Friday, November 28, 2014

Tolmunud Mesipuu - Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele


Tolmunud Mesipuu - Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele
Rist ja Viletsus 2014
CD ja vinüül

1. Kuningas siig
2. Viltused lauad ja pihutäis naelu
3. Meister Laur
4. Vahi torni
5. Ondatranahad Jeesusele
6. Traditsionaal
7. Maguspea ja Mõrupea

Kui Tolmunud Mesipuu on end ikka naljatamisi armastanud märgistada happekantri tegijateks, siis uue plaadi kuulamise ajal ei soovitaks küll kellelegi LSD-d keelele tilgutada, sest album on algusest lõpuni üks külm sombune lootusetu teekond. Korraks küll pakub, tänapäeva mõistes EP mõõtu albumi, keskohas asetsev "Vahi torni" naasmist kõrbelisema riffi manu, kuid muus osas püsitakse meeleolult lumistel, raagus metsaga, kaljunõlvadel. "Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele" on justkui revival westerni soundtrack mis viib kuulaja talvisesse Apalachia mägedesse, paikadesse kuhu ei pääse ligi ei ATV-d, mootorsaanid ega maasturid, vaid kuhu tagakiusatud hing põgeneb hobuse turjal, sadulakotis sool ja peekon ning küljekabuuris rippumas wincester nina kapjade suunas. Kantri meth´i kuningriigis, kus klannikuuluvus maksab rohkem kui numbrid pangaarvel ning püssi ja pussi poolt tekitatud haavad omavad enamat kaalu riigi poolt antud nimetustest autasudest. Armu ei paluta, sest armu ei anta ning pessimistlikud, kohe kindlasti traagilised ning surma tähistavad, helid kostuvad samuti Tolmunud Mesipuu moodsa kantrimuusika albumilt. Moodsust helipildile lisamas kompositsioonide haprus, murenevus ning abstraktsuseni lähenev ülesehitus, kantrit seevastu aga toonitab lisainstrumendina sisse toodud ning imehästi haakuv viiul. Minu jaoks kahe eelneva albumiga võrreldes päris suur samm edasi teises suunas, sealt kõrvaltee kaudu, kuid teisel ja veelgi enam kolmandal kuulamiskorral on Tolmunud Mesipuu juba selgelt ära tuntav ning seetõttu vaid siiras rõõm, et bänd on suutnud piisavalt muutuda ning pakkuda üllatusi, jäädes samas aga ikkagi iseendaks. Kui järgmise aasta alguses 2014 muusikaauhindu välja jagatakse, siis minu arust peaks uus Mesipuu plaat kindlasti kantri katogoorias esindatud olema. Kasvõi seetõttu, et näidata kivistunud muusikutele milline üks avar bluusi ja drone´i sugemetega modernse country kollektiiv kõlada võib.Kiitus ka kaanepildile!

Monday, November 24, 2014

Aamen - Halloo Halo


Aamen - Halloo Halo
Trash Can Dance 2014
TCD65 CDR + kassett

Disc:

01. Rocer 0:59
02. Untitled 1:05
03. Occupid 1:08
04. Titled 1:18
05. Tracko 1:48
06. Dreamface 2:14
07. Klever 2:22
08. Kosmu 2:36
09. Sceptsect 2:40
10. Trans 2:55
11. Flowr 2:56
12. Tolmud 2:59
13. Leier 3:00
14. Prutal 3:07
15. Experient 4:24
16. Papist 4:59
17. Cleancity 5:20
18. Rearfear 5:20
19. Vorbital 6:33
20. Muxuxum 10:30
21. Purtsum 11:20

Kassett:

A:

01. Rocer 0:59
02. Untitled 1:05
03. Occupid 1:08
04. Titled 1:18
05. Tracko 1:48
06. Dreamface 2:14
07. Klever 2:22
08. Kosmu 2:36
09. Sceptsect 2:40
10. Trans 2:55
11. Flowr 2:56
12. Tolmud 2:59
13. Leier 3:00
14. Prutal 3:07
15. Experient 4:24
16. Papist 4:59

B:

01. Cleancity 5:20
02. Rearfear 5:20
03. Vorbital 6:33
04. Muxuxum 10:30
05. Purtsum 11:20

Tiraaž kassetil 40 ja CDR 50
Kestus 79 minutit 42 sekundit
Hind 3 eurot mõlema eest ja 2 eurot kasseti või CDR-i puhul
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.


Aameni puhul kuulen ma ikka siit ja sealt, et keegi kurdab justkui on artisti looming liiga kaootiline, ei oska ühegi stiili alla asetada ega ühegi vaatenurga pealt seda objektiivselt hinnata. Tõsi ta mingil määral on, sest kui panen kokku mõnda kogumikku ning mul on vaja leida selle jaoks Aameni lugu, siis sobiliku träki leiab kiiresti, sest mehel muusikat ju seinast seina, kuid alati jään muusikapala teiste loomingu vahele paigutades mõtesse, et kuis kuulaja seda tajub, sest mitte ükski pala ju tegelikult ei anna artistist aimu. Ükski träkk eraldi ei aita luua mingit kuvandit millega aamen tegeleb, mis teda huvitab. Kerge on muidugi autori enda huuleheitmisega kaasa minna, et elektripiiks ja digitaalpuuks, aga õige naudingu saamiseks peab üle olema igasugusest loogilisuste otsimisest, žanrimääratlustest ning püüdest mõista kas see muusika on nüüd tehtud naljana või hambad-risti tõsidusega. Ma nüüd ise teen pattu eelneva jutu vastu väites, et Aameni uus üllitis on komponeeritum ning seeläbi tõsisem muusikategemine, kuid kindlasti ei pea see paika, sest nii kireva paletiga kunstnik ei saa ju pelgalt halli sombust ilma lõuendil kujutada.
CDR´i puhul kasutatud hõbedast mattpinnaga toorikut millel on digitrükk. Vahelehed mustvalges digiprindis, karp taaskasutatud standartne jewel case. Kasseti puhul on meediana kasutatatud recycled Sony HF, Konica XR ning Maxell UR C90 helikassette, sekka paar Raksi toodetud linti. Ümbris on kassetil 250 grammisest mustvalge digiprindiga kartongist, kleebised samuti mustvalges digiprindis. Kasseti puhul boonusena "hästi ära peidetud" boonusträkk. Lood on nii diskil kui kassetil Aamenile omaselt kestusejärjekorras, alustades kõige lühemast.

Monday, November 10, 2014

Poon - Risti

Poon - Risti
Trash Can dance 2015
TCD63 kassett

01. Luuuurija bluus
02. Elagu absurd
03. Mu unistuste tiburull
04. Rohkem lambaid
05. Imesid ei sünni
06. Märjad mõtted
07. Empaaria
08. ...
09. Ega sa surnud ei ole
10. Risti

Tiraaž kassetil 30
Kestus 27 minutit 24 sekundit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Pooni uus materjal. Seekord selline ilus, et võta või kolm träkki välja ja reliisi singlina. Need kolm lugu on "Elagu absurd!", "Imesid ei sünni" ning "Märjad mõted". On teised juba lausa poplugude moodi. Või jah, mis ma siin udutan! Poplugedena kindlasti vaid minu kõrrvade jaoks, sest ega tegelikult ei ole Poon ennast abstraktsest noise´ist välja murdnud. Ega ta tahage ja ega mina seda ei ootagi. Ma olen rohkem kui rahul sellega, et Poon ikka veel leiab aega oma heliveidrate kompositsioonide kokku panemiseks ning pakub iga uue reliisiga midagi uut. No kasvõi neid kolme lugu mis tunduvad ... oeh aeh jah, suisa popmuusikana. He he!
Meediana on taaskasutatud C56 - C60 läbipaistvad kassetitoorikud millel on värviline kleebis. Vahelehed on värvilises digiprindis 250 grammisel paberil ning kassetid on firma Lara poolt pakutud musta seljaga kassetikarpides. Tiraaž 30 kassetti.

Friday, November 07, 2014

Kirik - Kirik


Kirik - Kirik
Trash Can Dance 2014
TCD62

1. I
2. IV
3. III
4. II
5. V

Kuula või osta digitaalselt

Tiraaž kassetil 50
Kestus 43 minutit 21 sekundit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Kiriku kasseti vahelehel on mahukas tekst, kontseptsioon (autor BadGod) kiriku muusikalise sõnumi kohta. Lugega ja mõelge omi mõtteid mis tekivad, aga mina isiklikult lähenen teist moodi. Minu jaoks on Kiriku muusika (autor Thon) kirikutest väga kaugel. Kaugel ristiusust, kaugel igasugusest religioonist. Mina kuulen selles hoopis tolkienliku fantaasiamailma helisid, kuulen eepiliste lahingute kaja, stagneeruva ja hääbuva haldjarahva kaebelauli mineviku sära tagasiihaldamisel, möödanikku kiirelt unustava inimrassi raudse jõuga edasimarssi ning mäekollide musti salaplaane sepitsusi, mis kahjuks enam kunagi teoks ei saa. Minu jaoks on kirik muinasjutulise maa muusika. Kurb, aga samas ülev. Hävinev, kuid ikkagi majesteetlikust säilitav. Ilus närbumine, kangelaslik surm. Tuhk. Varemed. Söed mida enam leegiks ei puhu.
Kasseti puhul on kasuatud valge korpusega C90 virgin tape´i mille mõlemal küljel on värviline kleebis. Karp tavaline läbipaistev, kuid kaetud kleebisega. Vaheleht mustvalges digiprindis. Sama salvestis on kasseti mõlemal küljel. Tiraaž 50, millest müügiks 30 eksemplari. Kasseti puhul tõstsin digiversiooniga võrreldes lood oma maitse järgi ümber, et anda albumile natuke teine kulgemine. Kiriku logo autor on Pagansorts, masteri tegi Gates.

Thursday, October 23, 2014

The Grey Calamity - The Grey Calamity


The Grey Calamity - The Grey Calamity
Trash Can Dance 2014
TCD51 kassett + CDR

A:

1. Turm Katharsis
2. Wordmagic
3. Autumn Song
4. Wooden Crosses
5. By The Rivers Of Toonela

B:

1. Iconoclastic Valley
2. Sinister Sunset
3. Der Nebel Der Wogt
4. Pains Impression On Hate
5. Eternal Blind Fear

Disc:

1. Iconoclastic Valley
2. Sinister Sunset
3. Pains Impression On Hate
4. Only For The Night
5. Conjuration

Tiraaž kassetil 66, CDR-i 36
Kestus 45 minutit 21 sekundit + CDR 21 minutit ja 25 sekundit
Hind pakil 7 eurot, kassett eraldi 3 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Ma ei oska The Gray Calamity´t hinnata, ei ole ma ju selline täisväärtuslik black metal mees ning sellal kui bänd õitses, kuulasin ma hoopis sündipoppi ning industriali. Aga ma usaldan endast targemaid ning nemad on kordi maininud, et tegu oli eesti esimese black metal bändiga ja mitte ainult, vaid ka sellise grupiga kes sammus oma ajast ees, sidudes muusikasse helisid mille populaarsus BM-is tõusis esile alles hiljem. Tanel Langeri eest ei räägi, kuid tean, et Gates ning Veiko Rebane olid bänditegemise ajal ka andunud indierock´i austajad ja seetõttu ei ole imestada kui siit-sealt hüppavad esile mõned shoegaze´ile omased momendid, just need helikäigud mis The Gray Calamity unikaalsust toonitavad. Loodetavasti seletab keegi minust teadlikum bändi kultusliku fenomeni lahti, mina mainin vaid mokaotsast lisaks, et nende muusika jõudis mulle südamesse alles siis kui kuulasin neid üüratuvanast mõlkis kõlariga sangast, sest selle poolenisti plärisev saund andis eheduse tunde ning kinnitas, et digiajastule omane failikäivitus arvutis igale asjale ei sobi. Kassett peaks olema just see meedium millel sedalaadi undergroundim metal levida võiks. Kassettidel need lood kunagi levisid ja peale restaureerimist on nad kassetil tagasi.
Kui nad iga aasta kuulutavad korra välja Guns´n´Roses´i uue albumi peatse ilmumise ning see lükkub taas edasi, siis ajab muigama küll, kuid The Gray Calamity reliisi sai samuti üle kahe aasta ette valmistatud. Pausidega muidugi, sest kord olin mina väsinud, et ideesid vastu võtta või siis kujunduseks sobitada ning siis toppas taas veidi teise poole tõttu, aga lõpuks on see valmis ja nii hästi nagu kompromisside tõttu võimalik. Kassett on kahte tooni korpusega, ehk siis üks kassetipool on must ning B pool valge. Valgel poolel on triipkoodiga kleebis, must A külg on ilma märgistuseta. Vaheleht on metallic hõbedasel 120 grammisele paberil kahepoolse värvilise digiprindiga, karp standartne läbipaistev. Sama paberit on kasutatud ka kassetiga kaasas käival klassikalises singlikarbis oleval CDR-il. Plaadi puhul on kasutatud hõbedast tuhmi toorikut millel on värviline tindiprint. Nii kassett kui CDR on pakendatud hõbedasse vaakumkilesse ning selliseid kassett+CDR kombopakke on kolmekümnekuuesest tiraažist müügiks vaid 24 tükki. Kassetti eraldi saab mõne aja pärast ning selle tiraažiks on 30 eksemplari. Kahe kassetil ilmumata looga CDR-i juurde ei tehta.Tekste aitas inglise keelde kohendada Mart Kalvet, tänud talle!

Friday, October 03, 2014

Kaarel Mihk - Vaade



Kaarel Mihk - Vaade
Trash Can Dance 2014
TCD61 kassett

A:

1. Taht 07:26
2. Alati 03:41
3. Tühi 06:10
4. Kriis 03:41

B:

1. When The End Of This Age Is Complete 04:15
2. Ohus 10:02
3. Järv 07:16

Kuula ja Lae alla!

Tiraaž 30 tk.
Kestus
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Muusikasõber Marko Pütsep kirjutas mulle: "Oo ... see Kaarel Mihk on väga korralik kraam! Mõnus lindilõhkumine nagu aga pole selline väljakannatamatu noise." Kuidas kuulata müramuusikat? Mida kuulda müramuusikast? Minu, aga kindlasti ka teiste noise´i austajate jaoks, on see nii individuaalne, seotud meeleolude, kuulamise keskonnaga, aga ka näiteks heli valjususe tasemega. Olen tabanud tantsubiiti, olen läinud vaidlema, et artist teeb rock´n´rolli, see lihtsalt maetud müramasside alla. Kaarel Mihk on minu jaoks näiteks jazz artist, ütleme siis nii, et darkjazz funeralswing artist. Tema esikalbum "Vaade" aga on minu kõrva jaoks Badalmenti "Twin Peaks´i" soundträki uues vormi9s taastulemine. Teate mis on Moskva-telefon? Laste mäng kus üks ütleb kõrva sisse sõna, teine sosistab selle edasi ning kui tosinkond last on seda sõna sosinal kuulnud ja oma kuuldu edasi öelnud, on see lõpuks moondunud hoopis teise tähendusega sõnaks. Kujutage nüüd ette, et alguses on Angelo Badalmenti Twin Peaks ja siis on seda kümneid kordi edasi "sosistatud", kuni viimase kläes on Kaarel Mihu "Vaade". Noise jazz, dark sving. Ja eriti ägedalt kõlavad need relvalasud esimese träki elguspooles.
Tiraaž 30 kassetti. Meediana taaskasutatud C44 - C46 läbipaistva korpusega kassetid. Kassetiümbris 250 grammisel kartongil värvilise prindiga slip-case. Värviprindis kassetikleebised variatsioonis 60, ehk siis iga kasseti kleebised on unikaalse kuvaga. Kassetil kasutatud fotode autor on Lora-Liza Parv.

Tuesday, September 23, 2014

Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

Friday, September 19, 2014

Tont - Subtroopika / Gerilja


Tont - Subtroopika / Gerilja
Trash Can dnce 2014
TCD59 kassett

A:

1. Dahab 04:16
2. Cicada 04:20
3. Habak 04:26
4. Al-`Aqabah' lained 07:09
5. Subtroopika 04:49

B:

1. Gerilja 05:35
2. Wu du 05:51
3. Dub vice 05:58
4. Loojang 07:08

Download - Lae alla Subtroopika
Download - Lae alla Gerilja

Kestus 60 tk. (30 kollast ja 30 rohelist kassetti)
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Tondi EP "Subtroopika" on väga tugevaid visuaale pakkuv muusika. Reisipildid millele on muusika vaid taustaks. Paned salvestise mängima ja koheselt ilmub lendav vaip, mis silmapilguga viib sind Põhja-Aafrika väikelinna bažaarile ja asetab sind minareti kõrvale maha. Ninna tulevad eksootilised lõhnad - segu puhastamata bensiini aurudest, roiskunud puuviljast, küpsenud lambalihast ning hõljuvad vürtside aroomid. Kuldne päike, läikima hõrutud vask. "Subtroopika" on justkui reisikiri, dokumentaalfilm või fotoalbum. Nii intensiivselt on Tont saanud kohapeal lindistatud olmehelid sulatada oma muusikasse.
"Gerilja" aga toob silme ette hoopis teise pildi. Kalamaja hoovi kus laguneva tellistest laotud garaaži uksed on valla ning seinapistikusse torgatud sangast kostub muusikat. Poiste muusikat. Ja poisid ongi garaažiuste kõrval aiatoolidel istet võtnud, ladunud logiseva puitlaua täis õllepudeleid ning korgivad neid lahti seda intensiivsemas tempos, mida valjemine taob muusika bass ja mida kõvemaks läheb jutuvada. Räägitakse poiste asjadest - videomängudest, krimiseriaalidest, actionfilmidest ning selle idioodist Raineri uuest tüdruksõbrast keda keegi kusagilt teisest kohast juba varasemast teab. Kustakse sinna samasse sirelipõõsa taha ja loivatakse lauani, et avada järjekordne õlu. Aega on, õhtu hoiab sooja ning muusikat vahetama ei kipu keegi.
"Subtroopika / Gerilja" meediaks on 30 kollase ja 30 rohelise korpusega C50 virgin tape´i. Kasseti mõlemal küljel kleebis variatsiooniga 12. Vaheleht kahepoolne värviprint 120 grammisel paberil, karp standartne läbipaistev. Kujunduse on kokku seadnud artist ise.

Monday, September 15, 2014

The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

Saturday, September 13, 2014

Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

Stalingrad - Сталинград

Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989

1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.
Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5

Monday, September 08, 2014

The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5


Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.
Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.
Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.