Fly Jefferson Airplane

Fly Jefferson Airplane - Bob Sarles 2004

Esimene mälestus Jefferson Airplane´ist on mul umbes aastast 1991. Istusime seltskonnaga graafikatrükkali Rein "Rolling" Nukka juures köögis, jõime punast peedikat ja nautisime seda bändi. Olin kuueteistaastane ja kuulasin ahnelt Rollingu jutte aasia reisidest, Tallinna joodikkunstnikest, pornoelust ja tema jaoks tähtsatest bändidest - Kate Bushist, Jefferson Airplane´ist ja loomulikult Rollingutest. Aastaid hiljem kohtasin Jefferson Airplane´i White Rabbit pala nii Oliver Stone´i filmis Platoon kui andmas Fear and Loathing in Las Vegas´ele just seda õige fiilinguga stseeni. Ja loomulikult ei tohi unustada ka Jim Carrey meeletut karaokeõhtud The Cable Guy´st. Fly Jefferson Airplane oli veidi ebatraditsiooniline dokumentaalfilm. Oodatud history of... tüüpi teose asemel keskenduti vaid bändi kolmele kõige tähtsamale aastale alustades 1967 ja lõpetades seitsmekümnendal. Film oli jagatud chapteriteks millest igaüks tutvustas teatud hiti saamislugu või kontserelamust. Ebatavaliselt näidati ka kõik muusikakatked täispikkuses, vahele pikitud intervjuude ja arhiivimaterjaliga. Jutustav teks oli napp aga informatiivne, ei midagi liigset. Minul tuli meeldiva üllatusena tõdeda, et bändi lauljatar Grace Slick oli enne Jeffersonidega ühinemist väga kena biitnikuvälimusega neiu. Kahjuks aga tuli hipiaeg ja mustad miniseelikud ning sukad vahetati kootud hõlstide ja maani ulatuvate kirjude kleitide vastu. Noor sale Grace kandis Jefferson Airplane´iga esinedes justkui afgaani naise burkat ja meenutas rohkem kogukat mama´t kui plikalikku kaunitari. Heh, kohe kahju hakkas vaadata kuidas riidekuhil kena plika enda alla mattis. 4/5

Grace Slick