Estoner - The Stump Will Rise

Estoner - The Stump Will Rise 
Estoner 2012

1. Greenseeker 08:45
2. Meet The Abyss 05:48
3. Darth Vader Has A Hangover 06:35
4. Stump 07:06
5. Level 5 Wizard 07:59
6. LSD Vampyr 05:19
7. Mindweasels 09:58

Võin väita, et kuigi Estoner on tegutsenud juba üle paari aasta, omasin mina alles läbi nende debüütalbumi lähedasema kontakti, sest need paar korda kui ma ette sattunud linkidele klõpsasin ja paar minutit mussi kuulasin, ei lähe tegelikult arvesse. Ei leiagi justkui õiget põhjust miks minuni see alles aastaid hiljem jõudis, aga eks siin mängib rolli mu ihalus kompaktse toote järele ning igasugune lugude tilgutamine jääb alati autori poolt läbi mõeldud ning kokku pandud terviktootele alla. Igal-juhul kui ametlikult hangitud mp3-ed olid koduarvutis, panin need kohe plaadile ja vedasin ketta tööle kaasa - teada olevalt on ju minu töökohas olev krapp see ainuõige saundi tootja ning siiani ei ole ükski hi-fi megatronstereo suutnud CD-plaatide jaoks paremat kuulamisnaudingut pakkuda. Plaadi poole peal olid mõtted vokaali juures. Kajaefekt tundus sobivat, oli jõuline ning tuletas meelde fantasy nükkega heavy metalit, ehk neid üsna naeruväärseid asju, kuid siin olid kidrariffid seda rajal hoidmas ning tulemus läbi selle ühtpidi värke jasamas ka nostalgiliselt seitsmekümnendates. Plaadi lõpuni jõudes olin aga siiski väheke väsinud ning tüdinenud, pides kauamängivat Estoner´i puhul liigseks "luksuseks" ja  EP-d just parimaks formaadiks, mis annaks välja tuua nelja parima loo täie võimsuse. Mõned lood justkui täidavad aukke, venitavad plaati, samas kui kõik juba öeldud pakutud.

Ja siis kuulasin plaati veel korra ja veel korra ning järsku olin sattunud ühest kõrbest teise - Kalifornia kuuma riffideserti asemel vaeldasin hoopis Austraalia sisemaal ning stoner oli transformeerunud outlaw rock´iks. Järjekordse kanepisuitsuse keldriahistuse asemel kuulsin avaruste melanhooliat, lõputuid helilagendikke ning taevavõlvilt vastu kajavaid akorde. See maa on avar ning ühtaegu muudab avaraks ka muusika. Ei enam tunnet, et siin plaadil on midagi üleliigset või, et pisemast piisaks, sest nii nagu venivad kaugused, venib ka aeg ja kui mõlemat on ulatumas silmapiiri taha, siis võib veel ja veel ja lõputult Estonerit mängitada. .Vokaali eepilisusesse kanduv uljus muutub uusasuka trotsiks ja uhkuseks ning saundi liivasus, tolmusus ja ribarippumas kuluvusaste tõestab vaid tegija pühendumust ja tööarmastust. Aga seda uljust võib võtta ka hävingutoojana, traagilise koloniaalvõimu sümbolina, sest lõpuks peegelduvad lindpriirock´i tagant ju ikkagi briti folk-traditsioonid, matasa neid palju taha teise uue mandri kidrakäikude taha.

Päev hiljem, kui olin eelpool kirjeldatud pildi oma peas kokku saanud, selgus raadiot kuulates, et Estoner´i laulja ongi pärit Austraaliast. Minusuguse snoobi jaoks muidugi ilmselge lahendus ja nii ma nukrutsesingi, et siis ei kõlba ju kirjutada aussie seostest kui see nii oligi loodud olema, kuni Tristan Priimägi lohutas, et peaasi on hetk mil läbi hammustasid. Kas taotluslik või alateadlik austraalia rock´i tunnetus on Estoner´is sees ei oma lõpuks tähtsust, plaat on hea ja kannatab kümneid kordi kuulamist ka meie siinses külm-karmis kliimas kus hing nii lennukalt liikuda ei saa, sest ikka tuleb mets või meri ette.