Sorts - Product of Decadence

Sorts - Product of Decadence
Roundsound 2013

01. Addicted to Hammering
02. Martyrium
03. Apocalyptic Jukebox
04. Carbon Black
05. Monoton
06. Infernal Vitamin
07. Smell Me!
08. Written in Smoke
09. Unholy Union
10. Seduced by Fire

Black Metal ist Krieg - kui kulunud, aga ometigi alati heatahtlikku naeratust näole toov väljend. Sortsi esimene täispikk album "Product Of Decadence" oli minu jaoks samuti krieg, kuid sõnapaaris kriegsindustrie. Rüstungsindustrie. Saabuva sõja märgid on õhus, jalgrattatehas muudetakse ümber kuulipildujatehaseks ja traktoritehases seatakse üles liinid tankide tootmiseks. Päevane vahetus. Öine vahetus. Hiigelsuur masin äratatakse ellu. Õlipaber. Kalka. Tootmisplaanid on paika pandud, surmastatistika paberil välja arvutatud - 20 grammi lisalõhkeainet mürsus tõstab 0,4% võimalusi rohkem tappa ja 0,6% haavata, lennuk tasub oma tootmiskulud ära kahe pommitusreidiga. Tavott. Diisel. Täna kolm mürsku rohkem, homme viis. Massiivne monsterlik tööstus on hoos, vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, konte ja liha teraseks muutes ning vastupidi. 35 mm. 88 mm. Töö monotoonsus, bürokraatlik täpsus, ääretu konservatism. Sabotaaž. Poomisnöör. Materjalinappus, tuleb hakkama saada, käigu pealt ümber mõelda, kasutada kõiki võimalusi. Sütt! Sütt juurde! Stantsid löövad 24 tundi, 7 päeva, 52 nädalat, aastaid aastaid. Vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, armu andmata. Teras. Vask. Modifitseeringud - rohkem surma, rohkem hävingut. 200 grammi leiba lisaks. Sõda on lõppenud, aga rahu ei tule, pidureid peale panemata. Treipink ei seisku, giljotiin ei vaiki, haubitsaid atradeks sulatama ei hakata. Masinad toodavad masinaid, toodavad masinaid. Vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, hävituslik monotoonsus, surm ja purustused. Uued vaenlased, uued masinad. Uued masinad otsimas uusi vaenlasi. Sellisena nägin ja kuulsin mina "Product Of Decadence´i". Black Metal ist Krieg!

The Profession of Arms

Il mestiere delle armi - Ermanno Olmi 2001

Palgasõdurite ajastu Itaalia. Noore kapteni Giovanni De' Medici sõjatee ülekaalukate saksa landsknechtide vastu, tema unistused ja mõtted. Tema püüd päästa paavstiriiki olukorras kus iga ülik ajab oma poliitikat ning kõigil napib raha, et armeele maksta. Rahvusriigi patriotismist on asi veel väga kaugel ja reetmine ei ole imeasi, vaid tihti kordasaatja nutikuse mõõdupuu. Modernsete tulirelvade tulek sõjatandrile ja sellega kaasnev häving, sest kui veel varem võisid vastu terasturvuist lömmi litsunud tinakuuli maha pühkida, siis uued kerged kahurid viisid raudrüüst tüki koos lihaga kaasa. Ainus etteheide sellele ajaloolisele filmile puudutab ststistide nappust, sest kui ikka 10 000 piigimeest ja ratsanikku kokku lähevad, loodan ma ekraanil näha neid paarisajast rohkem. Subbikad ei pakkunud samnuti piisavalt informatsiooni, tõlkides tihti vaid tegelaste nimed, kuid jättes tiitlid ning positsiooni õukonnas märkimata, kuid tegu ei olnud ka ametliku tekstireaga, vaid isetõlgituga ning seetõttu hea, et üldse keegi sellele imekaunile sõjafilmile oli valmis ingliskeelset tõlget tegema. Film olikena unenäolise kaameratööga, väga tundliku loo jutustamisest johtuva montaažiga ning vaimustava ajalootäpsusega nii, et kohati jättis lausa dramatiseeritud dokumentaali mulje. Selline ajaloofilm mis mind puudutab, andes aimu renessanssiajastu sõjapidamisest ning inimeste mõttekäikudest. Meeldis väga. 4/5

Modernse suurtüki eelkäia töös.

DND - Tulede säras

DND - Tulede säras
Gramophone Tree 2013

01. Viimaks nad kustuvad
02. Punane on päike
03. Rubiin
04. Sein oli vahel
05. Pealinna tüdruk
06. Lennutee
07. Kunagi järgmises elus
08. Rong
09. Tulede säras
10. Minule mälestus
11. Vaikne on tuba
12. Kui jõuan kord koju
13. Kas ma küsida tohin?

Kuula:

Punane On Päike
Viimaks Nad Kustuvad
Rong

Sul on lemmikbändid aastate tagant. Lemmikbändide lemmikalbumid. Võib-olla mõnikord tuleb sul meelde neid kuulata, aga vahest mõtled, et oled neist juba väsinud, neid elus piisavalt kuulanud. Mõnikord paned napsuse peage plaadi mängima, et võimendada hinges pesitsevat nukrust või siis vastupidi - saada muusikast energiat ning peorõõmu. Kirud artisti, et see on liiga kommertslikuks ja läilaks lainud, kunstiliseks ja ambitsioonikaks muutunud, minetanud geniaalsuse ja kaotanud reaalsustaju ning pead ikka ja alati tema esimesi albumeid kõige väärtuslikemaks. Leiad, et enam ei räägita su kunagise lemmiku laulutekstides sinu elust ja sinu mõtetest. Aga vahest on ka nii, et bänd on hoopistükkis siseste erimeelsuste tõttu laiali läinud, liider võtnud heroiiniüledoosi, kukkunud laval südamepuudulikkusega kokku või hukkunud autoõnnetuses. Mõnikord enesetapp. On nii, et rohkem muusikat enam ei tulnud ja sa oled kunagi käianud lõputult neid kahte-kolme tegevusaja jooksul ilmunud helikandjat. Aeg-ajalt näed öösiti unes, et sinu lemmikud on taas teinud uue albumi, naudid selle kuulamist õndsuses ning virge ja heatujulisena ärgates püüad vägisi meelde tuletada laulutekste ja kõlasid, kuid need hajuvad mälust, jättes järele vaid kibesooja tunde. Ja tõdemuse, et tegelikult ei saa sa kunagi enam tagasi aegu mil rohi oli rohelisem, tavas sinisem ja lemmikansamblid tegid paremat muusikat, olid tugevamini su südame külge köidetud.

Aga taas ja taas kerkib hingesügavusest igatsus tume ning just nende minevikuhäälte vaigistamiseks sobib DND album "Tulede säras" suurepäraselt. Võib ka nii olla, et enne enne albumi kuulama hakkamist sa isegi ei teadvustanud enesele, et seal hinge tagumises sopis on üks pisike auguke mis lappimist vajab ja alles peale läbi kuulamist tajud, et on tervem täiuslikum tunne. Mõistad, et just selline doos ravimit oli su hingele hea, silus su pettumusi ja pakkus täiesti uute muusikapaladena kõike, mis kunagi ilus tundus või mis üldsegi olemata jäi. Aga igal juhul tunned sa selle koheselt ära, võttes esimesest noodist omaks muusika ning laulad tekste kaasa, justkui oleksid neid juba aastaid ümisenud. Tajud kõigi meeltega, et see ongi see sama album mis kunagi su lemmikutel ilmumata jäi, midasa ootasid ja millele lootused seadsid. "Tulede säras" on olnud su lemmikalbum olnud juba aastakümneid, see lihtsalt ilmus alles nüüd.

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Lõuna-Korea (edaspidi Korea) action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Je-kyu Kang´i spioonipõnevik "Shiri" ning peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Myung-se Lee undergroundkino mekiga krimithriller "Nowhere to Hide". Mõlemad filmid kandsid eneses tugevalt korea kinole omaseid märke, esimene läbi maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntra ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumori, kuid ometigi läks veel mõned aastad kuni Chan-wook Park oma "Oldboy´ga" korea põneviku, kui sellise, vaataja jaoks kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ning novaatorlik periood, kus tugevalt andsid tooni noored, äsja filmikooli lõpetanud vihased mehed oma debüütfilmidega. Aastast 2003 kuni 2006 vändati meeletus koguses isikupäraseid kvaliteetseid põnevikke, mis pakkusid pidevalt uusi detaile, stsenaariumipõhiseid vimkasid ning žanrilist avardumist. Tugevalt olid esindatud realistlik tänava tasandil krimipõnevik ning militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolise, müstilise ning kioskiromaanidele omast ülepingutatust sisaldavad thrillerid. Paralleelselt kohaliku möllukino võidukäiguga hakkasid eemalduma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, kus tavaliselt popstaari välimusega poisid peaosas, sisu lihtsustatult naiivne ning pilt pead valutama panevalt effektiderikas, kuid korea thriller, kui selline, oli juba vormunud, pakkudes vaatajale pea alati luust ja lihast läbi tungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupilist, õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi või kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit. Käes oleval aastakümnel saab korralikku korea põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head, sest kuigi filmi siseselt võin kohata uusi pisidetaile, on kümmekond aastat varem paika pandud identifitseerimismärgid alati kohal. Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draama muutus veriseks slasheriks, ebamaine horrr võttis realismi suuna või tõepõhine krimka sai lõpu pulpiliku ülevindi keeratud tulevahetuse näol.

Rääkides "I Saw the Devil´ist", tuleb samuti mängu sildistus klassikaliselt hea. Siit leiab traagikat, paari lausega puistatud kiiksuga huumorit, julmusi ning vägivalda, aga ka žanrihüpet, sest Jee-woon Kim, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusnud veteran, on oma linaloo jaganud justkui kaheks, pakkudes esimese tunni jooksul kõike seda millega korea kinos esmalavastajad välja tulevad, ehk siis vankumatu edasirühiga realistlikku vägivallathrillerit ja jättes filmi viimase poole rohkem kassafilmidele omaste nõksude valda. Viimane õnnetuseks veab kogu linaloo taset tugevasti alla, sest seal kus just jääd ootama originaalset kerkimist kulminatsiooni suunas, visatakse ette hoopis b-filmidele omaseid süžeenõkse ning purustatakse vaikselt karakterite isikupära läbi klišeelike tegevuste. Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ning pea samaväärsete psüühiliste näitajatega "kütt" asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub, muutudes stampseks ning fantaasiavaeseks. Tapja käitub nagu ühele filmi tapjale kohane ning kättemaksja saab lisaindu oma kättemaksule, samas kui varasemalt kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid said just ühtlaseks halliks hämarduma hakata. Tumedaks psühholoogiliseks thrilleriks kiskuv linalugu keerati taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju peategelaste haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin ainuüksi head kino, vaid vaja läheb samuti ainuüksi neile sobivat elegantsi ja riukalikkust. Byung-hun Lee ja Min-sik Choi on mõlemad suurepäraed näitlejad ja kahju lausa, et seekord neil avardumisruum ühel hetkel seinad sai ning filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud arengust asja ei saanud.Karakterite tuimus ning ühepalgelisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire mängu ega vahenda kokkupõrgete intensiivsust. Isegi kui "I Saw the Devil" jääb korea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sinna maailmasse midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ning ohtrat kaasa elamist pakkuva õõvastava linalooga. 2,5/5

Kirjutatud Kinolehe jaoks, avaldatud vist Päevalehes. Minu aastatetagune asub siin - I Saw the Devil.

See No Evil : The Moors Murders

See No Evil: The Moors Murders - Christopher Menaul 2006

Moors murders. Peale selle sõnapaari esmakordselt kuulmist jäi see pähe kummitama. Pahamaiguline, halba ennustav. Moors murders. Teadsin, et mingi mõrvalugu seal Manchesteri kandis toimus, aga enne kaheosalise telefilmi vaatamist õnneks lähemat tutvust ei teinud ja selle võrra oli vähemalt põnevam vaadata. Aga ega erirti põnev ei olnud. Ei oldud püütudki põnevusfilmi teha, vaid luua atmosfääri, ehitada tõetruu rekonstruktsioon toimunust. Korralik briti draama, kuid kogu mõrvade jälkuse valgustamisel üsna tagasihoidlik. Vaatajale antakse vihjamisi teada, mis laadi musti tegusid Ian Brady ja Myra Hindley röövitud laste kallal toime panid, aga otseselt valusalt hinge pugeda ei soovitud. Pigem siis võiks vaadata filmi ning siis kohe netist täpsemat julmemat infot lisaks lugeda, nagu mina tegin. Veretööd olid väga karmid ja jubedad, film reserveeritumat laadi. 3/5

Psühhopaati Ian Brady´t mängis Sean Harris ja väga muljetavaldavalt.

Moriarty - Moriarty

Moriarty - Moriarty
Trash Can Dance 2013
TCD33 CDr

1. Ghosttrain 0:28
2. Roller 6:59
3. Rubber size 5:07
4. Prosto tak (slow) 7:01
5. Rubber Fat 6:48
6. Popguitar 0:17

boonus träkid:

7. Rubber 1 6:01
8. Candido 7:57
9. 27102000 5:53

Kestvus 47 minutit ja 7 sekundit
Tiraaž 50 tk.

Elektrot ja teknot aastast 2000. Omal ajal Tauno Maarpuu poolt sahtlisse kirjutatud lood ilmusid esmalt Artishoki blogis netireliisina, kuid see link võeti kahjuks mõne aja möödudes maha. Minul aga uudishimu säilis, küsisin autorilt ning kuna meeldis, siis tekkis ka idee teha füüsiline reliis. Plaadil on netireliisi pakis olnud lugudele lisaks ühes ka kolm boonuslugu ja minu isiklik lemmik "Candido" on pärit just nende hulgast. Kui tosin aastat tagasi, geihausi kuldajal, heitsid muusikagurud artistile ette vähest vaeva ja tõsidust oma träkkide loomisel, nappi nipikust ja ühekülgsust, siis tänapäeval on sedalaadi tuim, väheke kreenis, tekno väga meelepärane ja artisti reivilik monotoonsus igati teretulnud. Aga tsiteerin siinkohal Gert Semmi: "Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsusstrukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses."

Plaat on tasuta jagamiseks, selle saavad kõik Trash Can Dance plaadimärgi sõbrad ja toetajad. Samuti võib plaati küsida Tauno Maarpuult.

Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin

Timothy Snyder - Veremaad
Varrak 2011

Minu üks lemmik ajaloolasi Peter Englund tõi oma esseedekogumikus "Kirjad nullpunktist" (kahjuks veel eesti keeles ilmumata) välja väga intrigeeriva väite, mille järgi tänapäevane HOLOCAUSTi tõlgendus välistab tavapärase lähenemise trägöödiale ning võtab seda kui irratsionaalset ja ebaloogilist sündmust, sealt sammuke edasi juba kui paranormaalset. Kirjanik ei võitnud seda revisionisti vaatenurgast, vaid toonitamaks kui raske on püüda mõnda aspekti toimunust mõista, et siis parem mitte püüdagi, vaid lasta sel kui loogikavälisel olla. HOLOCAUSTiuurija Timothy Snyder´i jaoks sobib selline ebamaisuse aspekt imehästi, sest see vabastab teda kui ajaloolast mõningaid seiku lahti seletamast, neid pedantliku loogikaga võtmast ning nii saab ta vabalt kirjutada, et Babi Jar´is tapeti 32 000 juuti ja üle tuhande ukrainlase, nende surnukehad heideti orgu, kust need hiljem taas välja kaevati, ära põletati ning tuhk läbi sõeluti ja laiali heideti. Kui loogiline lähenemine seab kahtluse alla 33 000 surnukeha täielikule hävitamisele kulunud ressurside kasutamise, siis uuema müstitsistliku HOLOCAUSTitõlgenduse alusel on kõik korras, isegi ämber doktor Mengele poolt ära lõigatud jäsemetega võib toanurgas tantsu lüüa. HOLOCAUST lihtsalt ei mahu ühegi tavamõiste ega arusaama alla, see mis toimus on meie tajust väljapool. See annab Timothy Snyder´ile ka loa kirjutada, et peale kõige ära kasutamist (maad, korterid, isiklikud asjad, ehted ja juuksed) põletati juute veel samuti soojuse saamise eesmärgil. Ma ei tohiks püüda seda mõista, et rohkem kulub energiat surnukeha põletamisele, kui sealt põletamise käigus eraldub, sest HOLOCAUST ongi üks loogikaväline asi ning kõik mis sel ajal toimus tavamõistetega seletamatu. Mitte nagu Stalinil, kelle massimõrvad on kõik väga selgelt mõistatavad, põhjendatavad ning füüsikaseadusi rikkumata korda saadetud. Raamat aga on hea täiendusmaterjal mõnele sama aega kajastavale teisele kirjatööle.

Putin's Kiss

Putin's Kiss - Lise Birk Pedersen 2012

Našistide välimääraja. Dokumentaalfilm lihtsast maatüdrukust, kes kogu oma energia suunas Naši organisatsiooni ürituste läbiviimisele, paistis agarusega silma ning töötas ennast komissaari ametipostini välja. Seejärel astus Moskvas ülikooli ajakirjandust õppima, puutus seal kokku inimestega kes tema kallist organisatsioonist väheke eriarvamusel, hakkas suhtlema riigivõimu kritiseerijatega ninglõpuks lahkus Naši ridadest. Maria Drokova nimi oli mulle varasemast tuttav ja samuti kogu see lugu nii, et filmilindist ühe tütarlapse käändumist vaadata ei olnud just kõige uudsem. Palju põnevamad olid nood teised komisaaarid, keda põgusalt tutvustati, ikka ehedad luuserid, kes oleksid tükikese võimu nimel valmis tapmiskäske jagama. 3/5

Väga ladna koht oli filmis, kui dissidendid arvasid, et Maša saadeti našistide poolt nende juurde spiooniks, kuna tal on suured rinnad ja meestele see meeldib ning kindlasti lobisetakse selle tõttu neiuga heal meelel.

Shooting the Past

Shooting the Past - Stephen Poliakoff 1999

Ühel hommikul marsivad Londoni lähedal mõisas asuvasse fotoarhiivi ameerika kinnisvaraarendajad ning on väga imestunud, et sealsed töölised ei olegi veel asju kokku pakkinud ning kogu asutus siiani avatud. On nad ju ometigi saatnud mitmeid meile ja saanud vastuseid, mis andsid märku, et arhiivi personal on teadlik maja omanikuvahetusest. Lõpuks nõustuvad jänkid nädalase pikendusega, et arhiiv suudaks selle ajaga leida oma unikaalsele fotokogule uue omaniku, sest vastasel juhul müüakse paar tuhat rariteetsemat fotot maha ja ülejäänud lähevad lihtsalt prügimäele. Käesolevat peetakse taaskordseks Stephen Poliakoff´i teleseriaaliklassikuks, kuid mina isiklikult nii vaimustunud ei olnud kui seda juhtus tema Perfect Strangers´i puhul. Lavastaja mängib üsna sarnastele märkidele, ehk siis minevikunostalgia ning väikeste episoodide jutustamine, pluss ääretult tugev näitlejakaart, kuid õhku tundus seekord vahel rohkem olevat ning siduvat põnevust vähem. Ääretult hea õhustik, taaskord Poliakoff´ile omane sisse lipsanud humoorikus ja ülim meistelikkus näitlejate ning võttegrupi poolt, aga haaravust jäi napiks. 3,5/5

Arhiivipersonal, nende seas võrratud Timothy Spall ja Lindsay Duncan.

Red Light Go

Red Light Go - Ben Barraud, Toby Barraud, Manny Kivowitz 2002

Oli siin selline pop film nimega Premium Rush, kus NY rattakullerid linnakodanikke kiusasid. Minule ei meeldinud, aga kuna sattus pihku see samateemaline dokfilm, siis andsin võimaluse, et järsku polegi sellised liiklushuligaanid ja epudrillad. Selgus et siiski on, isegi hullemad kui hollivuudi kinofilmist näha sai. Ego on meestel ikka mäekõrgune ja kui nad just päevatööd ei tee, siis käivad võistlustel seda veelgi kergitamas, vaja ju näha, et kes see linna kõige kõvem rattamees ikka on? Ses mõttes oligi doki kõige sümpaatsem tüüp see kutt kes möödaminnes poetas kaamerasse, et tema teeb seda kiirkulleri tööd vaid raha pärast ning kui keegi talle 2 tunni võiduväntamise eest samuti 45 doltsi peo peala laoks, võiks "rahvaspordist" isegi osa võtta. Muidu aga maha heidetud vabaaeg. Ülejäänud velopeded muidugi nii ei arvanud, nende jaoks oli ikka tähtis pidevalt mõõtu võtta ja mida rohkem sa seda tehes liiklust segasid, jalakäiaid ehmatasid, seda rohkem respekti pälvisid. Huvitav pilguheid alternatiivkultuuri, kuid sümpaatiat ükski tegelastest välja ei hõõrunud. Kahetsus, et liiga vähe materjali oli ratturile kinnitatud kaamerast, sealt oleks tegelikult ikka adrenaliinipursku välja heitnud rohkemgi. 3,5/5

Ilma piduriteta muidu keegi ei sõitnud, kuid üks võistlusetapp on mõeldud just vaid selliste bike´ide jaoks.

Ripper Street - 1. season

Ripper Street - 1. season - created by Richard Warlow 2012

HÕFFilt tulles kõlbas pohmakaga ja järgnenud post-pohmakaga vaadata küll, aga ei soovita. Pohmakaga leiab ka tegelikult paremat vaatamist, aga kuna ma sellises laisas olekus olin, siis ise otsida ei jaksanud ning nii seeesimene sesoon kahe päevaga libises. Head on niipalju, et eks kogu Jack The Ripperi järgne Whitechapel oli piisavalt eksootiline ning viited modernse aja tulekule tõid muiet näole, aga lõpuks jäi väheks isegi sümpaatsetest peategelastest, sest iga episoodi sisse paigutatud stoorid olid lihtsad ning labased. Ega 45 minutiga enam head krimkat valmis trei, seda enam, et aega vaja kulutada ka karakteritele, nende elu kulgemisele. Ühtset lugu hoidva sesoonina kindlasti hulga huvitavam kui see peotäis pisikesi mõrvauurimisi. Eriti häirisid mind aga kolm asja. Esiteks see snuff filmi tegemine. No mis kuradi snuffist sa juttu teed, filmikunstigi veel õieti leiutati ning valminud vaid paar tosinat linalugu. Teiseks tundus veider, et kui kord läks juurdlus juudi lastekodusse, siis hiljem kõik sarja jooksul leitud lapsed viidi vägisi just sinna, olid nad siis juudid või mitte, aga stsenaariumis visanduv armulugu nõudis, et just juutide sekka tuli ka goide lapsed paigutada. Ja kolmandaks ei mahtunud mulle pähe, et miks juba 4 aastat Londonis elanud jänki nägi ikka välja justkui kauboi ning vehkis pidevalt revolvriga. Kõik teised olid Holmes´id ja Watsonid, aga tema justkui mõni faking Wild Bill, viisaka ülikonna asemel veidrad hilbud ümber. No ja siis muidugi veel see CSI teema... 2/5

Viktoriaanliku inglismaa porno.

The Seventh Companion - Седьмой спутник

Sedmoy sputnik - Grigori Aronov, Aleksey German 1968

Endised tsaarivenemaa ohvitserid on kogutud kombineeritud vanglasse kohtuotsuseid ootama, nende hulgas ka filmi peategelane, süütult vangi mõistetud armeejurist. Reaalses elus pandi muidugi kõik kohe seina äärde ja kui tehtigi väheke õigusemõistmist, siis moepärast ja eks tulemus oli sama. Filmis aga on punaarmeelased viisakad, poputavad pursuisid ja lasevad lõpuks vabakski. Juristil aga vabaduses enam lusti ei ole - sõbrad kadunud, tiitel samuti ning loomulikult on ta korterissegi end sisse seadnud ehtsad nõukogude inimesed. Aeg suunduda frondile, seekord teise armee ridades. Vast tõesti ei olnud kinolugu tavapärane kodusõjafilm, kuid ega see propagandistlik tunne end küljest lasknud, lõpuks jättis ikkagi selle kangelasliku, kuigi inimhinge avaruse mõistes, meki suhu. Õrnalt, kuid siiski nii, et see film lavastaja loomest ainsana ei ole tsensorite tõttu riiulil seisnud. Kahetsust tundsin, et Aleksei German´i kinikirja siin veel tunda ei olnud. Mõistan, et esimene täispikk linalugu ja egasaagi kohe autorile omast pildikeelt oodata, kuid justkui viiteid sellele oleks võinud anda, jätta seda Germani filmi aurat maha. Mitte halb kino, oh ei, aga samuti mitte kodusõja ega Germani säravaim pärl. 3/5

Utopia

Utopia - created by Dennis Kelly 2013

Kaks episoodi - väga põnev. Neli episoodi - pettumus on juba tõusmas, kuid mõistus väidab, et kindlasti ei saa nüüd enam edasi minna labase ravimifirma paranoiapõnevikuna, vaid loomulikult toovad tegijad sisse ulmelisi müstilisi käike. Kuus episoodi - vaatamata põnevusele siiski oma lahendites ja loo jutustamises igav. Indrek Hargla väitis, et välisele visuaalsele küljele oli ühe seriaali kohta liigselt rõhku pööratud ning see asus varjutama tegevust ennast, aga minu jaoks lõpus seda tegevust nii palju ei olnudki ja see mida pakuti, kordas juba sarja esimeses pooles nähtut. Koomiksist rääkiva koomiksina oleks olnud põnevam kui koomiksist rääkiva põnevusseriaalina seda oli, vast siis oleksid katsejänes-ohvrid saanud lisaks veel rohkem isikupärast sügavust. Kogu see paha ravimitööstus on oma temaatikaga lihtsalt nii eilne päev, et ilma paranormaalse lähenemiseta siit enam paljut välja ei pigista. 3/5

Filmiküsitlus - Bert Nevesisest

Üle kolme aasta tagasi sai filmiküsitluse sarjaga pommitatud Nevesise Erksi, aga kuigi meesaeg ajalt kirjutas, et kohe kohe vastan, on tema vastused siiani blogitoimetuse postkasti saabumata. Muusikanõugogut kuulates aga selgus, et Bert on mu blogi andunud lugeja ning temalt tulid palve peale vastusedki imekärmesti. Kena! Nevesis on aga juba asju pakkimas, et sõita järgmisel nädalal Poola mainekale “Asymmetry" festarile esinema ning järgmiseks õhtuks on nad bookitud Mazowiecki rockifestarile. Õnn kaasa poistele ning et ikka tuuribussis õlu ja nali otsa ei lõppeks! Viimane vast mitte, aga esimese koha pealt ei saa kindel olla, sest bussis on ka Pajos, he he!


Nimi: Bert Järvet
Bandcamp: Nevesis
Facebook: Nevesis
YouTube: Nevesis
Koduleht: Nevesis

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Minu total lemmikfilm läbi minu võrdlemisi lühikese ajaloo, on kindlasti Chan-wook Parki "Oldboy". Olen seda ühe korra vaadanud ja rohkem ei kavatse ka. See oli sellel hetkel perfektne filmielamus, emotsionaalne sätung, miljöö jne, kõik oli kümme kümnest.
Teised suured lemmikud on "City of God", "Princess Mononoke" ja võrdlemisi uus šoti komöödia, "The Angel's Share". Lisaks meeldis mulle väga ka "Black Swan". Anything that's dark and gloomy... Lisaks on mulle väga oluline Sõrmuste Isanda triloogia, lapsepõlve suur nostalgitsemine....

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Oligi Ilmselt "The Angel's Share". Käisime isaga üle pika pika aja koos kinos (vana hea romantiline father and son fishing trip..), me mõlemad oleme suured šoti viski austajad ja film räägib neljast (oli vist neljast) noorest viskivargast. Väga südamlik ja huumorirohke, väga hea kohtingu film!

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen kuulanud muusikat, mis erineks nii palju kui võimalik Neveka repertuaarist. St võimalikult vähe jõulisemat rokki (erandiks siin kohal Killing Joke "Absolute Dissent"), aga jah, õudsalt viskab koppa vahepeal...
Viimasel ajal olen palju kuulanud nt David Byrne & st. Vincent'it. Äge stiilne muss.
Kui on eriti sume tunne, siis Erykah Badu't.
Tegelt tõele au andes, siis lähiajaloo täielik lemmar on lihtsalt vaikus

Tänan Bert!

Kaader filmist Cidade de Deus.

Boss - 2. season

Boss - 2. season - created by Farhad Safinia 2012

Bossi esimene sesoon oli hea, aga teine veel parem. Teine oli petlikum, rohkem vaatajat narritavam ning läbi selle üllatusterohkem. Oskas nii kenasti uinutada, et tekkis juba kerge pettumus, aga see kõik oli muidugi tegijate poolt täpselt nii planeeritud ning kui siis viimaste episoodide ajal pommid kukkuma hakkasid, ei pääsenud keegi varju. Kelsey Grammer´i poolt mängitud linnapea oli ebameeldiv tegelane, aga mõnede veidrate sirgete omadustega ning just sellele teises hooajas kaart käidi, muudeti väheke proportsioone ning kergeusklikuna läksin koheselt õnge. Selles mõttes, et hea mäng sarja loojate poolt. Teine heategu nende poolt oli see, et kuigi tegelaskuju saab esimisessesoonissurma, leiab ta teises ikka vewel tööd, seekord siis juba linnapea viirastusliku pildina, muutudes mehe südametunnistuseks. Seda viimast muidugi Tom Kane ei vaja, peotäis pille taas sisse ning kadunud ta ongi. Väga heaseriaal ning mul on südamest kahju, et kõik need poliitilised ja kapitalipõhised manipulatsioonid jänkidele võõraks jäid, sari kodumaal piisavalt madalaid vaatajanumbreid hoidis ning tänu sellele kolmandat sesooni ei saanud. Kuigi teine tõmbas hooajaliselt otsad kokku, oli näha kõiki märke, et kuidas kolmanda oleks imekenasti saanud veel otsa kleepida. 5/5

Boss on käsud jaganud.