Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

Opium and the Kung-Fu Master - Lightning Fists of Shaolin

Hung kuen dai see - Chia Tang 1984

Linnakese põmmpea on kohe valmis oma isalt saadud riisiäri muutma oopiumi müügi ning nautimiskohaks, sest legaalse oopiumiga teenib rohkem kasumit kui toiduga. Unistused toovad rohkem sisse kui kõhutäied. Kohalik linnapea armastab samuti popsutada ning piibuots sobib ka linna kangelasliku, poolenisti politseiametit pidava,  kung-fu meistri suhu. Legaalne värk, suitsetage terviseks. Kung-fu meistri õpilane aga satub karmi sõltuvusse ning tema sõbrad asuvad oopiumimaja vastu sabotaažiakte korda saatma. Meister paneb ka korraks piibu kõrvale, seletab tarkust ühele ja teisele, kuid sekkuda ei soovi, sest esiteks kõik legaalne ning teiseks ise samuti ju müüjate puhtamat sorti majakraami innukas nautija. Oopiumiärikad aga lähevad järjest ülbemateks, hakkavad peagi linna teisi ärisid üle võtma, kuid selleks ajaks ei viitsi linna legendaarne rusikamees end asemelt püstigi ajada. .

Filmis on väga rajud vaatamisnaudingut pakkuvad duellid narkomaani ning oopiumikaubitsejate bossi vahel, aga ülejäänud võitlused jäävad kõik veidralt komöödia ja tõsise sahmerdamise vahele. Üldse tundub poole filmini, et vaatad rumalat tembutamist, isegi kõõrdsilmne kloun on kohal nalja tegemas, aga siis kisub oopium linnaelu traagiliseks, tapab kõik vähegi sümpaatsed tegelased. Et siis selline paari hea võitlusega jant, lisaks narkovastast propagandat, sest tegelikult on ju igale mihklile selge, et kui juba oopium legaliseeriti, siis pigem jäi narkomaane vähemaks ja mitte ei tulnud juurde, nagu filmis näidati. 3/5

No mis see väike popsutamine kung-fu hundiule ikka teha saab.

The Mysterious Castle in the Carpathians

Tajemství hradu v Karpatech - Oldrich Lipský 1981

Noor krahvivõsu põgeneb karmi isa juurest kodunt ning võttes varjunime, teeb ilma ooperimaailmas lauljana. Armub kenasse lauljanasse, vannuvad teineteisele truudust ning plaanivad abielu, aga kuri muusikametseenist parun röövib neiu ning murtud südamega noor krahvike läheb Karpaatidesse reisile, et looduses matkamise läbi vaigistada hingekurbust. Teekonnal satub haavatud metsavahi peale, kes lähedal olevas külakeses toibudes vilistab meloodiat, sama viisi mida kadunud ooperiprimadonna laulda armastas. Meenubki siis metsavahile, et nägi küla kõrval mäel asuvas Saatana Lossis, ehk vanas lagunenud kindluses, imekaunist neidu ning aadlik võtab ta teejuhuks kaasa, seda vaatamata külarahva hoiatustele, et lossivaremed on neetud paik ning seal kummitab. Hiljuti lugesin, et aurupungi žanri on loonud tsehhid. Et nende Karel Zeman tegi suure töö ära aurupungi imago loomisel ning võib julgelt öelda, et Oldrich Lipský (Limonaadi Joe lavastaja) siinses filmis jätkab seda. Tegevust toimub 19. sajandi lõpus, kuid kuna üks tegelastest on robotkäega hullumajast põgenenud professor, kelle geniaalsed leiutised on küll kõik väga tänapäevased - helisalvestavad masinad, algeline televiisor ja turvakaamerate süsteem ning isegi väike aurujõul liikuv rula ning tõukeratta hübriid. Aga neid leiutisi on veel, kõik kenasti puust, klaasist ning vasest valmistatud. Aurupunk ehedamal kujul, isegi pikk nahkmantel ei puudu pildilt. Filmi endaga vaid kahjuks see lugu, et kena komöödiana alustanud seiklusfilm jookseb poole pealt oma uudsusest tühjaks ega kanguta ka mingit jõudu põnevikuna. 3/5

Ja kaamera valvab kuidas sa situd.

National Security

Namyeong-dong 1985 - Ji-yeong Jeong 2012

Mulle ikka veel ei ole korea kino taasmeeldima hakanud. Palju kõmu tekitanud lähiajaloolist filmi National Security vaatasin ka skepsisega, ega lasknud emotsioonidel väga esile kerkida. Või ütleme nii, et kuna korea kino on viimastel aastatel minu jaoks väga viletsas nimekirjas, siis ei lasknud see eelarvamus emotsioonidel popsatada, sest tegelikkusus ju ikka kinolugu mida ilma tundesärinata vaadata ei saa. Nimelt räägib film ühest piinamisest, sessioonist mis kestab nädalaid, mille jooksul julgeoleku ohvitserid püüavad dissidendi suhu panna väärsõnu, sundida teda tunnistama valet. Korea piinamisefilm, nagu foorumites sellele viidatakse. Võiks ju muidugi kobiseda, et põhja pool piiri piinatakse veel hullemini, aga tühja sest hetkel. 3/5

Piinaja ja piinatav aastaid hiljem.

Shadow Of The Hawk

Shadow Of The Hawk - George McCowan, Daryl Duke 1976

Indiaanifilm musta maagiaga. Vana medicine man läheb suurlinna, et paluda oma linnastunud pojapoja abi kurja nõiaga võitlemisel, kuna poiss kannab eneses kõiki märke tulevasest šamaanist ning vana mehe jõud üksinda kurjamist üle ei käi. Aega noormehele muidugi õpetust jagada ei ole, seetõttu tehakse üks nobe hingede transformatsioon ning noorusjõu ning salateadmistega varustatud uus šamaan võib võitlusse asuda. Kanada väikeseeelarveline kinolugu, natuke horrorit, natuke romantikat ning paar päris head võlukunstiga võitluse momenti, viimastest eriti meeldejääv oli maagilise müüri ehitamine maanteele. 3/5

Surnute hinged naist ahistamas.

Cat vs Rat

Yu mao san xi jin mao shu - Chia-Liang Liu 1982

Kaks varakast perest pärit naabripoissi on elu aeg rivaalitsenud. Meheikka jõudes on suurimaks mureks, et kes kahest on linna parim kung-fu meister ja siis nad kemplevadki kogu aeg isekeskis, üks sirgemat teed valides, teine kelmuste abil. Poistele võitluskunste õpetanud vanake jääb neutraalseks ja selleks, et tõelist meistrit leida, läheb vaja võõrast, seekord linna inkognito saabunud keisri kujul. Üks meestest nimetatakse keiserlikuks kassiks, teise kanda jääb roti roll. Tihedalt võitluskunsti pakkuv kelmikomöödia mille parimaks osaks jääb lõpuvõitlus kurikaeltega, mis ühtaegu nupuka koreograafiaga ja samas ka päris hästi naerutava koomikaga. Muus osas veidi igav, sest valdav osa ajast on sisustatud kahe mehepoja mõõtuvõtmisest rusikate, piikide ja mõõkadega ning mitte just kõige parema seadega. 3/5

Inside Men

Inside Men - James Kent 2012

Ega saagi midagi enamat sisututvustuseks öelda kui sotsiaaldraama taustaga thriller raharöövist, sellele eelnenust ning järgnenust. Miniseriaali värk, nii kohe kui midagi enamat kirjutama hakkaksin, oleks esimene episood neljast juba ette ära räägitud, kuid neid pöördeid ja mänge on sealgi piisavalt, et mitte spoilerdama kippuda. Üldiselt siis põnev ja võib nõustuda ka siin-seal arvustusates läbilipsava sõnaga realistlik. On tegelaskujud luust ja lihast, on situatsioonid usutavad ning rööv kujutatu piires teostatav, olles samas piisavalt maalähedane lihtsuses. Aga minule tegi see realism justkui karuteene, sest raharöövifilmides jään alateadlikult ikka uskuma kommertskino kuvandit, et kuritegu tasub ära ja vastupidises veenmine tekitab paha tunde. Ikka see tarkade ja stiilsete kriminaalide maailm, kus kõiki ja kõike mängitakse kavalusega üle ning lõpuks kõnnitakse miljon kohvris oma teed. Selline erinevate inimeste mõttemaailmad, nende oma moraali järgivad käitumised ja piiripidamised või selle ületamised, lihtsalt ei sobi mu peas kokku ühe hea nutika rööviga.3/5

 

Steven Mackintosh oli tasemel nagu ikka, üks põnevamaid karakteriarenguid ja motivatsioone viimasel ajal nähtud seriaalides filmides. Ma kohe võiks talle andestada, et ta aastaid tagasi veidras transseksuaalifilmis mängis.

Legend of the Liquid Sword

Siu hap Cho Lau Heung - Jing Wong 1993

Ainult kaugel hongkongimaal - kangelane on surmavalt haavatud ning vaid seks kurjami õega suudab teda päästa. Kohe peale virgumist on aga pahalane platsis ning õeraasu palvetest hoolimata peksab kangelase uuesti surma äärele. Ja see kõik, mees suremas, tervenemas ja uuesti suremas umbes kolme minuti jooksul. Briljantne. Aga asi sellega ei piirdu. Et kangelast veelkord jalule saada, asutakse õtsima teadmistyega Vetekuningannat, kes lõpuks leitaksegi ning kes tervendamise asemel poetab moka otsast, et noor mees, küll paraneb ise ära. Brijantne! Ja siis veel fakt, et peategelasel on kolm õde kes teda igal sammul järgivad, kuigi üks õde oleks sama hästi kogu asja ära ajanud. Aga ei, kolm õde ikka vaja mängu tuua, igale napp lause dialoogi suhu panna. Film ise natuke liiga hüplik, ehk huumorikohad hakkasid venima ning ähmastasid kogu süzeeliini arengut. Samuti saabus lõpp liiga ootamatult, tõsisest lõpumadinast jäeti ilma nii, et tekkis suisa tunne kaheosalisest kinoloost, kus sulle pakuti vaid esimest. Kiituseks, et olid mõned kenad naljakohad, mõned head jaburdused ning üks ülihea võitlusstseen, see küll kohe alguses ja lühike, aga see eest väga nauditav. 3/5

Return of Bastard Swordsman

Bu yi shen xiang - Chin-Ku Lu 1984

Vaatasin Bastard Swordsman´i natuke aega, taipasin, et olen varem juba näinud, aga tsillisin lõpuni, no täitsa OK kino ju. Tsekkasin nüüd juba enne järje kallale asumist blogist järgi, et kas ka see nähtud, aga ei mingit märget nii, et julgelt kallale. Üsna korralik oli jätkulugu samuti, kuid justkui hinge ei olnud sees - kõik nii masinlik ja ette aimatav. Ses mõttes, et äge vaadata, paar täitsa pulli momenti isegi ja stoorigi žanri piirides kenasti sees, mõistetav, aga esimese osaga võrreldes tegemiselusti vähem. Kohustuslik värk, esimene film meeldis - vaja järg teha. Meeldis näiteks paha karakter. Mitte nüüd see jaapanlane, aga hiina oma kuri klung-fu mees, temas vähemalt oli stiili ja klassi. Ei teinud isegi nii palju kurja kui ülejäänud filmi tegelased talle süüks panid, oli pigem tugevate põhimõttetega kindel isiksus. 3/5

Võiks natuke kiruda Funimation´i reliisi, sest mind sunniti vägisi vaatama nende firma trailerkogumikku ning kuidagi ei saanud skippida, ega seda edasi kerida.

Évocateur : The Morton Downey Jr. Movie

Évocateur: The Morton Downey Jr. Movie - Seth Kramer, Daniel A. Miller, Jeremy Newberger 2012

1988 otsustas MTV produtsent paisata eetrisse uut moodi vestlussaate, mille eesmärgiks oli rahva valgustamise asemel hoopis nende patriotistlikele konservatiivsetele mõttemallidele surumine ning selleks palkas ta saadet juhtima karismaatilise Morton Downey, Jr´i, kes lihtsalt sõimas kõiki liberaalseid väärtusi austavaid saatekülalisi kommunistideks ja satanistideks. God bless America! Kes vähegi teelt eksis, rääkis kanepi legaliseerimisest, naiste õigustest või homoseksualismist, sai kohe rämeda sõimu ja teravalt torkava kriitika osaliseks. Menusaade, mille kõrval kõik Geraldod ja Jerry Springerid kahvatusid. Trash TV võimas esiisa. Saade, mida tänapäeval teha ei saaks, sest Mortoni valusalt ründav humoorikus annaks alust tuhadetele kohtukeissidele, aga 25 aastat tagasi oli veel kõik lubatud ning stuudiokse taga lookles järjekord inimestest kes 15 minutise kuulsuse eest olid valmis end avalikult häbistada lasta.

Meediakriitikud muidugi nägid läbi, et võltspatriootlikusega püütakse vaid vaatajanumbreid, kuid lihtrahvale jättis mölaklik saatejuht ausa ja otsekohese inimese mulje nii, et ülepäeva hüppasid numbrid kõikjal lakke ning Mortonist sai armastatud superstaar. Mida kiirem tähelend, seda piinlikum alla kukkumine. Poolteist aastat hiljem oli pakiti stuudiodekoratsioonid kokku ning The Morton Downey, Jr. Show lahkus eetrist. Tõusu ja languse tagamaadest see dokumentaal rääkiski. 3/5

The Last Days

Los últimos días - David Pastor, Àlex Pastor 2013

Labane ilus kaunis tore lõpp, sobimatu minu meelest, kuid muidu sõin üsna hea meelega, sest maailmalõpufilm kus viirus inimesi "murrab", linnad tühjaks jäävad ning olelusvõitluse märke jagatakse, on alati huvi pakkunud. Stoori siis seekord sedalaadi, et kogu maailma inimesed haigestuvad viirusesse, mis muudab nad tubasteks, agorafoobideks kes ei julge väljuda majadest linnatänavatele. Julgemad liiguvad kanalisatsiooni ja metroovõrgu kaudu linna all, otsides süüa ning paremaid hooneid ellu jäämiseks, ülejäänute saatuseks on oma majades nälga surra. Hispaanlased on huvitaval kombel sedalaadi ulmelist, horror elementidega, kino tehes suutnud pidevalt üsna head taset hoida. Ei midagi vapustavat, kuid kena killuke post-apocalyprtic cinemat. 3/5

Barcelona inimtühjad tänavad.

The Americans - 1. season

The Americans - 1. season - created by Joseph Weisberg 2013

Washington 1981. Reagan´i võimuletulekuga algas uus võidurelvastumise ajastu ning sel ajal veel üsna patriootlikud KGB spioonid püüavad haarata võimalikult palju informatsiooni, mõjutada inimesi ning juhtida mängu. Sarja peategelasteks vene agentidest fiktiivne abielupaar, kes elanud Ühendriikides juba üle tosina aasta pealtnäha korralikku pereelu, teinud natuke äri, kasvatanud lapsi ning käinud naabrite pool grillipidudel, kuid aeg-ajalt hiilivad nad ööpimeduses välja, et käia armukestelt teavet välja seksimas, kedagi röövimas või mõne tülika eluküünalt kustutamas. Perekond Jennings´ite isa ja ema on vaid pealtnäha tavalised suburbia ameeriklased.

Väga huvitav teemavalik, kus jänkist vaataja pannakse kaasa elama aastakümnete taguse vihavaenlase edule, sest eks see nii juhtub ju ikka olema, et pigem hoiad pöialt peategelastele, kui neid püüdvatele ahistavatele vastuluureagentidele, seda enam, et räpast mängu mängivad mõlemad pooled. Põnev oli muidugi ka sleeper agentide olemus, kuigi siinses sarjas neil palju just "sleepida" ei lastud, vaid rabeleti ringi justkui marutaudis. Vaat see viimane oli üksasjadest mis mind häiris, sest vaikselt nupukalt lahti hargnevate lahendite asemel mindi pidevalt täispanga peale, kõmmutati keegi maha või sunniti vaikima ja seda pea iga episoodi siseselt nii, et ühest kompaktsest sesoonist jäi asi kaugele. Aga ega seda kompaktsust püütudki saavutada, vaid koheselt terendas silme ees teine sesoon ning vaatajaid vaja igat pidi lõa otsas hoida, kasvõi lihtlabaselt hooaeg lahti jättes. Kurvastas, et ühtegi põhimeest ei aetud tõeliselt nurka nii, et sel pisar silmas ja tilk püksis, vaid toimus pidev tasandamine ning balanssi hoidmine, kus FBI edu nullisid kaagebešnikud ja siis järgmises osas taas vastupidi. Kordagi ei mindud ülekäte, ei pakutud suure pasa sisse astumist, ega tõelise taiplikkusega vastaste üle mängimist. Ja siis veel vahele otralt seebiooperlikkust mis küll kohati oli väga südamesse minev ja sümpaatne, tegelaste motiive ning tundeid inimlikult peegeldav, kuid samas ka filler mekiga ning ennast kordav. Mitte nüüd, et leigelt oleks jobistatud, aga ega vaataja suurt midagi sesooni peale targemaks ka saanud. Aga lõpuks oli ikkagi põnev ja vaatasin episoodi episoodi järel, vahepeal isegi kohvi keetmata ja võikut tegemata. Kiitust annan muusikavalikule, mis ääretu maitsekusega seriaali teemadega ootamatult haakus ja kaheksakümnendate seriaalide kaugele kajale, näiteks Wiseguy tuli koheselt meelde. Ja loomulikult ei unusta mainimast, et kaheksa kümnest venelasest rääkis aksendivabalt vene keelt, mitte ei purssinud nii segaselt, et piinlik kuulata. 3/5

Üks relv käes, teine jalge vahel.

Happy Days - Счастливые дни

Schastlivye dni - Aleksey Balabanov 1991

Tavaliselt mul ei ole ülemäära kahju vara või õigel ajal lahkunud artistidest, on need siis muusika võui kinomaailmast, ning mina kuhugi RIP jätmaei kipu, see rippiminegi on minu jaoks teise tähendusega. Kui suri, siis järelikult oli aeg. Aeg-ajalt aga siiski väheke hinges kripeldab ja näiteks Aleksei Balabanovi puhul on see nii - mees lihtsalt tõesti oleks teinud filme mis mulle kohe kindlasti meeldinud oleks. Aga lohutan end sellega, et lavastaja filmograafiast veel paar kinolugu nägemata ja saan nendega tutvust teha. Õnnepäevadega tegin kusjuures just peale Balabanovi surmateate läbi lugemist, aga udu nagu olen, arvasin silmi üle libistades, et surnud on hoopistükkis Sergei Bodrov, Jajah, mõtlesin veel, et alul poeg ja siis isa ja siis tuli meelde, et see Balabanovi film nägemata ja paar päeva hiljem alles taipasin, et tegelikult läks manalateele hoopis kahest mainitud lavastajast geniaalsem. Mees kes tundis läbi ja lõhki Moskva linna tagahoove ja keldriurkaid, nagu mitmest ta filmist avastada võid ning mida käesolev film samuti suurepäraselt demonstreeris. 3/5

Anakronistlik, justkui "Värdjatest ja inimestest" filmi kõrvallugu. No nagu tema "Katlakütjas" on fragment "Jõest".

Naked Harbour - Vuosaari

Vuosaari - Aku Louhimies 2012

Seitse aastat tagasi lavastas Aku Louhimies draama "Paha maa". See linalugu on siiani jäänud soomlastele liigagi omase depressiivkino kõrgeimaks täheks, alla selle masendavaid teemasid käsitlevad filmid tunduvad justkui lahjadena, üle selle aga minna ei tasu, jalge alt kaob sotsiaaldraamas niivõrd tähtsal kohal olev realism ning ülepingutatus võib vaid traagilisi elusaatusi naeruväärses olukorras näidata. Filmi selgrooks oli Eppu Normaali rahvusliku lemmikloo "Murheellisten Laulujen Maa" laulusõnade kaks rida, ehk "Työttömyys, viina, kirves ja perhe. Lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe", mis väga täpsete märkidega pani paika kogu soomlaslikkuse, kõike paljastava röntgenpildi soomlase hingest. Eppu Normaali laul seadis oma ületamatu standardi ning film tegi seda sama. Ometigi ei olnud tegemist millegi uudse ega ainuomasega, kõik laulust ning filmist läbi jooksvad teemad on kohal olnud pidevalt nii soome muusikas, kinos kui kirjanduses, viimases siis võiks selle soomlasliku masenduse ja ebõnne needusest sündivate uute õnnetuste ekvivalendiks olla Matti Yrjänä Jounsuu detektiiv Harjunpää sarja raamatud. Jäärapäisus ning trots, murede enesele hoidmine nende jagamise asemel, viinapudeli eelistamine sõpradele ning käsi mis haarab enne poomisnööri kui avab sotsiaalameti ukse, on aga lõpuks kõik see mis nii eesti kui muu läänemaailma vaatajat soome kino puhul võlub. Hiina töölisdraama võib hinge pugeda küll, aga kui meie põhjanaabrid enesehävituslikult käitudes õnnetust külvavad, siis see tundub paratamatult kasvõi tänu alateadlikult tajutavatele hõimusidemetele, tihedale omavahel lävimisele ning geograafilisele lähedusele, hulga mõjuvamana. Võib muidugi ülelahe naabrite ummikusse jooksvaid suhteid ning ummikusse jooksvaid ettevõtmisi parastava itsitusega vaadata, kuid eks neid situatsioonide ning käitumismallide algeid tunneb igaüks ka oma enese eluga klappivat. Soomlased ise aga oma raskemeelsust ja muremõtete küüsis heitlemist nii väga ei pelgagi, võttes tihti depressiooni vastu lausa masohistliku naudinguga. Nende jaoks on see olemas juba ammu enne kui sellest lauldi, raamatuid kirjutati või filme vändati.
Vousaari jookseb lavastaja poolt varem nii kõrgele seatud lati alt muidugi seda puudutamata läbi, aga ma annan enesele ka aru, et seekord ei olnudki eesmärgiks nii palju seda külm-karget põhjamaa hinge hangunud muret näidata, vaid oli võtnud ette hulga kergemad, lihtsamalt lahti harutatavad tunnete sasipuntrad. Film oli hulga helgemates toonides ning kui helipilt ei oleks pidevalt viimsepäeva tulekut ette kuulutanud, siis võiks linalugu pidada paari segmendi põhjal isegi komöödiaks, sellise musta huumoriga vürtsitatud kelmikaks looks. Muusikas siis nagu Gösta Sundqvist´i looming ning kirjanduses Jari Tervo novellid. Jagus koomilisust, kuid jagus loomulikult ka traagikat. Viimane vajutas aga liiga õigetele nuppudele, pakkus ilmselgelt liiga täpseid lahendusi ning jäi läbi selle pealiskaudseks, täites küll perfektselt kõik ootused, aga pigem masinalaadselt kui inimesele omaselt. Filmis oli ilmselgelt liiga palju tegelasi ning elusaatuseid, et kõigile neile piisavalt tooni ning sügavust anda. Näiteks tundub, et alati karismaatilisena mõjuv Sean Pertwee lennutati kohale vaid produktsiooni kokkulepete põhjal ja mitte stsenaariumi vajaduste rahuldamiseks, sest lisaväärtusi tema karakter filmile üldpildis ei toonud. Louhimies on štaasikas telelavastaja ning kindlasti oleks kogu projeks teleseriaalina kus iga episood toob juurde paar tegelast ning lõpetab mõne elu kuvamisega, hulga paremini töötanud, sest sedalaadi väikeseid episoodilisi põikeid perede ellu võiks taset minetamata paar sesooni järjest vändata. Muidugi oli linaloos suurepäraseid stseene, näiteks Lenna oma tööandjatega õhtulauas või ootamatu apteegikauboide välja ilmumine, oli mitu kurb-koomilist karakterit ning humoorikat momenti, kuid filmi tugevamaks küljeks ei jää kahjuks näitlejad ega haarav lugu, vaid ainult ootusi liiga oskuslikult täitev kvaliteet. Lapsevanematele võib pisara silma tuua, keskealisi hetkeks olevikule ja noori tulevikule mõtlema panna, kuid suurt meeldejäävat kino seekord ei tehtud. 3/5

Näidati Lenna tisse.

Kirjutatud kinolehe La Strada jaoks.