A Decade Under the Influence - Ted Demme, Richard LaGravenese 2003Seitsmekümnendate filmidega seoses oli mul tunne, et kõik on juba lapsepõlves nähtud ja mida ei saanud soome TV vahendusel teismelisena vaadata, jõudis hilisematel aegadel video vahendusel ikka sinuni. Alles paar aastat tagasi taipasin, et hoolimata sellest suuremast osast nähtud filmidest, oli sellel kümnendil veel varuks nii mõndagi. Peidetud pärlid on küll viimasel ajal järjest pinnale kerkima hakanud ja nüüd, peale käesoleva IFC´i kolmeosalise dokumentaalsarja vaatamist, on selge, et neid nägemata klassikuid on rohkemgi veel kui esmalt arvasin. Näiteks Monte Hellman´i loominguga pole ma üldse tutvust teinud, Peter Bogdanovich´i teose Targets praakisin hiljuti must-see nimekirjalt liigkergelt välja ja paljudelt teistelt geeniustelt on ka hulk tippteoseid vahele jäänud.
Ka teadmised selle dekaadi kinost polnud mul nii tasemel kui uskusin. Suurim üllatus oli vast see, et nii mõnedki enesestmõistetavad klassikud ja filmiajaloo verstapostid olid täiesti sõltumatud ja väga nappide ressursidega filmitud meistritööd. Praegu saad aru küll mis on kommerts ja mis mitte, kuid seitsmekümnendatel olid kohad justkui vahetunud. Kinodes jooksid vaid originaalsed väikeseelarvelised autorifilmid ja suuremakaliibrilised stuudofilmid olid põlu all. Uuenduslike tööde populaarsus aga lõi minus väärpildi kui suurtest ja rahaliselt toetatud filmidest, kuid tegelikult tehti suurem osa neist valmis põlve otsas.
Ajastu filme, näitlejaid ja lavastajaid meenutavad selleaegse kino suurkujud. Meenutamine on aga nostalgilist laadi, pehme ja soe. Kusagil taustal liiguvad ka pettumuse ja masenduse lood, kuid põhirõhk on asetatud ikka noorte ja vihaste lavastajate töö kiitmisele ja eksponeerimisele. Hea meel, et nägema sattusin. Sai taas tõestatud, et kunagi ei olda liiga tark, alati on midagi juurde ja üleõppida. 4/5
Noor Coppola.
No comments:
Post a Comment