Hara-Kiri : Death of a Samurai

Ichimei - Takashi Miike 2011

Ei tea mis sellel Miikel on, et nüüd vana klassikat uude kuube riietab, alles oli 13 Assassins ümbertöötlemisele võetud, nüüd siis Harakiri. Masaki Kobayashi aastal 1962 valminud originaali ma näinud ei ole, kuid mäletan poisikesepõlvest, et isa jutustas mulle mitu korda seda ümber (samuti filme nagu Seitse samuraid, Rashomon ning Akahige) ning igasugused lood kus mees oma kõhu lahti lõikab, jäävad ju oma hirmutava sisu tõttu alati lastele meelde. Seetõttu oli remake´i kallale asudes tunne justkui oleksin seda vana mustvalget versiooni vaadanud, kõik tegevusliinid ning jutud tulid mälusopist erilise selgusega esile.Ainult seda arvutigraafikaga lisatud digilund ei osanud ma kuhugi paigutada, nii võõras ja võlts tundus see siin linaloos.
Sisu, ehk samuraikoodeksi täitmine või sellest mööda minek ja läbi selle autu käitumine, tundusid aastal 1962 kenasti paigas olevat, ehk siis selle aja konservatismitabude lõhkumise ja püüdluste üle ise oma elu seada, taustal. Minu jaoks aastal 2012 aga film samasid teemasid pakkudes enam ei töötanud, isegi haises kergelt kommunismi järele, sest olgu traditsioonid ükskõik kui jäigad, ometigi on siin üksikisikul piisavalt valikuruumi ning vabat tahet. Harakiri ei ole mitte nagu hiljuti vaadatud Tadashi Imai meistritöö Revenge, kus tõesti samurai seati oma aukoodeksi järgi täbarasse olukorda, vaid siin kehtis vanasõna, et mida külvad, seda lõikad. Jah, taha on asetatud draama mis kisub nukrust üles, aga elu ongi aeg-ajalt julm ning, aga peaks masu aegses jaapanis selle tõttu ebasamurailikult käituma hakkama ning hiljem seda veel välja vabandama. Harakirit tegema läinud meeste motiivid olid juba algusest peale valed ja vaid tänu sellele langesid nad seatud kombestikulõksu. Ei mingit isiklikku vihavaenu ega õnnetu mõnitamist, iga samm oli neil algusest peale ise võetud. Aga ega muidugi ka Iyi klann lõpuks õieti käitunud, kuigi nende viga seisnes vaid pisidetailis, et nad lõppude lõpuks palvega kindlusesse saabunud meest lõpuni minna ei lasknud. Ideaalses olukorras oleks jutud ära kuulatud, seda tõesti hinge võetud ja siis lubatud mehel vaikselt korda saata see mida ta tegema tuli. Ja see oli harakiri Iyi klanni lossi hoovil, mitte puntratants segase juhtimisel. 2,5/5

Kaks samuraid surma minemas.

Sword of Desperation

Hisshiken torisashi - Hideyuki Hirayama 2010

Yôji Yamada samuraitriloogia on uus klassika ja vast kõigil läbi vaadatud. Mäletate keskmist filmi The Hidden Blade ? Seal oli üks selline salajane nipp vastase tapmiseks, võiks isegi öelda, et mõrvamiseks. Käesolevas linaloos on sarnane situatsioon, ehk siis peategelase oskuste hulgas on teistele tundmatu võte mis muudab ta väga ohtlikuks meheks. Mõõkluskunsti salanipi nägemiseni läheb aga aega ning linalugu pakub niikaua põnevust teistes liinides, kaasa arvatud väheke ebatraditsioonilise lembeloona. Film selline viks ja viisakas. Kena vaadata ning kaasahaarava sisu ja tegelastega. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis oli...(no kuidas nüüd spoilerdamata öelda)...5 minutit mis eelnesid "Lootusetuse terani". Teinekord tagasihoidlikumalt palun, ega siis jaapanis mehi terasest tehtud. 3,5/5

Assassination Orders

Assassination Orders - Eiichi Kudo 1984

Õiglased ja heatahtlikud samuraid mässivad end alati igat sorti jamadesse ja nii ka seekord. Provinsilinnast läbi jalutav ronin avastas eneselegi üllatuslikult, et on sidunud end salanõuga mille eesmärgiks on röövida kohaliku üliku tütar. Mõned klanni au ja õiglusega rohkem ametis olevad samuraid olid nimelt tüdinenud asevalitseja türanlikust juhtimisest ning korrupeerunud õukonnast ja kavatsesid röövida üliku vanima tütre, keda isa äraolekul sooviti võõrasema heakskiidul tappa, et naise enese tütar päriks isa varad. No ei tee samurai suurt midagi kui juba ongi tüdrukuga metsateel, kannul endine parim sõber tapmiskäsuga mõlema põgeniku kohta ning hordide kaupa oma prinsessi otsivaid sõjasulaseid. Korralik samuraifilm mille rikkus väheke ära lõpus toimuv massiivne mõõgavõitlus. Alul ei veeta tera üldse välja, aga siis keerutab justkui muinasjutukangelane mõõka ja kurjameid langeb nagu loogu. Ilma katanat paljastamata oleks saanud vaat´et parema filmi, sest põnevust jagus ilma võitlustetagi. 3/5

Revenge

Adauchi - Tadashi Imai 1964

Üle mitme aja üks draama mis tõesti mõistetav oli. Muidu ikka vaatad draamasid pika hambaga, et see on imelik ja too on lollakas, aga siin olid kõik tegelased ning situatsioonid äärmiselt arusaadavad, motiivid kristalselged ning tegelased kaasa tundmist väärivad, isegi niivõrd kuivõrd ebasümpaatsed karakterid. Võib-olla seetõttu, et tegelastele palju valikuvabadust ei antud ja aukoodeks rumalusi ei lubanud, sest räägib film ju seadustest ja käitumisnormidest. Räägib erinevate perede au, uhkuse ja kohusetunde mõistest, räägib vanadest seadustest ja uuematest ning aukoodeksite tõlgendamisest vastavalt olukorrale kus igaüks seab isiklikku (aga läbi selle ka klanni oma ja veelgi üldisemalt rahva) heaolu indiviidi õiglusest kõrgemale.

Kuna leidus momente mida ma ajastu ja kombestiku mittetundmise tõttu läbi ei hammustanud, siis valdas mind terve filmi vaatamise ajal kihk jaapani kultuuri kohta rohkem teada saada, näha ju oli, et senise teadmistepagasiga enam korralikult läbi ei aja. Pidevalt pakkus film pisikesi detaile ja teabetükke, aga nagu näha, jäid mitmed ka märkamata või siis õieti tõlgendamata. Vaatan, järsku reedel Kristiine Keskusest mööda sõites hüppan Apollost läbi ja ostan sealses odavletis vedeleva Jaapani ajalugu tutvustava tellise ning näpistan kusagilt aega selle lugemiseks. Nii palju aga kui filmist mõistsin, meeldis see väga. Tugevalt tuntavate situatsioonidega draamalugu. 4,5/5

Three Outlaw Samurai

Sanbiki no samurai - Hideo Gosha 1964

Näljane räbaldunud riietes ronin otsustab öö veeta teeäärses veskis. Sisenedes avastab ta, et seal hoiavad kolm talupoega pantvangis kohaliku maaomaniku tütart ning lubavad ta vabastada alles peale seda kui ülik on vaadanud läbi nende palvekirja. Feodaalil on muidugi hoopis teised plaanid, tema mingi talupojarämpsuga läbirääkimisi pidama ei kavatse hakata ning saadab grupi sõjasulaseid tüdrukut päästma. Ronin siis õpetab ja samas nöökab talupoegi, et kuidas viimased peaksid antud olukorras käituma, kuni lõpuks avastab, et temast on saanud kohalike kehvikute eestkostja ning iidol.

Hideo Gosha samuraifilm kunagi okupatsiooniajal kinodes ei jookasnud, sest siin on olemas kõik nõukogude ideoloogiale sobilikud märgid olemas. Kannatav nälgiv talupeogade võitlus oma elamistingimuste parandamise eest, kuri valelik maaomanik oma lumpenist abilistega ja revolutsiooniline madrus (well...samurai) kes asub nõrku kaitsma. Lisaks veel paar südametunnistusega mõõgameest, et ikka pealkirjas olev kolm lindpriid kokku tuleks ning lisaks killuke klassiteadlikkuse teket maaomaniku tütre läbi. Universaalne põnevik mille võiks kanda vabalt revolutsioonieelse Venemaa avarustesse, aga ka sõbralike vennasvabariikide pinnale. Aga muidugi sobib ka Jaapanisse ning leidis seal nii sooja vastuvõtu, et filmile järgnes teleseriaal. 4/5

Mustvalge - järelikult tuleb öelda, et klassikaline samuraifilm.

Eleven Samurai

Ju-ichinin no samurai - Eiichi Kudo 1966

Eiichi Kudo lavastas aastal 1963 kuulsa samuraipõneviku The Thirteen Assassins, sama millest Miike paar aastat tagasi remake´i tegi. Materjal tundus aga lavastajale nii meeltmööda olevat, et kolm aastat peale originaali valmimist, vorpis ta juba ise oma esialgset lugu ümber. Eleven Samurai räägib samuti vägivaldsest shoguni noorimast vennast keda teekonnal ühest linnast teise, on varitsemas grupp õigluse ja au eest seisvaid palee poolt solvatud lääniisandale ustavaid vasalle. Vaid kolmeteistkümne asemel on neid üksteist, aga ka vastaseid on sellevõrra vähem. Mitte just täpselt sama lugu kui algses materjalis, aga ikka väga-väga lähedal nii, et kui nurjatu oleks pääsenud, tekiks tunne justkui vaataks "kolmeteistkümne palgamõrvari" eellugu. Klassikaline samuraifilmi kulgemine mis päädis päris haarava kokkupõrkega vihmas ja poris. 3,5/5

The Thirteen Assassins

Jûsan-nin no shikaku - Eiichi Kudo 1963

Remake vaadatud, loomulikult tuli ka originaaliga tutvust teha. Alul oli selline tunne, et Miike oli ikka stseenid üks-ühele taas üles ehitanud, kuid vaikselt hakkas ka erinevusi sisse tulema ning lõpuks võib öelda, et uusversioon on mitmeid uusi momente ning väikseid käänakuid sisse toov, samas kui vana kulgeb põhiloo päraselt. 1963 valminud teos oli selline klassikaline samuraifilm, must-valge pilt justkui toonitaks seda ning pulpilike elementide puudumine pani lõpuks kinoloo rohkem draama kui põneviku žanrisse.

Salaülesandel põhineva mõrvatöö kordasaatjaid oli ikka 13 nagu pealkirigi ütleb, kuid vaenuvägi oli varasemas versioonis neli korda väiksem, mis loomulikult lisas ka usutavust, sest kuraditosin 200 mehe vastu on ikka muinasjutulisem sellest kui iga mees grupist peab vähemalt 4 vastast teise ilma saatma, et missioon edukalt lõppeks. Vaenuväe lisasõdurite sissetoomine oli üks Miike väikseid kõrvalliine ja temale see sobis, Eiichi Kudo originaal rõhub aga tavalisemale samuraivõitlustele ning tema film oli tasakaalus oma kontekstiga. Kiitust jagaksin veel Ryôhei Uchida poolt mängitud Hanbei Onigashira tegelaskujule mis võrreldes remake´is üles astunud näitlejaga, oli kordi parem ning mõistetavam ametnik. Klassikaline samuraifilm mis hilisemast versioonist rohkem rõhutas just samurai aukoodeksile ning püsimisele sõdalase teel. 4/5

Hanbei Onigashira väljub Shinzaemon Shimada juurest, pääsedes tänu oma taktitundele elusalt.

13 Assassins

Jûsan-nin no shikaku - Takashi Miike 2010

Kõik kohalikud filmispetsialistid on sellele kinoloole oma heakskiitva hinnangu andnud ning ega ole kitsi ka mina. Kuidas saakski teisiti sellise filmi puhul kus taimerinuppu näppides avastad suure lahingu eel , et lõpuni on jäänud 52 minutit ning jõuad juba peas arvata, et ega see üks kokkupõrge saa ometigi nii kaua kesta, kui ometigi just nii on. 13 meest loosungi all "Total Massacre" (arvatavasti jaapani keeles veits teise kõlaga, kuid tiiter ütlas sedasi) veristamas vastaste väge ja niimoodi 52 minutit järjest ilma, et hetkekski igav hakkab. Olgu, võtame lõputiitrite 5 minti veel maha, aga lõpuks jääb ju järele ikka vähemalt kolmveerand tundi samuraimöllu.

Negatiivsetest külgedest ka natuke, et ikka endast tarka muljet jätta. Suurim häirivus oli palgamõrvarite poolt käeulatusse jäetud uute teravate mõõkade harv kasutus, terve linn oli neid täis topitud, kuid lõpuks näitas vaid ühte meest kambas kes käe uue ihutud tera järele sirutas. Roningaist on aga nähtud, et lahingusse minnes tapad vähemalt iga järgmised viis vastast uue katanaga mis peagi taas oma teravuse lõikerelvana minetab.

Samuti ei meeldinud mulle stseen kus paljas jäsemeteta naine sitika moodi maas vingerdas, sest see kuulub rohkem exploitationkino juurde ja film ise oli selle kohani just püüdnud vastupidist muljet jätta, peitnud verd ja goret. Ja ei kiida heaks ka katusteni purskuvat veregeisrit kui üks mees lõhkepommi peale pikutama heidab, kehvas arvutianimatsioonis möirahärgi ega hi-hi-hi anaalstseeni. Miike ei pea ju alati miikelik olema, pole vaja iga kord pitsatit alla panna.

Alul tundus liiga lihtne toshiromifuneliku karakteri sisse toomine, kuid kui rada asuti üsna samamoodi edasi sammuma, siis mõistsin, et ideevarguse asemel hoopis tehakse kummardus vanameister Kurosawa ees ja meel läks rõõmsaks. Kokkuvõttes mõnus pulp-põnevik jaapanist kus algul hoitakse end vaos ja tehakse kummardusi ning hiljem lastakse relvadel rääkida, raiutakse rinnakorve lahti ning tõmmatakse piigiga soolikaid tänavale. Meelelahutus kahe ja poletunnises samuiraiactioni vormis, lisaks klassikaline kindlusekaitse liin. 4/5

TOTAL MASSACRE!

Zatoichi : The Last

Zatôichi: The Last - Junji Sakamoto 2010

Sõber Ops alustas kunagi Zatoichi filmisarja kollektsioneerimisega ning vaatas vähemalt tosin filmi neist ära samuti. Andsin siis minagi endale pühaliku lubaduse, et võtan samuti kogu kollektsiooni ette aga nüüd viis aastat hiljem nendun, et lõpuks on Zatoichidest nähtud vaid Selle Lavastaja see Zatoichi. Nüüd siis veel teine samuti. Nimeks lõpp ja lõpp see ka oli, kuigi superkangelasi ärtatake pidevalt taas elule ning ühegi suure sarja lõpp ei ole tegelikut lõpp. Zatoichi oli siin minu silma jaoks liiga noor (kolmkümmend ja paar aastat peale nagu filmi sees mainiti), otseselt puudusid tema jooma ja mängurjusekombed, peale yakuzaks olemist viidati ta teisele elukutsele liiga põgusalt ning võitluskohad olid igavad, valdavalt kangelane paarikümne matsi vastu ja ühe mõõgaga mis tundub, et nüriks ei läinudki. Keskpärane. 2,5/5

Panin "samurai" labeli lisaks, kuigi tegu on yakuzafilmiga.

Puppet Princess

Karakuri no Kimi - Hirotoshi Takaya 2000

Tibatilluke noor neiu kannab seljas endast kolm korda suuremat pilliroost punutud kasti milles peidus kolm inimesesuurust erivõimetega nukku -peenmehhaanikas ehitatud tapamasinat. Nukud töötavad marioneti põhimõttel, ehk on niitidega juhitavad, kuid mitte otseselt mehhaaniliselt, vaid asjas on mängus ka maagilisem külg, vere ja naha side nukujuhi ning nuku vahel. Kuigi nukud ise on pea võitmatud tapamasinad, pole nukujuht seda aga mitte ning noor neiu palub logardliku mõõgamehe abi enese kaitsmisel, samal ajal kui tema juhitud tapjanukud laastavad vaenlaste ridasid. Tütarlaps, tema kiimas päevavargast ihukaitsja ning kastitäis marionette asuvad teele vägivaldse shoguni lossi poole, et kättemaksta neiu vanemate mõrva eest.See pisike OVA oli väike armas üllataja. Kui seriaalilik lihtne joonistamisstiil välja arvata, siis ei saa animatsioonile küll midagi ette heita, vaid hoopis kiitust jagada. Idee nukkudest ning nende juhtuimissüsteemist oli minu jaoks põnevalt uudne ning kui sinna juurde lisada veel korralikku actionit ning paar tobe-armast seksinalja, siis oli 45 minutit animet puhas õndsus. Ja muidugi ei tasu unustada üleloomilikke jõude koos ohtra veristamise ning liharebimisega, monstrumid ja gore on alati ninja-anime värvikamaks muutnud ning nii ka seekord. Tagasihoidlik nii animatsioonis kui kestvuses, kuid rikas hea fiili ja sisukuse poolest. 4/5

Isa on oma tütre seljalt naha rebinud. Way to go papa!

Blood Reign : Curse of the Yoma

Yôma - Takashi Anno 1989

Ninjad ja deemonid. Kahest OVA-st koosnev animefilm milles peategelane otsib tapmise esmärgil oma lapsepõlvesõpra, nüüdseks shogunaadile selja pööranud salamõrtsukat kes isanda teenimisele eelistas musta maagia jõudega oma saatuse siduda. Esimeses osa oli justkui eelsoojendus, teine aga juba täiesti arvestatav maagia ja ninjavõimete action. Kuigi võluväe kasutus, maagilised olendid, martial arts ja üldine joonistusstiil olid enam-vähem tasemel, jäi sellel samuraide kuldaega kantud animel omapärast puudu. Kõik oli keskpärane, huvitav vaadata, kuid ei midagi meeldejäävat. 2/5