Diaz: Don't Clean Up This Blood - Daniele Vicari 2012
G8 kokkutulek Genovas aastal 2001. Niinimetatud Musta Bloki anarhistid laamendavad ja lõhuvad, aga tundes sisimas, et politsei asja niisama ei jäta ning eks hakkab kokkusaaminegi lõppema, tõmbavad saba jalge vahele ning lasevad linnast jalga. Linnaisade ning politseiülemate jaoks aga peavad korrarikkumised karistuse saama ning õhtuhämaruses kamandatakse märulipolitsei vallutama kohalikku koolimaja mis on maailmavalitsejate vastu protesteerijate infokeskus ning öömaja. Hävingut külvanud anarhistid on sobivalt lahkunud ja nii valataksegi viha välja tasaste hipidest maailmaparandajate peale.
Kui Kojamees siin nädalad tagasi linnavolikogus kõnet pidas ning hoiatas anarhistide saabumise eest Tallinnasse, siis võis seda alul muigena võtta, kuid peale käesoleva filmi vaatamist saab asi tõsisema tooni. Unustada siiski ei tohiks kõige tähtsamat fakti, et tihti on need suurimad laamendajad politsei poolt palgatud või suisa politseinikst võlts-anarhistid, kes kütavad üles ka rahulikke meeleavaldajaid vaid selleks, et hiljem saaks hävitustööle näidates keelata ära ka muid demonstratsioone ning kogunemisi. Film seda otseselt ei toonita, kuid tegu üsna tuntud süsteemiga kus laamendajad seovad ennast vägisi rahumeelsete demonstrantidega ning liiguvad siis, justkui rünnakut ette teades, minema, jättes ülejäänute kanda vastutuse.
Loomulikult on halb vaadata kuidas lillelapsi pekstakse, piinatakse ja mõnitatakse, kuid ega nad patust puhtad ole. Ise lasid anarhiste majja, ise ei suutnud piisavalt turvalisust tagada ning lõpuks on veel ka kõik nendega juhtuv nende endi unistus, sest võivad nad kui tahes rahumeelselt maailma muuta,, ikka tuleb ju mõtteisse noore ulja revolutsionääri kuva ning ärgu siis ehmatagu, kui ulmale järgneb revolutsionääri karm reaalsus.
Film näitab vaatajale politsei brutaalsust, kuid võiks olla avaram ning rohkem õpetlikku laadi ka ürituste korraldajatele. Ei ole vaja neid vägivaldsid anarhiste, on nad siis ideoloogilised või nuhid, idealiseerida ja liikumise heroilise rusikana kujutada ning ei ole vaja vaatajat petta, sest film teeb usutavusele karuteene, näidates segamini dokumentaalkaadreid lavastuslikega ning viimased on hulga verisemad, vägivalda toonitavamad. Näiteks kui kinnipeetavaid koolimajast välja konvoeeritakse näitab filmilavastus, et absoluutselt igal ühel on peahaav või nägu verega määrdunud, samas kui vahele pikitud dokumentaalkaadril ei ole ühegi inimese näos näha verejälgi. Veider onju? Filmi vaadata tasub, aga võtke väikese reservatsiooniga. 3/5
Kommunistidest sotsiaalabi toel elavad tänavamäratsejad ning tööinimesed neid ohjeldamas.
No comments:
Post a Comment