Thursday, March 26, 2015

Rainer Jancis - Hunger


Rainer Jancis - Hunger
Trash Can Dance 2015
TCD77 kassett

A : Hunger  3:48

B:  Hiiyuhhei   4:41

Kuula!

Tiraaž 35
Kestus 8 minutit ja 30 sekundit
Hind 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Rainer Jancisel on koostöös Mart Aviga suverinnal ilmumas täispikk album, mis sisaldab Raineri loodud muusikat ning Mardi poolt vokaali ning lüürikat pakkuvat panust.  CD albumile järgneb kõigi eelduste kohaselt vinüül, otsa aga teeb lahti helikassett - kahe looga singel. Singli põhilugu, ehk A küljel asuv "Hunger" tõi minule silme ette üheksakümnendate alguse indieskene, siit suurima paralleelina Morrissey. Kohati täppub ka Mart Avi vokaal hetkeks Moz´i omaga, kuid pigem loob mu peas seda kuvandit träki muusikaline ülesehitus, kust kumab justkui läbi briti rockstaari ignorantset enesekindlust, ülbet üllatamisiha ning valmisolekut segada hämarklubi undergroundi ning ameerikalikkust popmuusikasse. B poolel on instrumentaalne demolugu, mis alul haigutab oma kurva kitarriga minuti jagu postrocki ilmingus, aga vaikselt keerab end ülesse ning kolmandal minutil laseb taeva poole juba värvilisi rakette ning pakub mõnusat, isegi tantsakat, psühhedeelset gruuvi. Kassetil olev B-träkk sellisel kujul albumil ei ilmu.
Meediana on kasutatud C10 virgin tape kassette valge korpusega, millel on värviprindis kassetikleebis. Karp standartne läbipaistev. Vaheleht on kassetisinglile omaselt ühekülgse värviprindiga ning 160 grammisel paberil. Kujunduses võtsin šnitti kaheksakümnendate promosinglite layout´ist ning lisasin sinna piisakese The Smiths´i kassettide kujundusesteetikat. Tiraaž on 35 kassetti, neist 5 läbipaistva korpusega kassettmeedial.


Sunday, March 15, 2015

Mavra - Mavra

Mavra - Mavra
Trash Can Dance 2015
TCD75 CDR

1. Viva la muerte
2. Hours
3. Keziah
4. Su tung on imeline
5. Folderer
6. Knell

Kuula!
Kuula!

Tiraaž 49
Kestus 47 minutit ja 30 sekundit
Hind 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Mavra seitseteist aastat tagasi, ehk a1998 loodud salvestised on kujumuutvad. Helimuutvad. Kameeleonlikud. Selle järelduseni jõudsin ma täna tööl plaati taaskord kuulates, seekord aga hoopis teises ruumis asuvast teisest makist ning see mida ma kuulsin oli hoopis teine muusika. Teistsugune kui ma päev varem kuulnud olin. Ja siis meenus, et aasta tagasi mp3 faile esmakordselt kuulates või kolm kuud tagasi wav´e diskile panemise eel kõlarites jooksutatult, oli mu arvamus samuti hoopis muu kui nüüd. Ma ei ütle absoluutselt lahti oma varasematest leibeldustest nagu noise, dark ambient ja elektrooniline abstraktsionism, ega vaidle vastu ka välismaistele kuulajatele, kes on Mavra kohta öelnud drone ja black ambient, kuulnud ritualistlikku rütmilisust ning krautrockile omaseid saunde. Aga see märgitamine ei vii kuhugi, sest juba järgmisel hetkel kõlab Mavra hoopis millegi uuena, täiesti teises meeleolus olevana. Rütmi alla matud helivoog võib omakorda rütmi varjutama hakata, helgema tundega ambient kurjakuulutavalt hambaid näidata ning plaadi lemmiklugu tunduda kõige igavama isikupäratuma muusikapalana. Et siis järgmine kord kuulajale taas kõike peapeale pööratuna pakkuda. Kui ma loen, et Mavra looming sisaldab lõike sämpleid vanadelt heliplaatidelt ning filmidest ja ma arvan neid ära tundvat, siis peaks see ju ometigi olema mingitlaadi ankruks mis muusikat selles muutuvas meres paigal hoiab, kuid isegi siin ei leia ma rahu, sest juba järgmisel kuulamisel poeb hinge kahtlus kas mu mälu on õigesti need laenud identifitseerinud? Mitte, et see tähtis oleks, aga alateadlikult sa ju ikka otsid pidepunkti, mingit hetke millega saad kõrvutada, mis tuttavlikku turvalisust pakub. Mavra puhul on see nihkuva olemusega, ega taha sinule kontrolli anda, vaid ilmuv välja ootamatul hetkel ootamatutes kohtades.
Muusika autori Veiko Rebasega minimalistlikku plaadikujundust kokku pannes ei taibanud ma tegelikult lõpuni selle sobivust. Nüüd, kui album on ennast mitmeid kordi uute nurkade alla pööranud, pakkudes taas ja taas midagi uut ning samas varjates varempakutud, tundub see kujunduse tagasihoidlikkus ääretult sobivana. 47 minutit Mavra muusikat pakub mitmeid tõlgendamisvõimalusi ning samas diski napid tekstid ja pildiprindid lasevad seda muusikat võtta valge lehena, toppimata sa ajju pisimatki eelarvamusekübet. Diski puhul on kasutatud tuhmi hõbehalli seljaga toorikut millel on värviprint neljas erinevas variatsioonis. Karp on sinakaslillat tooni läbipaiste standartne jewel case ning selle vahel mustvalge digiprindiga grafokile. Tegemist on re-reliisiga. Mavra sama album, kuid teistsuguse kaanekujundusega, anti nimelt a 4 aastat tagasi San Franciscos Aquarius Recordsi poolt välja ning tegemist tõenäoliselt ainsa piiritaga ilmunud plaadiga mille ühtegi koopiat eestis ei ole. Jah, isegi artistil mitte.

Friday, March 06, 2015

Ilya I Alisa ‎/ Илья и Алиса – I Entered The Dark Forest / Я Вошел В Темный Лес


Ilya I Alisa ‎/ Илья и Алиса – I Entered The Dark Forest / Я Вошел В Темный Лес
Trash Can Dance 2015
TCD72 kassett

01. The Final Bus Stop / На конечной автобуса
02. The Insect Being / Насекомов
03. The Birds Of Devastation / Птицы
04. My Little Pony / Маленький Пони
05. Ten Ways To Find A Girlfriend / Десять Вариантов
06. Eufrat / Евфрат
07. Videoinspection / Видеоконтроль
08. Passacaglia
09. A Letter From Africa / Письмо
10. The Giant / Великан
11. The Cornflower / Василек
12. Music Is Everywhere / Музыка (Звучит Везде)

Kuula ja lae alla!

Tiraaž 40
Kestus 34 minutit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Ilya I Alisa taga on kiidetud poeet Ilya Bogatyryov. Kahjuks minu kesine venekeele oskus ei lase mul osa saada sõnaseadja keeleliste mängude kõigist geniaalsetest vimkadest, kuid siit sealt ma midagi haaran ning aeg-ajalt kisub muige suule. Mina suhtun Ilya Bogatyryovi muusikasse rohkem selle helilise kui sõnalise külje pealt ning nostalgiliselt platformilt, sest kogu kasseti looming tervikuna meenutab kaheksakümnendate lõpu vene alternatiivmuusikat. Täpsemini öeldes on see justkui ASSA filmi avaldamata jäänud soundtrack. Ei kulge filmiga paralleelis, kuid siit leiab sarnase helilise õhustiku - on käredamalt üle keelte veatud kitarrirock´i, staatilist postpunk´i, õrna poeesiat ja müstilist folklorismi, aga samuti süntide-rütmimasinate futubiiti, ühesõnaga see ala kus avangard ja popmuusika sinasõprust joovad. On ka vene muusikale niivõrd omast teatraalsust ning artisti kunstnikukesksust, kuid viimased omadused ei ole õnneks esirinnas, vaid pigem maitsekalt muusikasse paigutunult, andes lihtsalt juurde ühe niivõrd omase tahu. Trash Can Dance kõnnib ikka neil radadel mis tutvustab eesti põrandaalust muusikat ja kuigi Ilya I Alisa on oma vormilt ääretult vene pärane artisti-indie, on tegu ikkagi meie oma eesti artisti loominguga. Kohalik venekeelne underground on vägagi viljakas ning kavatsen seal tulevikus veel kaevetöid teha, et aardeid ilmavalgele tuua. Aardeid mis loomulikult venekeelt kõnelevate noorte hulgas juba ammu tuntud ning popid, kuid mida niinimetatud eesti muusikaskene vast veel kuulnud ei ole. Miks mitte siis alustada mitmetahulisest Ilya I Alisast.
Meediana on taaskasutatud muinasjutukassetid C70, sama salvestis mõlemal poolel. Vaheleht värvilise digiprindiga 120 grammisel paberil ning mõlemat pidi volditav, ehk siis vastavalt kuulaja soovile, kas ingliskeelne info väljaspool või venekeelne. Kassetikleebis värviprindis ja vastavalt volditud vahelehtedele kas siis ingliskeelse või venekeelse kirjaga. Kujunduse autoriks on Ilya Bogatyryov. Kassetikarp avaline läbipaistev.