Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

President Wolfman

President Wolfman - Mike Davis 2012

Paar aastat tagasi tegin Mike Davis´ega oma blogi jaoks väikese intervjuu. Juttu jätkus aga kauemaks, saatsime teineteisele veel mõned meilid ja filmihärra kirjutas oma kodulinnas head mussi pakkuvatest klubidest ning kutsus külla, et lähme koos kuulama seda kõige õigemat psühedeeliafunki. Ju ma siis jäin oma meiliaadressiga tema kontaktide hulka, igal juhul kuid hiljem sain kirja, et näe, uus film valmimisel ning järsku saad rahaga aidata. 1000 dollari eest oleks oma nime produtsentide hulka suruda saanud. Nüüd filmi vaadates oli natuke naljakas tunne, oleks ju Trash Can Dance´i logo rahasummade eest filmi algusesse saanud, aga ega seda raha siis sel ajal niipalju olnud, et üle ookeani saatma hakata. Film valmis lõpuks ka ilma minu rahalis toetuseta.

Taaskasutatud filmimaterjalist kokku lõigatud. Põhjaks võtud 1973 valminud The Werewolf of Washington Dean Stockwell´iga peaosas ning sellele siis vastavalt vajadusele kümneid ja kümneid teistest filmidest pärit klippe sisse monteeritud. Ei ole mingi uus teema, aga lahedaks teeb asja lavastaja lähenemine huumorile. B-filmist tehakse uuesti b-film, ehk sama äpulik käpuli on ka uus materjal, samalaadsed halvad habetunud naljad ning sarnane odavus otsast lõpuni. Halvad madalad naljad ja meelega sätitud haltuura lõikelauatöös muudavad aga filmi vähemalt minusuguse madalalaubalise huumori austaja jaoks väga maitsvaks palaks. Mitmed uued ajakohased teemad sees küll, aga ei midagi õigesti, ei ühtegi värsket vaimukust nendega seoses ega teravat nipikust, kõik ühtmoodi halb halb halb. 4/5

Dean Stockwell ja libahundi pentagram.

Only the Young

Only the Young - Elizabeth Mims, Jason Tippet 2012
Thompson - Jason Tippet 2009

Kui sulle meeldib Air´i Mike Mills´i poolt lavastatud muusikavideo All I Need, siis on see film täpselt sinu jaoks. Minu arust on All I Need´ile tehtud muusikavideo siiani maailma parim ja seetõttu ei ole siin midagi imestada, et käesolev Kalifornia noortest rääkiv dokumentaal saab minult täispunktid. Indiekino tulevikulootused Elizabeth Mims ja Jason Tippet said kaamera ette kaks Kalifornia kutti, 15 aastast parimat sõpra, kes laisalt käivad koolis, aga see eest usinasti harjutavad rulasõitu, sest unistatakse võistlustest ja võitudest. On skate, on punkrock ja loomulikult ei puudu ka tüdruk, kellesse mõlemad peategelased natuke armunud on. Vähemalt on seal sellist väikest sädet ja see just filmitegijate süütenöörile leegi külge pani.

Only the Young on üdini vahetu ja südamlik lugu eneseotsingutest keskkooli lõpuklassi ajal, tihti mitte enda poolt tehtud valikutest mis panid proovile sõpruse ning armastuse. Kuid ärge oodake siit suurt dramaatikat, sest noorte jaoks on kõik nii kerge ja hooletu. Püütakse küll täiskasvanulikke mõtteid mõelda ja otsuseid seada, kuid hing ihkeb veel ikka lapsemängude juurde tagasi ning meel ei ole veel ühtegi kindlat suunda võtnud.

Kevin Conway ja Garrison Saenz olid filmitegijaile tõeliselt väärt leid. Lugesin ühest intervjuust, et kutid said valitud, kuna neil puudus igasugune kompleks seoses filmikaameraga ning seda on kohe märgata. Noored on kaamera lasknud endale väga lähedale ja kiitus tegijaile, et need on osanud niivõrd hästi  kaamerapildi ja helimaterjali kokku monteerida, jättes vägisi mulje justkui vaataks mockumentary´it, sest nii sujuvat kaunist pildikeelt koos hingest tulevate mõtetega on raske tõelisuseks pidada. Aga ometigi. Imeilus poeetiline linalugu noor olemisest, tunnetest ja tegudest. Suurepärane kino! DVD-l on boonusena Jason Tippet´i analoogne lühifilm ja kena seegi. 5/5

Kalifornia päikese all.

Room 237

Room 237 - Rodney Ascher 2012

Spalding Gray jutustas, et kord mööda maanteed sõites sattus juttu puhuma teepervel seisva naisega, kes hoiatas pea kohal lendavate UFO-de eest. Mõned miilid eemal oli aga UFO muuseum ja seal demonstreeriti talle kivi, millest võõrplaneetide lennumasinad energiat saavad. Spalding mainis ka ära, et oli just näinud naist, kes maanteel lendavaid taldrikuid pelgas, mille peale hakkas muuseumiomanik laginal naerma, ja väitis, et see naine on ju püstihull, kuna kõik teavad fakti, et lendavad taldrikud, kui nad käivad muuseumis olevastkivist "kütust" tankimas, ei saa laskuda madalamale kui 14 000 jalga! Tuli meeldeseoses käesoleva dokfilmiga, kus kamp filmihulle seletab, et mida nemad täpselt Kubricku "The Shiningust" välja lugesid ehk siis millise sõnumi lavastaja sinna sisse peitnud oli. Kes pidas kinolugu juutide või indiaanlaste genotsiidi allegooriaks, kes püüdis väita, et Kubrick kasutas filmi justkui appihüüdu, et teavitada rahvast Apollo 11 missiooni võltslikkuses. Igal juhul huvitav oli meeste ja naiste juttu kuulata ning kohe kindlasti ei vaata ma järgmine kord Shiningut enam selle pilguga, mis siiani. Kohe kindlasti ei vaata ma seda kohta, kus hotellimänedžer laua tagant tõuseb, et Jack Torrance´il kätt suruda, enam ilma naeruturtsatuseta. Film on meelelahutuslik ning mõnusat triviat ja filmitiimi poolseid möödapanekuid tutvustav, kuid paneb ka mõtlema selle üle mida inimese silmad näevad juhul kui ta seda väga näha tahab. Konspiratsiooniteooritega on tihti ju lõpukssama lugu, fakte saab kuhjata küll, kuid neid analüüsides jääb võimalusi mitmeid. 3,5/5

Tuba 237.

My Degeneration

My Degeneration - Jon Moritsugu 1990

Jon Moritsugu filmid on mul nüüdseks kõik nähtud, kuigi lühifilmide suleprahti, mis mu silmeees käinud ei ole, kindlasti leidub. My Degeneration on muusikafilm, aga mitte vaid mõistes kus peategelasteks kolm tsikki kes alustavad garaaise pungibändi tegemist ja kihutavad tänu "liha-rock´i" turuletioomisega superstaari staatusesse, vaid muusikafilm, kuna OST on tihkelt täis head kaheksakümnendate lõpu USA undergroundmusa. Moritsugu on alati kasutanud sõprade ja lemmikute mussi ning kaseekordleiab läbisegi tundmatuid bände tuntud nišinimedega - ühtviisi head kõik.

Film ise aga liiga UG, et kõigi irooniaid ja koomilisi momente oskuslikult esile tuua. Saad aru mida öelda tahetakse, aga kõik see jääb amatöörliku filmitegemise taha kinn, ega pääse piisava vabadusega liikuma. Hilisem Moritsugu oskab selles mõistes kompaktsem olla, et igaasjage peetakse piiri ning stoorit joonistatakse väljasuurema hoolega. 2,5/5

Amy Davis´d ei tundnudki seekord ära. Alles lõputiitrid paljastasid.

Metal Machine Music Nine Inch Nails and The Industrial Uprising

Metal Machine Music: Nine Inch Nails And The Industrial Uprising - Ben Hardyment 2009

Üle kahe tunni kestva dokumentaali jooksul keskenduti poole tunni jagu industriali, kui muusikastiili, juurtele ning arengule ja tunni jagu räägiti esimestest NIN´i EP-dest ning almunitest ehk täpselt see mida ma näha ja kuulda tahtsin. Lõpus muidugi värskemat kraami samuti, aga kuna minu jaoks lõppes NIN siis kui nägin "Perfect Drug´i" videot ja leidsin, et aitab küll, siis viimastele pajatustele siin dokis mingit rõhku ei asetaks. Ei väida, et peale "The Downward Spiral´it" Reznor enam head mussi ei teinud, lihtsalt seeei ole enam minu tassike teed ning üks ajajärk sai eelpool mainitud albumiga läbi.

Eks saab pettunut mängida, et paljusid US industrial-scene tegijaid ei mainitud, härra ise kaamera ees ei käinud ning mitmed intervjueeritavad olid liiga fänniõhinas ning jätsid jobude mulje juttudega kuidas see kõik ikka nii ootamatult raju ja brutaalne oli , kuid kena pildi sai kokku sellegi poolest. Pildi muusikust, ärihaist ning imago-geeniusest. Tänud Adile soovituse eest, ilma tema kommentaarita oleks vast kahe silma vahelt läbi libisenud. 3,5/5

Woodstock 1994 - kult!

Gongofer - Гонгофер

Gongofer - Bakhyt Kilibayev 1992

Kiitsin hiljuti Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi koostöös valminud Okrainat, nüüd võtsin ette sama tandemi stsenaariumil põhineva teise kultusmaiguga linaloo, mille lavastajaks Bakhyt Kilibayev, mees kes ise tuntud Igla stsenaristina. Filmi sisu on pealtnäha lihtne - tulevad maakad linna turule, joovad end täis ning üks neist veetakse veetleva naise poolt minema, uimastatakse ning röövitakse talt silmad. Just täpselt nii. Mees kaotab oma isalt-emalt päritud silmad ning saab vastu helesinised, kenad küll, kuid võõrad. Kukub siis mees jooma, kuni külavanem lubab kampa lüüa ning mehed sõidavad kahekesi Moskvasse tagasi, et röövitud silmi üles leida. Jasatutakse ussipessa kus kedagi ei saa usaldada ning iga nurga peal valitseb oht.

Skaskalik ülesehitus mis kangesti meenutas mõnda Ljudmila Petruševskaja kunstmuinasjuttu. All justkui klaassikaline vene rahvalugu, aga vorm moderne ja seda kuni gore-kinoni välja. Ja nagu Ljudmila Petruševskaja juttudes jääb midagi hämaraks, nii ka siinses loos, kus vaataja peab oma peas paar niiti kinni siduma, et stoorile selgust ning ladusust lisada. Undergroundkino vene moodi, hulgaliselt humoorikust vene mušikkide kujutamisel, lisaks paras doos müstikat ja põnevust ning isegi üks pea kümme minutit kestev kung-fu stseen, kus uljad kasakad võitlevad korrusmaja korteris kahe nõiaga. Viimane kusjuures meenutas kangesti maailma mille tõi vaatajani Timur Bekmambetov filmis Nochnoy dozor. Lõbus indiekino ajahetkest, mil sedalaadi linalugu liiga palju tähelepanu ei oleks pidanudsaama, kuid läks vastupidi. 3,5/5

Ansambli Ноль tehtud OST filmile on teema omaette - üliage UG mürane postpunk.

The Outskirts - Окраина

Okraina - Pyotr Lutsik 1998

Kahe andeka stsenaristi, Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi, koostöös valminud mängufilm, kus neist esimene võttis peale kirjutamise veel ka lavastamise oma õlgadele. Juttude järgi olid need mehed Venemaal kultusstaatuses ning iga nende koostööprojekt pälvis teravat, tihti negatiivset, tähelepanu, kuigi tegu Venemaa mõistes indiekinoga, isegi põrandaaluse filmitegemisega. Tänaseks on mõlemad noored mehed manalateel - Lutsik suri mõned aastad tagasi peale joomingut südameataki tagajärjel, aga Samorjadov kukkus end Sotši Filmifestivalil purjus peaga surnuks, kui püüdis rõdu kaudu ronida kõrvalkorteris elava neiu aknani. Filmi ennast aga taheti Venemaal ära keelata, tegu ju ikkagi rahvast revolutsioonile meelitava kinolooga.

Üheksakümnendate keskpaik Uuralites. Kolkakülas, kus alles vaid eided ja ätid, laiutab naftapuurimisega tegelev firma, sest kohalik külavanem on purjus peaga andnud nõusoleku tegutsemiseks ning firmabossidel taskus veel lisaks tähtis dokusment, mis tõestab, et endine kolhoosimaa kuulub nüüdsest eraettevõttele. Paar tulisema hingega vanameest ei ole asjaga rahul, haaravad jahipüssid, võtavad kampa küla ainsa noormehe, tossikesest mammapoja, ning otsustavad minna õigust nõudma. Esimesena viib tee endise kolhoosiesimehe manu, kes peaks teadma, et mis inimesed need nüüd siin nende esiisade maal kamandavad ning asju ülbelt oma nägemise järgi seavad.

Ääremaa on süsimust komöödia ja satiir, meenutades samas ülesehituselt vene muinasjutte ning leidub klassikalise road-movie elementegi. Tegevus kordab ennast, luues seeläbi koomilisust ja andes vaatajale aimu lõpust, kuid ometigi tehes seda ääretu maitsekuse ning ainuomase fiilinguga. Ägedad karakterid, ehk siis ättidest sõjaveteranid kelle soontes voolav kasakaveri sunnib neid takka veretöödele kus armu ei anta. Vägivald, aga ometigi tagasihoidlikult kujutatud, ehk siis gore-rappimiseks ekraanil ei lähe, kuid vaataja mõistab, et just seda kõike ta nägi. Lihtne, aga tugev stsenaarium, head näitlejatööd ning vapustav filmistilistika.

Kui nüüd filmi visuaalse külje peale jõudsime, siis tegelikult ei näe vaataja otseselt midagi uut. Film on linti võetud mustvalgena ning pandud tehislikult meenutama nõukogude kolmekümnendatel vändatud prpagandamaigulisi linalugusid, lisades sinna kübekesi kahekümnendate eksperimentalismist. Kaameranurgad, panoraamvaated, valgustus ning lähivõtted, kõik oleksid justkui pärit näiteks Georgi ja Sergei Vasilejevi 1934 aastal valminud Chapayev´ist ning eks pealkirigi ole viide Boris Barnet´i aasta varem valminud Okraina´le. Mõistevad eeskujud ning suurepärane koopia. Samalaadselt lavastatud filme on vorpinud Guy Maddin, kuid venelastele endile on see stilistika käepärasem, nende poolne panus sisaldab rohkem ehedat vaimusust aga ka ausamat parodeerimist ja seda isegi kuni Otoobri Revolutsiooni enese äraspidise pilani.Venelastel oleks justkui eelisõigus enese filmikunsti kiita ja pilastada.

Kui visuaalselt võib näitena tuua Guy Maddin´it ja vanu vene filme, siis sisu poolest ning huumori ülesehituselt meenutab linalugu Aki Kaurismäki töid, eriti veaks paralleele Calamari Unioni ning Juhaga. Samalaadne minimalistlik tuim nali, sürreaalsed peatused ja isegi sarnased mängud anakronismidega. Viimased on üsna geniaalselt filmi paigutatud ning aitavad luua teatud aeg-telge minevikust tänapäeva, ehk siis pimedast Siberi kolkakülast Moskva tuledesärani. Suurepärane tragikomöödia, mis paistab välja vene kodusõjadraamana, kuid ometigi on moderne satiir tänapäeva venemaa mentaliteedi ning olukorra pihta. Soovitan! 5/5

Vabade Siberi kasakate järeltulijad nalja ei mõista.