede kustutamine võõrastemajas näiteks) ja lisaks veel üht lõpmatult armsat romantikakohta, kus solvunud tüdruk oma kallimaga jonnib. Film on sisukas, kuvaliselt kaunis, ohtralt verine ning sisaldab ägedaid kokkupõrkeid ägedate mõõgameeste vahel. Korralik wuxia laks. 4/5

Vanad mehed mõõtu võtmas.

The Green Man

The Green Man - Elijah Moshinsky 1990

Kui ma lugesin, et peategelaseks on alkohoolik kes püüab oma hotelli sattunud kauneid daame kummitusjuttudega voodisse meelitada, kuniks õiged kummitused lagedale ilmuvad ning segadust külvama asuvad, siis tulid mulle koheselt silme ette analoogsed lahedad Hong-Kongi jandid ning seeläbi andsin Rohelisele mehele rohelise tule. Aga oleks pidanud muidugi arvama, et pritid ei oska pooltki nii hästi seksi ja kummitusi ja komöödiat ja horrorit omavahel segada kui hiinlased. Tegu ikka üsnagi kasise teleseriaaliga, täis odavaid eriefekte ja pealiskaudseid tegelasi ning lisaks rolli minu meelest absoluutselt mitte sobiv Albert Finney. Auhinnatud ja armastatud miniseriaal, kuid mitte minu poolt. 1,5/5

Kummitus. Õudne, eks?

Black Invitation

Hei tie - Hsu Chiang Chou 1969

Armas sümpaatne Taiwani martial arts film noormehest, kes kunagi naerualusena on kodukülast põgenenud ning nüüd neli aastat hiljem naaseb kung-fu meistrina. Oma oskusi ta siiski demonstreerima ei kipu, no vähemalt endistele tuttavatele, (vaataja jaoks tehakse asi kohe selgeks) ja püüab rahumeelselt lepitada kohalikke röövlinägusid ning külaelanikke. Just see tagasihoidlikus muudabki kinoloo nauditavaks. Vaatad nagu vana naiivset küladraamat, aga tead kogu aeg ette, et lõpus lastakse kõik oskused käiku, lüüakse ninasid lömmi ning väänatakse käsi liigestest. Ja kui see lõpuks kätte jõudis ning päris hästi seatud oli, siis jäi kogu filmist hea mulje. Vaikne väike kena filmikene. 4/5

Kurjad röövlid. Kurjad on.

Europa Europa

Europa Europa - Agnieszka Holland 1990

Põhineb Salomon Perel'i autobiograafial "Ich war Hitlerjunge Salomon", aga filmis ja tõenäoliselt ka raamatus, on piisavalt humoorikaid momente, et seda äraspidist HOLOKAUSTIfilmi eluloojutustusena väikeselt distantsilt võtta. See on justkui sõjast läbi käinud juudi muigega meenutus minevikku, selline švejkilik lähenemine Teisele Maailmasõjale ning toimunud tapatöödele. Ellujäänu absurdimaiguline irvitus, kus juudina saksa mundris olemise ohtu, seda teemat mis dogmaliku HOLOKAUSTIfilmi looma peaks, kipuvad varjutama pidevad poisteseiklused ning elu poolt sisse heidetavad uued uperpallid. Eluloolise HOLOKAUSTIfilmina värskendav lähenemine, kuigi sama muinasjutulised, kui on sedalaadi filmides valitud rahva massimõrvade kujutamine, on samuti noore Salomon Perel'i (filmis Josef Peters) seiklused sõda pidavas euroopas. Seiklused, kus juudist saab poolakas, saab venelane, saab saksa rindesõdur ja lõpuks eliitkooli hitlerjugend kasvandik. 3,5/5

Kiitust sai nutikas juut nii pioneeride käest kui hitlerjugendi koolis klassi ees.

The Snake Prince

She wang zi - Zhen Luo 1976

Meelitasid Tsui Harki kujumuutjatest madudega, et näe, sellist kino tehti juba HK-s paarkümmend aastat varemgi, kuid ega neid kahte võrrelda saanud. Green Snake filmis olid kohmakad seksapiilsed madu-õed, Maoprintsis aga mesilõust Ti Lung, keda ma eriti ei kannata isegi möögafilmides, saati siis üht läbi ja lõhki heatahtlikku printsi mängimas. Selline naiivne laulu ja tantsu muinasjutt. Lugu tavaline, vast iga rahva pärimuses sees - ussprints saab teene eest kolmest õest kõige kaunima ja tagasihoidlikuma enesele naiseks, kurjad õed aga ullikesele sülle langenud rikkuse pärast kadedad ning ässitasid inimesed ussikuningriigi vastu. Peale madude ja inimeste sõda veel kõvasti armastustraagikat. Puhas lastemuinasjutt, aga paljaste naistega ning stseeniga kus maoga seksiti. Muss alul ajas irvitama, et mis india disko, aga varsti juba tundus sama igav kui filmi möllud. 1/5

Kaunitar, prints poolenisti moondununa, noored armunud ja prints loomulikul kujul.

Legend of the Liquid Sword

Siu hap Cho Lau Heung - Jing Wong 1993

Ainult kaugel hongkongimaal - kangelane on surmavalt haavatud ning vaid seks kurjami õega suudab teda päästa. Kohe peale virgumist on aga pahalane platsis ning õeraasu palvetest hoolimata peksab kangelase uuesti surma äärele. Ja see kõik, mees suremas, tervenemas ja uuesti suremas umbes kolme minuti jooksul. Briljantne. Aga asi sellega ei piirdu. Et kangelast veelkord jalule saada, asutakse õtsima teadmistyega Vetekuningannat, kes lõpuks leitaksegi ning kes tervendamise asemel poetab moka otsast, et noor mees, küll paraneb ise ära. Brijantne! Ja siis veel fakt, et peategelasel on kolm õde kes teda igal sammul järgivad, kuigi üks õde oleks sama hästi kogu asja ära ajanud. Aga ei, kolm õde ikka vaja mängu tuua, igale napp lause dialoogi suhu panna. Film ise natuke liiga hüplik, ehk huumorikohad hakkasid venima ning ähmastasid kogu süzeeliini arengut. Samuti saabus lõpp liiga ootamatult, tõsisest lõpumadinast jäeti ilma nii, et tekkis suisa tunne kaheosalisest kinoloost, kus sulle pakuti vaid esimest. Kiituseks, et olid mõned kenad naljakohad, mõned head jaburdused ning üks ülihea võitlusstseen, see küll kohe alguses ja lühike, aga see eest väga nauditav. 3/5

Gideon's Daughter

Gideon's Daughter - Stephen Poliakoff 2005

Stephen Poliakoff'i austajana mulle film meeldis, sest suutsin siit välja noppida lavastajale pea ainuomaseid teemasid nagu fotograafia, minevikupildi esitamine ja loomulikult ka üsna sarnase helikeelega filmimuusika. Meeldisid ka mõned stseenid, mõned dialoogid. Aga üldiselt ikka parajalt nõrk töö, mis alustab suurte tunnete ja stooriootustega, kuid käänab ennast lõpuks lihtlabase romantilise linaloo radadele. Sellise pisikese mugavfilmi juurde, mida satelliidikanalid oma PÄEVASES KAVAS KETRAVAD. Sorry, caps läks peale, järelikult tuleb kirjutamine lõpetada, muidu tuleb nälg majja. 2,5/5

Our Friends in the North

Our Friends in the North - Simon Cellan Jones, Pedr James, Stuart Urban 1996

Kõik mida sa oled tahtnud teada Inglismaa lähiminevikust, saab selle seriaali kaudu valgustatud. Nelja sõbra elu läbi kolme dekaadi, alustades kuuekümnendate keskpaigast ning lõpetades üheksakümnendates. Väga inimliku mõõtmega ning arenevad karakterid kes usutavalt käitudes arenevad noortest keskealisteks, kaotavad oma ideaale ja leiavad omale uusi kohti elus. Taustaks briti poliitmaastik skandaalide ning väärkohtlemistega. Korruptsioon politseis ja riigiaparaadis, kuritegevus ja töötus, radikaalsete maailmamuutjate revolutsioonid ning vaikselt rühkivate ausate poliitikute pingutused oma rahva heaks. Iga episood viib vaataja mõned aastad edasi, näitab peategelaste käekäiku, nende suhteid vanade sõprade ning armastatutega, aga samavõrra saab vaataja teada ka riigi arengust või siis negatiuivsuse foonil taandarengust. Eks see tunne tekib jah, et kui poliitika oli juba aastakümneid tagasi nii räpane, mis aususest me nüüd veel üldse rääkida saame. Ülim seriaalinauding terastugevate näitlejatega ning huvitava poliittaustaga. Olen väga õnnelik, et kunagi vaid paari episoodi näinuna sain lõpuks kogu miniseriaali ära vaadatud. 4,5/5

Sõbrad Newcastle´ist.

Mars et Avril

Mars et Avril - Martin Villeneuve 2012

Asusin siis minagi ulmefilmi vaatama, kõik ju seda teevad kogu aeg ja muud juttu polegi kui uus sci-fi film ja uus sci-fi film. Vaese inimesena ei olnud mul koorekihi "Europa Report´i" kusagilt võtta ja seetõttu pidin prolede ulmega end toitma ning arusaadavalt ei olnud see pooltki nii toitav. Prantslased kaamera juures on juba halb iseenesest ja ega need kanada prantslased, paari erandiga, just paremad ole, kuid üht-teist on ikka anglo-saksi naabritelt õppinud ning täeielikuks ajaraiskamiseks seda digisäras lugu pidada ei saaks. Idee teha inimeste järgi, võttes arvesse kõiki isiku iseloomu eripärasid, unikaalseid muusikariistu, oli minu arust ääretult nokkel ja samuti jättis poealiskaudsusest hoolimata sümpaatse mulje romantiline pool. Ja muidugi oli veel filmis mu lemmik french-canadian Robert Lepage, kelle näident on hetkel ühe kohaliku teatri kavas ning siin tuleb esile käesoleva kinoloo unikaalsus. Nimelt on filmis Robert Lepage´il päris korralik kõrvalosa aeg, no nii 12-15 minti ikka ekraanil, kuid näitleja ise luges sisse vaid teksti ning ajanappusest jäid võtted tegemata, kuid filmis näeme teda ikka - keha mängib dublant ning pea on ulmeliselt sobiva maitseka 3D graafikaga. 2,5/5

Nii lahendati paarikümne foto abil näitleja näo puudumine.