Warriors of the Rainbow : Seediq Bale

Sàidékè balái - Te-Sheng Wei 2011

USA filmilevitajate seas on juba kombeks saanud, et ida või euroopa mammutfilmid lõigatakse jänkide jaoks sobivamasse kestvuskasti, ehk siis tunni jagu materjali näpsatakse kohe kindlasti maha, tihti ka rohkem. Seda tehti näiteks Suriyothai puhul (USA cut 142 minutit, originaal umbes 300 min.), Talvesõjaga (cut 125 min, originaalfilm 195 ja teleseriaal 265) ning ka käesolev linalugu on oma lühendatud lõike saanud - originaalis 276 minutit ja lääne versioon 154. Seega enne kui filmist rääkima hakkan, panen kõigile südamele, et nad ikka vaataksid täispikka, kahest osast koosnevat lõiget, sest see pakub hulgaliselt rohkem teavet toimunu kohta, annab nii ajaloolist kui olustikulist lisamaterjali ning käesoleva linaloo puhul on see väga tähtis.

Jaapani armee okupeerib Taiwani. Hiina ametnikud lasevad jalga, aga kohalikud hõimud otsustavad oma vabaduse eest võidelda. 30 aastat hiljem elatakse jaapani koloniaalvõimu all mis pakub küll koole, kaubavahetust ning arstiabi, kuid on seadnud piirangud jahipidamisele ning keelanud hõimude tähtsaima religiosse toimingu - ehk vastase pea maha raiumise, sõdalasetätoveeringu tegemise ning seeläbi inimeseks, seediq bale´iks, saamise. Hõimud ei saa okupatsiooni all üksteisega võidelda, pead jäävad võtmata ning terve sugupõlv jääb vaid tõelisele sõdalasele mõeldud tätoveeringust ilma. Jumalaid selline kombelõtvus muidugi vihastab ja vaja on iidsed traditsioonid taas elule tuua.

Seediq Bale loob hinge mineva pildi väikerahvaste elust võõrvõimu all. Väga tugeva ajaloolise ning etnograafilise taustaga (kõik põhineb tõesti sündinud faktidel), tutvustatakse mitmeid kultuurile omaseid käitumisi ning mõttesuundi, viies vaataja rahvale nii lähedale, et isegi peaküttide omavahelised verevalamised ning kolpade hunnikud hurtsikute es, muutuvad igati mõistetavaks osaks nende kultuurist. Mitmetasandiline lähenemine mis näitab läbi tegelaste erinevaid suhtumisi jaapanlastesse, on sõna siis vanal hõimupealikul, noorel kollabrandil, oma juuri minetama hakanud sõdalastel või jaapani ohvitseridel. Mitmest killust luuakse kokku pilt ühe rahva, "verehimuliste metslaste", püüetest oma enese elu määramisele.

Väga lihtne on selle linaloo puhul tõmmata paralleele 50 aastat varem USA-s toimunuga, kõik on justkui koopia preeriaindiaanlaste alistamisest, reservaatidesse sulgemisest ning nende viimastest vastuhakkudest. Päikestantsu praktiseerimine tuleb asendada peaküttimise traditsiooni ellu äratamisega, Istuv Sõnn tasakaaluka, kuid julge Mona Rudao´ga ning eks paistab sealt ka Wounded Knee.

Etteheitena võiks välja tuua vaid kohatise liigse heroilisuse lahingstseenides, sest poisikeste ringi jooksmine jaapani armee 1930 aasta kergekuulipildujaga käes, tundus ikka liiga ülejõu käivana ning mõnede meeste eneseohverdus liiga dramaatilisena, kuid eks see lisas samas ka üldist traagikat. Jõulised lahingud metsi tundvate pärismaalaste ning tehnilist ülemvõimu omava jaapani regulaararmee vahel, kõva annus draamat ning hea tutvustav pilt ühe rahva kultuurist, segatuna linaloos mis selgelt ja arusaadavalt räägib ajaloolise tõe nii, et kõik seda mõista suudavad. Soovitan tutvuda! 4,5/5

Taiwani mitme hõimu hävitamise lugu.