Idanaaber on pidevalt maailmarütmist maha jääv, on siis tegu rõivamoe, muusikamaitse või animatsiooniga, ikka on aastatepikkused augud vahel. Ja nüüd vaatasin ma jaapani animet is oma visuaalses küljes meenutas ajast maha jäänud vene animatsiooni, sellist üheksakümnendate keskpaiga kunstilist pliiatsikriipimist paberil mis juba omal ajal tundus igav ning nüüd aastaid hiljem seda enam. Jaapanlased on loonud niivõrd universaalse välise külje anime jaoks, et seda võib peaaegu igas suunas venitada ning igasse vormi voolida ja seetõttu tundub ülimalt võõras, kui keegi nipponist asub tegema stiiliiselt sarnast animatsiooni mis tavaliselt kujutab vene perestroika järgseid olmemuresid või lavastaja sisutut artistlikust.
Animatsiooni visuaalne väljendus oli minu jaoks äärmiselt ebameeldiv ning haigutama ajav. isu koha pealt olen teisel arvamusel, sõnum ei olnud küll väga selgelt välja toodud, kuid piisavalt intrigeeriv. Tegevuskohaks sürrealistlik lähitulevik, toidukriis ning sõõmisharjumused ning nende üllatav muutumine. Selline fantaasiaga mustahuumori lugu, kuid filmi kestvus ning selle välimus rikkusid ära hea stooritellingu. Saad aru mida öelda tahetakse ja see on mõnusalt naljakas ning kurb samaaegselt, kuid minu jaoks väga tüütu vaadata. 2,5/5
Traditsioonilisema OVA-na oleks saanud ühe vinge loo.
No comments:
Post a Comment