Suzanne Vega - Live at Montreux

Suzanne Vega - Live at Montreux 2004

1 99.9 F°
2 Marlene on the Wall
3 Caramel
4 When Heroes Go Down
5 Gypsy
6 (I'll Never Be Your) Maggie May
7 Penitent
8 Solitaire
9 Left of Center
10 The Queen and the Soldier
11 Behind Blue Eyes
12 Solitude Standing
13 Blood Makes Noise
14 In Liverpool
15 Luka
16 Tom's Diner
17 Calypso
18 Have You Met Miss Jones
19 Small Blue Thing (bonus)
20 Room Off the Street (bonus)
21 Knight Moves (bonus)

Esmakordselt vaatasin oma suure lemmiku kontserdit ning justkui võluvägi kadus Suzanne ümbert, nägin täiesti tavalist keskealist naisterahvast kes ilma suurema entusiasmita kandis ette oma loomingu paremiku, saatjaiks paksud muusikud. Oleksin eelistanud oma pähe jätta meelekuva noorest vallatust punapeast või siis videoklippidest nähtud stiliseeritud daamet, mitte aga lihtsalt üht naisterahvast esinejat suure muusikafestivali kavast.

Nymph

Nang mai - Pen-Ek Ratanaruang 2009

Pen-Ek Ratanaruang´i film valmistas paar meeldivat üllatust. Esiteks teose toon - nii tuhm ja pleekinud, justkui oleks tegu mõne jaapani draama ja mitte fantaasiarikaste ning värvikirevate teoste autoriga. No ma ootasin sealt ikka kõike muud kui tummrohelist, kergelt kolletunud ning sumust metsapilti. Ja teiseks ootasin ma horrorit, sest kogu loo suund oli selles suunas võetud ja kuidas sa kummitusega ikka nii seksid või taskulambiga teed valgustades mööda öist metsa hulgud kui see hiljem millegi hirmsaga ei lõppe? Seetõttu oli lavastaja lahend väga ootamatu ning värskena mõjuv. Ma ei ütle, et rahuldav, sest minu hing oleks otsinud tasakaalukast draamas natuke äkilisemat lahendust kui klassikaline puuhinge ja lihtsureliku leping, metsavaimu mängud inimestega. Ilus müstiline film, minimalistliku draamaliini ning ohtramalt pakutud pinget kruviva õõvaga. 3,5/5

Abikaasad metsas.

Jarvis Cocker - Songbook

Jarvis Cocker - Songbook 2009

1. Shakespeare Rock (acoustic)
2. Joyriders (acoustic)
3. Babies (acoustic)
4. Sorted For E's & Wizz (acoustic)
5. Common People (excerpt on Casio keyboard)
6. Something Changed (acoustic)
7. From Auschwitz to Ipswich (acoustic)


Briti telesarja Songbook esimene osa mis digipildist otse bootleg DVD-ks konverditud. Subtiitrid tutvustasid põgusalt külalist ning peale seda sissejuhatust hakkas saatejuht Will Hodgkinson oma vastas istujat pinnima, et kuidas ja kust tulid hitlaulude ideed? Vanamehenäss Jarvis Cocker ei olnud kitsi rääkima, vahele laulis ja mängis kitra. Eks see selline Pulp´i austaja kraam oli.

Lucifer : Inferno

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Dean Ormston, Graig Hamilton - Lucifer #29-36
Vertigo 2004

Mulle Lucifer ikka meeldib! Ei ütle, et täiega, sest koomiksisarjas keerduvatest stooriliinidest on mõni põnevam kui teine, laias laastus võib öelda, et kus Morningstar ise ja ta kaunis kaasa Mazikeen kaasa löövad, on alati väga põnevad jälgida. Inferno vihik lõppes uue mainstoori algusega ja seal on kogu kommando koos, eks saab järgmises albumis näha kuidas asjad arenema hakkavad.

Thirst

Bakjwi - Chan-wook Park 2009

*SPOILER* Toon lihtsa näite. Filmi lõpus toimuv, see kuidas armastajapaar niinimetatud suitsiidi korraldab oli korraliku koomika ning väga mõnusa lihtsa tundega tehtud. Kõik need enese pagasnikusse ja auto alla peitmised, nii arusaadavad ja loomulikud. Ja siis lõpp kus tõusva päikese käes söestutakse. No mis see siis veel oli? Enese elusast peast põletamine? Andke armu, seda võib enesele lubada selline sitakeedis nagu 30 Days of Night aga Chan-wook Park võiks sellisest odavast liumäesõidust loobuda. Tema ei pea ju teismeliste ajumahuga arvestama, tema filmide vaatajaskond on palju täiskasvanulikuma lähenemise ning nõudmistega. *SPOILER END* Ja nii on siinses filmis iga momendiga, kohe kui hakkad seda paroodiat mõne mõnusa viguri pärast nautima, astutakse ämbrisse, pakutakse järgmiseks mõnd labasust või momenti mis end lihtsalt lahti ei mänginud. Ühelt poolt kergelt üle keeratud komöödia ja kohati täitsa pöial-püsti stilistika ning siis samas kohe otsa mõni kraapivalt venimine või varemnähtud-varemtehtud lapsikus. Ma hakkasin poole filmi pealt mõtlema, et selle autoriks oleks hoopis võinud Kim Ki-duk olla, kohatisi sarnasusi ja temale omast värvidemängu ju pakuti ja vaat siis oleks paras bomba olnud. Chan-wook Park´i tööna aga kahvatu. Liiga oskamatult žanreid segav. 3/5

No see on ju totšno KIm Ki-duk!

Captain Berlin vs Hitler

Captain Berlin versus Hitler - Jörg Buttgereit 2009

Captain Berlin versus Hitler oli filmina linti võetud ja kokku monteeritud teatrietendus. Kultuslavastaja Jörg Buttgereit oli aga osanud enese kirjutatud campiliku lavastuse muuta üsna omapäraseid ( küll juba varemgi tehtud ) nippe kasutades b-filmi laadseks stuudiotsirkuseks. Teatridekoratsioonid mõjusid halbade kinofilmide butafooriana, lavalaual ülemängiv näitleja justkui tummfilmistaarina ning aeg ajalt vahele visatud koomiksitele omased kõnemullid ja montaaž jätsid mulje tüüpilisest drive-in kino käkist.Mis aga ei meeldinud oli stoori, sest kaua sa ikka vaese Hitleri aju eksploateerid, on seda varemgi purgis elus hoitud ja siis roboti, tulnuka või gorilla pähe istutatud. Ei olnud seekordne vodevill parem varasematest sedalaadi jantidest, on seal siis lisaks hitleritele veel draculad ja superkangelased või mitte. Näiteks boonustena olevad paarkümmend aastat vanad Captain Berlin´i lühifilmid mõjusid ehedamatena, need olid ausad nõrgad videokäkid ja mitte suure "huumoriga" lavastatud same-old-story. 2,5/5

Koomiksit lugeda ei viitsiks.

My Life with Morrissey - Real Life with Morrissey

My Life with Morrissey - Andrew Overtoom 2003
Real Life with Morrissey - Andrew Overtoom 2003

Boonuste hulgas oli pooletunnine dokumentaalfilm kus lavastaja Andrew Overtoom küsitles andunud Morrissey fänne, kuid ega ta ise ikka asjale pihta pole saanud. Vähemalt filmist jäi küll mulje justkui oleksid Moz´i tegemised talle sama kauged kui tähed Linnutee galaktikas, kogu mängufilmi peale tuli vaid üks faktiliselt Morrissey olemusele viitav nali ning isegi see rohkem kuulujutu kui päriselus toimuva tasemel. Kui vaja, oleks võinud kasvõi terve filmi dialoogid aimult Morrissey laulutekstidest üles ehitada ja juba sellega fännide südameid paitada, kuid pakuti vaid seda va ühte nõrgukest gay-nalja ning paari kilo jagu seintele riputatavat fännikraami - laulja postreid, pilte ning ajaleheväljalõikeid. Dokk oli komöödiast parem aga seegi selline kõhna. 1,5/5

Peategelanna "pulmad" Morrissey´ga.

One Dollar Project - On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders

One Dollar Project - On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders
One Dollar Project 2009

1. Wired
2. Tomorrow Morning
3. Laughning Assassins
4. Murderhead
5. C.S.M.G.
6. Second Floor
7. Satancristo
8. Great Disaster
9. Adaptor
10. Human-Machine
11. Crucifixion
12. Dirty 900
13. Cruising
14. Seeker
15. Take Care
16. Long Way To Go
17. Metamorfoos

Ärge seda vaieldava kujunduskvaliteediga papist taskut tähele pange, võtke kena tibukollane plaat välja, asetage oma CD mängijasse ning laske end kolmveerand tunni vältel sõidutada minevikku, muretseda ei tasu, rong toob ratastekolinal ning rööpakriginal plaadi lõpupoole teid kenasti olevikku tagasi. One Dollar Project on oma esmaalbumil teinud väga kergesti seeditava segu kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse muusikaparemikust, rockist mis sel ajal kiirema taibuga noorte kassettmakkidest ja vinüülidelt maha mängiti. Plaat isegi kõlab nagu tuleks muss kassettmakilt või siis plaadimängijast mille taga Riia Elektroonikatehases kondiliimiga kokku pandud kõlarikastid.
Üheksakümnendate algus oli hoolimata kroonilisest rahapuudusest, kohustuslikust vastuseisust vanematega, oskamatust ja piinlikust käitumisest tütarlaste seltskonnas ning ülemõistuse ohtrast alkoholi ning keemia tarbimisest siiski minu jaoks kuldaeg. Seda suuresti tänu muusikale, tänu sadadele sahtlis vedelevatele helikassettidele mis alati igas situatsioonis pakkusid sobivat tooni lohutuseks, tekstirida elus edasi murdmiseks või rõõmustasid koos sinuga kui hommikul kerge pohmelliga ärgates leidsid taskust eile õhtul baaris kohatud neiu telefoninumbri.ODP debüütplaat tõi minu jaoks tagasi just need mälestused, sest nende muusika kattus bändidega mida noorena kuulasin. Sonic Youth, Dinosaur Jr., Hüsker Dü, Helmet, Ministry ja Pearl Jam, sekka hooletuid garaažibände, romantilise puudutusega indieunelejaid, sülitavat hardcorepunki ja outsider riffrocki. Isegi plaadi kestvus, ehk nelikümmend viis minutit, viitab minevikule ja mõjub nostalgiliselt. Oli ju see tavaliselt ühe kassetipoole läbikäiamise kestvuseks, täpselt sobib aeg end ühele bändile pühendamiseks.
Räägin siin neist minevikutunnetest ja paralleelidest mida album kuulates tekitas ja solvan võib-olla sellega bändipoisse. Tahaks ju igaüks ikka midagi uut ja ainuomast välja pressida, särada valguses mida ise on loodud. Vabandan, kuid minu arust ei ole selline kõrvutamine halb ja kui "On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders" kõlab peale viieteistaasta taguse USA alternatiivmuusika paremiku veel ka kuradima ägedalt ning on äraütlemata iisi ja ladna minekuga, siis ei tohiks küll pead norgu lasta.Pealegi on kolm kriteeriumit kust bänd väljub kindla võitjana. Rockib rajult, vokaal mõjub oma ugri-ürgsuse aksendiga omapäraselt, kohati lausa maagilis-müstiliselt ning plaat on üldpildis väga kuulajasõbralik, tekitab koheselt tahtmist teist korda uuesti play nupule suruda ning järgmisel päeval kolmandatki korda masinasse lükata. Kiita tuleb ka palade mitmekülgsust, iga järgmine lugu kõlab teist moodi kui eelmine ning jääb tänu sellele hulga paremini meelde kui lihtsalt mõni ühtlasest helimassist väljatiritu. Igal biisil on ainuomane nüke juures, iga lugu elab enda elu ja plaadilt kuulates hoiab see tähelepanu teravdatuna, ei lase helifoonil end mugavalt kanda. Eks muidugi kaks aastat kestnud salvestused andsid ka oma osa träkkide eripära väljakujunemisesse aga igal juhul on selline "kollaaž" hulka huvitavam ühtlases sessioonis sisse mängitud tervikplaadist.
Kui varem viskasin neid plaati kuulates esile kerkinud mälelestustesudu bände, siis lõpetuseks mainin ära veel ka Jim Arrow & The Anachrones´i. Nende omanimelisel Kuldnoka poolt reliisitud helikasseti lõpetas kodumaises keeles lauldud Linn ja sarnaselt ka ODP plaadil - eestikeelne lõpulugu Metamorfoos on täpselt sobilik punkt sellele minu puhul nostalgiat esile kutsunud rockialbumile.

Pildid ODP MySpace´i lehelt.
Eesti hard rock underground - aastal 2009 elujõulisem kui kunagi varem.

Unpredictable Nature of the River

Les caprices d'un fleuve - Bernard Giraudeau 1996

Kaks ebameeldivat asja. Esiteks oli üht peategelast, aafriklannast orjatüdrukut mängiv näitlejanna nii ebaveenev oma rollis, et minu silmad nägid hoolimata ajastule ning paikkonnale omastest rõivastest hoopis suvalist prantsuse plikat, murjamist immigrandilast kes näitekoolist filmi kaasatud ja end seal hoolimata staaride seltskonnast võõralt tunneb. Ja teiseks hakkas mulle valusalt vastu see maailmainimese teema, filmis on aasta 1790 aga kolkagarnisoni ohvitserid räägivad juba globaliseerumise kujundites. Olgu, revolutsioon koputab uksele, valgustusajastu ja masoonlikud võrdsuseideaalid, kuid ohvitserid andmas klavessiinil ja oboel aafrikalikku etnokontserdit, no ma ei tea, kas tõesti? Muidu aga väga hea ajaloofilm aadlikust kes õnnestunud duelli tõttu langeb kuninga juures ebasoosingusse ning saadetakse pisikesse sadamalinna asumisele, määratakse ühesõnaga orjakaubandusega tegeleva prantsuse asumaa kuberneriks. Värvikas paik ning inimesed, väärtushinnangute ümberpaiknemine, algav armastus Musta Mandri, selle kommete ja asukate vastu. Teavet ajastust ning seiklusi ja romantikat. Kui alul heitsin ette liigset põhjendamatut mondealismi, siis vähemalt ühe stseeniga oli Bernard Giraudeau ajastu küll kenasti paikka pannud. Nimelt heitis kuberner oma arveametnikule ette orjadega hangeldamist ja viimane vastas, et tulu saab sellest ju ka Prantsuse kuningriik. Kuberner jäi hetkeks mõttesse, tänas siis õpetunni eest ja leppis olukorraga. Mustanahalise heaolu ei maksnud midagi kuninga teenimise kõrval, prantslaste poolse orjakauplemise lõpetamiseni oli jäänud veel aastaid. 3,5/5

Pärastlõunane jõudehetk.

Kyuss - Segnali di Fumo

Kyuss - Segnali di Fumo, Milan, Italy (Videomusic Studios) 20.02.1995

01 - Interview

02 - Asteroid
03 - Conan Troutman
04 - One Inch Man
05 - Freedom Run
06 - Gardenia

Üsna karuse pildiga bootleg DVD kus peal pooletunnine Kyuss´i stuudiolive itaalia Segnali di Fumo nimelise saate jaoks. Kui kvaliteedi koha pealt silm kinni pigistada, siis saab ühe mõnusa muusikaelamuse, pool tundi ja viis lugu on just piisav kestvus ühe stuudikontserdi kuulamiseks ning nautimiseks. Alul intervjuu kus võib näha poisikeselikult rõõsat Josh Homme´t.

High School Record

High School Record - Ben Wolfinsohn 2005

Keskkooli lõpuklass. Kaks noort otsustavad teha filmi oma klassikaaslastest, kõnnivad kõigil järel ja filmivad, mõnikord avalikult aga vahest ka luurates. Lindile jäävad paar jobu, kooli kaunitar ning playboy aga vilksatamas võib näha ka teisi õpilasi. Käiakse kohtingutel, jalutatakse metsa vahel, istutakse igavates tundides kuulates peast soojade õpetajate jutuvada, üritatakse tööga veits taskuraha teenida, püütakse ellu viia oma tulevikuunistusi, proovitakse tüdrukutele muljet avaldada ning vastupidi. Paar tavalist venivat kuud hilisteismeliste elust.Tibatillukene sõltumatu film mille võlu peitus tõepärastes äratuntavates momentides millega noored päevast-päeva kokku puutusid. Usutavalt mõjuvad karakterid ja kuigi mõne puhul oli väheke tunda seda dünamiidi-napooleoni järgset jobude populariseerimist ning ülestiliseerimist, võis tegelaskujudega rahule jääda. Eriti lahe tundus aga koolimaja. Ma saan aru küll, et pooltühjad klassiruumid ning koridorid olid vaid filmitegijate rahanappuse tõttu alarahvastatud, raha statistide palkamiseks lihtsalt ei olnud ning tuli läbi ajada vabatahtlike panusega aga selline koolimaja nägi väga vinge välja. Jättis justkui indigolaste kooli mulje kus hängitakse niisama, kõik austavad enam-vähem kõiki, ei toimu koolikiusamist ega ka õppetööd, iga laps selles steriilses hoones on juba sündinud geenius või arstilubadega luuser. Noored on elukauged lollid ja nii olid nad ka filmis. Paar ülihead nalja, paar klassikalist noorte kildu ja parajalt muigama panevat materjali. Seitsmeteistaastased oskavad piinlikult käituda ning ei ole midagi paremat kui selle ea läbinuna filmist mälestusi üles noppides mineviku üle irvitada. Mockumentary mis omakorda lasi vaatajal ka seda žanrimääratlust mitte liiga tõsiselt võtta, justkui Miranda July lavastatud dramedy oleks vast täpsem silt. 4/5

Klassi kaunitarid ja lihtsalt "huvitav" tüdruk.

Psychedelia - The Anthology

Psychedelia - The Anthology (2004)

1. Atomic Rooster - Black Snake
2. Bonzo Dog Do Da Band - Here Comes The Equestrian Statue
3. Curved Air - Vivaldi
4. Amon Düül II - Eye Shaking King
5. Family - Strange Band
6. Gong - Radio Gnome
7. Hawkwind - Ejection
8. Lucifer's Friend - Ride the Sky
9. Nektar - Nelly the Elephant
10. Renaissance - Island
11. Soft Machine - The Tale of Taliesin
12. UFO - Boogie
13. Van Der Graaf Generator - A Plague of Lighthouse Keepers

Kuulatav, kuid üsna tavalist formaati jälgiv. Selline säästuka DVD tunne tuli peale, otsitakse välja rida artiste keda võiks psühhedeelse muusikaga siduda, topitakse ühele plaadile tunni aja jagu ja aeg rahvalt mõne väikese variatsiooni eest raha kasseerida. Näiteks DTS heliriba eest mida tavaliselt sellistel "legends of rock" tüüpi kogumikel ei kohta.

The Achievers: The Story of the Lebowski Fans

The Achievers: The Story of the Lebowski Fans - Eddie Chung 2009

The Big Lebowski on film mida ma küll ei fänni aga iga kord kui telekast peale satun, vaatan truult lõpuni, kõlbab teine iga ilmaga, igast asendist ja igas situatsioonis. Nii arvasid ka enamus käesolevad dokumentaalfilmis üles astunuid, Suure Lebowsky andunud fännid. No karmimad mehed-naised olid muidugi filmi sadakond korda vaadanud aga nii mõnedki väitsid just teose minuga sarnaselt selliste iisi minekute alla kuuluvat, et aeg ajalt mõnus üle tsekata. Dokfilm neist fännidest jääb aga ühekordseks uudistamiseks, sest olgu need fännid kui kiindunud tahes, ega nende armastus Lebowski suunal ole suurem ulme, anime või kassifännide armastusest oma lemmikute vastu. Selles valguses oli tegu lihtsalt ühe siseringi kuvava filmiga, väheke isegi promohõnguline, sest kindlasti saavad Lebowski Fest´i korraldajad tänu tutvustusfilmile järgmisel aastal hulga rohkem austajaid conventionile. Kui sulle Coen´i poiste film meeldib, vaata ka dokki, huvitavat triviat jagatakse küll. 2,5/5

Filmis on võimalus näha tüüpe kellel põhinevad Big Lebowski karakterid, sealhulgasDude´i eeskujuks olnud Dude´i. Pildil on küll mõned suvalised fännid.

The IT Crowd - 3. season

The IT Crowd - 3. season - Graham Linehan, Ben Fuller 2008

Mind juba hoiatati ette, et kolmas sesoon on nõrgim, kuid nii nõrka etteastet informatsioonitehnoloogia tiimilt ei oodanud minagi. Esimene hooaeg oli võrratu paljuski The Young Ones sarjast tuntud anarho-huumorile, absurdile kus liigutakse õrnalt üle realistliku võimalikkuse piiri ja tuuakse sisse ootamatuid äkklahendusi. Viimane ( vähemalt siiani ) sesoon aga pakkus kordusi huumori ülesehituse kui ka tegelaskujude (taand)arengu koha pealt. Arvati, et vaimusiredat nalja võib vabalt asendada näiteks kehahuumori ja grimassitamisega, võtad naljaka poosi ja ajad keele suust välja ning kogu IT Crowd´i fänbaas peaks selle peale naerust krampi tõmbuma.Ei ei poisid, nii need asjad ka ei käi. Parem võtku Graham Linehan paar aastat puhkust kuni ideedepagas taas pungil, mitte aga järgigu vanasõna mille järgi tuleb rauda taguda kuni see kuum on ja seda tehes visata vaataja ette pooltoorest kraami. OK vaadata aga elamusest juba üsna kaugel. 2/5

Esimese hooaja menüü pakkus silmarõõmu, sest näitas paariminutilist animeeritud lõiku mis meentas kangesti vanu bitimänge. Teise hooaja streetfighter menüü oli juba vaimuvaesem aga siiski huvitav vaadata ning kolmanda idee juba täiesti põõsas. Allakäik oli mitte ainult sarja sisuline, vaid ka toote "pakendipõhine".

Molokai : The Story of Father Damien

Molokai: The Story of Father Damien - Paul Cox 1999

Tugevate näitlejatega ajaloodraama kurikuulsast Molokai saarel asunud leeprahaigete kolooniast. Väga inimlik ja südantliigutav lugu katoliiklikust preestrist kes vabatahtlikuna sidus end selle maailmakuulsa kolooniaga teades, et ei tohi peale saabumist karantiini tõttu saarelt lahkuda, võib ise pidalitõppe nakatuda ning sinna ka omakseid ja sõpru taasnägemata surra. Ligimesearmastus südames trotsis mees vastuseisu nii saareelanike kui riigiametnike poolt ning lõi paarikümne aastaga väga elujõulise ning kokkuhoidva koguduse, pakkus lohtust sadadele ning aitas tuhandeid haigeid. Hoolimata mehe üüratust tööst saare elu parandamise nimel, mustati teda surmajärgselt ning prooviti igati ta saavutusi maha teha. Nimelt peeti aastal 1890 pidalitõve ikka veel süüfilise viimaseks astmeks ning kuna see haigus viis hauda ka tsölibaadivande andnud Isa Damien´i, siis kuulus kirik ta saarel patuelu elanuks, oma preestrisiivsusest taganenuks. Tema kaitseks astusid sel ajal välja mitmed avaliku elu tegelased ja mehe maine peagi taastati. Selle aasta mai kuus kuulutas paavst Benedict XVI heategevusele elu andnud mehe pühakuks. Suurepärane draamafilm suure südamega mehest. 4,5/5

Leepraga puutusin ma kokku juba noorukieas.

Fall of the Republic: The Presidency of Barack H Obama

Fall of the Republic: The Presidency of Barack H Obama - Alex Jones 2009

Filmis New World Order mainis Alex Jones tagasihoidlikult, et ega ta ikka filme teha veel õieti oska aga tundub, et iga järgmine kukub paremini välja. Jutt jumala õige, iga korraga lähevad ta filmid professionaalsemateks ja seda peale visuaalse videograafilise külje ning montaaži, veel ka informatsiooni pakkumise koha pealt. Märgatavalt vähem sebimist ja ülerääkimist, sõnum tuuakse vaatajani selgelt ja arusaadavalt, kasutatakse mitmeid intervjuukatkeid ja teavitajaid, mis kokku loovad väga hästi jälgitava ning mõistetava terviku. Kui varem oli härra lavastaja ise prööklemas ja tema filmitud või netist leitud videopilt taustaks, siis nüüd räägib Jones vaid paar vahelõiku. Stiil ei ole enam nii pealetükkiv. Mind ei ole see jonesilikkus küll kunagi häirinud, kuid olen kindel, et ta teavitusfilmid leiavad tänu meisterlikumale lahendusele ja laiemale sõnavõtjate ringile rohkem publikut, need lihtsalt mõjuvad oma tavadokilikus ülesehituses ja teabepakkumises usaldusväärsematena. Pealkirjast ei tasu end heidutada lasta, Obamast tegi ta hulga põhjalikumalt juttu filmis The Obama Deception, seekord on põhirõhk majanduspettustel mis lõid praeguse kriisi, NWO tulevikuprogrammidel ning kliimahüsteeria tagamaadel. Leiab ka uut juttu, kuid kes vähegi kursis, saab lihtsalt näha praeguse maailmapoliitika kurssi korraliku dokumentaalfilmina. Jään ootama vol. 2-te, sest texas ranger on näidanud end mehena kes ikka teemat valdab ning seda ka teistele tutvustada oskab. 4,5/5

Juba täitsa popile dokile omane graafikakasutus.

The Adventures of Werner Holt

Die Abenteuer des Werner Holt - Joachim Kunert

Esmakordselt lugesin Dieter Nolli romaani "Werner Holti seiklused" umbes 13 aastaselt. Mäletan veel, et laenasin onunaise käest ja hiljem oli tagasi andmisega raskusi, sest meie perre võetud koerakutsikas oli oma hammastega raamatust üle käinud ning ma pidin uue saamiseks linnas mööda antikvariaate jooksma. Veider, et kohe ei leidnud, vaid pidin mitu päeva otsima, samas kui hiljem oli mõlemat raamatu osa kõik poodide riiulid täis. Tean seda, sest peale leidmist registreeris pilk selle raamatu alati, oli see siis antikvariaadi riiulil, raamatukogus või mõne sõbra toas. Filmiversioonist sain teada alles aastat viis tagasi, kuid inglise subbidega DVD ilmus müügile alles nüüd. Põhimõtteliselt viimasel hetkel, sest olin juba netist tirinud venekeelse dublaažiga avi ja kavatsus oli seda ka peatselt vaadata. Raamat on ikka ülihea ja vägisi tekkis filmi vaadates võrdlus sellega või pigem siis võrdlus oma peas kivistunud pildiga millised need tegelased välja näevad ning kuidas tegevuspaigad tunduvad. Paratamatult paistis film raamatu ( minu isikliku ettekujutuse ) kõrval kahvatum, kuigi otseselt seda öelda ei tohiks, kindlasti on film raamatut mitte tundva jaoks väga hea sõjadraama ning seda kvaliteeti tajusin seal ka mina. Esmalt häiris ülesehitus mis vastupidiselt raamatule ei olnud sirgjooneline, vaid kasutas filmi lõpustseeni raamina ning pakkus sinna vahele muud tegevust tagasivaatavate meenutustena. Samuti jäid kahvatuks Holt´i naissuhted, raamatu sulnis poolerootika oli filmis puine ja otsekui sobimatu, kohustuslik lisa sõjaväljal toimuvale ja mitte loomulik osa Werneri teest meheks saamisel. Sõjadraamana aga üsna harukordne. Tegu ju nõukogudelembelise Ida-Saksa filmiga mis ometigi kinoajaloos esmakordselt demonstreeris saksa relvade üleolekut vene omadest, näitas kuidas käputäis mundrisse pugenud teismelisi lööb tagasi Punaarmee tankirünnaku. Kuigi lahingustseenid ei ole filmi tugevaim külg, olid mõned kohad väga hästi lavastatud. Näha oli, et kakskümmend aastat peale sõja lõppu oli inimestel veel meeles kuidas eri väeosad riietusid ning mis märke ja embleeme kanti, filmis on näha selliseid mundreid ja aksessuaare mis hilisemates sõjafilmides puuduvad. Tavaliste wehrmachti ja SS mundrite asemel näeb lennuväe abiteenistuse, tankitõrjeüksuse ning neid juhtivate ohvitseride väheke erinevaid mundreid, kokardeid ning mundrimärgistust. Samuti jagas film ohtralt teavet sõjaaegsete meeleolude ning olmelise elu kohta. Minu hinnet võtta kui mehe oma kes kogu vaatamise ajal võitles oma poolest tosinast lugemiskorrast jäänud mälestustega, kõrvutas neid pidevalt filmiga ja rõõmustas-pettus. Tegu on ikka väga hea sõjafilmiga mis kujutab Reich´i viimaseid päevi. Ja lugege ka raamatut, sest sellel on peale sõda toimuvat valgustav teine osa veel. Tean, et paljudele "Werner Holti seiklused" osa 2 ei meeldi, kuid kindlasti luges suurem osa selle läbi nii 13-16 aastaselt kohe peale esimese osaga tutvumist ning seeläbi on mulje mõistetav. Aga lugege nüüd uuesti, nii kahekümne-kolmekümne aastaselt ja garanteerin, et romaan pakub enamat kui poisikesepõlves. 3,5/5

Werner Holt - mundris playboy.

Anvil! The Story of Anvil

Anvil! The Story of Anvil -

Alates hetkest kui Soprano oma blogis filmile kiitva hinnangu andis ( millegipärast ei leia ma nüüd seda arvustust üles ) on mul Anvil pidevalt radaris olnud. Nüüd avanes võimalus tutvust teha ja saab vaid esitada küsimuse, et miks ma nii kaua jokutasin, käesolev dokk oleks pidanud minuni juba kuid varem jõudma, head asja ei tohi ju kinni hoida, vaid peab vägisi sõpradele vaadata andma. No minu tuttavaist keegi mulle DVD-d toppima ei tulnud aga mina nii ei käitu, juba laenasin töökaaslasele ja sina ( Lauri! ) saad selle ka kohe kindlasti. The Story of Anvil oleks kahtlusteta maailma kõige parem rockibändi mockumentary juhul kui...tegu oleks lavastatud teosega aga nii see ei ole. Kõik ekraanil nähtu on otse elust enesest, vaataja võetakse kaasa kõigile nurjumistele ja möödapanekutele, näidatakse ühe bändi madalseisu nii lähedalt, et pane või käsi külge. Sinisilmsust, ekstaasi ja rumalust, ansambel Anvil on endiselt rivis! Aga ka kuhjaga südamlikkust, ehedat sõprust ja piiritut optimismi järgmise päeva suhtes, sest kui täna veel album ei müü, siis homme ületatakse kindlasti plaatinaplaadi norm. Lavastaja Sacha Gervasi on üle kahekümne aasta bändiga koos jõlkunud, tunneb tüüpe läbi ja lõhku ning tema kaamera ees avavad sõbrad oma hinge lõpuni, linti on saadud mõned rockumentary žanri kõige südantliigutavamad momendid. Armastusega tehtud dokumentaalfilm sõprade bändist. Jajah, sellest samast kanada Anvil´ist mida kaheksakümnendatel kassetilt kuulasid ja CD ajastu saabudes unustasid. 4,5/5

Anvil´i kolmeteistkümnes album, kas võite uskuda? Dokfilmis selle plaadi lindistamisest juttu tehtigi. Ülemise foto autor Brent J. Craig.

Bouncer : Raising Cain

Alexandro Jodorowsky, Francois Bouco - Bouncer #1-2 : Cain's Eye, The Executioners' Mercy
Humanoids / DC Comics 2005

Korralik western. Kenasti kirjutatud lugu ja kaunilt paberile veetud pliiatsijooned. Millegi maad väristavaga hakkama ei saadud, kuid lugeda oli igast kandist priima. Alexandro Jodorowsky´le iseloomulikud märgid olid täitsa olemas, näha sai sante ja salamärke.

The Holy Mountain

The Holy Mountain - Alejandro Jodorowsky 1973

Püha mäe vaatamist olin aastaid edasi lükanud, sest kõik peale sõber Keijo väitsid, et tegemist on absurde sürrealismiga, ajuvabaduse ning ajunussiga millel küll kena visuaalne vorm kui raskestihoomatav või täitsa olematu sisu. Keijo kiidusõnad aga ei läinud arvesse, tema on lihtsalt noorest peale die-hard Alejandro Jodorowsky fän olnud. Paar õhtut tagasi aga otsisime Katiga mida peale laste uinumist vaadata ning soovitasin näppu juhtunud Holy Mountain´it, lubasin kaasale müstikat, maagiat ja anarhiat. Kaks tundi hiljem olime mõlemad kinematograafilise vapustuse üle elanud, teinud läbi tajuavardava rännaku ning kiiganud peegli taha. Seega ütlen kohe kõigile mu blogi lugejatele, et Holy Mountain´iga tutvumist ei tasu peljata, asi on kaugel igasugusest ajukepist ja meelevägistamisest. Film on lihtsalt dokumentaal mis rüütatud kirevavasse rõivaisse ning ehitud kulla, karra ning kalliskividega. Ja väga julge dokumentaalfilm, näidatakse ju vaatajale asju millest viisakates ringvaadetes loobutud ja jäetud vaid nn. ufoloogida ja holokaustieitajatele lahmimiseks. Püha mägi on isegi prohvetlik, sest stseen kus analüütik soovitab majandust säilitada läbi rahvaarvu vähendamise on vähemalt minu teada alles viimaste aastate jutt ning aastal 1973 vaevalt sellest keegi peale Jodorowsky avalikult rääkis. Terav satiir ja kriitika illuminati aadressil, värvikad Initsiatsiooniriitused ja taas nende samade pühitsemiste naeruvääristamine. Vaevalt keegi tulevikus oskaks vaimustavamalt meie maist ja vaimset elu lahti seletada kui maag alkeemik suurmeister Alejandro Jodorowsky. Täiesti vapustavalt vaimukas ja täpne kuva maailmakorrast, just sellest uuest, mitte vanast. 5/5

Valgustatus.

Son of the Gun #2: Saint

Alexandro Jodorowsky, Georges Bess - Son of the Gun #3-4 : Flesh and Filth, Sinner and Saint
Humanoids / DC Comics 2004

Kui Jodorowsky´st koomiksitega seoses juttu tehakse, siis ikka on nime taga sulgudes, et creator of Metabarons või Incal. Võib-olla on kusagil ka creator of Son of the Gun aga vähemalt minu silmad seda näinud ei ole ja seega väidan julgelt edasi, et põhjus peitub käesoleva koomiksi mitte just kõige geniaalsemas astmes. Tegu oli igast küljest korraliku looga, kuid suur vaimustus jäi saabumata. Väike vaimustus oli aga peal küll, seda eriti momendil kui selgus mida kõike sabaga teha sai ning momendil kui selgus kes oli sabaga tegijale see kellele sabaga tehti. Lõpp oli väga hea, samuti algus. Vihikud 2 ja 3 olid keskmise põnevusega.

Hammer Horror : A Fan's Guide

Hammer Horror: A Fan's Guide - Rorie Sherwood 2008

Viiskümmend minutit Hammer Studio ajaloo ja filmide tutvustamiseks oli ikka häbematult vähe. Seda võrra aega oleks pidanud vaid stuudio saatusele pühendama aga viiekümne minuti sisse mahtus veel Hammer´i top 10, ehk kriitikute arvates parimad tooted. Suurem osa hitfilmidest oli mul nähtud, kuid ikkagi oleksin meeleldi lootnud näha kriitikute ja horrorsõprade jutu taustaks ka katkeid linalugudest. Paar fotot või posterit iga filmi kohta oli kasin, sest ega ju rääkivad pead suuda vaid vaatajat haarata, olgu siis jutt nii headest õudukatest kui tahes. Oli selline kähkukas, said infot küll, kuid liiga tuimas toores vormis. 2/5
Jama ju tervet dokfilmi niimoodi vaadata.

Desperadoes: Quiet of the Grave

Jeff Mariotte, John Severin - Desperadoes: Quiet of the Grave #1-5
Homage 2002

Kirjat tagakaannel teatasin, et koomiks oli paari horrorkirjanduse auhinna nominent, kuid tundub, et sinna võib igasugust saasta saata, sest Desperadoes oli ilge sitt. Lastekoomiks mis püüdis kolmanda klassi õpilase poolt joonistatud pildis esimese klassi jutse oma tulistamiste, maagia ja õudusega hirmutada. Teise klassi jaoks oled juba sedalaadi Tähekese koomiksist välja kasvanud. Eks kaanepilt räägib enese eest.

Idiots and Angels

Idiots and Angels - Bill Plympton 2008

Filmi lõpus on paarikümnesekundiline animeeritud fotokollaaž kus kõik tegemisega seotud inimesed kenasti naeratavad. Rõõmu tunda aga millegi üle ei olnud - film oli veniv, värvitu ja täis labast jänkihuumorit, lugu ise lühiformaadis kindlasti hulga paremini esile tulev kui täispika animatsioonina. Juba kümnendat korda oma blogimisloo jooksul mainin ära, et mulle Bill Plympton´i stiil ja naljasoon ei istu aga ikka hakkan tema filme vaatama. Nii ka seekord ja nii võtan peagi ka peagi tema Portugalis välja antud lühifilmide kogumiku ette, ei meeldi aga vaatan hambad ristis ära. 1,5/5

Filmi ainus elulähedane moment. Tõsi! Kui sulle kasvaks tiivad, siis otse loomulikult lendaksid taevas lennuki kõrvale ja näitaks sealsetele reisijatele tagumikku.

Menace II Society

Menace II Society - Albert Hughes, Allen Hughes 1993

Korralik getokas, sest lavastaja-vennaksed ei püüdnud teha erilist moraalilugu ega jagada noortele nolkidele õpetussõnu, näidati lihtsalt paari getonoore elu mõne kuu vältel ning lasti nende tegemisi jälgides vaatajal endil järeldused ära teha. Tehti üsna kenasti selgeks, et kutritegevus on mustanahalise mehe geenidesse programmeeritud ning isegi kui tal avaneb võimalus sirge seljaga minema kõndida, eelistatakse ausale elule lühiajalist kuulsust kohaliku karmi mehena. Dumbass nigger oli pea igale filmis üles astuvale näkku kirjutatud ja lavastajad ei püüdnud seda mingit laadi poliitkorrektse või rõhutud mineviku taha varjata. Kes mõõga haarab, see mõõga läbi sureb ja seda ilustamata ka pakuti. Hea getodraama imalavõitu lõpuga. Menace II Society sai teatud teleseriaali poolt tekkinud mustade kultuurilise käitumise tundmaõppimise tuhinas üle vaadatud, järgmisena peaks Boyz n the Hood´iga sama tegema. 3,5/5

Sinu näos, mees!

Ink

Ink - Jamin Winans 2009

Nüüd ma siis tean kust on pärit Paawo blogi päiseimidž. Jajah, just sellest Teksase ulmefilmist mis võetud linti peaaegu olematu eelarve ning pöördvõrdeliselt suure abistavate sõprade hulgaga. Ja digikaameraga mis käesoleva teose jaoks oli õnnetuseks, sest tegelikult vaeva oli nähtud parajalt - lugu selline normaalne keskpärane, kostüümid täitsa olemas ja näitlejadki usutavad (eriti noor Quinn Hunchar), kuid teos täis liigset digimasinaga mängimist. Liiga ahvatlev on vist see võimalus juba kaameras proovida erinevaid efekte ja hiljem arvutiga üle käia, seekord aga oleks film just vajanud filmilindi pehmust, mitte pikselpildi kontrastsust ning sellega rumalat eksperimenteerimist. Lühema filmina ning tselluloidile võetuna oleks võinud sellest indiefilmist enam asja saada, praegusel kujul oli väheke tüütu vaadata. 2/5

Tegijad panid filmi tasuta netti jagamiseks ja võib vast sealt (kusagilt) väikefailina tirida, sest äsjailmunud DVD ei sisalda peale eng subbide midagi erilist ning sama kehtib tõenäoliselt ka Blue-Ray kohta.

Son of the Gun #1: Sinner

Alexandro Jodorowsky, Georges Bess - Son of the Gun #1-2 : Born In The Trash, The Presidents Dogs
Humanoids / DC Comics 2004

Olles just Jodorowsky vaimustuse tipul, tabas mind eile tööl ülimeeldiv üllatus. Sõber oli jätnud sinna kilekoti koomiksitega mida ta linna jooma minnes ei viitsinud kaasas tassida ning mina olin just unustanud kaasa võtta kohustuslikud autokooli materjalid, kiikasin kilekotti ja mis ma nägin? Neljast koomiksist kolm oli Jodorowsky kirjutatud. Uhh, õnnepäevad! Tegin kohe sabaga mõrvari seiklustega algust.

The Hangover

The Hangover - Todd Phillips 2009

Pohmell on nii püha asi, et kuidagi ei saa leppida mõnitusega kus filmile pannakse pealkirjaks "Pohmell" ja siis näidatakse tõelist pohmelli heal juhul vaid kümme minutit. Ja kassiahastust ei näidata üldse. No mis hangover´ist me siin nüüd räägime, sellisest pehmo-ameerika omast või? Sellisest kus klaas apelsini mahla lõi kohe pea klaariks, kuigi iga vähegi viina nuusutanud mees teab, et klaasitäiele mehule tuleb paar pudelit õlut kindlasti peale juua või siis vähemalt sinna mahlaklaasi surts viina juurde valada. Ütleme siis nii, et pealkiri eksitas, mingist pohmellist siinses filmis juttu ei tehtud. Üldse oli selline lastefilm, eks nemad võivad oma süütus rõõsas teadmatuses arvata, et kui jooki pannakse, siis kohe kindlasti on vaja raisata mitu tundi mõnusast võtukaajast hotellitoa segamini ajamisele, mingi neegri-tiigri ( Mike Tyson - mida???) varastamisele ja pedehiinlastega kemplemisele. Hoorad, hambad ja viinad jäägu, kuid kogu muu krempel oli tugevalt üle pingutatud, kuigi selline over the edge teema siia filmi ei sobinud. Dude, Where's My Car?, samalaadsel šabloonil loodud komöödia ja palun väga, kõik on kenasti paigas aga Hangover EI! Logises mitmest küljest, üllatas kohati oma leebusega ning täiesti mõttetute momentidega, valusalt oskamatu dialoogi ja tõelise koomika mahamagamisega. Kurat, nad isegi ei olnud osanud lits Heather Graham´it korralikult serveerida. Alul oli filmi kohta palju kiidusõnu ja hiljem räägiti, et keskpärane. Mina olen selle teise mansa mees. Vaadatav ja ajab naerma aga hea komöödiani on veel paras maa minna. 3/5

Mis kuradi kana toas? Ega siin Fear and Loathing in Las Vegas´i remake´i tehtud, et tuleb tuba võimalikult destroy ja Far Side´i alla seada.

New World Order

New World Order - Luke Meyer, Andrew Neel 2009

Kas see dokk nüüd nii väga vajalik oli? Põhiguru Alex Jones on mulle mitme kandi pealt tuttav ja mingeid uusi elulisi või eraelulisi seiku noored filmitegijad Luke Meyer ja Andrew Neel pakkuda ei suutnud. Väga ei üritanud ka, sest hea tahtmise juures oleks saanud kasvõi terve dokfilmi Texase raadio DJ-st valmis teha, nüüd aga täideti vabaks jäänud ruumi muude aktivistidega. Sümpaatsed ja pühendunud mehed kõik. Tore, et näidatakse näod ära ja lastakse paar sõna kaamerasse öelda, kuid suures plaanis jääb selle doki sihtrühm mulle ikka arusaamatuks. Avaralt mõtlejad ei pea ju sõnumitoojat eriti tähtsaks, fännid teavad nagunii ja keda ei huvita, seda ei huvita. Vaevalt keegi Luke Rudowski intervjuu põhjal Kaksiktornide tagamaid uurima hakkab, pigem on tähtsad filmid mida need patrioodid teevad ja mitte filmid neist endist. 2,5/5

The Opposite of Sex

The Opposite of Sex - Don Roos 1998

Vaimustavalt säravana alanud filmis jagus jaksu vaid poole peale, sealtmaalt edasi mindi vastupidiselt väikeseeelarvelise indiefilmifiilile hoopis lamedat hollywoodi saasta nügades, teravused joosti nüriks ja sarkasm asendus nunnutamisega. Põhimõtteliselt läks film halvaks sellest momendist kui Lisa Kudrovski mainis Waco´t. Mõned asjad võiksid ikka viisakamalt toimida, ei pea vedama paralleeli politsei poolt mõrvatud perede ja lauslollide vahele ja seda isegi siis kui see nii juudivaimukalt kõlab. Martin Donovan oli muidugi muska nagu alati, sai varem just üht Hal Hartley filmi masinas hoitud aga kuna seal Martin poissi ei olnud, otsustatud käesoleva teose kasuks. Hea algus, labane lõpp. 2,5/5

Pilt teatrilavastusest ja võib-olla tõesti oleks see jant lavalaudadel parem.

Harry Potter and the Half-Blood Prince

Harry Potter and the Half-Blood Prince - David Yates 2009

On välja kuulutatud (terrori)ohu kõrgeim aste. Kõiki Hogwart´i (Ühendriikidesse, osariiki, linna) sisenejaid otsitakse läbi, uste ees seisavad valvurid (tänavanurkadel võib näha automaatidega relvastatud mäsupolitseinikke) ning riigi sisekliima on köetud tulikuumaks, kõik kahtlustavad kõiki musta jõu ("kurjusetelje") teenimises. Käib pidev nurga taga võõraste jutu pealtkuulamine ( täidetakse Homeland security küsitluslehti), sõbra kirjade läbilugemine (sõbra kirjade läbilugemine) ja üksteise järgi luuramine ( interneti, mobiilvõrgu ja telefonide jälgimine), saadud infokillud kantakse autoriteetsele võlur Dumbledore´ile (FBI, sõjavägi, politsei) ette, koputavad kõik ja pidevalt. Koos Harry Potteriga (noore värvatud nuhiga) vaadatakse läbi professor Slughorn´i mälestusi (turvakaamerate videosalvestisi, arvutiprofiile ja analüüse), et leida nõrk koht, paljastus Voldemori (terroristide) salaplaanides. Õpilastelt võetakse järjest enam õigusi eraelule - musutajad saadetakse laiali, kehtib õhtune liikumiskeeld (komandanditund) aga vastutasuks pakutakse olukorda unustama panevaid elamusi lendpalliplatsil (TV, spordivõistlused). Uus Maailma Kord on ületanud piiri inimeste ja muinasjutumaa vahel.No mis see siis oli? Väike puhkus enne lõpuspurti või? Aga ega siis hoogu saa ka viimaseks jõupingutuseks valmistudes täitsa maha võtta, ikka peab proovima tempot säilitada, lihtsalt seadma korda oma meele ja füüsise, et järsu rebimisega võidukalt finišeeruda. Segavereline Prints aga näitas täielikku tuimust, kui ei oleks olnud roostikus jooksmise stseeni, jäänuks täitsa toppama. Paarkümmend minutit puudu kolmest tunnist aga materjali mida võis huvitavaks, tähtsaks, edasiviivaks ja põnevaks nimetada oli vaevalt poole tunni jagu, ikka päris nõrk tulemus härra David Yates´ilt. Kusjuures juba eelmise filmiga näitas mees halba maitset ja sellest ei hoolinud keegi, lastakse isegi lõpuni välja panna, solkida potentsiaaliga fantaasialugu. 1,5/5

Usama bin Laden saamas CIA käest abi võitluseks Afganistaani vallutava Punaväega.

Leonor - Mistress of the Devil

Leonor - Juan Luis Buñuel 1975

Keskaegne kummituslugu kus aadlikust isanda abikaasa tõuseb peale kümme aastat surnuna olemist hauast ning võtab taas sisse auväärse koha oma mehe kõrval. Värske ja elujõulisena püsimisel on aga oma hind ja peagi hakkavad lossi ümbrusest kaduma lapsed, tõsiasi mille peale armunud mees pigem silma kinni pigistaks kui oma kummitusnaist süüdlasena näeks. Õudusloona kehvake aga raskuskese oligi asetatud rohkem tugevate näitlejatöödega (Michel Piccoli, Liv Ullmann ja Ornella Muti) kunstilise, müstilise ning ajaloolise filmi tegemisele. Viimases õnnestuti minu arust väga hästi. Peagi saabuvat katku ootav keskaegne hispaania kolkaloss, isanda teenijaskond, ümbruskonna talupojad, paar teeröövlit ja nõidu põletav inkvisitsioon. Atmosfäär oli loodud hoolega, armastusdraama aga ise jäi ebalevaks. Vaatasin isetehtud DVD-d kus inglise dubleeringuga 85 minutilisele versioonile oli juurde lisatud hispaania versiooni 10 lisaminutit ja seetõttu hüppas tekst kohati lause pealt teisekeelseks, said paar lauset taas subtiitritega vaadata kuni hüpati inglise audiole tagasi. Täitsa veider uncut´i kogemus. 3/5

Krüptist tõusnud Liv Ullman.

Trip Out

Trip Out - James M. Hausler 2005

Maailma kõige närvilisem kutt nimega Colin kes peab ennest valgest nahavärvist ja vanemate miljonitest hoolimata ilgeks getogängstaks, tõeliseks badassiks ja beibmagnetiks. Tommy kes on peale isa surma langenud nii sügavasse depressiooni, et teda ei huvita absoluutselt mitte miski, kõiki ja kõike saadetakse V-sse, häving hinges laastab nagu kulutuli. Ja Tommy vanem vend Richard, kooli priimus, kõigi õpilaste lemmik ja kõigui kooli neidude märgade unelmate objekt. Kolm tüüpi kes üksteisega kuidagi läbi ei saa, kuid aastaid koos on jõlkunud, otsustavad proovida maagilisi seeni ja katus hakkab liikuma.Mulle noortekad meeldivad, mis parata. Kui mõni sedalaadi lugu käppa juhtub kus keska lõpuklassis käivad tüübid narko, seksi ja vägivallaga tegelevad, siis olen müüdud mees. Trip Out oli täitsa korralik sedalaadi film, taas kõik need teismeliste igavused ja huitamised, ebaküpsusest tingitud möödalasakmised ja empaatia puudusega kaasnevad pihtapanemised. Lõpp oli väheke liiga. No kui lavastaja ei oleks püüdnud sügavamaks tõsisemaks minna, oleks saanud ühe hea trippimise filmi. Tuli meelde, et Bang Bang You're Dead veel vaatamata, lähenen sellele peagi. 3/5

Vasakul istub mu lemmiktegelane Colin, väga kuri hip-hoppar.

Castaway on the Moon

Kimssi pyoryugi - Hae-jun Lee 2009

Idakino austaja Gang-pae kiitis seda filmi kui üht parimat aasia komöödiat aastaarvuga 2009 ja Ninja Robot andis oma blogis õnnistuse, kuid mina tundun nende kõrval tuim tükk olevat, ei leidnud sealt midagi nii naljakat ega hingeminevat kui noored filmisõbrad. Meestegelasega seotu oli lausa tüütu, tema tohmid ilmed ja närvihaige rabelemine, liiga korea jant, et olla tõsiselt koomiline või kaasaelamist vääriv. Naistegelase elu oli huvitavam. Vähemalt minu silmade jaoks esmakordne hikikomori kujutamine mängufilmis, siiani olin kammerdunuid vaid dokumentaalfilmide vahendusel näinud. Neiu väljumine oma kestast pani hulga rohkem kaasa elama kui noormehe erakuelu ja tema samm-sammu haaval liikuma hakkamine süstis rohkem optimismi kui saarevangist põllumehe edusammud. Mina ütleks, et üsna tavaline nunnu filmike. Korea kino nägu, seda nii kestvuselt mis seal kohustuslikult on kahe tunni paikku kui ka fantasialennuliste eriefektide poolest. Näiteks see teleskoopi vaatava neiu õhkutõusmine oli nii tavaline küborg OK! juba, et vedas muidu nii kombes teemat isegi pügala madalamale. Vahest pakub elu mõnusaid kokkusattumusi ja seekord oli minu ja filmi vaheliseks lingiks söök. Kes filmi näinud on see taipab kohe mida ma telkut vaadates pugisin. No muidugi black bean nuudleid. Filmis on sellel nuudliroal kindel roll ja juhuse tahtel olin just enne filmi vaatamist hiinakast toitu kaasa tellinud ning võtnud teravatele köögiviljadele ja kantoni lõhele lisaks ka musti ube baklažaani ning noodlitega. Täitsa lempar toit, tegin täna hommikul lõpu peale. 3/5

How are you?

Beautiful Vasilisa - Василиса Прекрасная

Vasilisa prekrasnaya - Aleksandr Rou 1939

Aleksandr Rou on tuntud oma kämpilike muinasjutufilmide poolest, kuid see varasem töö küll erilise friigilikkusega silma ei paistnud. Klassikaline skaska mida võiks pigem võrrelda Bagdadi varga, kui hilisemate LSD trippe meenutavate jaburdustega. Eks muidugi oli siin põhjuseks ka aastaarvule vastav must-valge pilt, värvilisema on Rou filmid alati hulga ägedamad välja näinud ning hilisemates töödes astub rohkem esile ka oskuslikult tehtud eriefektid. Pohmelliga oli Vassilisat täitsa okikas vaadata, eriti neid karusid mis kangelasest peategelast aitasid. Karud on tegijad loomad, respect! 2,5/5

Georgi Millyar mängis filmis kõige positiivsemat kui ka negatiivsemat tegelast, nii Ivanuška tarka isa kui Baba Jagaad.

Dethklok - Dethalbum II

Dethklok - Dethalbum II 2009

01. Deththeme
02. Briefcase Full of Guts
03. Birthday Dethday
04. Awaken
05. Bloodrocuted
06. Duncan Hills Coffee Jingle
07. Dethharmonic
08. Castratikron
09. Go Forth & Die
10. Hatredcopter
11. Murmaider
12. Thunderhorse
13. Go into the Water

Metalocalypse´i sarjast tuntud Dethklok´i "videote" kogumik.

Do you folks like coffee?
Real coffee
From the Hills
Of Colombia

The Duncan Hills will wake you
From a thousand deaths
A cup of blackened blood
(Dying, dying)
You're dying for a cup

Guatemala blend
Ethiopian
French vanilla roast
(Dying, dying)
You're dying for a cup

Prepare for ultimate flavor
You're gonna get some milk!
And scream... for your cream

Duncan Hills
Duncan Hills
Duncan Hills

COFFEE!

Thor Heyerdahl - The Man, The Myth, The Women

Pa jakt etter paradiset - Bjørn Engvik 2008

Ossa poiss, arvasin mina. Nüüd asutakse paljastama Thor Heyerdahl´i minevikku, tema käpardlikkust teadusmaailmas, pingeid suhetes oma lastega ja truudusetust naistele. Kõike seda oli aga suurte surkimiste asemel mainiti neid lihtsalt kui osa maailmarändurist seikleja elus, tegu oli tavalise made for TV eluloodokumentaaliga ning kui midagi kriitilist välja öeldi, siis pigem ajaloolise täpsuse kui tõsisema paljastamise huvides. Pool filmist koosnes ränduri päevikutel ja pool sugulaste meenutustel, midagi intrigeerivat teada ei saanud. Neegrinaiselt saadud süüfilisest juttu ei tehtud. 2,5/5

Kodukootud antropoloog.

The Limits of Control

The Limits of Control - Jim Jarmusch 2009

Jim Jarmusch´i uus film meeldis mulle kohe täiega oma ülesehituse ja sisu poolest aga samas ei viitsiks ma seda mitte kunagi taas vaadata, sest juba seegi kord oli haigutus pidevalt seltsiks. Oli geniaalselt lihtne idee, naeru näkku toov lööv lõpp ja kiiduväärne hulk kõrvalosasid tippnäitlejate ( Tilda Swinton, Bill Murray, John Hurt ) esituses. Aga see kõik on lõppude lõpuks pakitud liiga esteetlikku vormi mis kordab ja kordab ennast, aeglaselt ja sarnase käitumise ning lausete kaupa. Taotluslik, annab rütmi, loob õhkkonna, teravdab huvi lõpu vastu ja suudab isegi oma deja-vu momentidega muigama panna, kuid nagu alul mainisin, ka haigutama. Asi ei ole isegi selles, et hea idee on halvasti tehtud. Väga hästi on tehtud ja õieti on tehtud aga lihtsalt ei jaksa vaadata, on jõudu vaimustuda pointist, kuid mitte filmi ennast vaatamise ajal nautida. Esmakordselt postrit nähes kus Isaach De Bankolé jalutab kitarrikohvriga olin veendunud, et Jarmush´i uus film veeb vaatajad New Orleans´i ja filmi alul kuuldud kreoolikeelsed lausekatked tugevdasid tunnet. Suund võeti aga Madriidi ja kohati jääb vaid muusika Lousiana´t meenutama. Kui isu muusikat kuulata, siis vaadake filmi nii nagu ta end lahti koorib, muidu aga võib näppu vabalt kerimise nupul hoida, isegi neljakordse kiirusega ei tohiks midagi kaduma minna. Üks punn tuleb lisaks Kaurismäki mainimise eest. 3/5

Mees kes ei räägi hispaania keelt.

Venom - Black Metal

"The 7th Date Of Hell"
Live at Hammersmith Odeon, London, 01.06.1984:

01. Intro 01:07
02. Leave Me in Hell 03:27
03. Countess Bathory 04:29
04. Die Hard 04:02
05. 7 Gates of Hell 05:03
06. Cronos Bass Solo 84 02:48
07. Buried Alive 03:11
08. Don't Burn the Witch 03:14
09. In Nomine Satanas 03:43
10. Welcome to Hell 05:27
11. Warhead 05:24
12. Stand Up (& Be Continued) 04:48
13. Mantas Guitar Solo 84 04:00
14. Bloodlust 05:21
15. Credits 01:17

DVD Bonus Feature:

01. Bloodlust (Promo Video) 03:15
02. Nightmare (Promo Video) 04:55
03. Witching Hour (Promo Video) 05:15

Venom ei meeldinud mulle noorena ega jätnud muljet ka nüüd. Üritasin näha bändis seda sädet mis mõni aasta hiljem black metal´i scenet süütas aga kui nüüd meenutada, siis thrash metali dokis mainiti Venom´it hoopis soojemate sõnadega kui seninähtud bläkki dokkides. Venom oli liiga heavy minu maitsele. DVD on albumi "Black Metal" boonusdisk (Deluxe Expanded Edition), kuid üsna kehvasti tehtud, helitase kõigub ja menüü ehitus ei ole just kõige kasutajasõbralikum.

Latter Days

Latter Days - C. Jay Cox 2003

Cinoteca gay-filmide poolest ülekaalus olevast blogist Latter Days´i - kohta lugedes jäi paarilauselisest tutvustusest mulje, et seekord paljastatakse mingeid eriti räpaseid saladusi mormoonide elust. Käsi ei aeta vaid sileda elderi püksi, vaid kahmatakse tumedaid tegusid terves masoonlikust sektist, tiritakse päevavalgele sisesaladusi, näiteks mormoonide geeniprojekti või siis nende salariitusi. Aga ei, tegu oli hoopis ühe tavalise kena romantikafilmiga kus tüdrukut asendas poiss ja mormooni taust oli mängu toodud vaid põhjusel, et vedada kohustuslik lõhe armastajapaari vahele, et see siis taas happy end´i jaoks täidetud saaks. 2,5/5

Mormooni kiusatusse viimine. Aga ega viimane palju vastu punninud.