Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

Dick Spanner, P.I.

Dick Spanner, P.I. - Gerry Anderson, Terry Adlam, Steven Begg

Thunderbirds´ide looja nuku ja savianimatsiooni paroodia kivikõvadest film-noir lugudest, segatuna kõik kokku ühte patta ning ühe puhul maitsestatud tugevalt The Maltese Falcon´iga. Tegevus paralleeluniversumis kus üheskoos öistel tänavatel tegutsevad jänesed, vampiirid, elavad köögiviljad, tulnuksd ja robotid, meenutades seeläbi hiljem valminud Ugly Americans´i ning paroodia 90% ulatuses sõnamängudel põhinev, mis eeldab vaatajalt neljakümnendate-viiekümnendate pulp-krimkade ning noir filmidesõnavara tundmist. Näiteks kui politsei paneb kellelegi saba taha, siis on see mantli küljes olev tiigrisaba või kui kellegi gänfgibossi ihukaitsjatele viidatakse kuigorilladele, siis nad ka on gorillad. Vaimukusi jagub, kuid 5 minutilisi episoode järjest vaadates tundub seda pidevalt sõnamängupõhist huumorit väsitavalt palju olevat ning lõpuks ka etteaimatavat laadi. Telkust 5 minsa kaupa oleks kindlasti põnevam ja humoorikam kui DVD-lt pea 2 tundi ühte jutti. Noir´i sõpradele soovitatav, hea pila ja seda jagub. 3,5/5

Mission Hill

Mission Hill - created by Bill Oakley, Josh Weinstein 2002

Mission Hill saavutas kultusstaatuse suuresti tänu sarja pooleli jäämisele. Vähemalt nii ma targemate juttu lugesin ja seda kergelt ka usun, sest animeeritud komöödiasarjana ei olnud see just kõige vaimukamate killast. Küll aga kiidaks korralikult läbi mõeldud karaktereid ning nende omavaheliste suhete südamlikkust, sarja dramaatilisemat külge. Eeskujuks üheksakümnendate indiekoomiksid kus tegelasteks tavalised inimesed oma igapäevamuredega ning sedalaadi asi töötas suurepäraselt. Naljad aga olid tihti episoodide kaupa kvaliteedilt kõikuvad, üle pingutatud ning labaselt välja mängitud, pannes küll aeg-ajalt muigama, kuid kohe kindlasti mitte diivanil naerust vappuma. Iisi slacker-indiekana päris mõnus vaadata, selline vaikne ajaveetmine lahedate inimlike tegelastega, nende kümne aasta taguste hipsteritega. Eriti meeldis mulle alkohoolikust poolearuline koer Stogie. 3/5

Gyo: Tokyo Fish Attack

Gyo - Takayuki Hirao 2012

On selle animatsiooni kvaliteediga nagu on ja kõik need maitsetult arvutigraafikaga segatud kaadrid elab samuti üle, sest baasiks ikka nii kõva stoori, et kergitad vaatamiseajal mitmel korral kulme ja kordad asjatult enesele, et enam kõvemat vinti nad peale keerata ei suuda. Muidugi suudavad, sest põhineb see anime Junji Ito samanimelisel mangal ja ega see mees oma mõttelennule mingeid piire seadma ei asu. Aga lugu järgmine, et merest hakkavad kaldale ronima metallist jalgadega kalad ja siis on kõik kohad paha haisu täis ja siis hakkavad inimesed justkui zombistuma ja lõpuks näeb isegi üht metalljalgadega lehma inimest söömas. Vahepeal näidatakse veidrusi lisaks ning püante tuleb robinal juurde. Kehvapoolselt animeeritud, kuid veidra ulmelise horror-loona suurepärane. 4/5

Screenid animest ja pilt mangast.

The World of David Lobser

The World of David Lobser - David Lobser 2000-2009

Shorts:

01. Arcade (2000)
02. Elephant Girl Part 2 (2007)
03. The Hunt (2008)
04. Mother's Day (2009)
05. A Breaking Wind (2009)

Adds:

06. Frito Lay "Love and Sprockets"
07. Fuse "Adrenaline"
08. Orbit "Technicolor"
09. Washington Post "Post Points - Pizza"
10. Washington Post "Post Points - Count Off"
11. Huggies “Pitch”
12. Airstream “Vacuum”

TV clips:

13. MTV - Little Girl Saw Mouth
14. MTV – Edacra
15. Scary Room
16. American Teen (2008)

Music video:

17. Plus/Minus - Unsung (2008)

Juba superklassikaks ja kultobjektiks muutunud "The World of..." animatsioonisarja seekordsel DVD-l oli kokku kogutud David Lobser´i tööd. Ma absoluutselt ei nautinud tema lühifilme, kuid võtan kaabu härdalt pihku ning teen maani kummarduse kogu Coca-Cola kampaaniakstehtud klippideeest. No teate küll seda reklaami, kus mees pistab mündi pilusse ning siis näitab kuidassee masinas fantaasiamaailma veereb, kuidas pisikesed olevused ruttu pudelit täitma, korkima ja külmutama hakkavad. Käesoleval diskil olid kõik Lobseri käega tehtud animatsioonid sellest sarjast, kusjuures jaapani turu jaoks eraldi versioon, kuid suurim pluss vast niinimetatud insider dokumentaal, ehk mockumentary stiilis päris kena kestvusega lühifilm, kus masinarahvas kaamera ees oma tööst räägib. Kasseda või kus seda üldse näidatud on, reklaam ju otseselt ei ole ja ega animatsioonifestarile ka Coke´i magusa mekiga tööd saada? Punktid reklaamide eest, filmid ja video mind puudutada ei suutnud. 4/5

Näiteks viimasel pildil taga pool näha olev olendile ülle tõmmatud jääkarunahk on roosa vaid jaapani versioonis ja USA turule mõelduud reklaamis on see valge. Pisidetailid erinevate turgude jaoks.

Brickleberry - 1. season

Brickleberry - 1. season - created by Roger Black, Waco O'Guin 2012

Ainuke etteheide on episoodi sisene temaatika ehk teatud sisu sisse kirjutamine ning selle järgimine stiilis, et ühes osas teeme seda, teises tooda ning kolmandas läheme sinna. Superjail suutis mõne minuti vaid teemat arendada ning siis kiskus kaoseks ja absurdiks kätte ja analoogsest lähenemisest tundis Brickleberry puhul samuti puudust. Mina olen valmis täiesti seosetut materjali avasüli vastu võtma ja kiidan igat laadi ebaseaduspäraseid käänakuid ja süžeetrikitamisi taevani. Huumori, kui sellise, saab üles ehitada ka ilma minijutustust loomata. Sari aga oli selline tüüpilise episoodi sisese looga a´la Family Guy, Simpsonid või Ugly Americans. Mitte halb, aga kaos on veelgi huvitavam.

Nüüd aga kiitused ja esmalt kaks enim silma hakanud asja. Kahe sarja looja nimed on algustiitrites kordamööda esimene või teine, jättes kena sõbraliku diili mulje, et ei ole üks tähtsam tegija ega teine samuti. Kordamööda - armas! Respekt ka naljade välja toomata jätmise eest situatsioonides kus vaataja neid juba niigi teab ja peas õieti kokku oskab panna. Nägi välja nii, et ontliku momendi peale justkui hakati midagi ütlema, aga siis mainiti vaid moka otsast, et ahh, teate küll... Ja muidugi vaataja teab ja naerab, sest ega loll ju seda seriaali vaatama ei asu, kuigi IMDb keskmist vaatades jääb mulje, et mitmed rumalad on siiski pilgu peale pannud.

Need kaks eelpool mainitud märki aga ei anna ju lõpuks ikka pilti animatsioonisarjast Brickleberry. Nii et mis on siis see? Brickleberry on nekrofiilia, sodoomia, tavaline ja ebatavaline homoseksualism, vägivald, anaalsärts, hillbillyhuumor, pedofiilia, natsiteemad, N-sõnaga seotud eelarvamused ja klišeemängud, insest, hoorad ja neitsid, alkohlism, narkomaania, juudid ja ja ja ... seda nimekirja võiks venitada ja venitada. Ühesõnaga Brickleberry on see mille kohta öeldagse ropp ja rõve, aga mina üten, et vaimukas ning teravmeele. 4/5

Arusaadav, eks ole?

Five Numbers! - Norageki!

Norageki! - Hiroaki Ando 2011

Keskmine korralik OVA. Maa orbiidil tiirlev vangla kus ärkavad kunstunest viis kinnipeetavat ning asuvad otsima võimalusi kosmosejaamast maale pääsemiseks. Viis inimest kes üksteist kunagi näidud ei ole, teineteisest midagi ei tea ega midagi ühist ei oma nii, et endast väära muljet jätta on imelihtne ning siia taha see põnevus end korraks peitiski. Tunne oli justkui oleks sedastoorit juba varem kuulnud ning mitmeid hetki varem näinud, aga kuna tegu korralikult animeeeritud lühilooga ning sci-fi aspekt iseenesest samuti igati aus, siis võis selle väikese ulmekaga rahule jääda. 3,5/5