Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

Gyo: Tokyo Fish Attack

Gyo - Takayuki Hirao 2012

On selle animatsiooni kvaliteediga nagu on ja kõik need maitsetult arvutigraafikaga segatud kaadrid elab samuti üle, sest baasiks ikka nii kõva stoori, et kergitad vaatamiseajal mitmel korral kulme ja kordad asjatult enesele, et enam kõvemat vinti nad peale keerata ei suuda. Muidugi suudavad, sest põhineb see anime Junji Ito samanimelisel mangal ja ega see mees oma mõttelennule mingeid piire seadma ei asu. Aga lugu järgmine, et merest hakkavad kaldale ronima metallist jalgadega kalad ja siis on kõik kohad paha haisu täis ja siis hakkavad inimesed justkui zombistuma ja lõpuks näeb isegi üht metalljalgadega lehma inimest söömas. Vahepeal näidatakse veidrusi lisaks ning püante tuleb robinal juurde. Kehvapoolselt animeeritud, kuid veidra ulmelise horror-loona suurepärane. 4/5

Screenid animest ja pilt mangast.

Five Numbers! - Norageki!

Norageki! - Hiroaki Ando 2011

Keskmine korralik OVA. Maa orbiidil tiirlev vangla kus ärkavad kunstunest viis kinnipeetavat ning asuvad otsima võimalusi kosmosejaamast maale pääsemiseks. Viis inimest kes üksteist kunagi näidud ei ole, teineteisest midagi ei tea ega midagi ühist ei oma nii, et endast väära muljet jätta on imelihtne ning siia taha see põnevus end korraks peitiski. Tunne oli justkui oleks sedastoorit juba varem kuulnud ning mitmeid hetki varem näinud, aga kuna tegu korralikult animeeeritud lühilooga ning sci-fi aspekt iseenesest samuti igati aus, siis võis selle väikese ulmekaga rahule jääda. 3,5/5

King of Thorn

Ibara no O - Kazuyoshi Katayama 2009

 Kohe kui kaksikud ekraanile ilmusid, oli selge, et mingit laadi juraks asi kisub, sest kaks ühe näoga pliksi toovad juba aastate inertsiga kaasaalatiklišeed kus vahetatakse isikuid või siis on nende vahel mingi telepaatiline side. Ei saadud sellest siingi ümber. Anime keskkoht oli aga üsna põnev, aga täpselt sinna maani kuni hakati seletama, et mis lõpuks toimus, mis värk seal uurimislaboris toimus. Lahendid saabusid koos haigutusega. Metsavana siin soovitas paar kuud tagasi üht head sci-ffi animet, aga nagu aru sain, siis oli tegu triloogia esimese osaga ning jäi seetõttu vaatamata. Käesoleva tilulilu Okasroosikese looga flirtiva sci-fi jurtsu asemel aga oleks võinud. 2/5

Starship Troopers : Invasion

Starship Troopers: Invasion - Shinji Aramaki 2012

Uue Starship Troopers´i animatsiooni hinne oli veel kuu aega tagasi IMDB-s 2,8, aga kuna ikkagi ju Starship Troopers, siis kuidagi ei saa vaatamata jätta. Ei saa ju, teate küll! No ja võtsingi ette ning siis imestasin, et justkui liiga madal hinne, sest võrreldes järjefilmidega oli anime ikka hulga põnevama sisuga ning parema teostusega. Inimeste näod olid küll väga isikupäratud ning tuimad ja mitmed lahingstseenid samuti puised, ehk siis sedalaadi, et näidati vaid leegitsevaid automaaditorusid, reas seisvaid troopereid ning kuulirahes väänduvaid putukaid, aga üldpildis võimaldas animatsioon ikka hulga enamat kui need kaks järjefilmi. Ja arusaadavalt nägi ka kenam välja kui Roughnecks´ide seiklused. Nüüdseks on hinne tõusnud loogilisema 5,8-ni.

Kiituse poole peale läheb originaalfilmi tegelaste kasutamine, mis siis niiväga sellest, et nende häälenäitlejad teised ning isegi näod ei klapi, aga lõpuks ikkagi ju omad tuttavad poisid. Tore, et ka suurem osa ajast hoiti kaitsekiivreid peas nii, et tegelaste rumalaid arvutigraafikas loodud nägusid imetlema ei pidanud, vaid missioonidel käisid üsna ühtemoodi välja nägevad soomusturvistes sõdalased ning vahele eksis samuti üks enam-vähem aksepteeritav mecha. Edasi viidi ning arendati sutsuke ka esimeses filmis loodud maailma ning kuna tegu ei ole just lasteanimatsiooniga, siis sai ekraanil näha ka tisse ja verd. Uus japsidega koostöös valminud Starship Troopers'i animatsioon (anime) oli justkui segu Paul Verhoeven'i ja Robert A. Heinlein'i Starship Troopersitest, kuhu natuke justkui oleks näpuotsaga lisatud Leo Kunnase tuleviku militaarmaailma. Loogikavigu leidub ja tobedusi samuti, kuid üsna mõnus oli siiski vaadata. No ikkagi Starhip Troopers ju, teate küll - c'mon you apes, you wanna live forever? 3/5

Soomustes on kõik trooperid ühte nägu, duširuumis aga leidub erinevusi.

Demon Warrior Koji

Üks vana postitus mille pärast sain bloggerilt 2 aastat tagasi hoatuse, et pildid mingi animepede blogist pihta pandud. Removisin nüüd alles pildid ja blogger tegi sellest automaatselt uue postituse.

 Kairauku Satsujin Chousakan Koji - Yasunori Urata 1999

Supernational demon porn on alati minu üks lemmikžanreid olnud ja seda alates Urotsukidoji nägemisest. Kujumuutvad deemonid, jõledad monstrumid ja verehimulised peletised ning nad kõik siivsaid koolitüdrukuid vägistamas kes peagi aga unustavad moraali ja annavad põrgulike naudingute jaoks end valla, seda isegi hoolimata nende ümber toimuvast veristamisest ja lihalõhkumisest. Käesolev oli selline keskmisel tasemel fantasy hentai, ühtviisi keskpärased olid seksustseenid, tegelaskujud kui ka üldstoori. Alul päris põnevat superkangelaste versus monstrumite actionit pakkuv anime muutus lõpu poole üsna igavaks, sest taustalugu jäi viimaste suurte paljastusteta. Vaadatav, kuid mitte parim. 2,5/5

Ei siis saa tüdrukuid vaadata kui peab õppima.

Bride of Deimos

Deimos no Hanayome - Rintaro 1988

Mulle väga "meeldib" see kuidas sisutuvustus räägib üht, aga filmist näen seda hoopis vaevu märgatava põhjavirvendusena mida katab paksu kihina hoopis muu lugu. Ja see stoori on hoopistükkis igavam ning labasem, selline klassikalist mõõtu ühe animeepisoodi sisse mahtuv mõrvamüsteerium, kui screenid ning deemonite ja põrgumängudele viitav sisukokkuvõte. Isegi joonistustiil tundus lamedam kui nende paari minuti jooksul mil teistpoolsuses toimuvat demonstreeriti, ehk siis üks labane krimkalugu mis oli maskeeritud tumedate jõudude romantilse animena. Pettumus, kuigi Rintaro töö. Ahjaa! Tuntav oli, et tegemist on pikema mangasaagaga millest vaatajad said vaid killukese iseseisva loona mitte töötavat animet. 1,5/5

Kaanepilt ning selline screen lubasid enamat.

Midori-ko

Midori-ko - Keita Kurosaka 2010

Idanaaber on pidevalt maailmarütmist maha jääv, on siis tegu rõivamoe, muusikamaitse või animatsiooniga, ikka on aastatepikkused augud vahel. Ja nüüd vaatasin ma jaapani animet is oma visuaalses küljes meenutas ajast maha jäänud vene animatsiooni, sellist üheksakümnendate keskpaiga kunstilist pliiatsikriipimist paberil mis juba omal ajal tundus igav ning nüüd aastaid hiljem seda enam. Jaapanlased on loonud niivõrd universaalse välise külje anime jaoks, et seda võib peaaegu igas suunas venitada ning igasse vormi voolida ja seetõttu tundub ülimalt võõras, kui keegi nipponist asub tegema stiiliiselt sarnast animatsiooni mis tavaliselt kujutab vene perestroika järgseid olmemuresid või lavastaja sisutut artistlikust.

Animatsiooni visuaalne väljendus oli minu jaoks äärmiselt ebameeldiv ning haigutama ajav. isu koha pealt olen teisel arvamusel, sõnum ei olnud küll väga selgelt välja toodud, kuid piisavalt intrigeeriv. Tegevuskohaks sürrealistlik lähitulevik, toidukriis ning sõõmisharjumused ning nende üllatav muutumine. Selline fantaasiaga mustahuumori lugu, kuid filmi kestvus ning selle välimus rikkusid ära hea stooritellingu. Saad aru mida öelda tahetakse ja see on mõnusalt naljakas ning kurb samaaegselt, kuid minu jaoks väga tüütu vaadata. 2,5/5

Traditsioonilisema OVA-na oleks saanud ühe vinge loo.

Cleopatra : Queen of Sex

Kureopatora - Osamu Tezuka, Eiichi Yamamoto 1970

Aastaid ja aastaid olin ma seda filmi näha tahtnud. Põhimõtteliselt kohe kui mind emme üsast välja suruti, kukkusin ma karjuma, et näidake Osama Tezuka Kleopatrat ja näidake Osama Tezuka Kleopatrat. Keegi muidugi siis seda nutust välja lugeda ei osanud. Kolm aastat hiljem nuiasin vanematelt seda juba selges eesti keeles, paar aastat hiljem küsisin soome keeles, aga mingit vastust ei saanud ikka. Keskooli ajal ei leidnud videokassetti ning ülikooliajal Londonis plaadipoode läbi tuhnides selgus, et isegi nii suures linnas puudub DVD kus oleksid peale filmi kohal ka ingliskeelsed subtriitrid. Hakkasin siis jaapani keelt õppima ning kuna olen selline laisk õpilane, siis alles nüüd, tosin aastat peale DVD soetamist, asusin seda vaatama teades, et mu jaapani keele oskus on lõpuks nii lihvitud, et animest ei jää ükski sõna arusaamatuks.

Aru sain küll kõigest, kuid üks kultuslikumaid animeid osutus hulga nõrgemaks saavutuseks kui kiidukooride kajast järeldada võis. Oli mõnuis vaadata ja oli mitmel juhul väga humoorikas, kuid kõike oleks võinud vähemalt poole rohkem olla ning pean siinkohal silmas ka paljaid tisse, kuigi otseelt sekskomöödiaks oleks linalugu palju pidada. Kleopatra ja Ceasari Rooma saabumise auks peetud paraad oli filmi vaimukaim moment, kuid vaikselt jagus neid teisigi. Üks kaua ihaldatud film taas nähtud, kena töö Trash! 3,5/5

Kleopatra.