Tali-Ihantala 1944

Tali-Ihantala 1944 - Åke Lindman, Sakari Kirjavainen 2007

Minu aastalõpu soomeskäigu eesmärk oli just näha seda uut soome sõjafilmi. Kavandatud Kino-Palatsi asemel istusin küll Bristoli päevasel seansil kuid eesmärk sai saavutatud ja võin rahumeeli oma mission accomplished märkmikusse risti teha. Võin öelda, et terve seekordne reis lahetaha oli suur õnnestumine. Raudteejaama Anntilast ostsin hulga soome filme säästuhinnaga, ehk kolm DVD-d kümpi eest, Stockmanis jätkasin oma Mika Kaurimäki seeria täiendamist, Sörnaste second-hand moviepoest väljusin klassikaliste kung-fu ja kauboifilmidega ning Kallio tuttavast divarist leidsin paar rariteetsemat sõjaromaani. Magustoiduks veel Alatriste nordic retail ja Danny Boyle´i Trainspottingu raamat. Öösel voolas siis ka ohtralt veini kurgust alla ja trügisime Keijoga napsustena isegi põmmpeade diskole kus meil õnnestus jutule saada ja kallistada kohalikku hüperkuulsust, soome Big Brotheris olnud Kadit. Päris lahe tunne oli kui ümbritsevad kutid meie suunas kadedaid pilke heitsid. Päris lahe. Tali-Ihantala oli nõrk, kuigi minule isiklikult omab iga soome sõjafilm suurt tähtsust. Film oli episoodiline kus läbi paarikümne tegelase näidati Ihantala-ime kordasaatmist, ehk vene vägede suurrünnaku peatamist. Mulle selline lähenemine meeldis ja järjest uued mängutoodavad tegelased kandsid sujuvalt kogu filmi edasi andes arusaadava üldpildi kõigis väeosades toimuvast. Üldiselt aga ikka liiga palju tühja sagimist, liiga palju tegelasi ja ebereaalseid läbimõtlematuid situatsioone. Nõrgaks küljeks tuleb lugeda ka nende paarikümne peategelase viletsat näitlemisoskust. Tundus, et kuna filmitavaid oli liiga palju, ei viitsinud keegi oma isikliku kümne minuti sisse palju hinge puhuda. Jäädi mitmeti üsna pealiskaudseiks ja sõjavõõraiks, lihtsalt kuttideks kes nagu keskõlle tagant oleks vägisi võtteplatsile veetud. Mõne näitleja ebasõdurlik käitumine ja imal-klišheelik jutt kutsus kinosaalist lausa naerupahvakuid esile, eriti nende paarikümne sõjaveteraani suust kellega koos mul oli au seda filmi vaadata. Kasuks ei tulnud ka must-valgete originaalkaadrite pikkimine filmi vahele, kuigi rindetegevust selgitavad maakaardid taas sobisid. Kui nüüd hooletu näitlemine dokkaadritele ja graafilistele lahinguplaanidele juurde lisada, siis oli dramatiseeritud dokumentaalfilmi mulje kiire tulema. Jäin rahule aga tean, et inimesele kes Jätkusõja Ihantala lahingute kulgu ja loomust ei tunne, võis kõik väga segaseks jääda ja kahjuks isegi koomilisena tunduda. Mulle aga tundus koomilisena, et kõik Tuntematon sotilas 1985 aasta versiooni soldatid olid tänu eale käesolevas teoses karjääri teinud. Endised reamehed mängisid Tali-Ihantala 1944-jas kõrge kraadiga väärikaid ohvitsere, kuni marssalka´ni välja. 3/5

Soomukuid oli päris võimas kinoekraanilt näha.