Gongofer - Bakhyt Kilibayev 1992
Kiitsin hiljuti Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi koostöös valminud Okrainat, nüüd võtsin ette sama tandemi stsenaariumil põhineva teise kultusmaiguga linaloo, mille lavastajaks
Bakhyt Kilibayev, mees kes ise tuntud
Igla stsenaristina. Filmi sisu on pealtnäha lihtne - tulevad maakad linna turule, joovad end täis ning üks neist veetakse veetleva naise poolt minema, uimastatakse ning röövitakse talt silmad. Just täpselt nii. Mees kaotab oma isalt-emalt päritud silmad ning saab vastu helesinised, kenad küll, kuid võõrad. Kukub siis mees jooma, kuni külavanem lubab kampa lüüa ning mehed sõidavad kahekesi Moskvasse tagasi, et röövitud silmi üles leida. Jasatutakse ussipessa kus kedagi ei saa usaldada ning iga nurga peal valitseb oht.
Skaskalik ülesehitus mis kangesti meenutas mõnda Ljudmila Petruševskaja kunstmuinasjuttu. All justkui klaassikaline vene rahvalugu, aga vorm moderne ja seda kuni gore-kinoni välja. Ja nagu Ljudmila Petruševskaja juttudes jääb midagi hämaraks, nii ka siinses loos, kus vaataja peab oma peas paar niiti kinni siduma, et stoorile selgust ning ladusust lisada. Undergroundkino vene moodi, hulgaliselt humoorikust vene mušikkide kujutamisel, lisaks paras doos müstikat ja põnevust ning isegi üks pea kümme minutit kestev kung-fu stseen, kus uljad kasakad võitlevad korrusmaja korteris kahe nõiaga. Viimane kusjuures meenutas kangesti maailma mille tõi vaatajani Timur Bekmambetov filmis Nochnoy dozor. Lõbus indiekino ajahetkest, mil sedalaadi linalugu liiga palju tähelepanu ei oleks pidanudsaama, kuid läks vastupidi. 3,5/5
Ansambli Ноль tehtud OST filmile on teema omaette - üliage UG mürane postpunk.
No comments:
Post a Comment