Tuesday, September 02, 2014

Oudeis - Desmion


Oudeis - Desmion
Trash Can Dance 2014
TCD54 kassett

A side:

01 Thick Glass 4:34
02 43 4:11
03 Noise In Itself 4:23
04 Triangular 5:08
05 Sound Rehash 3:16
06 Station 5:02
07 Phase 3:44
08 Loss Of Serendipity 3:36
09 GRID 5:19
10 IORITF 2:06

B side:

01 Rund Um 40:47

Kestus 42 + 40 minutit
Tiraaž 36 tk.
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Kunagi rääkis Mihkel Kleis arhitektuursest noise´ist ning se kontseptsioon jäi pähe kummitama, mutanteerudes minu mõtteis kindlasti erinevaks kui stiili tutvustaja silmas pidas. Mina kujutasin ette tühjade ruumide kõla, hävineva maja helisid ning kogu ümbritseva looduse hävitustööd klaasi, terase ning betooni kallal. Oudeis´i materjali kuulates tulid need mõtted taas koheselt esile, isegi nii intensiivselt, et silme ette kerkis konkreetne ehitis. Kaheksakümnendate lõpus hakati Kirovi Kolhoosis haigla ning kohaliku administratiivhoone vahele ehitama hiigelsuurt maja, kuid töö jäi riigikorra muutudes seisma ning kunagisest lootustega arhitektuuriauhindade võitjast sai lagunev kummituslik kõle tondiloss. Oudeis´i muusika tuletas just seda gigantset hoonet meelde ning seetõttu valisin esimeseks träkiks plaadil optimistliku sündiloo mis pärit justkui kerkivaid uusehitisi kujutava sovjetiaegse ringvaatefilmi heliribalt. Vuravad kallurid, rügavad buldoožerid ning kraanat vinnavat betoonblokke päikese piirile. Järgmine pala on neutraalne ja iseloomustab hetke kui töös tehti paus, kuid arvati, et kohe peatselt töö jätkub ning edasi tuleb juba häving mis minu mõtteis kinnitunud maja puhul kestis üle paari aastakümne. Tuul, lumi, vihm. Rooste sööb metalli, jää purustab betooni. Vaikselt, kuid järjekindlalt hoone hävineb, laguneb koost. Just seda laialikukkumist, terase ja kivi mädanemist ma "Desmion´i" kuulates iga pooriga tundsin. Kolm nädalat aega tagasi sõitsin Viimsisse, et samas hüljatud hiigelhoones kassetti reklaamivaid fotosid teha, kuid üllatuseks avastasin, et see maja on juba aasta tagasi lammutatud ning praegu laiub seal kena muruplats. Väga sobilikult on kasseti viimane lugu "IORITF" oma ambientilikkuses just seda peegeldamas.
B poolelt võib leida 40 minutit kestava heliabstraktsiooni, sellise õrnalt mürase ja kolaažliku ambient-kulgemise.Kassetina taaskasutasin BBC kuuldemängude läbipaistva korpusega kassette C86-C90 ning karbina taaskasutatud beežika tooniga TDK karpe. Kassetil on mõlemal pool värviprindis kleebis ning kaaned, kahepoolne värviline digiprint, trükitud 200 grammisele paberile. Tiraaž 36 tükki. Kassetiga ühes tuleb APJ-i CDR plaat, kus Oudeis´i albumi lood boonusena lisatud. Kui oled huvitatud, siis võta ühendust!

Friday, August 29, 2014

Hard to Be a God - Трудно быть богом

Trudno byt bogom - Aleksey German 2013

Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.
Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.
Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.
Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.
Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5

Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.

Thursday, August 21, 2014

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.
12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.
Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.
Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Wednesday, August 06, 2014

Top Boy

Top Boy - Ronan Bennett 2011
Top Boy - 2. season - Ronan Bennett 2013

Kirjutasin Facebooki sellest briti narkoärikate elust rääkivast seriaalist sedasi: "Kellel jäi hinge igatsus The Wire teleseriaali järele, siis brittidel on analoogi pakkuda - Top Boy. Muidugi mitte nii hea kui esimene süstlatäis seda alati on, aga kondivalu leevendab. Esimene sesoon veel natuke lapsik ja melodramaatiline, teine juba külm ning küüniline. PS. Head mussi paksult täis!" Jah, põhimõtteliselt saab nii väheste sõnadega kõik ära rääkida ning kui ma nüüd pikemalt heietada tahaks, siis hakkaksin ennast kordama. Aga siiski, aga siiski...
Kannatage esimene hooaeg ära, ei ole halb, aga leida võib mõningaid lapsikusi, selliseid lihtsaid ilusaid situatsioone mis lausa ootavad, et lavastaja neid kasutaks ning lavastaja/stsenarist teebki seda. Teise hooaja puhul on asi hulga karmim ja nunnutavat halastust ei pakuta. Mul on tunne, et seriaali loojad võtsid esimese hooaja kohta käinud kriitikat kuulda ning tegid minu maitse (ja kindlasti paljude teiste) järgi ümberkorraldusi, viies esimese sesooni peategelased kõrvalrollidesse ning tuues enam prožektorite ette neid ägedaid tüüpe (näiteks julmkoomiline Vincent), kes esimeses vaid hetkeks oma isikupära demonstreerida said. Stsenarist rääkis lisades, et kui realistlikult ta püüdis kõike teha, intervjueeris diilereid ja hängis nurkadel, aga esimene sesoon jättis ikka väikese muige sedalaadi jutu peale sisse. Teine äga ruulis jõuga, kuid õige naudingu saamiseks tuleb ikka mõlemaga tutvust teha. 8/10

Elamubloki boss oma adjudandiga.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.
Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.
Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

Sunday, August 03, 2014

Oy Alfred A Palmberg Ab 100 vuotta


Antti Tuuri - Oy Alfred A Palmberg Ab 100 vuotta
Alfred A Palmberg 2007

Diehard Antti Tuuri fännina mina muidugi lugesin. Kirjanikuhärra eessõnas kenasti mainib, et soome vanima ehitusfirma ajalugu kirjutada oli tal väga põnev, kuid tekstist seda küll kusagilt ei paista, vaid hoopis jääb tunne justkui ühest haltuuraotsast. Pakuti raha ja sai tehtud. Tuuri on analoogseid asju, ehk soome ettevõtete ajalugu, varemgi kirjutanud ja alati talle omast huumorit sisse põiminud, leidnud lugejat köitvaid momente ning kasutanud teksti mängulisust, seekord aga väga kuiv ladumine. Nii nagu ehitusfirma töölised ladusid tellis-tellise järel müüre, nii võtab ka Tuuri kivi kivi haaval ette ehitusgigandi läbikäidud aastad. Müür sirge ja tugev küll, kuid hallikalt igav ja isikupäratu. Ainuke hea asi kogu selle teose juures on materiaalset laadi. Nimelt maksab raamat antikvariaatides üsna krõbedat hinda, kuid minu koju jõudis see vaid 8 euro eest. Siis umbes neljandik-viiendik nn. turuhinnast. Ettevõtte oma kulude ja kirjadega välja antud, ametlikult poelettidele ei jõudnud.

80 Hussars

80 huszár - Sándor Sára 1978

1848. Poolas resideeruv ungarlastest koosnev husaarikompanii ei ole 10 aastat kodumaa pinnal käinud, kuid nüüd liiguvad jutud austerlaste vastu toimuvast vabadusvõitlusest ning kõigi meeled on pööratud isamaa suunas. Ohvitserid on vaoshoitumad, reamehed aga lausa keevad vihast. Kui husaarid saadetakse poolakatest iseseisvust nõudvaid üliõpilasi vagivallaga maha suruma, otsustab valdav enamust neist deserteeruda ning kodumaale naasta. Pantvangidena võetakse kaasa ohvitserid, aga eks ole nemadki korralikud madjarid ning peagi liigub kergrelvastatud ratsaväekolonn ühtsena Ungari suunas, jälitamas ja varitsemas neid keisririigile truud väeosad.
Ungarlaste jaoks väga tugeva märgilise tähtsusega ajaloosündmus. Isamaaarmastus ja traagika, sõjaväeline distsipliin ning eneseületused sellest lahti murdmisel. Filmina vast mitte kõige põnevam ega paremini pildile saadud, aga ikka hea vaadata ju vihmast läbi ligunenud korisevate kohtudega husaarimundris mehi oma väsinud hobustel. Põgenemine, ajutised kokkupõrked. Iha minna ja aidata oma kodumaad luua. Ungarlastele kindlasti kohustuslik ning kooliprogrammis, kuid ajalooliste filmide austajatelegi soovitatav. 3,5/5

Metalhead

Málmhaus - Ragnar Bragason 2013

Noor tüdruk näeb pealt oma paar aastat vanema venna õnnetussurma ning hakkab ennast juhtunus süüdistama. Võtab üle venna huvi heavy metali vastu, asub näppima venna elektrikitarri ning kui Iron Maideni asemel teeb ilma juba Slayer, on neiuks sirgunud tüdruk läbi ja lõhki headbanger. Küla ainuke sellina. Seetõttu ei leia ta kedagi kellega oma metali huvi jagada, ei kedagi kellega koos mussi kuulata või raskete riffide üle arutada. Depressioon, alkoholism. Purjus peaga varastatakse naabri traktor, külasimmanil minnakse kaklema ning voodisse ronitakse esimese lahkelt vaatava noormehega. Ei ole neiul oma kohta elus, kuni teleuudistes näidatakse kurje mehi, kes Norras on kiriku maha põletanud. Black metal on sellega Islandi maakolkasse jõudnud.

Minu poolest oleks võinud sellega kinoloo lõpetada, sest edasi näidati vaid kena tillutamist kus kõik tegelased saavad lõpuks oma hingehaavad parandatud ning elavad õnnelikult oma elu lõpuni. Black metal jõudis Islandile küll, aga sellega kaasnev nihilism ja Norrasse, sest film püüdis käia vaatajasõbralikumat teed, andis selgeid kenasid vastuseid ühele ja teisele ning lõpuks justkui midagi ei toimunudki. Ei midagi määrivat, ega purustavat. Seetõttu võib filmi poster olla natuke väärale teele juhtiv, tegu lõpuks ikka ühe armsa islandi koguperefilmiga. 2,5/5


Kõigepealt saab poeg surma ja siis muutub tütar imelikuks.

Monday, July 21, 2014

Wolfenstein: The New Order

Alternatiivne ajalugu. Reichi unistuse kokku langemise asemel saavutavad natsid uudse tehnoloogia abil ülekaaluka võidu. Vana hea Willy Blazkowicz taastub peavigastusest ja toibub alles aastal 1960. Selle aja peale on natsid terve maailma oma valdusesse saanud. Peategelane ärkab justnagu halvast unenäost ja lõikab esimesel haakristipoisil kõri läbi. Siis kordab sedasama tegevust paarsada korda. Lugu viib mängija läbi ligemale 16 peatüki, s.h klassikalised kindlused, aga ka ulmelisemad allveelaevad, laborid ja nii edasi.

Uus Wolfenstein tuli väga meeldiva üllatusena. Lugu ei sunni just auhindu jagama - ja tegelasedki on pigem lihtsad. Kuid see kõik toimib. Mäng ei võta endid liiga tõsiselt ega ürita mingit pidi oma varjust kaugemale hüpata. Kes tahab, see leiab siis kombeka tulistamise päris mitme kelmika vimkaga. Relvastus on vaheldusrikas ja mängu ehitatud rollimänguline oskuste skeem tunnustab ühe või teise stiili järgimist. Verd valatakse ämbrite kaupa. Igati soovitatud.

Thursday, July 17, 2014

EDASI - Imaginary Grotto Hidden Under Mould


EDASI - Imaginary Grotto Hidden Under Mould
Trash Can Dance 2014
TCD58 kassett

A:

1. Hidden Under Mould
2. Sie Geburt Der Tragödie...
3. Owl Factoy

B:

1. Imaginary Grotto
2. Collector's Commemoration
3. Rewalia Revisited
4. Cider Labyrinth
5. Formal Ceremony

Kestus 19:48 + 20:06 minutit
Tiraaž 30 tk.
Hind 4 eurot (ostes ühes "Orphaned Demon Follow Your Destiny" kassetiga kokku 7 eurot)
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Paar aastat tagasi leidis Mihkel Kleis, et mõned tema lood muutuvad liiga erinevaks EDASI loomingust ning võttis enesele teise aliase Ratkiller. Oli seal ju isegi väikest segadust kui EDASI nime all ilmunud ultralimiteeritud kassett ilmus CDR-i kujul juba Ratkilleri nime all ning Ratkilleri lugu sai YouTUbe´is EDASI märgistuse. Käesolevale kogumikule sattunud lood on just sedalaadi kõlapildiga - EDASI küljelt kaldu Ratkilleri suunas. Blackened psychedelia liigub weird house´i poole, sekka natuke müra ning rock´n´rollist heli. Artist ise aga viskas hooletult, et need käesoleval kassetil on minu ambienti lood. Kogumiku mitmed träkid on saanud enne kassetile panemist väheke makeup´i peale, natuke ümbertöötlust, natuke lõikamist. Minu jaoks samavõrra tähtsad kui sõsarkassetil "Orphaned Demon Follow Your Destiny" olevad palad, kordi kuulatud ja kordi neisse armutud.

Kassett on roosa C40 mustvalge kleebisega. Karp on roosa ning mustvalge digitrükiga roosat värvi vahelehe paber on 200 grammine pastellipaber. Print on vahelehe mõlemal küljel. Tegemist on paarilisega oranžile "Orphaned Demon Follow Your Destiny" kassetile.

EDASI - Orphaned Demon Follow Your Destiny


EDASI - Orphaned Demon Follow Your Destiny
Trash Can Dance 2014
TCD57 kassett

A:

1. Intro
2. Heathen Toad
3. Orphaned Demon
4. Weapons of Reconstruction
5. Follow Your Destiny

B:

1. Wilde Jagd
2. Beginning Of The Heart Attack
3. Les Miserables Fanfare
4. Grey Clounds
5. Werewolf Initiation
6. Outro

Kestus 24:09 + 24:01 minutit
Tiraaž 50 tk.
Hind 4 eurot (ostes ühes "Imaginary Grotto Hidden Under Mould" kassetiga kokku 7 eurot)
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

EDASI on niivõrd viljakas artist, et iga uue reliisi jaoks salvestab niinimetatud sessiooni käigus eraldi uue muusika. Aga loob ka vahepeal ning siis jäävad mõned träkid pilla-palla, satuvad Soundcloudi või YouTube´i või lihtsalt arvuti kõvakettale. Käesolevale kogumikule ongi välja nopitud sedalaadi muusikapalad, millest vanimad puudutavad kolm ja pool aastat tagasi ilmunud "Night At The Museum" ja "White Tie Black Noise" kogumikalbumite ääri, uuemad on paari aasta tagusest ajast, perioodist mil EDASI BM-noise transformeerus tumendatud psühhedeeliaks (blackened psychedelia nagu artist ise seda nimetas). Siinsel laokil olnud palade kogumikul on tunda black metali mõjutusi, on noise, aga samuti ka õõvastavat progelikku psühhedeeliat nii, et minu kõrva jaoks keeras EDASI justkui otsa ringi ning naases tagasi Luarvik Luarviku "Passioon & Fuuga" aega. Minu jaoks isiklikult on need EDASI ulapeale jäänud lood ühed lemmikumad ja kuigi ma väidan, et iga uue reliisiga muutub EDASI üha paremaks, on need mul just eriti südame küljes. Seda enam, et träkk "Wilde Jagd" on mu absoluutne lemmiklugu EDASI loomingust.


Meediana on kasutatud oranži korpusega C50 kassetti, millel mustvalge kleebis. Karp standartne läbipaistev. Vaheleht spetsiaalsel 200 grammisel oranžil pastellipaberil, mille mõlemal küljel mustvalge digiprint. Kasseti vahelehele on löödud augurauaga südamekujuline auk. Tegemist on paarilisega roosale "Imaginary Grotto Hidden Under Mould" kassetile.