The Idiot - Idioot

Idioot - Rainer Sarnet 2011

Hiljuti juhtus selline hirmus asi, et meie majja kolis elama vene rahvusest isik. Ehitati ju nende jaoks suisa vene rahvusele omase arhitektuuriga linnaosa nimega Lasnamäe, aga näe, ei kõlba, ikka trügitakse kesklinnas korterit üürima. Eeldan, et üürima, sest ostmine maksab ja arvatavasti vene rahvusest isikul nii palju raha ei ole, sest neid ju pidevalt töökohtadel diskrimineeritakse, kästakse rääkida eesti keelt ja kui ei räägi, lüüakse minema, parimal juhul makstakse vähem palka. Igal juhul on vene rahvusest isik kohal, kinnisara hind kukkus me majas nii, et kolinat oli kuulda ning enam ei julge isegi lapsi üksinda hoovi peale jätta, järsku tuleb naaber ja deklameerib neile Puškinit ette. Õige eestlane loomulikult vene kultuuri pahet oma hoovile ei lase ja elab tõe järgi, et vaadates vene filme, kuulates vene muusikat ja lugedes vene kirjandust, toetab inimene Putini valitsust ning aktsepteerib eesti okupeerimist. Või mis okupeerimist, vene kultuurist huvitunu ei räägi okupeerimisest, vaid vabastamisest.

Rainer Sarnet ei ole eestlane! Noor putinist võttis ette vene kirjandusklassika, kasutas seal vene nimesid, lasi venekeelset muusikat ning väntas Kremli tellimustööna käesoleva filmi. Tegi seda veel kusjuures nii venepäraselt, et kinos viibinud eestlased lülitasid saalis aeg-ajalt mobiile sisse, et näha kella pealt kas tuleb veel kaua kannatada seda Naši propagandat, nihelesid pinkidel nagu täide rünnaku all GULAG´i hööveldamata narilaudadel ning lobisesid omavahel, et eesti keel ja meel filmi jooksul kaotsi ei läheks.

Aga aitab sellest venelastele nii südamelähedasest satiirist, räägime edasi tõsist juttu. Mulle, kui karastunud filmivaatajale, mõned asjad isegi meeldisid. Näiteks liivale tõmmatud põrandakivide piirjooned, Rogožini urkatätoveeringud ja tulikiri mannekeenida vahel. Ka kirik võttepaigana oli äge, kuid see on kahe otsaga asi, ühtpidi stiilne lüke, teisalt taas massiivsete müüridega kogu filmis toimuvat hoogsust pidurdav. Aga kõige enam meeldisid Tambet Tuisk ja Katariina Unt. Võimsad ja mõjuvad näitlejad, tõelised tulepommid ja tahtesurujad ning ega palju jäänud alla ka Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak ja Ülle Kaljuste.

Peategelase kohta arvas üks filmiteadja, et liiga naiivse välimusega, et ehedalt mõjuda. Minule välimus isegi sobis, kuid mees ise jäi tuhmiks ja tema hingepuhtus aimamatuks, seda veenmisjõudu ei olnud nii, et pigem Mõš kui Lev, kuigi reaalselt peaks roll tasakaalus hoidma nii sisemist kui välist looma. Igal juhul Kasahstani filmikriitik Borat sättis kokku sellise järjekorra, et Tambet Tuisk, Katariina Unt, hobune, koer, prussakas ja siis Risto Kübar. Mina nii karm ei ole, asetaksin hoopis Risto Kübara sinna hobuse ja koera vahele.

Film ise nägi välja selline justkui lavastaksid Peter Greenaway ja Darek Jarman koos Brett Easton Ellise romaani järgi filmi kasutades kerglase komöödia "Don Juan Tallinnas" stilistikat. Teate ju küll neid Jarmani teaterlikke minimalistlikke dekoratsioone ja Greenaway puuviljavaagnaid ning kooripoisse, rääkimata Ellise loodud külmadest tundetutest jätistest kes ostavad - müüvad ja süstivad - joovad. Ja kui ma räägin Ellisest, siis räägin ma ka tema inimeste vahelisest tunnete kriisist, emotsioonitust armastusest kus juhuseks võidab alati süütu armastuse.

Linalugu ei suutnud suuri tundeid kuidagi kohe välja mängida, naised unustati kohati täiesti ja toodi siis taas mängu kui tekkis juba imelik vaakum mida kergelt võib ka homoerootikaks pidada. The Stranglers oli vilets asendaja sellele mida lavastaja ekraanile tuua ei suutnud ja ilma Katariina Unt-Lauk-Tamme isikliku veenva särata, oleks võinud romantilised tunded mehe ja naise vahel filmis üldse märkamatuks jääda. Aglajat mänginud Ragne Veensalu mõjus liiga kohmakalt, et tema hingeelu tõsiselt võtta, kuigi mõistan, et see oli lavastaja poolt meelega valitud kohmakus, et peegeldada noore neiu naiivsust.

"Idioot" käis Koreas Busani Filmifestivalile ning oli kokku monteeritud just seda silmas pidades. Sarnet (või Kissa) olid võtnud korea filmi üldplaani ning Idioodi sellele asetanud, alustades kestvusega mis oma 130 minutiga on täpselt tüüpilise korea kinoloo keskmine pikkus ja lõpetades koreale omase musta huumoriga. Nali oli muidugi hea ja selle tüüpilise korea huumoriga toovad nad peale Pusani isegi kodumaal naeratusi näkku, kuid filmi kestvusega on teised lood, sest ei ole siin ühtegi korea filmide austajat kes iga kord sealset kino vaadates ei mainiks, et võiks vabalt 20 minutit välja lõigata, sest ilma vajaliku cut´ita teos venib ja kannatab intensiivsuse puudumise all. Võib-olla oleks ettenägelik olnud eestlastele lühema lõikega film teha, sest küll need tosin filmist valgustatut endale ka lõikamata versiooni hangivad kui tahtmist on?

Koreas kõlbas selline nagu on, ehk lääne inimese maitse jaoks veniv versioon, eestlastele tehtagu aga mõnus sisutihedust ja läbi selle tegelaste vahelist sünergiat tõstev bladerunnerlik directors cut ning Putinile saatke kogu materjal, eks ta siis ise vaatab mis seal kokku lõikab. Arvatavasti dubleeritud versiooni kus grusiinidest terroristid on süüdi Nastasja Filippovna surmas, Lev Mõškin on Šveitsist saabunud NATO spioon ja Parfjon Rogožin kangelane kes puhastab Venemaa nii lääne jätistest kui kodumaa nafta peal kosunud oligarhidest, unustamata veel tsoonis lihvitud nuga viibutamast ka ajakirjanike suunas. 2,5/5

Väga tubli töö mõlema näitleja poolt! Aplodeerin!

Fotod pärit filmi kodulehelt ja Kino Sõpruse veebilehelt.