Kameeleon režissöörinahas
Johnny To originaalsus peitub mehe kameelionlikus võimes iga filmiga muutuda, pakkudes vaatajale pidevalt midagi uut. Selle tõttu ei saagi otseselt millelegi sõrmega näidates öelda see Johnny To-le omane olevat, sest juba järgmises filmis on asjad teisiti. Kui ta korra keerab vindi nii tugevalt üle, et lausa valus vaadata, siis järgmises filmis pole oodata veelgi suuremat pauku, vaid mees läheb hoopis teisele rajale, pakkudes rahulikku lahendust. Just siis, kui taipad, et enam pinevamat põnevikku teha ei ole võimalik, tuleb To ja tõestab vastupidist. Heal dialoogil põhineva filmi järel tuleb pea sõnatu triller ja veristele tapatalgudele järgneb romantiline komöödia. Iga tema film on värske, žanrisiseselt mässav ja jõuline.
To võib muuta filmi lõpuminuteil peategelaseks varem varju jäänud tüübi või hakata poole pealt teemaarendusele vastu töötama. Talle pole miski püha. 2005-ndal aastal lavastatud "
Election" on gangsterifilmi kohta ebatraditsiooniliselt vägivallatu. Üks mees pekstakse küll pesapallikurikaga surnuks, kuid suurim pinevus tekib kriminaalide-vaheliste dialoogidega. Aasta hiljem tehtud järjeloos keerab Johnny aga kõik pea peale: verised mõrvad meenutavad oma brutaalsuses juba gore slasher’it ja kirvega raiutud jäsemed ei jäta sõnadele palju ruumi.
To aasta tagasi linastunud film "
Exiled" üllatas aga tõsiselt. Režissöör lavastas filmi aastaid mõnitatud John Woo klassikaliste elementidega, ühe jõulise lükkega tõi ta aegluubis kujutatud kangelasliku suremise vihisevate kuulide meres taas Hong Kongi action-cinema’sse, kuid teeb sedagi veidi teisest vinklist vaadatuna, kopeerimata ei ennast ega kedagi teist, olles tõeline kuningas.
Väike hiina pedant
Üllatuslikult paljastub aga Johnny To intervjuusid lugedes uuendusliku lavastaja taga hoopis väike pedantne hiina arveametnik. Muidugi on bürokraatiast ja rahalugemisest aastatuhandetega saanud Hiina rahva DNA pärisosa, kuid geeniuselt seda ju ei ootaks, geeniused rahast ei hooli. To näitab ja tõestab vastupidist. Mainib jutus, et on püüdnud alati trendidega kaasas käia, proovinud leida filmiturul hetkel valitsevat tühikut, mida täita: lasknud turu nõudmisel dikteerida filmi žanri (kui rahvas soovib komöödiat, teen komöödia, kui action’i saate ka seda); valinud filmidesse näitlejaid mitte näiteoskust ega rollisobivust, vaid populaarsust ja kommertsedu silmas pidades.
Olles ise produktsioonifirma juht ja rahastades oma filme juba kümmekond aastat, tunneb To pidevat paranoilist hirmu finantsilise läbikukkumise ees, minnes tihti pisiasjadeski kompromissidele. Agresiivselt valmisvändatud filmi vaatab ta hiljem montaažilaual üle külma ja kalkuleeriva pilguga, et ega ometi liiale pole mindud, sest kohalik filmivaataja eelistab lihtsakoelist meelelahutust žanrifilmis väljakujunenud kaanonitega. Nii silubki režissöör oma filme tasasemaks, kartes et liiga rajud stseenid jätavad tühjaks nii kinosaalid kui lavastaja kukru.
Olles ise suurimaid piiride avardajaid ja tabude purustajaid, kardab mees, ega ta pole seda tehes Golemit valmis ehitanud, kes peagi oma elule ärgates godzillalikult terve Hong Kongi filmitööstuse hävitab. Ta on novaatorlik stagnant, kes hirmus filmitööstuse pankroti ees rahastab oma firma Milky Way Image tiiva all keskpäraseid jante ja tavapäraseid trillereid. See kohatine väiklus annab aga mehele sümpaatse koomilise mõõtme, tõstes ta esile tavaliste kunstikäkerdajatest originaalitsejate summast. Inimene kes on täpne ja korrektne rahaasjades, on seda ka teisi ameteid pidades, ja Johnny To peale saab seda teades alati kindlaks jääda.
Kõmujutud räägivad, et Johnny To on kutsutud prantsusmaale lõpetama
John Woost pooleli jäänud projekti, uusversiooni
Jean-Pierre Melville klassikaks kujunenud gängsterdraamast „
Le Cercle rouge“. Hong Kongi lavastaja kaasamine on igati sobilik. Seitsmekümnendate prantsuse gangsterifilmide mõju kujundas ja inspireeris Hong Kongi action-cinema’t, ning nüüd tuleb see taas ringiga tagasi, olles vahepeal tugevalt nuudlite peal kosunud. John Woo kaotas läänes omanäolisuse, kui To puhul seda hirmu pole. Mees on püüdnud pidevalt mainstream’is püsida, kuid ikka alati sellest tahtmatult välja murdnud, nii usutavasti ka seekord. Väike rahamaias mehike võib eurohunnikuid nähes käsi hõõruda ja lääne produtsentide ees kümneid kordi maani kummardada, kuid et ta annab endast hea filmi nimel kõik, pole kahtlust. Jonnny To film jääb ka Euroopas Johnny To filmiks.
Johnny To – I love YOU !!!
Johnny To sõber ja meelisnäitleja Simon Yam.
The Fantastic World of M.C. Escher - Michele Emmer 1980
Kahjuks aga jäi teos infovaeseks, sest poole ajast võtsid enda alla tema tööde baasil valminud visuaalid ja animatsioonid millele mängis taustaks Ennio Morricone poolt ekstra filmi jaoks improviseeritud helipilt. Jutustati küll napilt kunstniku elust ja seletati päris põnevalt matemaatilisi anomaaliad aga mina oleksin eelistanud igale tutvustatud pildile seletavat teksti muusikalise tausta asemel. Kokkuvõttes pigem uinutava heli ja animeeritud liikumisega ülevaade kui tõsisem informatiivne süüvimine kunstniku ellu. 2/5
