Thursday, March 26, 2015

Rainer Jancis - Hunger


Rainer Jancis - Hunger
Trash Can Dance 2015
TCD77 kassett

A : Hunger  3:48

B:  Hiiyuhhei   4:41

Kuula!

Tiraaž 35
Kestus 8 minutit ja 30 sekundit
Hind 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Rainer Jancisel on koostöös Mart Aviga suverinnal ilmumas täispikk album, mis sisaldab Raineri loodud muusikat ning Mardi poolt vokaali ning lüürikat pakkuvat panust.  CD albumile järgneb kõigi eelduste kohaselt vinüül, otsa aga teeb lahti helikassett - kahe looga singel. Singli põhilugu, ehk A küljel asuv "Hunger" tõi minule silme ette üheksakümnendate alguse indieskene, siit suurima paralleelina Morrissey. Kohati täppub ka Mart Avi vokaal hetkeks Moz´i omaga, kuid pigem loob mu peas seda kuvandit träki muusikaline ülesehitus, kust kumab justkui läbi briti rockstaari ignorantset enesekindlust, ülbet üllatamisiha ning valmisolekut segada hämarklubi undergroundi ning ameerikalikkust popmuusikasse. B poolel on instrumentaalne demolugu, mis alul haigutab oma kurva kitarriga minuti jagu postrocki ilmingus, aga vaikselt keerab end ülesse ning kolmandal minutil laseb taeva poole juba värvilisi rakette ning pakub mõnusat, isegi tantsakat, psühhedeelset gruuvi. Kassetil olev B-träkk sellisel kujul albumil ei ilmu.
Meediana on kasutatud C10 virgin tape kassette valge korpusega, millel on värviprindis kassetikleebis. Karp standartne läbipaistev. Vaheleht on kassetisinglile omaselt ühekülgse värviprindiga ning 160 grammisel paberil. Kujunduses võtsin šnitti kaheksakümnendate promosinglite layout´ist ning lisasin sinna piisakese The Smiths´i kassettide kujundusesteetikat. Tiraaž on 35 kassetti, neist 5 läbipaistva korpusega kassettmeedial.


Sunday, March 15, 2015

Mavra - Mavra

Mavra - Mavra
Trash Can Dance 2015
TCD75 CDR

1. Viva la muerte
2. Hours
3. Keziah
4. Su tung on imeline
5. Folderer
6. Knell

Kuula!
Kuula!

Tiraaž 49
Kestus 47 minutit ja 30 sekundit
Hind 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Mavra seitseteist aastat tagasi, ehk a1998 loodud salvestised on kujumuutvad. Helimuutvad. Kameeleonlikud. Selle järelduseni jõudsin ma täna tööl plaati taaskord kuulates, seekord aga hoopis teises ruumis asuvast teisest makist ning see mida ma kuulsin oli hoopis teine muusika. Teistsugune kui ma päev varem kuulnud olin. Ja siis meenus, et aasta tagasi mp3 faile esmakordselt kuulates või kolm kuud tagasi wav´e diskile panemise eel kõlarites jooksutatult, oli mu arvamus samuti hoopis muu kui nüüd. Ma ei ütle absoluutselt lahti oma varasematest leibeldustest nagu noise, dark ambient ja elektrooniline abstraktsionism, ega vaidle vastu ka välismaistele kuulajatele, kes on Mavra kohta öelnud drone ja black ambient, kuulnud ritualistlikku rütmilisust ning krautrockile omaseid saunde. Aga see märgitamine ei vii kuhugi, sest juba järgmisel hetkel kõlab Mavra hoopis millegi uuena, täiesti teises meeleolus olevana. Rütmi alla matud helivoog võib omakorda rütmi varjutama hakata, helgema tundega ambient kurjakuulutavalt hambaid näidata ning plaadi lemmiklugu tunduda kõige igavama isikupäratuma muusikapalana. Et siis järgmine kord kuulajale taas kõike peapeale pööratuna pakkuda. Kui ma loen, et Mavra looming sisaldab lõike sämpleid vanadelt heliplaatidelt ning filmidest ja ma arvan neid ära tundvat, siis peaks see ju ometigi olema mingitlaadi ankruks mis muusikat selles muutuvas meres paigal hoiab, kuid isegi siin ei leia ma rahu, sest juba järgmisel kuulamisel poeb hinge kahtlus kas mu mälu on õigesti need laenud identifitseerinud? Mitte, et see tähtis oleks, aga alateadlikult sa ju ikka otsid pidepunkti, mingit hetke millega saad kõrvutada, mis tuttavlikku turvalisust pakub. Mavra puhul on see nihkuva olemusega, ega taha sinule kontrolli anda, vaid ilmuv välja ootamatul hetkel ootamatutes kohtades.
Muusika autori Veiko Rebasega minimalistlikku plaadikujundust kokku pannes ei taibanud ma tegelikult lõpuni selle sobivust. Nüüd, kui album on ennast mitmeid kordi uute nurkade alla pööranud, pakkudes taas ja taas midagi uut ning samas varjates varempakutud, tundub see kujunduse tagasihoidlikkus ääretult sobivana. 47 minutit Mavra muusikat pakub mitmeid tõlgendamisvõimalusi ning samas diski napid tekstid ja pildiprindid lasevad seda muusikat võtta valge lehena, toppimata sa ajju pisimatki eelarvamusekübet. Diski puhul on kasutatud tuhmi hõbehalli seljaga toorikut millel on värviprint neljas erinevas variatsioonis. Karp on sinakaslillat tooni läbipaiste standartne jewel case ning selle vahel mustvalge digiprindiga grafokile. Tegemist on re-reliisiga. Mavra sama album, kuid teistsuguse kaanekujundusega, anti nimelt a 4 aastat tagasi San Franciscos Aquarius Recordsi poolt välja ning tegemist tõenäoliselt ainsa piiritaga ilmunud plaadiga mille ühtegi koopiat eestis ei ole. Jah, isegi artistil mitte.

Friday, March 06, 2015

Ilya I Alisa ‎/ Илья и Алиса – I Entered The Dark Forest / Я Вошел В Темный Лес


Ilya I Alisa ‎/ Илья и Алиса – I Entered The Dark Forest / Я Вошел В Темный Лес
Trash Can Dance 2015
TCD72 kassett

01. The Final Bus Stop / На конечной автобуса
02. The Insect Being / Насекомов
03. The Birds Of Devastation / Птицы
04. My Little Pony / Маленький Пони
05. Ten Ways To Find A Girlfriend / Десять Вариантов
06. Eufrat / Евфрат
07. Videoinspection / Видеоконтроль
08. Passacaglia
09. A Letter From Africa / Письмо
10. The Giant / Великан
11. The Cornflower / Василек
12. Music Is Everywhere / Музыка (Звучит Везде)

Kuula ja lae alla!

Tiraaž 40
Kestus 34 minutit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Ilya I Alisa taga on kiidetud poeet Ilya Bogatyryov. Kahjuks minu kesine venekeele oskus ei lase mul osa saada sõnaseadja keeleliste mängude kõigist geniaalsetest vimkadest, kuid siit sealt ma midagi haaran ning aeg-ajalt kisub muige suule. Mina suhtun Ilya Bogatyryovi muusikasse rohkem selle helilise kui sõnalise külje pealt ning nostalgiliselt platformilt, sest kogu kasseti looming tervikuna meenutab kaheksakümnendate lõpu vene alternatiivmuusikat. Täpsemini öeldes on see justkui ASSA filmi avaldamata jäänud soundtrack. Ei kulge filmiga paralleelis, kuid siit leiab sarnase helilise õhustiku - on käredamalt üle keelte veatud kitarrirock´i, staatilist postpunk´i, õrna poeesiat ja müstilist folklorismi, aga samuti süntide-rütmimasinate futubiiti, ühesõnaga see ala kus avangard ja popmuusika sinasõprust joovad. On ka vene muusikale niivõrd omast teatraalsust ning artisti kunstnikukesksust, kuid viimased omadused ei ole õnneks esirinnas, vaid pigem maitsekalt muusikasse paigutunult, andes lihtsalt juurde ühe niivõrd omase tahu. Trash Can Dance kõnnib ikka neil radadel mis tutvustab eesti põrandaalust muusikat ja kuigi Ilya I Alisa on oma vormilt ääretult vene pärane artisti-indie, on tegu ikkagi meie oma eesti artisti loominguga. Kohalik venekeelne underground on vägagi viljakas ning kavatsen seal tulevikus veel kaevetöid teha, et aardeid ilmavalgele tuua. Aardeid mis loomulikult venekeelt kõnelevate noorte hulgas juba ammu tuntud ning popid, kuid mida niinimetatud eesti muusikaskene vast veel kuulnud ei ole. Miks mitte siis alustada mitmetahulisest Ilya I Alisast.
Meediana on taaskasutatud muinasjutukassetid C70, sama salvestis mõlemal poolel. Vaheleht värvilise digiprindiga 120 grammisel paberil ning mõlemat pidi volditav, ehk siis vastavalt kuulaja soovile, kas ingliskeelne info väljaspool või venekeelne. Kassetikleebis värviprindis ja vastavalt volditud vahelehtedele kas siis ingliskeelse või venekeelse kirjaga. Kujunduse autoriks on Ilya Bogatyryov. Kassetikarp avaline läbipaistev.



Thursday, February 12, 2015

Villem Jahu - Live Recording 2012 - 2014



Villem Jahu - Live Recording 2012 - 2014
Trash Can Dance 2015
TCD70

A: Ptarmigan 2012 / Polymer 2013
B: Kodu Baar 2014 / Vorstimäe 2014

Tiraaž 30
Kestus 58 minutit
Hind 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Mul hea tuttav, kes väidab, et tema ei kannata noise´i üldse helikandjalt kuulata, vaid peab seda alati tegema kontsertil, olles niinimetatud helimüüri sees. Minul hoopis vastupidi, sest live´i ajal vaja sajale muule asjale tähelepanu pöörata ning muusika enese kuulamine ei ole mitte seal tegevuste tipus. Villem Jahu on usin esineja, on ju käesolevgi materjal kokku miksitud neljast erinevast kontsertist, kuid mina ei ole ühelegi neist jõudnud ja siiani vaid artisti poolt tehtud salvestiste põhjal pilti peas kokku pannud. Kassetil olevat salvestust kuulates hakkas mu peas jooksma paralleel...ääää...Star Wars´iga. Täpsemalt öeldes Seppo Nunnaneni fännipõhisele audiotööga "Every Dude Likes Noise", kus tutvustati Star Wars´i filmis kuulda olevaid taustahelisid. Selles helitöös oli välja roogitud absoluutselt igasugune SW-i originaalmuusika ning kõik dialoogid ning jäetud alles vaid masinate kriginad, lasermõõkade särisemised, uste surisevad sulgumishelid, kompuutrite piipsatused, Darth Vader´i kurjakuulutav hingamine ja Chewbacca kurvad ulvatused. Kui Nunnanen surus kõik need filmis kuulda olevad hääled ja helid eriti külg-külje kõrval kokku ning sai sedaviisi umbes kaheksa minuti jagu materjali, siis Jahu kontsertsalvestistel on need samad hääled hõredamalt heidetud, kuid sa leiad need, tunned ära. Loomulikult saan ma aru, et mu aju hakkab vingerpussi mängima ning helisid minu mõttele sobivamaks vormima, kuid just see ongi ju noise´i puhul nii lahe, et võid saundi abstraktsusel lubade oma vaimusilmas kõike teha, moonduda ükskõik milleks, ükskõik milliseks. Villem Jahu heliimprovisatsioone lava ees kuulates ning artisti pilguga jälgides on aga kõik hulga kontsentreeritum, juba mingitlaadi raamidesse valmis asetatud ning vaevalt läheksid mu mõtted sel juhul George Lucas´e loodud maailmate manu. Võib-olla avaksid mõtted teisi huvitavaid kambreid, kuid kohe kindlasti liiguksid nad paar korda baarileti ja suitsunurga suunas.
Meediana on kasutatud C60 läbipaistvaid, niinimetatud prison clear (USA vanglate standart, kus salakauba sisseveo piiramiseks on vanglates lubatud aid täiesti läbipaistvad helikassetid)), kassetikorpuseid. Tavaline läbipaistev karp. Vaheleht prinditud läbipaistvale grafokilele ning A ja B pool on paika pandud kassetikruvide järgi, sest umbes 90% ulatuses on kassetikruvid alati kasseti A poolel. Muusika autor Villem Jahu va. B1, kus on kaasategev ka Juhan Vihterpal. Kassett on limiteeritud kolmekümnele koopiale.

Tuesday, January 20, 2015

Noise School

Noise School
Trash Can Dance 2015
TCD69 kassett

A:

POON VS. TONT - Robustne ja primitiivne 1:13
THREES AND WILL - Kinjika Died On The Fifth 4:18
VIRU REALIST - How Does It Affect Me In Far Future 23:40
TAHM - Penetration Park 5:34
FRODEEVO - Lumi/Kuulame kuulame/Lame kuu 0:54
GOEBBELS AND THE PLASMAMAMMOTHS - Xipe Totec Comes 4:04
EDASI - Kriegshertze Und Volkemörde In Den Letzten 150 Jahren 4:30

B:

ASIAN LIGHTS - Indian Nights 8:56
POON - Elagu absurd 3:30
KAAREL MIHK - Taht 7:20
JAKOB ROSIN - Car Wash From Inside 9:08
PROJEKT UNISON - Camshaft 2 7:29
OUDEIS - Noise In Itself 4:23
МЕДИТАЦИЯ - Дверь закрывается 4:53

Tiraaž 96
Kestus 87 minutit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.


Poon´i ja Tondi avaloo koha pealt oli mul koheselt selge, et sellest tuleb kogumikku alustada, on neil ju träki nimeks ja teemakski parodeertivalt "Robustne ja primitiivne" ning eks selle alla võib laias laastus paigutada kogu kassetil oleva materjali. Robustselt ja primitiivselt on kogumik ka kokku pandud, nii lugude valiku kergekäelisuse, mõnede artistide vägivaldse noise´i sildiga leibeldamise kui ka kassetimasteri tehnilisuse läbi. Esialgne plaan oli võtta artistidelt päris pikad lood nii, et kogumikule oleks paigutunud poole vähem muusikapalu, kuid lõpuks tuli vaid Viru Realisti loomingust üle poole kassetikülge hõlmav träkk ning ülejäänud lugusid noppides ei pööranud ma enam kestustele tähelepanu. Samuti ei hakanud ma ühegi artisti loomingut terasema silmaga läbi kammima, vaid kopi-pastisin eraldi folderisse neid träkke mis esmaselt meelde tulid, mulle enesele paremini kõrva olid jäänud. Suuremat tähelepanu pöörasin Asian Lights´i le, sest tema loomingut sai võetud just selle kogumiku tarbeks salvestatud 3 looga audiokassetilt ning EDASI puhul, kus eesmärgiks oligi leida vana avaldamata materjali hulgast mõni sobilik. Mõlema puhul oli valikuku tegemine 3 träki vahel ja neid sai õige otsuse tegemiseks mitmeid kordi läbi kuulatud. Suurt tähelepanu ei pööranud ma lugude asetusele, sättides paika vaid mõlema külje lõpulood, kuhu tahtsin rahulikumat südamlikumat muusikat ning kuna Asian Lights sai faili asemel salvestatud kassetilt, siis lindistamise mõttes lihtsaim oli seda asetada B külje algusträkiks. Ütlemn siis nii, et vaid kasseti mõlema külje algus ja lõpulood sai suurema tähelepanuga paika asetatud. Pead ei vaevanud ma ka helikõrguste täppis kruttimisega ning iga träki puhul heelbli tõstmise-langetamise asemel võtsin kuldse keskmise, mis küll üldmuljes jättis mõned lood valjema, mõned vaiksema heliga. Tõenäoliselt kostub see välja kõige paremini Jakob Rosina autopesulas salvestatud field recording träki puhul, kus vahepeal pead heli tabamiseks kõrva pingutama ning siis taas, kui pesula harjad mikrofonile lähenevad, on tunne justkui tungiksid plastikharjased oma kraapivas valjususes lausa läbi kõlarimembraani. Kuna üsna koheselt oli selge, et kõik artistid peale ei mahu ja seetõttu tuleb teha ka teine samalaadne kogumik, siis ei lasknud ma ennast ka häirida valiku tegemisel, et keda võtta ja keda jätta. A poolele rohkem kitarride toetatud mussi ja B poolele masina oma, ainsaks piiranguks lindi külje 45 minutiline kestus.
Meediana kasutasin TDK D tüüpi C90 kasseti sorteeritud ning taaskasutatud linte ja siinkohal tänu kõigile kes mulle oma vnu kassette kinkinud on. Mitmedki ilusa muusika artistid on nüüd asendatud inetu muusika artistidega, he he! Kassetikarbid samuti valdavalt taaskasutatud TDK õhem slim, aga hulka sattusid ka mõned Maxelli samalaadsed tumedalt toonitatud karbid. Vaheleht on värviprindis 300 grammisele paberile ning värvilise digiprindi masinast on tulnud ka kleebised. Kaanel oleva, Rahandusministeeriumi kujutava, foto autoriks on Airi Leonidov.

Thursday, January 15, 2015

Khurdhost - Under the Oath of the Old Oak

Khurdhost - Under the Oath of the Old Oak
Trash Can Dance 2015
TCD71 kassett

1. Creepy Pagan Night 01:41
2. Lean Years 04:48
3. Under the Oath of the Old Oak 03:46
4. Set Out for a Place in Valhalla 03:50 

Tiraaž 36
Kestus 14 minutit 05 sekundit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.


Hiljem taipasin, et thrash metalist otsisin ma hardcore punki. Siis tuli death ja siis tuli black metal, aga minu hardcore´i lembus oli sellel hetkel leidnud selle monotoonses belgia uues biidis, järgnenud EBM-is ja ameerika industriaalis. BM näitas sel ajal mu jaoks ühelt poolt koomiliselt teatraalset külge, teisalt aga justkui sektilikku kinnist ringi, kuhu niisama uudishimu rahuldama ei tulda. Alles aastaid hiljem tuli BM mu ellu, alul töökaaslase innustuse najal ning siis kohe tänu Mihkel Kleisi taas tärganud huvile. Viimane asus oma avastusi neti teel tutvustama ja ei olegi imestada, et minu maitset hakkas teda järgides kujundama hoopis veidrama kõlaga eksperimentaalsem või siis primitiivselt karm BM. Nüüd ma nägin bläkis küll seda punki, seda hardcore´i ja ka tuima biidi võlu. Käesoleva salvestise kohta kuulsin samuti soovitust Kleisilt, kes nimetas "Under the Oath of the Old Oak´i" parimaks black metalik mis eestis kunagi tehtud. Ma ise nii julgelt ei väida, sest eesti mussi kollektsineerides on kuulatud ka paljusid traditsioonilisemaid BM albumeid, mis mulle väga hinge kleepunud, kuid EP materjali lummus haaras ka mind. Ja siin nagu Tankisti puhulgi on mind köitvaks teguriks nooruslikust entusiasmist loodu, südamest tulnud tahtmine teha kurja muusikat. Kas 15 aastasel salvestajal oli see viha päriselt hinges või püüdis ta seda lindistamise ajal võimendada, ei oma lõpuks tähtsust, sest vanusest lähtuvalt ei ole sa nagunii ühelgi hetkel fake, vaid võtad kõike hingega. Sekundaarseteks jäävad ka pillimänguoskus ning tehniline seade, sest lõpuks kõlab tehniline black metal sama vääralt kui tehniliselt tasemel punk rock. Lõpetuseks mainin, et kui Khurdhost´i "Under the Oath of the Old Oak" salvestati nüüdseks 10 aastat tagasi ja oma viimase bändi kohta on artist öelnud, et sedalaadi muusikat on ta alati teha tahtnud, siis täna hommikul kuulates esimesi ja viimaseid salvestisi paralleelselt, on märgata arengut, aga samas ka siiani kõrva torkavaid sarnasusi.Tõsi9, seda punk  rock´i mille ümber mu maailm siiani paljuski keerleb, uue materjali hulgas ei leia, debüüdilt aga küll. Meediana taaskasutatud musta korpusega C40 kassetid, karp musta põhjaga. Vaheleht mustvalges digitrükis 300 grammisel paberil.

Friday, December 12, 2014

Tankist - Mortuary



Tankist - Mortuary
Trash Can Dance 2014
TCD68 kassett

1. At The Gate  3:52
2. Mutilator   3:20
3. Doom   3:12
4. Death Division   6:37
5. Mortuary  3:21

Kuula ja osta digitaalselt!

Tiraaž 30
Kestus 20 minutit 34 sekundit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Käesolev reliis on alguse saanud bändilogost. Nägin Tankisti logo ning koheselt viis see mind õigele lainepikkusele, et parimate tulemustega vastu võtta need viis demolugu. Thrash metal, isegi brutal thrash metal, nagu bänd end ise märgib. Thrashi puhul on muidugi kõik alati oldschool ja seda piirini kus selle väljendi kasutamine tundub juba naeruväärne, kuid ei saa minagi seda vanakooli leibeldust peast välja, sest demo tõesti kõlab nagu oleks see salvestatud kaheksakümnendate lõpul. Ei räägi ma saundidest ega tehnilisest küljest ja kindlasti kohe mitte sellest justkui oleks bänd taotluslikult sinna suunas rihtinud, vaid fiilingust mida need viis demolugu kuulates tekitavad. 100% oldschool thrash demo, väga ausad ja väga hingega tehtud lood. Isegi natuke hirm, et kui demofaasist jõutakse korraliku stuudiosessioonini, siis esendub emotsionaalsus tehnilisusega ning südames pulbitseva noorusliku innu asendavad tehislikud atribuudid, joonlauaga sätitud seaded ning kohustuslikud "kellad ja viled". Demol on aga kõik täpselt nii nagu üks trotslik noor bänd oskuste ja teadmistega, aga kõige enam oma armastusega thrash metal muusika vastu, teha suudab.
Tankisti demokasseti kujundus on ist TCD ajaloo jooksul kõige enam muutusi läbi elanud reliis. Alustasin ideega, et kassetiümbris võiks samuti välja näha nagu välismaal kaheksakümnendate lõpus ja meil üheksakümnendate alul seda tehti, kuid alul järgisin liiga palju bändi enese poolt reliisitud CDR-i kujunduselemente ning viskasin sisse ka nende poolseid ideid. Prindid olid juba valmis, kassetid pea pakendatud, kui huvi tundis muusikakriitikust sõber ning järsku taipasin, et temale ma küll valmis kujundust oldschool thrash metal bändi demokujundusega pakkuda ei tihka, näeb asjatundja ju kohe kõiki stilistilisi vääratusi. Täitsa puhtaks lehte siiski lükkama ei pidanud, asendasin kaanel oleva pildi enese joonistusega ning rookisin välja mõned hilisemad, alles black metali võidukäiguga märgilist tähtsust saanud sümbolid ja detailid. Minu arust õnnestus teisel korral (koos kujunduseskiiside ning sätitud prooviprintidega kuuendal-seitsmendal korral) paremini, kuigi täiesti vanakooli vahelehest jäi vajaka ka nüüd. Ei jaksanud ma otsida vana tahmaga töötavat xerox-koopiamasinat, vaid lasin õrnalt prindidefekti lisada digitaalselt ning samuti paaril korral võimendada digitöötluses ebasümmeetrilisust ja paari väikest näpuapsakat. Lõpuks loobusin ka ühepoolsest prindist, sest print vahelehe mõlemal küljel pakkus visuaalselt täiuslikumat tunnet. Samasugune kompromissile minek toimus ka mustvalge prindi tonaalsuse valikus, kus lõpuks must pea süsimustaks keeratud, kuigi paarikümne aasta tagused demod olid pigem sinna häguse hallika tooni suunas kaldu. Viimast kompenseerin natuke sellega, et hõõrusin kassetikarbid liivapaberiga tuhmiks ning nüüd kumab vaheleht läbi selle hallika, kulunud vana ning ebakvaliteetsena. Mustvalge digiprint 100 grammisel paberil ja kleebisel, kassetid C42-C46 läbipaistva korpusega. Võrreldes bändi enese poolt välja lastud "Mortuary" CDR versiooniga, on träklist isiklikust maitsest lähtuvalt ümber paigutatud.

Thursday, December 04, 2014

Darkside - Spacestation


Darkside - Spacestation
Trash Can Dance 2014
TCD67 CDR

1. Rock It    4:23
2. Spacestation   3:59
3. Breakdance Party   5:15
4. Sick In The Bus   3:05
5. Asteroid    5:26

Tiraaž 50
Kestus 22 minutit 20 sekundit
Hind 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

See on see tunne, et oled just diskid prindist ja duplikatsioonist jkätte saanud, pistad ühe plaadi auto plaadimängijasse, sõidad ja naudid ning kui garaaži keerad, siis kuidagi ei tahaks autost välja astuda, vaid kuulata mussi veel ja veel.*  Nihelesin natuke, asetasin sõrmed juba süütevõtmele, et mootor välja keerata ning tuppa minna, kuid ei saanud. Pidin kuulama. Pidin kuulama veel natuke järgmise loo algusest samuti ja siis veel natuke. Olin ju lugusid varem mitmeid kordi kuulanud soundcloudis. Olin kodus träklisti kokku pannes nii ja naapidi neid lugusid mängitanud, aga kordagi ei olnud Darkside sedavõrd hästi kõlanud kui betoonist keldrigaraažis säravate päevavalguslampide all. Darkside´i viie looga EPon minu kõrvade jaoks alati olnud muusika kus segunevad kõik arcade-halli helid - mänguautomaatidest kostuvad piiksud ning 8-bit meloodiad, saali kõlaritest purskuv kaheksakümnendate popmuusika, videomängurite walkman´ites lindilt tuleb nerdide hingi puudutav süntesaatoriklassika ja laes asuvast televiisorist lõputult käiatavad VHS-id ulmeliste B-filmidega. Keegi mängusaali nurgas demonstreerib sõpradele oma räppimise oskusi, keegi tutvustab uut tarka Casio taskukalkulaatorit ning helilisele paablile annab oma tooni isegi lauanurgale unustatud plakkpurk Pepsit. Artist ise, kes näiteks juba lasteaias proovis mudilastega "organiseerida" techno-rave´i ja varateismelisena unistas analoogsüntesaatoritest, on oma inspiratsiooni ammutanud küll rohkem üheksakümnendate teises pooles populaarsust nautinud elektrofunki uuest lainest, kuid minu jaoks jäävad need raudvaral loodud elektrolood alati kaheksakümnendate peegelduseks, imeilusaks nostalgiaks. See on see lummus mis mind artisti loomingu ülge liimib ning ei lase kohe aotost tuppa tormata, vaid sunnib kuulama veel natuke. Ja siis veel.
Meediana on kasutatud tuhmhalli CDR toorikut millel kollase ning rohelisega värviprint. Plaat asetatud spetsiaalsesse roheliselt toonitatud läbipaistvasse jewel case´i ning vahelehtede puhul kasutatud digitrükki 250 grammisel ning 120 grammiselt kollasel (corn yellow) paberil. Kujunduse loojaks on Ivo Liidemaa, ehk Aamen.

* - Autos kuulatud plaat jäigi autosse ning seetõttu viis artist koju Tartusse ühe ilma plaadita tühja karbi, kuna kogemata suskasin selle autorieksemplaride hulka.

Friday, November 28, 2014

Misha Mishajashvili - 2013


Misha Mishajashvili - 2013
Trash Can Dance 2014
TCD66 kassett

1. сила 04:45
2. под гусеницы 02:52
3. Страдания Джоханне 02:00
4. недостаточность 01:46
5. усилие 03:22

+ bonus track

6. malenkov7 3:01

Download - Lae alla!

Tiraaž 26
Kestus 18 minutit 1 sekund
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.


Kirjutasin Müürilehe noise-scene artiklis järgnevalt: "Nagu mujal, nii mängitakse ka Eestis identiteediga, kasutatakse varjunimesid ning väljamõeldud elulugusid. Ma kahtlen siiamaani tugevalt, kas Misha Mishajashvili ikka on päriselt Lasnamäe elanik või hoopistükkis mõne välismaalase, aga miks ka mitte kas või mu oma sõbra konstrueeritud nali. Internet isiku tuvastamisel ei aita, autoriplaatide saatmiseks artist aadressi ei anna ning meilivahetuski temaga on olnud sedasorti, et kirjutan pikad kirjad ning siis tuleb mitmeid kuid hiljem, või pikima vahega üks aasta, napp paarilauseline vastus. Aga mulle siiski meeldib mõelda, et Misha Mishajashvili on eesti artist, sest tema muusika, müra sisse uputatud bongod, vene õigeusu kiriku koorilaulud ja Nõukogude Liidu kuulsate kommunismiehitajate propagandakõned on lihtsalt niivõrd hea tundega tehtud, et seda oskust ei tahaks võõrastele jätta" Uue Misha kassetireliisi saamiaseloost võiks veel lisada, et 2013 saatsin talle meile küsimusega, et kas tema albumite "2011" ja "2012" materjli võib panna duubel CDR-ile ning kas leidub ka järsku sahtlipõhjas boonuslugude jaoks materjali? Vastus saabus tõesti aasta hiljem ning autor viitas käesolevale materjalile kui boonusträkkidele. Panin need 2013 valminud lood aga täitsa eraldi kassetile ning boonusena juurde vaid 2012 valminud loo "malenkov7", mis siiani oli kuulatav vaid "Estcon" kogumikult.
Kujunduses on järgitud varasemate kassettide ning artisti enese minimalistlikku stiili, träkinimed on võetud otse failinimede pealt. Meediana taaskasutatud C40 läbipaistva korpusega kassetid millel mustvalge kleebis. Karp musta seljaga Lara toodang, vaheleht 250 grammisel paberil mustvalge digiprindiga. Kassett on limiteeritud 26-le eksemplarile. Sama salvestis on kasseti mõlemal küljel.