Naked Rashomon

Showa onnamichi: Rashomon - Chusei Sone 1972

Ma lihtsalt ei jaksanud lisade hulgas olevat pikka teksti filmi eripärast lõpuni lugeda, uni tikkus silma ning otsustasin nuppudele vajutamisega kõik masinad vaikima sundida eeldusel, et ehk hommikul jätkan kui aega leian. Aga ei leidnud. Seetõttu ei oma ma tarkade kriitikute teavet teose omapära hindamisel ja toetun oma arvamusele mis ütles, et tegu oli üsna keskpärase jaapani draamaga. Ja isegi keskpärasega mõistes kui me tahaks asetada filmi Suehiro Maruo loodud mangade maailma, sest sinna ta sobib nii temaatilise, seksuaalse alatooni kui ajastutausta tõttu. Juttude järgi stiilne, sürrealistlik ja kohati veider, kuid reaalsuses igav sisu, tuim erootika ja lihtsalt läbinämmutatud traagika. 1,5/5

Sugurutsijad hoos.

In Bruges

In Bruges - Martin McDonagh 2008

Eelmisel aastal Indrek Harglaga Estconile sõites kiitis mees filmi ja soovitas kindlasti vaadata. Väitis, et on ise linnas käinud, kõiki kauneid maju ning kanaleid ihusilmaga näinud ja parandas mitmeid kordi vestluse käigus mu hääldust - Brüüüüüüüž, mitte Brügdze, Brüüüüüüüž mitte Brüüge. Paar nädalat hiljem viskasin diski masinasse ( tegu on nn. sleeper hitiga, DVD oli juba paar kuud väljas enne kui teos kinodes võidukäiku alustas ) aga juhtus, et vaatasin vaid boonuste hulgas oleva lühiülevaate linna ajaloost, põhifilm aga jäi segastel asjaoludel puutumata. Eile sai lõpuks läbi vaadatud ja kuna reedel Estconile minek toimub samas küüdis, siis eks tuleb film lahkamisele ka vestluses autojuhiga. Meeldis, kuid taas ootasin väheke enamat ja seda just huumori koha pealt, sest filmi on kiidetud kui suurepärast mustahuumori näidet. Eks paar piinlik-koomi momenti hüppas läbi, kuid lõpuks jäi nalja kohalt kasinaks. Aga need olid mu enese eeldused ning film oli korralik ka ilma ROTFL, LOL ja LMFAO hetkedeta. Selline mõnus väike thriller mille plussid peituvad tagasihoidlikkuses, mõnikord küll läheneti liiga mainstreami äärele, kuid osati siis taas tagasi tõmmata ilma suuri pettumushetki tekitamata. Katile meeldis väga, minu jaoks lihtsalt üks hea film mis kandis vaikselt edasi briti gängsterifilmide ja sealse populaarse krimipulp´i vaimu. 3,5/5

Peter Dinklage ja Jordan Prentice lähebvad mul alati sassi, damn kääbusstaarid!

Tahan!

Demon Within : Gakidama - The Tasty Flesh

Gakidama - Masayoshi Sukita 1985

Sarnaseid kummimonstrumitega horroreid tehti läänemaailmas kaheksakümnendatel üsna rohkesti ja ega muu maailm võinud maha jääda, prooviti igal mandril silikoonvormidesse peletisi valada ning neid tamiili pidi tirides ohvri kohal tantsima panna. Küll aga on jaapanlastel taas sees oma kiiks, selline bizarre moment mida ameerika kontinendil oleks julenud vast ainult Cronenberg kaasa mängida. Peategelasest meesterahvas viljastatakse deemoni poolt ja justkui "sünnitab" monstrumi. Peale jõletise väljasaamist kõhust laseb viimane jalga ning meest hakkab vaevama kummaline isu süüa omaenese kõhus kasvanud deemonit, lausa narkomaanile omane kannibalismihõnguline kirg. Ladna koomiliste momentidega monstrumiõudukas, väheke veidra puudutusega, kuid muidu üsna tava. Kummimonster ise oli üsna räbal loomake, lausa kahju hakkas teisest. Viimane lause googletõlgi järgi kõlab nii : Kummimonster pet itself was quite shabby, and even started the second injury. 3/5

Kartmatu naine pidamas deemonbeebiga surmavõitlust.

Dear Zachary : A Letter to a Son About His Father

Dear Zachary: A Letter to a Son About His Father - Kurt Kuenne 2008

Dear Zachary oli dokumentaalfilm mis üles ehitatud emotsionaalsusele, mingit korralikku dokumentalistikat ja objektiivsust asja kujutamisel siit otsida ei tasu. Film on alul videoalbum lavastaja sõbra pojale, tutvustab hetkel veel imikueas olevale Zachary´le filmilindile võetud isa sõpru ja sugulasi, sest mees ise seda oma pojale teha ei suudaks. Väidetavalt lapse isa mõrvati, kuid juriidiliselt mitte ning siin hüppab sisse filmi esimene ebakõla, mõrvarit koheldakse ja osutatakse mõrvarina, kuigi süüdimõistvat kohtuotsust ei ole toimunud. Tugevalt opositsioonis jänkide endi usuga kohtusüsteemi vankumatusesse aga mõistetav, sest "mõrvar" on kanadalane ja ja kohus oli kanada oma ning naabrite kohtusüsteemi nõrkustele võib häbi tundmata osutada. Paljud filmis seda ebaviisakalt ka teevad ja asja inetu kontrast tuleb eriti selgelt esile lõpplahendust nähes. Teise suurima apsuna võib ette heita segadust, et kellele film lõpuks suunatud on, sest järjest uusi pühendamisi silmas pidades oleks lõppmontaaži ajal pidanud selle järgnevusega arvestama, mitte adresseerima filmi sisu pidevalt kord ühe kord teise inimese suunas, lisaks veel lausa apsakatena mõjuvalt kõnetada aeg-ajalt vaatajat. Minule aga tõi see otsene filmivaataja poole pöördumine silme ette hoopis globaalsed tragöödiad ning pigem eelistasin selle pere juhtumit nende endi vahelise kurbloona, kui küünikuna asetada Zachary massimõrvade ja näljahädade mõõtliistule. See oli küll puhtalt mu enese mõtteuide filmi vaadates. Aga neid möödapanekuid ei pea arvesse võtma, sest ega tegu ole professionaalse lähenemisega, vaid intiimsemat laadi amatöördokfilmiga, tehtud sõbra poolt oma sõbrast ning tänu lavastaja enda meeletormide vahetusele ka sisuvalikus mõistetav. Valu on vaja näidata, pettumust ja viha kuhugi suunata ning seda arvesse võttes aga ei saa logisemist kuidagi ette heita, ei mindud ju Oscareid jahtima, vaid jäädvustati mälestust. Seda tehes oli aga film väga tugeva emotsionaalse laenguga, filmi vaatamisest on nüüd möödas mitu kuud ja kurbuse šokk ei ole siiani vaibunud. 4/5

Zachary vanaema ja vanaisaga.

The IT Crowd - 3. season

The IT Crowd - 3. season - Graham Linehan, Ben Fuller 2008

Mind juba hoiatati ette, et kolmas sesoon on nõrgim, kuid nii nõrka etteastet informatsioonitehnoloogia tiimilt ei oodanud minagi. Esimene hooaeg oli võrratu paljuski The Young Ones sarjast tuntud anarho-huumorile, absurdile kus liigutakse õrnalt üle realistliku võimalikkuse piiri ja tuuakse sisse ootamatuid äkklahendusi. Viimane ( vähemalt siiani ) sesoon aga pakkus kordusi huumori ülesehituse kui ka tegelaskujude (taand)arengu koha pealt. Arvati, et vaimusiredat nalja võib vabalt asendada näiteks kehahuumori ja grimassitamisega, võtad naljaka poosi ja ajad keele suust välja ning kogu IT Crowd´i fänbaas peaks selle peale naerust krampi tõmbuma. Ei ei poisid, nii need asjad ka ei käi. Parem võtku Graham Linehan paar aastat puhkust kuni ideedepagas taas pungil, mitte aga järgigu vanasõna mille järgi tuleb rauda taguda kuni see kuum on ja seda tehes visata vaataja ette pooltoorest kraami. OK vaadata aga elamusest juba üsna kaugel. 2/5

Esimese hooaja menüü pakkus silmarõõmu, sest näitas paariminutilist animeeritud lõiku mis meentas kangesti vanu bitimänge. Teise hooaja streetfighter menüü oli juba vaimuvaesem aga siiski huvitav vaadata ning kolmanda idee juba täiesti põõsas. Allakäik oli mitte ainult sarja sisuline, vaid ka toote "pakendipõhine".

Alice or the Last Escapade

Alice ou la dernière fugue - Claude Chabrol 1977

Taas kord Alice Imedemaal raamatu tõlgendus mis valminud seitsmekümnendatel, ajal mis tundus Lewis Carroll´i ekraniseeringuteks kõige viljakam olevat, sest sai ju siis naiivse fantaasiamaailma eksinud neiu seiklusi tsensorit kartmata, värviküllast artistivisiooni kasutades ja hipiajastu vaataja silmaringiavarusele lootes, asetada igat sorti konteksti, alates psühhedeelsest LSD-animatsioonist, poliitilisest allegooriast ja lõpetades hardcore pornoga. Klassikaline lugu sai mitmeid tõlgendusi ja Claude Chabrol lisas oma kübekese sellesse, tema võttis suunaks meelate stseenidega müstilise põneviku. Prantsuse filmid on mõnda erandit arvesse võtmata minu jaoks igavad ja seda tunnet aitas süvendada ka käesolev kultusteos. Oma ajastu mõttes muidugi uudne lähenemine ühele müsteeriumile, kuid nüüdseks vaataja jaoks juba liigtuttav lahendus mis tundub pigem odava ja lihtsana, kui silmipäraniajavalt geniaalse nükkena. Isiklikult arvan, et teose kultusväärtus seisneb pigem korraliku ingliskeelse VHS ja DVD reliisi puudumisest tekkinud rariteetsuse, kui filmi enese väärtuse taga. Ja Sylvia Kristel´ilt oleks oodanud rohkem erotsi. 2,5/5

Poolakate filmitõlgendus käesoleval postril on enam kui kummaline.

The IT Crowd - 2. season

The IT Crowd - 2. season - Graham Linehan, Ben Fuller 2007

Teise hooaja esimene episood oli nii pagana naljaks, et naersin seinad värisema, aknaklaasid klirisema ja kergitasin lage kuni preili Ines Karu tuli minu uksele vaikust nõudes koputama, mitte vastupidi nagu asi tavaliselt toimub. No nii naljakas, et pane või ajuti DVD pausile kuna vana naer vaja enne uue tulekut välja saada, muidu võib kergelt naeru kätte lämbuda. No nii naljaks oli! Edasi läks aga minu suureks pettumuseks täiesti keskpärasel huumorisoonel, mõnus oli vaadata aga tõeliselt vaputavat naeru enam üles ei tõstnud. Ütleme nii, et esimese sesooni episoodide jagu välja praagitud stseene oli ka kokkuvõttes naljakam kui kogu teine hooaeg peale esimest osa ja omapärase graafiliselt vallatu lahendusega menüü vaheklippidest tuli ka suu seekord puhtaks pühkida. Hea aga keskpäraselt hea. 3/5

American Gothic

American Gothic - Carlos Batts 2005

Carlos Batts´i lavastatud satiir ameerika ühiskonna suhtes, võttes aluseks Grant Wood´i poolt 1930 maalitud kuulsa töö, oli viisakalt öeldes ambitsioonikas. Võib-olla peab ise jänki olema, et seda peent paroodiat tajuda, sest maakera teisel pool kasvanuna jäi kogu ettevõtmine venivalt igavaks videoklippide kogumikuks. Oleks tegu olnud muusikavideote kogumikuga, saaks asjast aru, sest välise külje pealt meenutas kogu lühifilm mõnda gooti-industriali klipikogumikku, isegi segmendid olid nii 3-4 minuti pikkused ja taustaks masinamüra ning elektroheli tootvad bändid. Boonusena veel kolm lühifilmi. Väga underground, selline tüüpiline Nico B. kamba film kus lavastaja teab aga vaataja tihti ei taipa mida talle öelda tahetakse. 1,5/5

Maal ja film.

The IT Crowd - 1. season

The IT Crowd - 1. season - Graham Linehan, Ben Fuller 2006

Täna peale kuue aasta pikkust otsimist leidsin lõpuks netiavarustest Code Industry esimese LP "Method Of Assembly" mp3-e kujul. Kunagi oli see mul helikassetil aga aeg peitis ära ning alles nüüd avanes võimalus peale dekaadipikkust pausi seda Detroiti bändi taas kuulata. Olin sügavalt üllatunud sellest kui hästi sobib nende muusika astmena EBM-i ja acid house´i vahele, just täpselt link body´st teknoni, aastaid varem ei olnud selle kõrvaga osanud seda detroiti saundi kuulatagi. Eile Raamatukoi kodulehel Loomingu Raamatukogu kaheksakümnendate trükke uurides leidsin kõik kolm Aleksandr Zinovjev´i eesti keeles ilmunud romaani ( Ela!, Gorbatšovism ja Katastroika ) üliodava hinnaga müügis olevat ning täna ostma minnes sain veel soodukat. Ja siis lõpuks vaatasin The IT Crowd´i ülinaljaka esimese hooaja ära, no kas saaks veel paremat päeva leiduda. Ah jah, lugesin veel Invisibles´i koomiksi teist trade paperback´i. Super!!! 4,5/5

Aasta tagasi sai Estconi vestlusringis arutatud, et juba kümme aastat käivad ulmesõprade suvelaagris koos vaid samad näod, uusi tulijaid on aastas vaid paar-kolm. Tekkis idee kutsuda sellel aastal kohale rohkem inimesi, panna rõhk noortele, sest teadaolevalt on eestis fantasy ja ulme populaarsust kogunud ning kusagil leidub ju ka asjast huvitunuid. Lubasin minagi aidata üritusele promo teha, seda nii mitmete foorumite, isiklike kontaktide kui blogi kaudu. Ei teagi kuidas see blogipostituse tegemine venis, igaljuhul siin see nüüd on.

Estcon 2009

Toimub 17.–19. juulil 2009 Taevaskoja Salamaa Puhkemajas. Taevaskoja Salamaa Puhkemaja asub Põlvast 8 km Tartu suunas Taevaskoja asula lähedal.

Registreeru!

Kuidas kohale saab?

Tallinna poolt tulijatel tuleks kõigepealt sõita Tartusse. Tartust edasisaamiseks on mitu võimalust.

* Autoga: sõida välja mööda Võru maanteed ja keera Tartust umbes 10 km kaugusel Põlva poole. Edasi sõida muudkui otse sedasama maanteed mööda, kuni jõuad Taevaskoja bussipeatuseni, kust näitab viit vasakule Taevaskoja suunas. Pööra sellele teele ja sõida läbi Taevaskoja asula, poest mööda ja üle raudtee ja siis edasi, kuni jõuad külast läbi. Puhkemaja jääb küla lõppu (peaks olema päris viimane maja) vasakut kätt.
* Rongiga: Taevaskotta viib Tartu-Orava rong, mis väljub Tartust kell 18.14 ja jõuab kohale 19.01. Pilet maksab 23.- Taevaskoja jaamast tuleb kõndida teed mööda vasakule, poest eemale.
* Bussiga: sobib Tartu-Vastse-Kuuste-Põlva liin nr 70, mis väljub Tartu bussijaamast 17.40 ja jõuab Taevaskotta 18.43. Täispilet maksab 33.- Kui buss tuleb suure maantee bussipeatusesse, siis tuleb keerata viida järgi Taevaskoja poole, astuda on umbes 2 km. Kui buss tuleb mööda väiksemaid teid, peatub ta Taevaskoja küla vahel ja siis tuleb kõndida küla lõpu poole, nii et raudtee ja pood jäävad selja taha.Pisut selleaastastest esinejatest. Tekst Jüri Kallas.

Sash Uusjärv räägib uuemast ja väga uuest noorte- ja lastefantasyst... st sellest, mida te kõik sõimate ja mida te üldse lugenud pole.

Veiko Belials kiusab verbaalselt Tamur Kusnetsit tema romaani ja hobide teemadel. See on kindlalt laupäeval.

Kivisildnik räägib kah.

Maniakkide Tänav teeb larpi. Teemaks siis mängu S.T.A.L.K.E.R. postapokalüptiline maailm ja see nn airsoft-larp. Maksimaalne osalejate arv 15.

Ove Hillep võtab kaasa laadungi lauamänge ja on valmis sel teemal juhendama, mängu juhtima ja seletusi jagama. Ove rääkis ka midagi vene kosmonautide teemalisest lauamängust.

Jüri Kallas proovib sel aastal ettekannet mitte teha. Kui muidugi jälle mingit auku ei jää...

Vabarnamees teeb anime-teemalise ettekande mõnest vähemtuntud scifi-animest (80-ndatelt, 90-ndatelt ja 21. sajandist), mille vaatamist ulmesõber kohe kindlasti ei pea kahetsema.

Loomulikult laupäeval ka Stalker ja ühispilt, suuremas (või vähemas ringis arutelu). Kohalolevad autorid ja kirjastajad saavad rääkida, et mis ilmumas jne. Filmiprogramm ja saun kah.

Tegemist on minu lemmiküritusega, tunne on kõigil vaba, täiskasvanud inimesed, piire panna ei ole vajadust. Kui ettekandeid kuulata ei viitsi, siis jooksedki paljalt sauna ja järve vahet, jood hiigelkogustes alkoholi ja arutad raamatutest ning filmidest. Fun ühesõnaga. Olete KÕIK oodatud!

Muretsemiseks ei ole põhjust, tööd tegema ulmelaagris kedagi ei sunnita.

Shamelessly - A She-Hulk Film

Shamelessly - Garrett Gilchrist 2009

Garrett Gilchrist´i vastu on mul sügav respekt. Tegu noore mehega kes otsinud arhiivisügavustest filmimaterjali, et restaureerida animatsioone ning paisanud hiljem kõik enda käe all taas säravaks nühitud teosed vabalt jagatavana netti. Lausa legendaarsed on ta saavutused Star Wars´i fänfilmide lõikamisel ja kanada animaator Richard Williams´i elutöö arhiveerimisel, restaureerimisel ning tutvustamisel. Just väga kaaluka panuse tõttu filmikunsti säilitamise eest ja peidetud pärlite merepõhjast üles toomise tõttu olen mehele lõputult tänulik, sest paar-kolm Orange Cow reliisitud fanedition´it on ka minu riiulis. Viimane Orange Cow DVD oli Garrett Gilchris´i peatselt valmiva koomiksiparoodia eelvaade, sisaldas lõike poolvalmis filmist ning tegi neid näidates pisikest promotööd. No ma ei tea, tundub seekord nii, et kingsepp oleks pidanud jääma oma liistude juurde, tegelema montaaži ja vanade filmide ilukuuriga selle asemel, et ise lavastajatooli istuda. Filmi tutvustavad lõigud olid amatöörlikult igavad ja vaimuvaesed, puudus isegi pisikese indiefilmi sümpaatiat lisav läige. Kas tõesti mõjub kõik see täispika filmi lõplikus versioonis paremini? Kahtlen. Boonuspunnid tulevad lisana kaasas olnud Doctor Who kadunud episoodi animatsioonivormi panemise eest, see vähemalt peegeldas tõelist fänlust. 2/5

Doktor Kes?

Push

Push - Paul McGuigan 2009

Valitud väsinud ööfilmiks, selliseks peale tööpäeva jurtsuks mis peaks piisavalt pinev olema, et mitte diivanil uinuda, kuid samas ka parajalt mage, et mitte mõistusele haiget teha. Perfektne valik! Ja isegi enam, sest uskumatu kui see ka ei tundu, film meeldis mulle. Täna võrdles Eerik Filmiveebist mu hakkivat maitset Armond White´i omaga, et ma pidavat justkui selle mehe kloon olema. Pidin Wikist järele uurima kes peitub nime taga ja selgus, et filmikriitik kes kartmatult põrmustab ja ülistab teoseid hoolimata ümbritsevast "kliimast", no tore!. 3 minutit hiljem lugesin Ninja Roboti Push´i arvustust ning nähes tema antud ehmunud näo pilti mis peaks vist hindeskaalal midagi sinna 2/10 kanti näitama, siis tekkis Armond White´i klooni tunne küll. Kohe peale NR´i arvustuse läbilugemist googeldasin Armond White´i pilti ja jutt kloonist kaotas oma võlu. Küll aga meeldis film ja kohe seletan miks. Koomiksid, koomiksid ja koomiksid. Film oli ääretult koomiksilik ja eriti kohe sarnane Invisebles´i või Desolation Jones´i sisule, ehk on olemas inimesed kellega riik on teinud psühho-meditsiinilisi inimkatseid mille tagajärjel on nad omanud erinevaid paravõimeid. Tänu pärilikkusele on need tihti võimendununa edasi kandunud lastele ja uus generatsioon asub spetsiifilisi mõttejõu omadusi kombineerides võitlusse samalaadi võimeid omavate agentide ja salaagentuuriga kes on nende nn. ristiemaks. Loodud maailm on hea, inimtüübid oma võimetega sobivad kokku ja üldstoori ning kohustuslik spioonifilmile omane kavadusmoment täiesti töökindel. Tegelaskujude taga ujuvad vaikselt pea hoomamatutena väga tumedad lood, igaüks kasutab teist ära ja toimub antikangelaste üpris jõhker fataalne sundkäitumine. Näiteks filmi lõppstseen annab hea tunde sellest, et siin mängus on vaid kiskjad, mis sellest, et mõni neis malbes kestas. Aga otse loomulikult solkisid nad ikka kõik ära. Peategelast mängiv Chris Evans on justkui peegelpoiss mõnest tiiniajakirjast, liiga imal-väeti ja juhm-puine oma rolli jaoks ega mõju kuidagi usutavana. Samuti teen etteheiteid liiga action-küllasele lõpule. Taiplikum käsikirjutaja oleks rusikatele ja automaadikuulidele eelistanud täiusliku parapsühholoogilistest võimetest kokkupandud puzzlet mis kasutanuks ära kõigi eritüüpi "toodete" isikupärast võimu, kuid kahjuks jah, lasti taas vana sissetallatud rada. Ja eks ta väheke liiga särav oli samuti, räpasust ja tahtmatut kaost oleks võinud hulga rohkem olla, sest sedalaadi agentuurid ja nende katsejänesed elavad koomiksilehtedel spermas, veres ning sitas. Tugev põhi, nõrk esitlus, kuid kokkuvõttes hea vaadata. 3,5/5

Viimati kui ma sellest plikatirsust kuulsin, pidi ta tegema rolli noore trailer trash piigana keda isa, onu, vend, naabrimees ja postiljon kordamööda vägistavad. Mis eales sai sellest hillbillie draamast?

Cruise of the Gods

Cruise of the Gods - Declan Lowney 2002

Ikka ja jälle tuleb A Cock and Bull Story meelde kui mõtlen tõeliselt vaimukale ja meelesära pakkuvale komöödiale. Siinses filmis oli koos sama tandem, Rob Brydon ja Steve Coogan ning seoses sellega lootsin teosest sarnast peent huumorit. Meeste varasem koostööprojekt oligi selles mõttes omapärane, et kui nad mõlemad samaaegselt ekraanil viibisid, sai tõesti kvaliteetset ja teravat huumorit nautida, kui aga teed eraldi viisid, muutus ka film jantlikuks meelelahutuseks. Brit-comedy fännidel tasuks aga silm peale visata, on ju Little Britain´i eelne David Walliams kehastamas siin ühte koomilist tegelaskuju ja ka muidu hoiti keskmist inglise naljastandardit. 2,5/5

Steve Coogan ja Rob Brydon.

Tsumugi

Seifuku bisyojo sensei atashi wo daite - Hidekazu Takahara 2004

Teismeline kooliplika otsimas armastust, esimesi tugevaid tundeid, tõelist kirge ning emotsioone jahtides avastamas samuti oma seksuaalsust. Kõik on uus ja huvitav ning seetõttu ei ütle neiu ei ka oma õpetajale, mehele kes elu aeg on naisi ümber sõrme keeranud ja nendega oma tahtmiste saamiseks manipuleerinud. Nüüd aga toimub vastupidine, vanem mees jääb noore neiu naivistliku aususe ja vahetuse lummusesse, see tundubki talle puhas armastus ja midagi sellist olevat mille mees ise juba aastaid tagasi oli minetanud. Tüdrukul on aga juba uued huvid kui õpetaja pakutavat hellust vastu võtta. Sora Aio, no kes siis seda jaapani kaunitari ei tunne! Seekord aga väheke teistlaadsemas rollis kui muidu, XXX asemel erootikasugemetega suhtedraama ja nauding-niutsumise asemel dialoogid. Sai rolli eest käesolevas filmis pinku-kino auhinnagaalal parima uustulnuka tiitli, muutis inimeste arvamust endast kui adult näitlejannast ning avas värava mängufilmide võtteplatsidele. Ega midagi ette heita ei olegi, noore plikuška osa vedas kenasti välja, silmal oli kena vaadata ja ka mõistus jõudis järgi, oli igati usutav kahtlusi ja uudishimu täis noor koolitüdruk. Stooriga ma aga nii rahul ei ole, kuid ega Pink Eiga reliis pettumust selgi korral ei pakkunud. Natuke liiga tuttavliku coming-of-age romantikaloo kannatas välja ja üks moment oli isegi mustahuumori võtmes räige. Hea roosa aga mitte suurepärane ega vapustav. 3/5

Pornonäitlejannast superstaar oli Tsumugi draamarolli mängides 20 aastane ja vast seetõttu ei valmistanud endast paar-kolm aastat noorema kehastamine talle raskusi.

Mõnikord ma kahetsen, et originaal veel vaatamata

Grey Gardens - Michael Sucsy 2009

Hexstatic - Master View

Hexstatic - Master View 2004

Extra Life
Chase Me
Telemetron
L-Virata
Perfect Bird (+Astro Boy Remix)
Salvador
Living Stereo
Distorted Minds
That Track
Toys Are Us
Pulse


Aasta tagasi tegin parmaadiga Balta turul kaupa. Mees müüs Säästumarketist varastatud DVD-d 25 krooniga, kuid mind huvitasid selle reliisiga kaasas olevad 3-D prillid ning seetõttu tegin ettepaneku, et ostan kümne krooni eest ära mis karbi sees on, plaati ega karpi võtmata. Mees kiskus kile maha ja andis mulle Hurda vastu kaks paari puna-sini klaasidega prille, aus kaup, ei kahetsenud kumbki. Aga nüüd kui mul neid tõesti vaja oleks olnud, sest üle poolte Hexstatic´u videotest on ka 3-D versioonis, ei leidnud ma kumbagi prillipaari ja seetõttu tuli pettunult lamedat pilti vaadata. No õnneks olid videod ja muss hea, tuju paranes peatselt.

Black Magic 2 : Revenge of the Zombies

Gou hun jiang tou - Meng Hua Ho 1976

Eks selle teise osaga ole nii nagu on, üheksal juhul kümnest on esimesest filmist ( Black Magic ) kehvem ja käesolev järg paigutus selle luuserüheksa hulka. Alul tundus päris äge tükk tulevat, näidati ajju löödud naela mis zombisid elustab ja musta maagi keldris passivate elavlaipade armeed, kuid peagi film venis ja venis ning õiget loitsu ei paistnud kusagilt, paar korda käiati samad manad maha ning näidati ühtainust posimisnippi mitu korda. Sahmerdamise taustaks näidatav pealiskaudne maagiakasutus mis filmi kulgedes järjest vähenes nii, et lõpukokkupõrge oli täiesti otsese võlukunsti vaba, ilma tegid käsitöö ja sõnumise asemel maagilised esemed ja see oli totaalselt nõrk.

Eagle vs Shark

Eagle vs Shark - Taika Cohen 2007

Ei mäleta kas seda filmi soovitas Soprano või Lauri Jürisoo, igaljuhul on mõlemad poisid The Flight of the Conchords´i fännid ja sellest sarjaga seoses see soovitus mu blogi poole liikuma pandi. Nimelt on NZ/US kultussarja osadest kolmandiku lavastanud käesoleva filmi režissöör, lisaks veel mängib filmis poolt seriaali peaosatäitjatest, ehk Jemaine Clement in person. Rääkimata sellest, et camoe rolle hüppab läbi ning mõlemad jagavad sarnast, õrna absurdivärviga pehmet nalja mille ootamatused, anti-sitcom ülesehitused ning tihti stoilisuse koomilisusele rajatud joke´id, mõjuvad meeletult värskena isegi peale aastatepikkust sarnase nn. indie-huumori nautimist. Uus-Meremaalt tehakse muidugi ainult puhast kulda võiks ju öelda, kuid õigem oleks sõnastus, et sealt tuleb vaid puhast kulda. Tehakse muidugi igat laadi filme, nii häid kui halbu, kuid viimased lihtsalt paratamatule ei jõua teisele poole maakera ja nii võibki ainult njuusiilandi väärtteosega end poputada, lasta heal maitsel hea lasta. Tavaliselt saame sealt kandis just sarnaseid armsaid komöödiaid ja tasemel splätterit aga ka kohalikku koloriiti etnilisi hardcore draamasid. Vaatasin, et sõber Ops oli oma filmipäevikus Movie Madness jõudnud hinde ära panna - täispunktid, skoor mida ta harva lahkel käel jagab. Mina olen väheke tagasihoidlikum, sest kuigi film mulle väga meeldis, oleksin kuidagi-midagi-sedapsi villuke-killuke teravamat torget tahtnud, midagi geniaalselt vaimukat, nalja mis suupärad oigeks kangutab ja need siis krambis tundideks lahti jätab. Aga hea ja väga hea oli ilma megalaksutagi. 4/5

Uus-Meremaa punakaelad.

1942

1942 - Kelvin Tong 2005

Jaapani kuuendas armees teeniv filmikaameraga varustatud sõjaväekroonik ootas rünnakukäsku kui tema rühma keskele langes mürsk. Šokis mees pistis liduma ega peatunud enne kui kohtas teisi endasuguseid, vaenlase ootamatu rünnaku tõttu pea kaotanud ning džunglisse eksinud sõdureid. Koos otsustati hakata Kuala Lumpuri poole teele, sest enne tule alla sattumist oli jaapani armeel plaan selles suunas vallutust jätkata. Teekond aga kujunes keerukaks, raadioside hakkas jupsima ja peagi selgus, et kaardid ning neid ümbritsev loodus ei ole vastavuses, samuti oli viiemehelises grupis üks sõduritest brittide spioon ning põõsastes laulis unerahu häiriv naiskummitus.Tore näha, et ka Singapuris ( film ise oli küll 100% jaapanikeelne ) on valminud üks Teise Maailmasõja aastatesse kantud militaarhorror. Küll mitte millegi erilisega teistest eristuv ega uusi ideid pakkuv, kuid see-eest väga väikese eelarvelise filmina selline tagasihoidlikult kena. Sisult meenutas kangesti Erno Paasilinna 1979 aastal eesti keeleski ilmunud romaani "Kadunud armee", kes lugenud on sai spoileri, kuid lõpp on ikka erinev, olles samas aga filmimaailmas üpris tuntud ja juba üle-ekspluateeritud. Väike müstikafilm sõja ja horrori kastmes, keskpärane, kuid mõnus. 2,5/5

Tom Petty and the Heartbreakers – Playback

Tom Petty and the Heartbreakers – "Playback" 1995

Here Comes My Girl
Refugee
The Waiting
A Woman In Love
Insider
You Got Lucky
Change Of Heart
Don't Come Around Here No More
Jammin' Me
I Won't Back Down
Runnin' Down A Dream
Free Fallin'
A Face In The Crowd
Yer So Bad
Learning To Fly
Into The Great Wide Open
Mary Jane's Last Dance

Tom Petty greatest hits kogumik CD-l mulle kunagi täitsa istus ja seda sai mitmed head korrad masinasse topitud, kuid kahjuks ei saa sama öelda videotekogumiku kohta, arvatavasti oli see esimene ja viimane kord kui plaat keerlemisloa sai. Videod olid lausa üllatavalt lapsikud ning isikupäratud ja seda ei päästnud isegi kohatine nimekate lavastajate töö ja suurte staaride näitlejaks palkamine, Johnny Depp ega Faye Dunaway suutnud keskpärasusest kaugemale murda. Liiga aga ei taha ma teha kogumiku viimasele videole ( Mary Jane’s Last Dance – Keir McFarlane 1995) mis on täiesti klass omaette. Minu jaoks on see laiba mängimine üldse Kim Basinger´i parim roll ja ka video ise suurepärase gothic-comedy maiguga. 16 nõrka ja keskpärast muusikavideot ja üks eredalt särav.

Ilus, lihtsalt imeilus.

Sick : The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist - Kirby Dick 1997

Šokeeriv dokumentaalfilm ja seda tänu kolmele esilekerkivale valumomendile. Esiteks surma filmimine, ehk sureva inimese filmimine ja viimase teadlikkus endast mahajäävast videokuvast mis alles surmajärgselt saab kompaktsuse, viimase mõõtme. Kaamera mis raisakotkana pidevalt su ümber tiirleb oodates lõplikku nõrkemist, et surmajärgselt maiustama hakata. Minu jaoks oleks selline pidev meeldetuletus, et "hakka juba koolma, mis sa siin videolinti raiskad", üpris karm häirija. Teiseks oli mõjuv peategelase Bob Flanagan´i elukaaslase Sheree Rose´i jutust läbikumav kaeb, et peale peale masohistist mehe surma ei ole tal kedagi keelata, käskida ning kiusata ja selle läbi on S/M mängudes domineerimisega harjunud naise jaoks partneri kaotamine justkui topelt raske. Ei lähe ju ainult elupartner vaid ühes ka seksuaalmängude kann ja uut kuulekat orja on hulga raskem leida kui voodipartnerit, viimase võid noppida baarist, kuid HC-sadomaso nõuab ajaga tekkivat klappi ning kokkumängu. Ja viimasena tundus mulle hirmuäratav idee paralleelist Bob´i lapsepõlves kogetud valude ning hilisema masohisti loomuse vahel. Seda küll otseselt vaatajale ei öeldud, kuid mingitlaadi valuarmastuse teema tundus tsüstilist fibroosi põdevate hulgas populaarne olevat. Tõsine dokfilm mis samas pakkus ka koomikat ning ekstreemikõdi. 4/5

Sheree surun umbes 8 sentimeetrise läbimõõduga raudkuuli oma abikaasa tagumikku.

The Animated Heavy Metal Parking Lot

The Animated Heavy Metal Parking Lot - Leslie Supnet 2008

Homage on alati mõnus. Kunagi teismelisena tahtsin näiteks Herman Sergo "Lootsitoa jutud" sci-fi võtmes ümber kirjutada nii, et laevade asemel on kosmoseraketid, kaptenite asemel navigaatorid, madruseid asendavad robotid ning kauged kontinendid ja sadamad on planeedid teistes päikesesüsteemides. Kanada kunstnik Leslie Supnet oli teinud analoogse austusavalduse John Heyn´i ja Jeff Krulik´u legendaarsele ultrakultuslikule lühifilmile Heavy Metal Parking Lot, luueas kogu filmi sisu taaskord, kasutades aga väljendusvormina animatsiooni ja sai sellega väga hästi hakkama. Briljantsuse tajumiseks peab muidugi algmaterjaliga sinasõber olema, sest alles siis avab see minutiline animatsioon oma geniaalsuse austava kopeerijana. 4,5/5
Originaal ja koopia.

The Invisibles : Say You Want a Revolution

Grant Morrison, Phil Jimenez, Steve Yeowell, Jill Thompson - The Invisibles
Vertigo 1999

Tuhat tänu Laulupeole, sest tänu rahvamasside viibimisele Lauluväljakul oli mul tööl nii vaikne, et sai selle ülivõrdlus-kuubis laheda koomiksi rahus läbi lugeda. Elamus on nii võimas, et veel nüüd, tunde hiljem, jookseb mõnujudin läbi ja suunurgad kisub kohe vägisi üles. Invisibles tuli mu ellu võimsa prahmakaga, avas meeled teiste linnade tajumiseks, ajas reisimiseks ning muutis mind nähtamatuks. Enne järgmist dimensioonilendu suitsetan piibutäie sinist hallitust mis on sama kange kraam kui see koomiks. Bless you dear Lauri and bless you Grant Morrison!

Butt Attack Punisher Girl Gautaman R

Dengeki Oshioki Musume Gootaman R : Ai to Kanashimi no Final Battle - Iku Suzuki 1994

Nimest ja paarist meeldivalt pervost momendist hoolimata jäi OVA kahjuks ikka liiga vesiseks. No oli octopussy mis imes pussy´t, ülemõistuse nõme superkangelase kostüüm ja isa kes oma asja tundvalt oma teismelise tütre paljast aanust nii lähedalt uuris, et nina käis kanni vahel ära, kuid lõppkokkuvõttes ikka üks tüütu pullitamine. Sedalaadi maitsepiiridel mängivalt animatsioonilt ootan ma hulga intensiivsemat sekoilemist, valusamat halba ja nunnumat läägemat romantikat. 2/5

Night Skies

Night Skies - Roy Knyrim 2007

Lapsena oli mu tädil nn. UFO-kassetid. Need kujutasid endast väliseestlaste abiga siia okupatsioonis virelevasse Eestisse smuugeldatud helikassette kuhu peale oli loetud seletusi igat sorti lendavate taldrikutega seotud juhtumitest. Oli ka mingi parapsühholoogia kassett, kuid ise armastasin aeg-ajalt ikka UFO-dest rääkivaid linte läbi kuulata, oli kümne aastase poisi jaoks igatpidi põnev teema. Eks sealt jäi see pisik sisse, hiljem lugesin kooperatiivide ajastul ilmuma hakanud müstikalehti ja praeguseks oman umbes kümmet DVD-d temaatiliste dokumentaalkaadrite ning seletustega. Selles UFO hoos sai ka käesolev film vaatamiseks haaratud, sest lause "based on true story" ajas segadusse, lootsin nimelt ühe abduction situatsiooni tõepärast kujutust, analoogset Taken´i seriaalis nähtuga. Pakuti aga hoopistükkis teinislasherit mis asetatud ühe ET-stoori raamidesse. Teost kus esmalt killitud kuttide elukaaslastest kiljuvad näitsikud jooksevad mööda metsi ja kriiskavad toanurkades, samal ajal kui noaga maniakk neid jälitab, ainus vahe oli see, et maniaki asemel olid paar mandlisilmadega halli vesipead, küll aga oli lihuniku tuba, tapatöö lõpp-punkt, täitsa olemas. Halb petukas. Mingil määral põhineski lugu juhtunud intsidentidel, igal juhul loodi 1997 aasta märtsis Arizona taevas nähtud valgussähvatuste ja illumineeritud objektide liikumise uurimiseks eraldi komisjon ning selle töö tulemustest oli isiklikult huvitatud ka osariigi senaator John McCain. Sõjavägi aga keeldus juhtunut arutamast ja asi vaibus. Huvitav oleks muidugi spekuleerida, et kas peale presidendiks saamist oleks mees juhtunud edasi surkinud ja mis oleks võinud siis välja ujuda. 1/5

All ET-s arent nice!

Gran Torino

Gran Torino - Clint Eastwood 2008

Lugesin eile Lauri Jürisoo postitust aasta 2008 lemmikfilmidest ning mõtlesin, et küll on ikka sitt maitse mehel. Minu jaoks on ( eelarvamustega, sest loomulikult on mul suurem osa nimekirja filmidest nägemata ) tegu väga halbade filmidega ja kui siis veel lüüa nimekiri kaheks, et üks on top-filmid ja teised pettumust valmistanud ( Näiteks Space Chimps! Kas terve järjega inimene üldse vaatab sellist teost? ), siis mina ei näe tõesõna mingisugust erinevust, üks saast kõik.Erilise junnina oli aga veel Gran Torino pjedestaalile tõstetud, jutu järgi nii halb, et peaaegu hea. No mõtlesin mina, et arvatavasti on see eriti halb tegelikult super hea, rääkis ju Appaloosa kui super-sita filmi esikoht, et asju tuleb võtta Lauri Jürisoo maitsele vastupidiselt. Seekord oli aga professionaalse filmikriitiku jutt vähemalt selle filmi koha pealt küll täkkes. Gran Torino oli täiesti maitsetu urban-muinasjutt mis proovis end välja mängida nõrgamõistusliku vaataja teadmatusele, pakkudes tuimajudele kümneid kordi läbimängitud dramaatikat, fantaasiamaailma kanduvat "realismi" ning ootuspärast meelehüvangut. Clint Eastwood on vist sama seniilne kui tema poolt filmis mängitud Walt Kowalski, sest kuigi viimane väitis mõistuse selge olevat, andis film siiski vihje vastupidisest. Eastwood proovis teha multikultuuri tutvustavat draamat, mõtlemata tõsiselt järele millist etnilist gruppi ta kasutab, sest päriselu hmongid ei oleks pakkunud filmile lõppu millele kogu stoori point asetati. Paras lastefilm, selline Disney kahekümne esimesel sajandil. 1,5/5

Hmongi rahvusest gängstad.

Sounds Of The Eighties 1

Sounds Of The Eighties (BBC) - Disc 1
Ep. 1

Duration: 28:59
Adam & The Ants - Ant Music (Swap Shop '81) Haircut 100 - Boy Meets Girl (TOTP '81)
Duran Duran - Please Please Tell Me Now (Oxford Road Show 83)
Culture Club - Do You Really Want To Hurt Me? (Late Late Breakfast Show '82)
ABC - Poison Arrow (TOTP '82)
Wham! - Young Guns (TOTP '82)
Frankie Goes To Hollywood - Relax (TOTP '84)
Bananarama - Robert De Niro's Waiting (Russel Harty Show '84)
Kylie Minogue - I Should Be So Lucky (TOTP '88)

Ep. 2

Duration: 29:03
Dexy's Midnight Runners - Geno (TOTP '80)
Eurythmics - Never Gonna Cry Again (OGWT '81)
Spandau Ballet - True (Oxford Rd Show '83)
Phil Collins - One More Night (Wogan '85)
Fine Young Cannibals - Johnny (Come Home) (Wogan '85)
Tears For Fears - Everybody Wants To Rule The World (Kenny Everett Show '85)
Suzanne Vega - Luka (OGWT '86)
Simply Red - Holding Back The Years (OGWT '85)

Ep. 3

Duration: 28:50
Kool & The Gang - Celebration (TOTP '80)
Pointer Sisters - Slow Hand (Russell Harty '81)
Grace Jones - Slave To The Rhythm (Wogan '85)
Cameo - Word Up (TOTP '86)
Bobby Womack - When The Weekend Comes (Ebony '87)
Sade - Smooth Operator (Russell Harty '84)
Alexander O'Neal - Criticize (Behind The Beat '88)
Whitney Houston - I Wanna Dance With Somebody (TOTP '87)

Ep. 4

Duration: 28:02
Depeche Mode - Just Can't Get Enough (Swap Shop '81)
Human League - Love Action (Swap Shop '81)
Yazoo - Only You (Cheggers Plays Pop '82)
Soft Cell - Say Hello, Wave Goodbye (ORS '82)
New Order - Blue Monday (TOTP '83)
Bronski Beat - Smalltown Boy (ORS '84) Pet Shop Boys - Opportunities (OGWT '86) Erasure - Sometimes (No Limits '87)

Ep. 5

Duration: 28:48
Teardrop Explodes - Reward (OGWT '80)
Orange Juice - I Can't Help Myself (OGWT '82)
Robert Wyatt - Ship Building (OGWT '83)
Aztec Camera - Oblivious (OGWT '83)
Billy Bragg - Milkman Of Human Kindness (OGWT '84)
The Fall - Lay Of The Land (OGWT '84)
The Pogues - Streams Of Whiskey (OGWT '86)
Robyn Hitchcock - Brenda's Iron Sledge (OGWT '85)
Style Council - Walls Come Tumbling Down (OGWT '85)Kuna Ops arvas, et peale filmide otsimist mu keldris asuvast varaaidast võiks hetkeks veel tagumiku diivanile asetada ja hinge tõmmata, siis tegin ettepaneku telkust kaheksakümnendate super-bändide loomingust kokkupandud bootleg DVD-d vaadata kus klippe BBC erinevatest telesaadetest. Ops arvas peale paari biisi, et peaks DVD oma töökohas asuvasse jõusaali viima, sest heavy-metal ja sexy-beibe videoid käiavatele musklimeestele kõlbaks vahelduse mõttes ka üks tubli annus camp-maigulist gay-sensibiili ära. Meile ja mulle ( kui Ops juba koju oli läinud), igaljuhul kõlbas.

Bananarama - mmmmmmmmmmmmm....

Armitage III

Armitage III - Hiroyuki Ochi, Yukio Okamoto, Satoshi Saga, Takuya Sato 1994

Seda neljaosalist OVA-t vaadates mõtlesin kogu aeg, et kas ma mitte juba varem näinud ei ole, et kas mitte üks Armitage III filmidest sellest sarjast kokkulõigatud versioon ei juhtu olema. Käis just sõber Ops külas kes Peipsi äärde puhkusele sõites haaras kaasa hulga filme suvilas vaatamiseks ning kuna vaja oli paari nime ka keldrisse tooma minna, siis haarasin üles tulles riiulilt Armitage´i boxi kus mõlemad filmid sees, et toas üle kontrollida. Nagu ikka sai seda kiiremini teha neti kaudu ja Wiki ütles mulle selge sõnaga, et jah Trash, sa oled seda animet varem näinud, sest üheksakümmend minutit kestev esimene film lõigati tõesti 140 minutilisest OVA-sarjast kokku. Taasvaatamisel valdasid mind esmavaatamisega ( ehk esimese filmi vaatamisega ) sarnased tunded. Tegu oli hea cyberpunk ulmega mis veel kenasti joonistatud, kuid hinge polnud sees, sest see oli plehku pannud, et aasta hiljem valminud Kôkaku kidôtai-s end sisse seada. Olid väga vinged cyborgid, ultra-häkkimised ja biotransformatsioonid, kuid kõik jäi lihtsalt kvaliteetse anime tasemele, minu vaimustust aga on samadel teemadel sci-fi´d pakkudes äratanud hoopis hilisemad teosed. 3/5

Kolmanda põlvkonna Armitage.

Franklyn

Franklyn - Gerald McMorrow 2008

Fantaasiamaailma gootiliku välimusega ultra-religioosses suurlinnas nimega Meanwhile City otsib maskis kangelane, ateistist sihikindel eradetektiiv, ohtlikku usuorganisatsiooni juhti, meest kes tema lapsest kliendi mõrvas süüdi on ning seeläbi ka ise surma väärib. Tänapäev Londonis aga üritab isa leida linnas kaduma läinud poega, noor neiu piinavatele lapsepõlvemälestustele väljendusvormi läbi kunsti ning just valulise lahetuse üle elanud noormees neidu keda ta poisikesepõlves tundis ja kellega seostuvad romantilist laadi ulmad. Ulmemailma ja reaalse elu inimsaatused jooksevad filmi lõpus ühte, kuid siin peitubki kogu teose nõrgim hetk, lahend kuidas nöörijupid kokku seotakse ei ole mitte kõige parem ja meenutab pigem sasipundart mis iga hetk taas hargnema võib hakata. Luuakse üsna kaasakiskvad inimsaatused ja pannakse nad thrillerlikku pinevfilmi vormi, kuid lõpus jääb ikka midagi puudu, valmistasid end ette hulga meeliköitvama finaali jaoks, saades aga nükaka nõutust. Põhjuseks lavastaja püüd vaatajale midagi öelda, kanda edasi sõnum lapselikust naivismist ja süütusest, kuid see ei sobi enam tänu filmi enese pidevale muutumisele süngemaks dramaatilisuses kui ka vahedamaks põnevuses. Pigem oleks pidanud valima meeskonna kus ausa lõpuni mängida, kas visuaalselt köitva fantaasiafilmi poolel või siis Londoni traagiliste üksilduste ja haavumista mansas. Hea fantaasia-triller mis magas maha paar kultusfilmiks muutvat momenti. 3/5

Jack the Pumpkinhead in Meanwhile City.

Assault! Jack the Ripper

Bôkô Kirisaki Jakku - Yasuharu Hasebe 1976

Seksi ja vägivalda jaapani moodi ehk impotentsuse ravi läbi mõrvade. Üpris kõrgelt hinnatud roosa film, kuid minu maitse jaoks väheke liiga hillitsetud, sest kuigi valmimisaastal võisid veristamised ja seksikohad veel kedagi šokeerida, siis kolmkümmend aastat hiljem on juba kõike nähtud ja veel kordi brutaalsemalt, tapmismomendid tunduvad nüüd lamedad ja isikupäratud, seks aga selline nagu jaapanis ikka. Samas ma aga mõistan teose võimsust valmimisaastal, oli ju säärane verd ja spermat segav kinotöö ajastu kohta ekstreemne ning jäi kindlasti paljudele eredalt meelde. Mõned sama ajastu filmid eristuvad siiani, käesolev aga on olnud lihtsalt üks teerajajatest mis läbi hilisemate kopeerimiste ei paku suurt midagi. 2,5/5

Rikkalik piknikukorv.

The Smiths - Paseo De Camoens

The Smiths - Paseo De Camoens, Madrid, Spain. 18 May 1985

William It Was Really Nothing
Nowhere Fast
I Want The One I Can't Have
What She Said
How Soon Is Now?
Handsome Devil
That Joke Isn't Funny Anymore
Shakespeare's Sister
Rusholme Ruffians
The Headmaster Ritual
Hand In Glove
Still Ill
Meat Is Murder
Encore:
Heaven Knows I'm Miserable Now
Miserable Lie
Encore 2:
Barbarism Begins At Home
Encore 3:
This Charming Man
You've Got Everything Now

Ja nüüd on pikaks ajaks smithside ja morryseidega rahu majas. Olen viimasel ajal nende loominguid piisavalt nii CD kui DVD-mängijas kerinud ja isegi nii palju, et käesoleval kontserdil nähtav punane kaabu Moz´i peas, ei tekita enam mingisugust elevust.

Babine

Babine - Luc Picard 2008

Kohati olen ikka tõsiselt õnnelik, et joon haruharva, sest filmid mida pohmellivalude leevendamiseks kõrvale panen on tihti nii hellad-kellad, et igal pühapäeval pudeldamisest välja tulles tapaksin end nendega kiiremini kui alkoholi endaga. Seekord siis kanada fantasy-film mida võiks iseloomustada kui punnitatud jõulumuinasjuttu mida kõlbab vaadata teravmeelsetel lastel ja lameda meelega täiskasvanutel. Fantasy peaks ju tegelikult tipp-topp kassiahastuse ja masurabistuse rohi olema aga kahjuks näidati seekord korraliku mõõga ja maagiaseikluse asemel pisikeses külas toimunud pisikest detektiivilugu, kus head inimesed süüdistasid kohalikku mesitillut imbetsilli satanismis, sodoomias ja nekrofiilias ning kõlakate kaudu olevat teda nähtud ka Hitleriga kallistamas. Paar OK! kohta oli. 1,5/5

These Things Take Time

These Things Take Time: The Story Of The Smiths - Granada TV production for ITV 1 2002

Soomes nähtud Morrissey live oli tuim. Bänd astus lavale, mängis oma lood ja taas lavalt maha, ei mingit isikupära ega sarmi, lihtsalt üks linnuke Morrissey´le tuuripäevikusse kirja, et on saanud ära esinetud, papi kätte ja padavai edasi russlandia poole edasi kimatud. Tasapaksua nagu ütles mu tuttav soomlane ja ka kohal viibinud eesti moz-spetsialistid rääkisid keskpärasusest pettumusenoodiga hääles. Positiivsena võiks tuua esile suurema särgivaliku kui oli müügil viimase turnee ajal, kuigi endal jäid rahakotirauad seekord suletuks. Samalaadseks võib pidada ka seda teledokumentaali. Oli justkui The Smiths´i ajalugu aga samas jättis kõik pealiskaudse mulje, oli samuti väheke kohustuslikku laadi ja säratu. Viimane loomulikult Moz´i ja Marr´i puudumise tõttu, sest jahuvad need bassimehed ja trummarid palju tahavad, kui ikka kuningad puuduvad, siis õiget surakat kätte ei saa. Ütleme ise ka, et oli semmoista tasapaksua. 2,5/5

Lucifer : The Divine Comedy

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Dean Ormston - Lucifer #21-28 : The Divine Comedy
Vertigo 2003

Mitte küll nii hea kui eelmine Lucifer aga ikka veel põnev ning hästi seatud sisuga. Tegelaskujud hakkavad nüüdseks juba tuttavaks saama, samuti saab vähehaaval selgemaks kogu Luciferi koomiksi maailm, kuigi seda jagavad veel nii mitmedki teised hitt-lood ning peaks ammu taipama kuidas religioosne ülesehitus seatud on. Ka külalisi hüppab läbi, seekord näiteks isand Morpheuse õde Surm.

The Last Border

The Last Border - Viimeisellä rajalla - Mika Kaurismäki 1993

Eelmisel nädalal püstitasin isikliku filmide mitte-vaatamise rekordi - nädala seitsmest päevast viiel ei vaadanud ma ühtegi filmi. Loomulikult ei ole siin käimas võistlus, et vaja pidevalt vaadata aga eks ma töölt koju tulles või vabal päeval lastevalve järel ikka mõne teose ette võtan, vahel isegi kaks. See, et aga üldse telekat kapist välja ei tõsta on minu puhul küll harukordne juhus mida võin seletada vaid väsimuse ja tüdimusega, kuumade suveilmadega paratamatult käsikäes käivate ilmingutega. Eile Helsingist tulles proovisin siis väheke tasa teha, vaatasin kolm filmi järjest ja esimene neist oli käesolev. Amazon´i filmides tegi džungel Mika Kaurismäki´le suurt tuska, kusagil ei saanud õieti valgustada ning alati jäid puud igal pool ette. Mees otsustas järgmise filmi tundaralagendikel linti võtta, ei ühtegi puud ei seisaks segamas kaamerasilma ega valgustust ja ideega läksid kaasa mitmed, leidus kõvad näitlejad rollidesse ja paksu rahakotiga produtsendid. Juhtus aga nii, et naispeaosatäitja loobus haigestumise tõttu rollist ning tekkinud doominoefektis lagunes kõik koost kuni lõpuks oli rahalist toetust vaid nimeliselt ja näitlejaid ei olnud üldse. Võtete alguseni oli jäänud kaks nädalat. The Last Border on odava välimusega post-apokalüptiline ulmekas, segu kauboifilmidest ja Mad Max´i laines sündinud seiklustest. Ei oskagi arvata mis oleks tehtud suuremate summade ja staaridega, nüüd aga jäi film justkui logisema ega suutnud valida suunda kuhu liikuda, kas pakkuda esialgelt kavandatud põneviku või odava raha eest tehtud samalaadse põneviku paroodiat. Sees oli muidugi Mikale omane indie-hõng ja vennaste K-de huumorimeel, kuid see jäi lõpus ikka ühe halva ja veniva b-actioni varju. Ilus loodus ja paar head nalja, muidu paras tüütus. 2/5

Tegelikult oleks film ostmata jäänud kui ma kogu Mika Kaurismäki Future Filmi uusreliiside sarja ei kollektsioneeriks.

Lost Buildings

Lost Buildings - Chris Ware, Ira Glass 2004

Aastal 2003 intervjueeris Ira Glass Chicago linna kultuuriväärtuste nõunikku Tim Samuelson´i. Jutuks võeti Tim´i lapsepõlv, tema koolipõlvest peale püsinud kiindumus linnaarhitektuuri vastu, esimesed sammud selle säilitamisest ning jäädvustamisest, eriti aga arhitekt Louis Sullivan´i pärandi saatusest. Traagilisest saatusest ja võin käsi südamel vanduda, et veel eile hommikul ei oleks ma uskunud endas leiduvat sümpaatiat hoonete ja nende käekäigu vastu. Tim Samuelson´i jutt aga maalis väga selgelt silme ette nii majade kui inimeste elusid ja paratamatult kiskusid need meenutused mind kaasa. Jutt oli mõlemal mehel ladus, huvitavad olid muinsuskaitsja meenutused kui ka intervjueerija vahesõnad, kuid kahjuks seda keskustelu kunagi This American Life sarjas raadioeetrisse ei lastud. Aasta hiljem lõikas Ira Glass intervjuu lühemaks ning palus koomiksikunstnik Chris Ware´i 22 minutilist helilõiku illustreerima. Igaüks kes on Chris Ware´i loominguga kokku puutunud mõistab, et sellest paremat valikut ei oleks saanud olla, kunstniku ääretult iseloomulik autoristiil on paljuski arhitektuurikeskne, tema koomiksitest võib lehekülgede kaupa järjest leida linnavaateid, hooneid ning nende detaile. Kui nüüd majadest ning nende ehituslikest eripäradest oli vaja joonistusi, siis loomulikult Chris Ware, kes muu. Aga kunstnik ei toonud animatsiooni kaasa mitte ainult oma stiili visuaalse külje, vaid ka humoorika mängulisuse ning tema poolt kokku pandud ( John Kuramoto arvutitöötlus ) DVD menüü peegeldab samuti artistile omast originaalsust, pakub fännile just seda pisikest naudingut mis mehe loomingut mittetundvale märkamata jääb või lihtsalt veider võib tunduda. Suurepärane südamlik raadiosaade mis saanud autoripärase vormi ja kesta. 5/5

Isiklikult soovitan vaadata ära sissejuhatus ja siis valida menuust option nimega Frame Enlagement, ning vaadata film ise selles versioonis.

Cages

Dave McKean - Cages #1-10
Kitchen Sink Press 1998

Kultuslikele koomiksisarjadele ja muusikaalbumitele kaanekujundusi kokku pannud Dave McKean´i autorikoomiks oli kunstnikukeskne. Pean silmas selle all artisti ja looja tööd austav, seda kaksipidi kummardav. Ühtaegu on kõik koomiksi tegelased kunstnikud oma loomeprotsessidega, edukate või siis vähemedukate, igaljuhul originaalsete ideede ja teostustega. Samas on aga ka Dave McKean ise seda koomiksit joonistades, kollaažisättides, fotografeerides ja maalides kunstnik kes vaevleb samade loomekriiside ja särab sarnaste vaimuvälgatuste käes mis tema loodud tegelaskujud, ka tema on artist, looja ning novaator. Ühe loodud koomiksitegelase poolt kirjutatud romaan kandis nime Cages ja nagu McKean´i koomiksis nimega Cages, nii on ka selles 500 lehekülge. Tavaliselt ma väga ambitsioonikatest kunstiprojekt tüüpi koomiksitest lugu ei pea, kuid käesoleva puhul oli see vastupidi. Cages on kaasakiskuv, müstiline ja tume koomiks millele autoristiil annab kõvasti juurde, olles aga samas lugejasõbralik ja mitte liigsesse fantaasialendu kanduv.

Stiilinäiteid koomiksist.

The Importance of Being Morrissey

The Importance of Being Morrissey - Tina Flintoff, Ricky Kelehar 2002

Paar kuud tagasi kutsus sõber Keijo mind Helsingis toimuvale Morrissey kontserdile, ütles pileti üle olevat ja soovitas ära osta. Paar nädalat tagasi läks jutt konkreetsemaks, meie ühine sõber Tuula andis oma pileti ka Keijole ja nüüd meelitati juba tasuta pääsmega ning veelgi ahvatlevamaks muutmise eesmärgil lubati kolmas pilet rahaks teha ja see siis konsal omakorda õllede vastu vahetada. Tänu heldele pakkumisele juhtubki nii, et Morrissey vaatan taaskord Helsingis ära ja Rack Cafes toimuvale live´le jääb minemata. Tegu oli üsna asjaliku teledokumentaaliga mis tutvustas vähekene, just niipalju kui peremees ise lubas, Morrissey´d väljaspool lavaesinemisi. Ega seda muidugi liiga olnud, Steven Patrick esines ka eraelus aga need napid hetked kui ta huulilt tundus siirast juttu tulevat, olid vaatamist väärt. Või mis ma ajan, kogu ta olemus, ehe või siis näideldud, on ju lõppude lõpuks ikka üks ja ainus Morrissey ja igal juhul on kõike tema maagiat edasiandev huvitav vaadata. Häiris natuke dokumentaalis esitatud väide justkui oleksid kõik mehed kes kontserdite ajal lavale Morrssey´d kallistama ronivad ( laulja kontserdid on kurikuulsad lavale trügivate ja staari kallistavate inimeste poolest, mis aastatega on muutunud osaks Morrissey imagest ) pisikestpidi peded, et see toob esile varjatud homoseksualismi heteromeestes. Messisin kohe oma nördimuse Keijole edasi, kes pidas samuti väidet bullshit´iks. Keijo arvas, et tema jookseks ka kohe Kate Bush´i kallistama ja vaevalt see toob esile heteroalge tema gay-olemuses. Vaatasin filmi avi formaadist, kuid meenus lugu kuidas neli-viis aastat agasi hakkasin netist tirima käesolevat dokki custom made DVD-na ja kui 3,5 GB-d kohale oli jõudnud ning plaadile kõrvetatud, selgus masinasse surades, et tegu on hoopis Joe´s Apartment nimelise pornofilmiga. Seekord oli netist leitu õige film ja juba homme näen oma iidolit täiesti 100% reaalsena, arvatavasti paari-kolme meetri kauguselt. Jee!!! 4/5

Moz is da boss!

Wizard's Convention : Japanese Heavy Rock Showcase

Wizard's Convention: Japanese Heavy Rock Showcase 2005

Greenmachine

1. "Black Summer"
2. "Punisher"
3. "Burning Door"
4. "Anima"
5. "Fire Never Ends"
6. "Hammer and Burner"

Eternal Elysium

1. "Twilight High"
2. "Splendid, Selfish Woman"

Church Of Misery

1. "I, Motherfucker"
2. "Soul Discharge"
3. "Red Ripper Blues"
4. "Filth Bitch Boogie"

Boris

1. "Akuma no Uta"
2. "Ibitsu"
3. "Furi"
4. "Dyna-soar"
5. "Death Valley"
6. "Korosu"

Kogumik jaapani raskemat rokki, kitarrisounde desert´i, stoner´i ja doom´i mängumaalt. Parimad olid Eternal Elysium ja Boris, sest nende saund seisis ja saagis, ülejäänud olid rohkem räpast laadi käristajad. Suureks kahjuks tuli ääretult halb kontsertheli, kohati oli vaid lame musamüür millest väga raske oli lugude tõelist sära välja noppida.

Directed by Fangs Anal Satan! OK!!!