The White Dragon

Fei hap siu baak lung - Wilson Yip 2004

Aastal 2004 kui Valge Draakon ilmus, oli mul peal selline wuxia nälg, et käesolev film isegi meeldis. Ja mitte ainult. Soovitasin seda isegi ühele sõbrale. Nädal tagasi keldrit kraamides jäi näppu ning otsustasin üle vaadata, näha kas nüüd žanriteadlikumana ma ka seda traadiromanssi nii kõrgelt hindan. Ei. Filmis olid küll mõned tõeliselt rumalad naljapärlid ning väga armas romantiline suhe, kuid võitlusstseenid olid nii nigelad ja lühikesed, et lausa häbi kõrvutada varasemate klassikutega samast sortimendist. Mõistan filmi noortepäraseid nalju ja võimalikult popi vormi, kuid nii nagu teismelised vaimustuvad filmi neile mõistetavast huumorist, peaksid nad ka ootama kõva andmist rusikate ning mõõkadega, on ju ka see madistamine noortele nii hingelähedane. Nüüd aga nii, et korralik nali ja aus romantika aga wuxiat ennast justkui polnudki ja see mis oli, näidati filmi esimese kümne minuti jooksul bambusalus toimunud kokkupõrke käigus ära. 2/5

Muscle

Kurutta Butokai - Hisayasu Sato 1989

Jaapani tuntuim gay-film. Vähemalt on minule selline tunne jäänud, sest pealkiri Muscle on kõlanud nii siit kui sealt, samas kui ühtegi teist sealset meestevahelisest kiindumusest rääkivat linalugu ei turgata hetkel küll pähe. Eks neid muidugi ole, japsid ju kõik ühed pervod (no offence, te ausad gaynoored!) , seksitakse seal ju mitte vaid laste ja loomadega, vaid ka linnurahvas ja mereelanikud on oma kuuesentimeetrise koini kätte saanud. Võib-olla on see homoteema sealsetes filmides kogu aeg nii läsna, et enam oska tähelegi panna? Näiteks Taboo on minu jaoks ikka rohkem samuraifilm ja Boiling Point krimifilm, kuigi mõlemas keeratakse noored kaunid mehed kõhuli.Muscle on aga puhas gay-film, kahtlusi siin ei jää. Stoori räägib kahest armastajast kelle vägivallamaiguline suhe päädib katana abil otsast raiutud käega. Nii nagu käsi hakkab otsima oma omanikku asub veretöö kordasaatja, jahenemata kirest innustatuna, selgitam mis juhtus tema ühekäelise armukesega ning kas tal oleks võimalus meest leides taaskord ta embusesse jääda. Sant leitakse üles ja finaal on isegi väheke pettumust valmistavalt jaapanipärane. Tean, tean! Ei tohi öelda jaapanipärane sealse filmikunsti kohta, sest nemad taaskasutavad ka teisi ideid, kuid mingi piirkast oleks seal justkui olemas, kuhu igasugust veidrust ja kaosepärasust loobitud on. Ootasin rohkem EBM-i, kuid sain korraliku pasoliinika. 4/5

Pool pudelit viskit ja poistel kohe tants lahti.

Imandra Lake - Seesamseesam

Imandra Lake - Seesamseesam
Seksound 2010

01. Öö Laul
02. Liugle Liugle
03. Ilus Aeg
04. Majades
05. Vajun
06. Ole Mu Laev
07. Külm
08. Puhangus
09. Seesam
10. Rabajärv
11. Igane

Kohalik autoriteetne muusikakriitik väitis paar päeva tagasi, et tänasel päeval on kõige moodsam "lekitada" plaat paarile tuntud ja usaldusväärsele blogijale, kes esimesena panevad lumepalli veerema ning alles siis haarab sõnasabast kinni trüki ja muu meedia. Minu blogi tuntuse üle võib muidugi vaielda, kuid usaldusväärsus ja kindlus selles, et ma Imandra Lake´i debüüti kiitma hakkan, oli Rein Fuksil teada juba aegu ning eks seetõttu ta mulle Uue Maailma(korra) Festivalil plaadi pihku pistiski, tundis va rebane, et hakkan meelitama. Tegelikult olin mp3 kujul plaati varemgi kuulanud ja juba paar kuud tagasi oma positiivsed arvamused kujundanud. Või astume veel ajas tagasi. Juba Eesti Popsi plaadilt torkas Imandra Lake oma looga "Ilus aeg" silma ning leidis mu arvustuses ka eraldi äramärkimist. Kohalik ja Kohatu kolmandal kogumikul olev heroiinihümn "Vajun" aga muutus hetkega mu aasta 2010 kodumaiseks lemmiklooks ning pani tõsiselt igatsema bändi kauamängiva järele. Tee võrratu albumini oli heade tutvustustega kenasti sillutatud.Ütleme siis kohe ära plaadi ainsa miinuse ning selleks oli fakt, et ootuste vastaselt paremat lugu, kui varem avalikkuse ette lastud "Vajun", siit ei leidnud. Kohe kandadele astub küll "Seesam", kuid nii tumedat ja sügavat põhja nagu "Vajun", see träkk ei kraabi. Aga ega samas ole ühtegi halba lugu ka, kõik ühterodu ja pea samas taktis hoiavad ülal helidevoogamist, lihtsat, kuid hulgapakkuvat ilusat muusikat. Isegi Johansonide moosekandiperekonna "Külm" sobitub sarnaselt muude lugude vahele ja kõlab Fuksi seades hulga paremini, luues mulje justkui stereopildist kus ühed asjad on kaugemal ja teised lähemal. Selline Imandra Lake teeb Johansone 3D-s, iga heli eraldi ja vokaal, kõik on üksteisest vahemaa taga, mõned lähemal, teised ruumilistena taamal, täites läbi sedalaadi paigutuse loo hulga tihkema helimassiga kui nii habras ülesehitus muidu pakuks.
Helimass on üldse Imandra Lake´i puhul mind paeluv omadus. On muidugi lugusid mis kvalifitseeruksid niinimetatud rõõsapõsepopi alla, selliseid tiltsu-liltsutamisi ja kergeid nootide võtmisi. Valdav osa aga kannab enda all ohtliku, hirmuäratava ja hukatuslikuna mõjuvaid soundivooge mis tekitavad maagilise õhuväreluse mida võib tajuda suveööudus kõndides, kui piirid dimensioonide vahel ähmastuvad ja iga hetk on tunne, et udu hajudes leiad end lõplikult teise maailma kadununa. See lugude põhjas voogav mürale lähenev sound tuletaks nagu ühtaegu meelde kõike kaunist mis kunagi käest libisenud, lõppematut kaibumist selle järele, püüdu haarata asju mis ammu põrmus. Need tumedad depressioonini küündivad nostalgiatoonid teevad plaadist hulga tõsisema töö kui seda Seksoundi kitarri ja sündinäppijatelt oodata võiks. Naiste õrnale ilumuusikale lisaks pakub Imandra Lake midagi sumust, ebamaiselt tumedat, jättes viimase puhul kogu sellest heliudust läbiminekul hulgaliselt avastamisrõõmu, kõike piirides mida pakub kuulaja isikliku fantaasia avarus. Minule rääkis plaat üsna süngeid muinaslugusid ammu kaotatud hiilgusest ja õnnest.

Pildid pärit bändi FaceBook´i lehelt.

The Naked Monster

The Naked Monster - Wayne Berwick, Ted Newsom 2005

Soe austusavaldus viiekümnendate-kuuekümnendate drive-in b-kinole, selle aja kino-leiutistele, odavatele õudusfilmidele ning neis mängivatele näitlejatele. Alul kummardatakse sügavalt kõigi nende juustuste filmide poole kus möllasid godzillad, vampiirid, ufonaudid, dinosaurused, hiidämblikud, kummitused, zombied ning monstrumid mustast laguunist ja siis alustatakse oma looga, mis samuti samasse aukku, ehk siis meelega amatöörlikult tehtud koletisefilm kus seekord ohustas planeeti Maa iidne Monsterosaurus, jõletis keda üks teadlane pidas väljasurnuks juba... 47 aastat tagasi. Mitmeti vapustav töö. Esmalt muidugi mõnus fiil mis saavutati segades tänapäeval filmitud lõike arhiivi ning vanade õudukate omadega, hulgaliselt montaaži kus minuti jooksul võib näha kaadreid tosinast erinevast linaloost. Kusjuures samas oli ka aastal 2004 filmitu nii pleekinud ja kulunud koloriidis, et pidasin vaatamise ajal seda filmi kakskümmend aastat nooremaks, nii kaheksakümnendate alul filmitud paroodiaks. Sellisele veendumusele lisas raskust fakt, et tegijad olid saanud paarikümne omal ajal koletisefilmides ilma teinud nöäitlejat väikest rolli mängima, peaossa aga suisa Kenneth Tobey, mehe kes võitles jääjaamas olendiga teisest ilmast. Lõpuks sisaldas film veel ka ülihäid sõnademänge, selliseid möödarääkimistel põhinevaid nalju ( look, there are those big cars with cannons! - tanks? - you welcome!) mis mind alati on naerutanud. Hea komöödia mis valminud armastusest vanade monstrumifilmide vastu, õnnestunud homaga. 4/5

Monsterosaurus on kõva pähkel, teda tappa ei olegi nii kerge kui kümmekond juhtivat teadlast arvas.

Wax Trax! Records: The First 13 Years. Black Box (A Video Retrospective) Vol 1

Wax Trax! Records: The First 13 Years. Black Box (A Video Retrospective) Vol 1 1994

1. KMFDM - Money 3:43
2. KMFDM - Vogue 3:45
3. Sister Machine Gun - Not My God 3:45
4. Lead Into Gold - Faster Than Light 5:40
5. Laibach - Geburt Einer Nation 4:18
6. Meat Beat Manifesto - I Got The Fear 5:38
7. Clock DVA - The Hacker 3:53
8. Front Line Assembly - Virus 4:27
9. Revolting Cocks - Attack Ships On Fire (Live) 7:43
10. Foetus - Butterfly Potion 3:45
11. Coil - Windowpane 5:45
12. Psychic TV - I.C. Water 5:23
13. Braindead Sound Machine - Walkin' After Midnight 3:25
14. My Life With The Thrill Kill Kult - Sex On Wheelz 3:18
15. Greater Than One - I Don't Need God 5:07
16. Ajax - Mind The Gap 6:11
17. Suicide - Dominic Christ 6:34

Kunagi sai vaadatud teist, nüüd siis esimest osa plaadifirma Wax Trax! videote paremikust. USA tüüpide jaoks on need bändid kõik jõle tähtsad olnud, mina võtan oma lemmikuid valikuliselt ning näiteks alles nüüd viimase nädala jooksul olen hakanud Revolting Cocks´ile tõsisemat tähelepanu pöörama. Kogumikult olid parimad vana vabna hea Front Line Assembly "Virus" ja esmakuuldud Meat Beat Manifesto "I Got The Fear", aga kiitust jagaksin kõigile kogumiku teise poole elektroonikabändidele.

Tales Of The Old Piano

Antonio Vivaldi - Oksana Cherkasova 2007
Ludwig van Beethoven - Vladimir Petkevich 2007

Kaks animatsiooni mis peaksid lastele õpetama kuulsate heliloojate elust olid piisavalt huvitava jutu ning kauni pildiga nii, et ei põlanud minagi pilku peale panemast. Vene autorianimatsioon suudab siiani oma õrnuse ja kergusega mind meelitada, ka seekord jäin lummatult pilti vaatama, sest sedalaadi udupeente joontega ja pastelsete ujuvate tustatega lühinatsioon sisaldab siiani minu jaoks ilu ja puhtust. Kui nüüd veel lisada kaunile pildile teaberikas tekst ajaloolistest isikutest, siis võibki nende mõlema veerandtunnise multifilmiga väga rahule jääda. Meeldisid. 4/5

Chronically Unfeasible

Cronicamente Inviável - Sergio Bianchi 2000

Sergio Bianchi filmist What is it Worth? olin ma kohe täitsa vaimustuses, mehe varasem töö aga jättis lihtsalt hea kinotöö. Chronically Unfeasible oli tegelikult hulga informatsioonirikkam ning näitas laiemat läbilõiget Brasiilia probleemidest, kuid temas puudus nii filigraanne musta huumoriga lähenemine kui seda oli viis aastat hiljem valminud linaloos. Film lihtsalt tutvustas, jättes teravamad torked tegemata, justkui kompas alles maad, uuris pinda millele hilisemaid suurepäraseid viiteid ehitama hakata. Film koosnes episoodidest peategelaste elus. Iga tegelane püüdis oma jõudu ja nõu ära kasutades elus paremini hakkama saada, kuid tihtilugu põrkasin need püüdlused vastu müüri mis koosnes vaesusest, kuritegevusest ja korruptsioonist. Teaberikas ja värvikas, kuid oma sotsiaalkriitilisuses mitte kõige paremini välja mängitud. Kahe nästud linaloo põhjal aga on Sergio Bianchi hetkel mu lemmiklavastaja Brasiiliast ning teiste tema filmidega tutvumise nimel olen valmis isegi avisid otsima asuma. 4/5

Brasiilia.

Jonah Hex : Two Gun Mojo

Joe R. Lansdale, Timothy Truman, Sam Glanzman - Two Gun Mojo #1-5
DC / Vertigo 1994

Two Gun Mojo on ja jääb mu lemmikuks. Esmakordselt lugesin seda poolikuna, ehk soomes välja lastud koomiksina kus ühtede kaante vahel osad 3-5. Hiljem ostis Lauri vihikud ja siis sai ka esimesed kaks läbi uuritud, kusjuures selgus, et põhiloo aineses need nii tähtsad ei olnudki. Nüüd kolmas kord lugesin ühtse trade paperbackina ja eks niimoodi ole ikka kõige parem. Two Gun Mojo pani aluse uuele Jonah Hex´i vaimustusele maailmas ning kuna praegu on mul just käsil vanad seitsmekümnendate Hex´i seiklused, siis võib isegi öelda, et Two Gun Mojo seisab ka joonistamisstiililt kahe aja, vana klassikalise koomiksi ning uuema kunstnikupärase käetöö vahel. Sisult oli aga see koomiks üsna erinev tavalisest Hex´ist, sest siin ainsana ( kui nüüd El Diablo moondumisi mitte arvesse võtta) puutub ta kokku üleloomulike jõududega, musta maagia ja voodoo abil elluäratatud laipadega. Põnev, sisutihe ning mõnusalt karedalt joonistatud. Parim Hex siiani.

Drugstore Cowboy

Drugstore Cowboy - Gus Van Sant 1989

Apteegikauboi on küll aasta-aastalt järjest paremaks läinud. Noorena kinos vaadates tundus lihtsalt laheda filmina, kahekümnendate alguses huvits mind asja juures kogu see narkoteema ja muud asjad jäid justkui varju. Nüüd peale tosinat aastat taas vaadates meeldisid mulle aga hoopis hullupööra rõivad, kogu narkarikamba ebauskumiste ja salakommete karnevaal ning vanahärra William S. Burroughs´i juttud inimõuste teemadel. Ja ega mul varem olnud silmagi kirjanikku märgata, nagu jäid varem mu silme eest varjatuks ka Heather Graham´i ja Max Perlich´i mõnusad pisirollid ning lavastaja Gus Van Sant´i cameo. Nauding heast filmist, asstate pärast vaadates panen juba täishinde. 4,5/5

Narkarid aastal 1971.

SS Robot - 12 tähte demo

Tavaliselt ikka räägin plaadist aga seekord panin netti vaid ühe ainsa loo ja kõik selleks, et see teid mu kallid blogilugejad esmaspäeva hommikul kenasti ärkvele raputaks. Jajah, kirjutan ju seda postitust nüüd pühapäeva õhtul, kuid teab statistikat uurides, et kõige enim külastajaid saabub siia just esmaspäeva hommikust kuni keskpäevani, kõik need tööle jõudvad inimesed kel pole veel jaksu töö asjadega kohe tegelema hakata ning seetõttu surfavad niisama netis, loevad plämasid ja blogisid. Just teile on see lugu mõeldud, just teid peab see väheke virgutama!

SS Robot "12 tähte" - lae alla / download

SS Robot on minu jaoks on 100% punk. Muusika on toores, räpane ning südamest tuleva tundega tehtud, segades nn. vanat head punki hardcore ja Oi! elementidega ning tekst sõnumiga, seekord globaliseerumisvastase. Vokaal on nahaalselt jõuline ning vähemalt minu jaoks omapärane, meenutades kohati justkui keskea lävel Peeter Volkonskit kes on pandud Psühhoterrori esikkassetil mõnda lugu laulma. Esimesel kuulamisel hüppas pähe ka soomlaste Lama, sinna kaheksakümnendate alguse kanti see pungilugu fiilis asetukski. Nautige!

SS Roboti bändifoto autoriks on Martin Lazarev.

MacGruber

MacGruber - Jorma Taccone 2010

Teine filmiblogijate kokkutulek, ehk HöfBlõvMöff nagu peenemad härrasloomad seda nimetada armastavad, möödus minu jaoks ülimeeldivalt ning suurima osa sellest heast tundest tuleb kanda Jaile arvele. Kes oleks uskunud, et vihmase hämaruse hakul Neeme jõudes ootab meid külma ja kütmata maja asemel hoopis soe hubane olemine, kõigis ahjudes praksus tuli ning köök oli täis maitsvate roogade lõhnu. Jaile keetis, küpsetas ning kamandas meestekarja, pannes oma hakkaja perenaise isikuga kogu maja koduses soojas rütmis tuksuma. Jaile kannatas välja kõik naljad seoses tema pensioniea peatse saabumisega, tütre kupeldamisega ning reede õhtuses pummelungis leitud tõelise armastusega, naeris ise ka kaasa ning äratas laupäeva hommikul kogu kamba köögist tuleva pannkoogilõhnaga. No mis viga nii napsu võtta kui tuba soe ja helge emand kannab pidevalt uusi roogasid lauale. Sellist külalislahkust oleks tahtnud veel teinegi päev nautida, kuid olin lubanud kaasale, et läheme lastega Uue Maailma(korra) Festivalile ning seetõttu jätsin ülejäänud filmiblogijad edasi jaurama, võtsin kaasa vaid Para ja Joonase ning lasin Neeme baaripidajal meid mugavalt Tallinna tagasi sõidutada. Koju jõudes avastasin, et eelmisel päeval Neeme baaris viibinud Ruu noorte pealik oli mulle saatnud lingi kust saab anda hääle, panna nime kirja petitsioonile mis peaks peatama taas ühe kruusakaevandusaugu rajamise mis seekord tuleks ilusa tammiku ja kuulsaima kohaliku seeneplatsi peale. Mõnus kui kahekümne aastased noored ajavad kodukandi asju, teotan mina sellist ettevõtmist ja saate nime lisades seda teha SIIT teiegi. Õhtul vaatasin siis seda kiidetud uut komöödiat ja kuigi tegu oli normaalse pohmafilmiga, jäi siiski ühest heast naljast kümne minuti kohta väheseks, eriti juhul kui viimased 20 mintti filmi lõpust ei juhtunud enam midagi koomilist. Paar head üle piiri nalja ei päästnud seda Imemehe paroodiat. 2/5

MacGruber gang.