Symbiopsychotaxiplasm: Take One - William Greaves 1968Filmi tegemisest unistasin ma viimati kümme aastat tagasi. Nüüdseks tean, et mulle meeldib rohkem vinguda ja vigiseda teiste töö kallal kui ise midagi looma hakata. Ja ega ma õieti oskakski. Võin küll toetudes oma mäluvaramule öelda, et see kaader näeb originaalne välja, see banaalne ja seda momenti on kasutatud juba Julius Ceasari aegadest saati. Ma võin öelda, et see on hea kino ja see on halb, kuid head ise luua ei suuda. Halvaga võib küll kergemini minna aga seda ju ei tahaks.
Kuna see kaameratagune töö mulle huvi ei paku ( vaatan heal juhul korral kahekümnest making of tüüpi lisasid ), siis ei osanud ma ka, vastupidiselt kõigile käppa filminduses hoivatele isikutele, sellest filmitegemise eksperimenti kujutavast dokumentaalist suurt rõõmu leida. Ma saan aru, et USA uue laine eksperimentaalkino ja afro-ameerika visiooni tulek valgete filmimaailma, kuid film mille valmimist omakorda filmitakse ja siis veelkord kolmandast perspektiivist lähenetakse ( ja meeskond loob veel oma salakoosolekutega neljanda platformi ), oli minu jaoks hoolimata kuuekümnendate-seitmekümnendate aastate novaatorlikkusest igav. Loomisprotsessi ilmestasid vaid juhuäpardused ja välised mõjurid, kuid need olid lõppkokkuvõttes osa kogu filmist ja eraldada ega esile kergitada neid ei tohi. 
Aga oleks võinud ka veel igavam olla. William Greaves´i kaameratetiimid oleksid võinud lihtsalt pargis edasi tagasi lonkida, näitlejad oma arvamued enesele hoida ja võtteplatsile eksinud inimesed sõbraliku lobisemise asemel lihtsalt mööda kõndida. Film ise oli mitmetasandiline making of film, kuid Criterioni reliisi lisade hulgas oli veelkordne making of. Seda lisa aastaid hiljem valminud boonust ma isegi vaatasin ja võiks öelda, et ajafaktor andis kogu filmitegemisele veel ühe, nüüd juba viienda aspekti. Kohustuslik filmitegijaile aga vähe erutav Hong Kongi kummituskomöödiate sõbrale. Samas ütlevat austajad, et pidavat olema justkui pikaldane mürk, alles hiljem hakkab mõjuma. Eks näis. 1,5/5
Film filmis.
No comments:
Post a Comment