Tuesday, February 14, 2017

Thou Shell Of Death / Vanad Varjud / ÜrgSiuG split


Thou Shell Of Death / Vanad Varjud / ÜrgSiuG split
Trash Can Dance 2017
TCD 120 kassett


1. Thou Shell Of Death - The Old Remain, The Young Are Gone 11:01
2. Vanad Varjud - Serpent Void 09:13
3. ÜrgSiuG - Khaos Apophis 14:29

Kuula Thou Shell Of Death
Kuula Vanad Varjud
Kuula ÜrgSiuG

Kestus 34 minutit ja 49 sekundit
Kogus 66 tk. + 2 promomärgistusega
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com. Samuti küsi kassetti kogumikul olevatelt bändidelt ja artistidelt.

Kõik träkid tundusid väga head, nautisin neid ükshaaval, kui artistid faile saatsid, kuid alles peale kassetile panemist, peale õiges järjekorras lindilt kuulamist, taipasin kui ühtselt nauditava fooni nad koos loovad, kui hästi tegelikult kokku sobivad ning teineteisega haakuvad, olles samas piisavalt omanäolised ja isikupärased. Thou Shell Of Death´i (funeral) doomilik, sugestiivne sügavus ja karge monotoone hirmukülv, Vanade Varjude hõõguv kummardus bläkile, traditsionaalsemat laadi, isegi teatraalse varjuga, heavy metalile ning veniv-pidurdavale death´ile ning siis ÜrgSiuG, kes on justkui aluspõhi-BM-i hakseldanud tundmatuseni ära kosmilise sündikrautiga, üheksakümnendate alguses popiks saanud tantsubiilisema industrialiga ning vokaali venitava gootimetaliga. Kolm erinevat artisti, aga ühtne eepilisus, ühtne suur lugu jutustada ja sellega on 35 minuti jooksul suurepäraselt toime tuldud. Kassett on põnev kuulamine, pakkudes piisavalt vaheldusrikkust nii bändide lõikes, kui nende muusikasse põimitud erinevate stiilide põhjal.
Meediana on ebapüha metalmuusika poolt nii sobilikult ülesalvestatud laste piiblikooli õppekassette piiblilugudest elust, täpsemalt öeldes langesid mustema kurjema mussi ohvriks Esimene Kuningte Raamat ning Samueli ja Taaveti lugu. Kasseti korpused on valged ning kassetil on mustvalge kleebis, mille B-poolel TCD järjekorra ning tiraažinumber. Kasseti vaheleht on kahepoolse mustvalge digiprindiga 120 grammisel paberil ning asetatud standartsesse läbipaistvasse tuliuute või selekteeritud taaskasutatud kassetikarpi. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 66-le eksemplarile ning jagatud võrdselt nii TCD, kui kõigi kolme artisti vahel. Esimesed lindid tulevad müüki aasta 2017 Howls of Winter IV festivalil.


Thursday, February 09, 2017

Kaarel Mihk - Isolatsioon


Kaarel Mihk - Isolatsioon
Trash Can Dance 2017
TCD 108 kassett


A:

Luku taga
Nukk
Degenerant
Hihihihahahahajee! Nii lõbus!

B:

Liig
Isoleer
Ei viitsi

Kestus 37 minutit ja 16 sekundit
Kogus 30 tk.
Kasseti hind on 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Kui Kaarel Mihu varasemad albumimaterjalid on mulle alati silme ette toonud mingi visuaalse pildi, on selleks siis twinpeaksilik linnatagune sume-jazzine mets või kustuva rockstaari ilmetu päev oma uhkem maahäärberis, siis seekordne album sedalaadi kuvasid välja ei mananud. Kaarel Mihu "Isolatsioon" on pigem nagu raadioülekanne, nagu salvestatud vestlus, puhas audio. Arutelu kahe inimese vahel, filosoofiline mõttemäng, mis kohati küünib vaidluseni, siis aga taas vestluspartneri mõtteid kaasakiitev ja järgiaitav. Album peegeldab justkui inteligentsust, mõõdab väitlusoskust ning jutuvõtja arukust. Aga kindlasti peegeldab ka kuulaja enese mõtteavarust, sest Kaarel Mihk on isikuna inteligentne, tal on olemas oma mina ja sellest lähtuvalt autoripuudutus tehtud muusikasse. Müramuusika skenes on aga just see autoriomasus minu jaoks väga tähtis, loodud helide ja vastuhelide käekirja äratuntavus ja samas ka pidevalt lisanduv uuenduslikkus. Mihk on minu jaoks huvitav veel sellegi poolest, et kuigi ta ei ole end kunagi kuhugi eeskujuks sättinud, on viimase aasta jooksul mitme teise kohaliku artisti poolt väljastatud muusika liikunud veidral moel just tema varasemate tööde helisümbiooside suunas. Loomulikult ei ole see olnud taotluslik, vaid pigem juhuslikku laadi, kuid kohalikke noise-artistide loomingut ajateljele tõmmates saavad ikkagi nähtavaks just Kaarel Mihu poolt, alati mitmetest teistest eespool, võetud paar lisasammu.
Meediana on taaskasutatud ning laojääk C42-C46 läbipaistva korpusega helikassetid, mille mõlemal poolel värvikleebis variatsioonis 2 x 6. Kasset vaheleht on kahepoolse värviprindiga 200 grammisel paberil ning kassetikarbiks on standartne läbipaistev. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 30-le eksemplarile.

Monday, January 30, 2017

Cuubik. - to James


Cuubik. - to James
Trash Can Dance 2017
TCD 102 kassett


1. You and You
2. Philosophers
3. Mindgame Mastermind
4. Bold and Beautiful
5. to James
6. Cockblocked
7. Honey Bunny
8. Jelly

Kuula! Lae alla "to James ´" netiversioon

Kestus 30 minutit ja 34 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Punk ja metal scene on täis demokassette, neid treitakse mõnikord igast bändiproovist, igast stuudiosessioonist ja kontsertist ning juhtub ka sedasi, et need demokassetid saavutavad suuremat mainet kui hiljem järgnevad albumid. Pungis ja metalis on, aga muud muusikastiilid on oma demodega kinnihoidvamad, seda veel enam helikasseti formaadis nii, et kui hakkasin mõtlema indie-bändide tuntud demolintidele, siis koheselt hüppas pähe Inspiral Carpets, aga siis andis pikka aega edasi mõelda, et kes veel? Käesolevat Cuubiku kassetti nimetan ma ise demoks, indiebändi demokassetiks, aga ega bänd seda nõnda planeerinud ning nende 2016 aasta lõpus netti paisatud "to James" ühtegi demo, ega proovikasalvestise märget ei kanna. Mind aga just võlus ääretult salvestise demolikkus, pakutud kondikava, kust puudu veel peenem stuudiotöötlus, puudu niinimetatud kellad ja viled, pakkudes kuulajale vaid selgepiiriliselt välja joonistuvaid ning hingega mängitud sümpaatseid aluspalasid, mis kõllavad nii tuttavlikult, olles samas ka piisavalt kaugel, et ka esmakontumiserõõmu jagada. Tutvustab bändki end sõnadega, et kuigi lood on uued, olete te seda kõike varem näinud ja kuulnud ning tõesti võib lasta mõttel lipata, et Honey Bunny oleks justkui mõni Black Francis´e proovikalindistus, käidud on sobramas The Magnetic Fieldsi demokarbis ning kusagilt kaugelt kostub veel ka The Sundays´i hägune kontsersalvestis, kuid traditsioonilisema indiemuusika kuulaja leiab muidki koduselt kõlavaid uuskasutatud-taaskasutad minevikuhelisid. Cuubik. afišeerib ennast ka sõnaga fake-indie ja sellise indiemuusika tagasipeegeldajana, sobib see nimetus samuti imehästi, kuigi pannes lootusi bändi tulevikule, väheke liiga tagasihoidlikuna. Loodetavasti Cuubik. jätkab, lihvib sellel niinimetatud demol olevaid palasid ja salvestab uusi, et anda hea panus eesti indiemuusika varamusse, minetamata seejuures oma esmasalvestise armsat naiivsust, rõõmsat bänditegemise lusti ja indiele nii omast hingelisust.
"to James" netiversioon sisaldas 14 lugu, millest ma bändi nõusolekul valisin kassetile 8 pala, mis minu arust kõige paremini annavad edasi Cuubik.´u olemuse, nende ampluaa ja eripalgelisuse. Ühesõnaga 8 kõige paremat ja sobilikumat träkki ning need said salvestatud läbipaistva korpusega C62-C64 laojääk helikassettidele. Kassetil on värviline kleebis variatsioonis 36. Kujunduses püüdsin hoida demole omast tagasihoidlikku joont ja seetõttu on 200 grammisees värviprindis ümbrisel värve näha vaid kaane siseküljel, jättes erksamad toonid kassetikleebisele. Karp on standartne läbipaistev. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile.

Wednesday, January 25, 2017

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa


Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa
Trash Can Dance 2017
TCD 121 kassett

A

1 - A contrario 01'26
2 - Subito 01'04
3 - Visio 05'15
4 - Nigra in candida vertere 11'00
5 - Griseus 01'24


B

1 - Magna res 02'22
2 - Triangulos acutus 02'41
3 - Tempus saltandi! 02'00
4 - Centaurea 13'32

Kestus 41 minutit ja 5 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Misha Panfilovit iseloomustab kiindumus aastakümnete tagusesse nõukogude jazz ja levimuusikasse ning seda jagub tema puhul ka albumite kaanekujundustesse ning palade asetuse järjekorda. Kõik on retro, vanaaegse stilistilise puudutusega. Aga fantaseerime väheke, viime Volodja Brodsky ja Misha Panfilovi teise Centre Electronique Muusa nime all tehtud albumi samuti ajas tagasi, pakume seda kuulajatele millalgi kuuekümnendate lõpus. Kujutame enesele ette, et aastal 1969 on Heliloojate Liidu maja saalis laval asuvatele laudadele tõstetud 3 kokkulaenatud lintmakki, need ühendatud kõlaritega ning lava ääres nurgas seisab klaver. Ühele lauale on asetatud algeline elektroonilisi praginaid ja vilinaid tootev osilaator, kõrval mõned metallist kellad ja torujupid, mida helistades või kokku tagudes hõõrudes, on võimalik metalselt kriipivat heli tekitada. Heliloomingu taustad on salvestatud magnetofonilintidele ja valmis on ka poiste poolt palgatud abiline, kes makke pausile paneb, uuesti käivitab ning vajadusel kiiresti linte vahetab. Esiettekandele tuleb noorte Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilaste Volodja Brodski ja Misha Panfilovi vabakava õppetöö paljulubava pealkirjaga "An Evening With Muusa". Kohale tulnud teenekad heliloojad, õppejõud ja õpilased on laval olevatest makkidest ning elektrimasinast üllatunud, aga seda enam uudishimulikud algava kontserti suhtes. Esireas istuv seltsimees Turbanjev süütab paberossi, seltsimees Allujeva kohendab kleiti. Ärevus. Ja esimestest saali paiskuvatest helidest saati ärevus üha süveneb. Inimeste nägudelt peegeldub nõutus, teenekamate kultuuriametnike puhul aga suisa viha. Noored muusikud klimberdavad klaverit, kolistavad metallitükkidega ning jändavad lärmitausta pakkuvate helilintidega, panemata tähelegi, kuidas saalis olijad nägusid krimpsutavad, vihaselt teineteisega sosistavad ja mõnel juhul demonstratiivselt kõrvad peopesadega katavad. Ettekanne ei ole jõudnud paarkümmend minutitki kesta, kui Lenini ordeniga autasustatud lugupeetud helilooja Martinson püsti kargab ning karjub, et see lärm tuleb nüüd koheselt lõpetada! Keegi usin jookseb seinani ning tõmbab stepsli välja. Paar-kolm sekundit valitseb täielik vaikus, siis sõnab  üle saali seltsimees Turbanjev, et midagi nii õudsat ei ole tema mitte kunagi varem kuulnud, sellist helide kakofooniat ja mürade kaost ei tundnud tema kõrvad isegi Suure Sõja ajal rindel. Tema sellist huligaansust mingil juhul ei tolereeri ning lisab üha enam ärritudes, et Stalini ajal oleksid sellised muusikud otseteed saadetud... , laseb siis pilgu üle tagareas istuvate õpilaste nng jätab lause lõpetamata. Süütab väriseva käega uue paberossi. Sõna võtab sm. Allujeva, kes väidab, et ostis oma kahe aastasele pojale sünnipäevaks ksülofoni, plastmassist fanfaari ning plekktrummi ning isegi tema väikelaps oskab harmoonilisemat muusikat teha. Muusikat!, hõikab sm. Martinson. Te kutsute seda muusikaks! Ei ei, see müra on justkui töötava lennukiturbiin ja piaano klahvidel ringi hüppava marutaudis ahvipärdiku koostööl valminud õudus, aga mitte mingil juhul muusika! Kes seda muusikaks nimetab, see tuleks viivitamatult psühhiaatrilisse viia! Heakskiitev pomin. Sõna võtab seltsimees Tammearu ja väidab, et kui sellist huligaansust nimetatakse vabaks jazziks, improvisatsiooniliseks muusikategemiseks, siis tema oleks igal juhul õnnelik, kui nõukogude jazz kunagi vabaks ei saaks, sest täna kuuldud "muusikast" hullemini haisevad kapitalistliku degeneratsiooni järele vaid kunstnik Pollock´i õlisoperdised. Sõna võtab veel üks kui teine muusikaõppe asjapulk, mõni laimab kuuldut niisama, teine nõuab tõsisemaid vestlusi nii noorte muusikute, kui nende eest vastutava õppejõuga. Tagares kribab muusikakooli majandusülem ja KGB usaldusisik sm. Kirpitšov midagi oma siniste kaantega märkmikusse. Alles peale seda, kui muusikaeliit ja komsomiliaktiiv on torisedes saalist lahkunud, julgevad mõned kaasõpilased makke koku pakkivaid koolivendi lohutama tulla, üksikud isegi julgustavalt seljale patsutada ning kuuldut kiita, avaldada kahetsust, et kogu programmi kahjuks lõpuni ei lubatud mängida. Volodja Brodski ja Misha Panfilovi näkku hakkab tasapisi kerkima naeratus, esialgu veel küll mõrumekine. Seltsimees Kirpitšov kiikab ukse vahelt uuesti sisse ja kirjutab üles nimesid. Koolst välja viskamine tundub enam kui kindel.
Meediana on kasutatud laojääk läbipaistva korpusega C44 helikassette, millel värviprindis kleebis. Läbipaistvad nagadeta karbid ning vaheleht kahepoolses värviprindis 250 grammisel paberil. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile. Retrohõngulise kujunduse aurtoriks on Misha Panfilov.

Sunday, January 08, 2017

Hugabug - Graphs

Hugabug - Graphs
Trash Can Dance 2016
TCD 111 kassett

A:

Modern life
W_O_R_M_I_N_G
And Now We´d Like To

B:

Graphs
Never Love Anybody Who Treats You Like Your´e Ordinary

Kestus 39 minutit ja 50 sekundit
Kogus 24 tk.
Kasseti hind on 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.


Aasta 2016 alguses lubasin enesele, et keskendun rohkem kodumaise väärheli ja alusmüra reliisimisele, aga läks kuidagi sedasi, et TCD alt ilmusid mitmed reliisid, mida võiks tinglikult isegi mainstreamiks pidada, no vähemalt kui põrandaaluse eksperimentaaliga võrdlema hakata. Eks oli ikka seda nn. õiget undergroundi ka ning aasta lõpus valminud Hugabug´i võib kahtlusteta sinna sekka arvestada. Artist ei olnud mulle varasemast tundmatu, kuid alles peale kõigi netis olevate träkkida allalaadimist, folderis sorteerimist ning kordi läbikuulamist, taipasin sealt välja noppida LP kestuse jagu träkke, mis minu arvates teda kõige paremini iseloomustavad. Ühesõnaga selekteerisin välja lood, mis minul huvitavaid fantaasiapilte silme ette manasid, mille helikeel on põnev ning ääretult vaheldusrikas. Hugabug on eksperimentaalmuusika, laboritöö erinevate helide, kui ka helide püüdmismeetodite, segamisel ja töötlemisel, andes tulemuseks ääretu saundide tulva. On sämplinguid, toas masinatega loodud lõike, aga ka field-recordingut, vabast keskonnast lõksu püütud hääli ning segatud, ümbertõstetud ja ärapaigutatud kõik sedasi, et kasseti A pool alustab kuulamise kõrval tekkivale mõttelennule hoo andmisega ning ega see vaibu ka B poole lõpus. Hulgaliselt huvitavaid hetki, põnevat kõrvasmüristamist.
Meediana C42 laojääkkassetid nii läbipaistva kui valge korpusega ning igal kassetil erineva mustritaustaga kleebis. Karp tavaline läbipaistev. Vaheleht kahepoolse värvilise prindiga 200 grammisel paberil ning iga vaheleht on erineva kaanekujunduiase ning mustrilahendusega. Kassetil oleva kujunduse autoriks on Marti Kikojan, ehk Hugabugi nime taha end peitev artist ise. Kassetid on printnummerdatud ja limiteeritud 24-le eksemplarile.

Tuesday, December 20, 2016

Trent Hawkins - ninnananne / t2helaev

Trent Hawkins - ninnananne / t2helaev
Trash Can Dance 2016
TCD 123 kassett

A: "ninnananne" 2015

1. tapeet 02:32
2. kryostaas 15:17
3. unen2gu 16:15
4. minut 12:08

B: "t2helaev" 2015

1. t2helaev, osa 1 12:12
2. t2helaev, osa 2 15:28
3. rahu, osa 1 07:36
4. rahu, osa 2 09:09

Kuula, lae alla ninnananne
Kuula, lae alla t2helaev

Kestus 91 minutit ja 6 sekundit
Kogus 36 tk.
Kasseti hind on 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Muusikust sõber ütles Trent Hawkinsi albumi "3" kohta kiidusõnu ning mainis, et artist oskab väga selgepiirilist joont hoida, sedalaadi süntesaatorimuusika puhul millimeetrise täpsusega stiilis püsida ja väitis juurde, et tema nii minimalistlikult ei kannataks teha, vaid topiks koheselt kõik võõrsaunde täis. Ma ei tahtnud oma teadmatust üles näidata ning seetõttu ei hakanud küsima, et millise nimega sedalaadi süntesaatorimuusikat kutsutakse, mis on siis selle peenelt eristuva stiili nimetus? Minu jaoks on Trent Hawkins ikkagi veel ambient ja kosmosesünt. Minu silme ette tuleb selle mussiga taas ja taas kaadrid mõnest BBC planeete tutvustavast dokumentaalsarjast või new age kosmosemõistuse õppefilmist ja ega just albumi nimeks pandud "Tähelaev" seda tunnet pidurda. Trent Hawkins on kuulamise, mediteerimise ja relaxation muusika positiivsete helilainetena. Samuti fantaasiamuusika, trippiva animatsiooni või ka öörahu helitaust. Aga siiski! Mis on see spetsiifiline stiilinimetus?
Käesolev kassett on kogumik kahest Trent Hawkinsi 2015 aastal ilmunud netialbumist. Meediana on taaskasutatud TDK läbipaistva värvilise korpusega kassetid variatsioonis kuus erinevat tooni, millest tumepruune kõige rohkem. Kassetil on värviprindis kleebis. Kasseti vaheleht on kahepoolse värviprindiga ning 200 grammisest paberist. Kasseti kaaned on pisikese variatsiooniga nng erinevaid on kuus tükki. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 36-le eksemplarile. Kuna peale esmaprinti selgus, et seerianumber on vale, aga juba on mõned kassetid laiali jaotatud, siis on liikvel ka vale seerianumbriga 117 kassette. Üldarv 36 on siiski sama. Praakvahelehega tulevad hiljem tasuta jagatavad promokassetid, mis tavalisel C90 meedial ning ilma kassetikleebisteta. Kasseti vahelehe ning kleebisekujunduste autor on Karl Potisepp, ehk artist ise.