Dick Spanner, P.I.

Dick Spanner, P.I. - Gerry Anderson, Terry Adlam, Steven Begg

Thunderbirds´ide looja nuku ja savianimatsiooni paroodia kivikõvadest film-noir lugudest, segatuna kõik kokku ühte patta ning ühe puhul maitsestatud tugevalt The Maltese Falcon´iga. Tegevus paralleeluniversumis kus üheskoos öistel tänavatel tegutsevad jänesed, vampiirid, elavad köögiviljad, tulnuksd ja robotid, meenutades seeläbi hiljem valminud Ugly Americans´i ning paroodia 90% ulatuses sõnamängudel põhinev, mis eeldab vaatajalt neljakümnendate-viiekümnendate pulp-krimkade ning noir filmidesõnavara tundmist. Näiteks kui politsei paneb kellelegi saba taha, siis on see mantli küljes olev tiigrisaba või kui kellegi gänfgibossi ihukaitsjatele viidatakse kuigorilladele, siis nad ka on gorillad. Vaimukusi jagub, kuid 5 minutilisi episoode järjest vaadates tundub seda pidevalt sõnamängupõhist huumorit väsitavalt palju olevat ning lõpuks ka etteaimatavat laadi. Telkust 5 minsa kaupa oleks kindlasti põnevam ja humoorikam kui DVD-lt pea 2 tundi ühte jutti. Noir´i sõpradele soovitatav, hea pila ja seda jagub. 3,5/5

Trofim - Трофимъ

Trofim - Aleksey Balabanov 1996

Mees tapab oma venna, kuna see ta naisega mehkeldas, paneb oma teost šokeerituna poomisnööri kaela, ebaõnnestumine, kõmbib raudteeni ning sõidab Petersburgi. Vantsib linna peal, joob pudeli viina ja kurdab kõigile, et mõrvas oma lihase venna. Aleksei Balabanovi lühifilmkuulub kogumikku "Rongi saabumine", mis tehtud austusavaldusena vendadele Lumiere´idele ning "Trofim" sobib siia imehästi, ühelt poolt justkui pisike, lavastajale omase koomikaga, draamalugu, aga teisalt suur nupukas kübarakergitus kinematograafia suunas. Vaimuka lõpuga ning kõrvalosades peale lavastaja endi veel mitmed tuntud näod. Hoidke silm lahti. 4/5

Näiteks Aleksei Germanon siin filmis.

The World of David Lobser

The World of David Lobser - David Lobser 2000-2009

Shorts:

01. Arcade (2000)
02. Elephant Girl Part 2 (2007)
03. The Hunt (2008)
04. Mother's Day (2009)
05. A Breaking Wind (2009)

Adds:

06. Frito Lay "Love and Sprockets"
07. Fuse "Adrenaline"
08. Orbit "Technicolor"
09. Washington Post "Post Points - Pizza"
10. Washington Post "Post Points - Count Off"
11. Huggies “Pitch”
12. Airstream “Vacuum”

TV clips:

13. MTV - Little Girl Saw Mouth
14. MTV – Edacra
15. Scary Room
16. American Teen (2008)

Music video:

17. Plus/Minus - Unsung (2008)

Juba superklassikaks ja kultobjektiks muutunud "The World of..." animatsioonisarja seekordsel DVD-l oli kokku kogutud David Lobser´i tööd. Ma absoluutselt ei nautinud tema lühifilme, kuid võtan kaabu härdalt pihku ning teen maani kummarduse kogu Coca-Cola kampaaniakstehtud klippideeest. No teate küll seda reklaami, kus mees pistab mündi pilusse ning siis näitab kuidassee masinas fantaasiamaailma veereb, kuidas pisikesed olevused ruttu pudelit täitma, korkima ja külmutama hakkavad. Käesoleval diskil olid kõik Lobseri käega tehtud animatsioonid sellest sarjast, kusjuures jaapani turu jaoks eraldi versioon, kuid suurim pluss vast niinimetatud insider dokumentaal, ehk mockumentary stiilis päris kena kestvusega lühifilm, kus masinarahvas kaamera ees oma tööst räägib. Kasseda või kus seda üldse näidatud on, reklaam ju otseselt ei ole ja ega animatsioonifestarile ka Coke´i magusa mekiga tööd saada? Punktid reklaamide eest, filmid ja video mind puudutada ei suutnud. 4/5

Näiteks viimasel pildil taga pool näha olev olendile ülle tõmmatud jääkarunahk on roosa vaid jaapani versioonis ja USA turule mõelduud reklaamis on see valge. Pisidetailid erinevate turgude jaoks.

Broken

Broken - Serge Becker, Peter Christopherson, Eric Goode, Jon Reiss 1993

Aeg on selle lühifilmi ja videote kogumiku jaoks möödas. Oli seda tegelikult juba ka kümmekond aastat tagasi kui Broken esmakordselt mu silmade alla sattus, kuid nüüd tundub kõik veelgi iidsema ning tolmunumana. Valmimisaastal muidugi oleks äge tundunud ja mõju avaldanud, kuid sel ajal ei olnud seda veel kusagilt võimalik saada ja nii hardcore mees ma ka nüüd ei olnud, et mõne jänkist ahviga VHS-e posti teel vahetada. No õnneks lekitas Reznor selle ise netti ning nüüd saab nautida, kuid samas on nüüdseks ka kogu artistide endi poolt salaja netti lekitatud asjad, alates seksivideotega ning lõpetades tuliuute albumitega, väga tülgastavad teemad. Lekitamine on osa reklaamikampaaniast ja kuigi Reznor-poiss tegi seda veel niinimetatud õigel ajal, on raha ja sita maik asjal juures enivei. Pluss siis veel see haigutama ajav libasnuff. 2/5

The Halt - Полустанок

Polustanok - Sergei Loznitsa 2000

Minust targemad blogijad kiidavad siin, et Sergei Loznitsa on geenius ja kullakallaja. No vaatasin siis samuti, et mida geenius pakkuda suudab. Häh! 20 minutit magavaid inimesi kes end sättinud rongijaama ooteruumi vineerist painutatud istmetele. Alul törts auruvedurit, pilt mustvalgeks ning kulunuks, et jääks mulje justkui vaataks me Oktoobrirevolutsiooni aegseid dokumentaalkaadreid, kuigi kõik võeti linti tosinkond aastat tagasi. Kah mul geenius! 3/5

Tegelikult asusin vaatama kuna ajasin ühe teise vene lühidokumentaaliga, mis räägib rongijaama kõrval olevast hullumajast, segamini.

The Telephone Box

La cabina - Antonio Mercero 1972

Majade vahel asuvale platsile asetatakse tuttuus telefoniputka. Siseneb mees, püüab ebaõnnestunult helistada, solvub, üritab lahkuda ning selgub, et kabiiniuks seespoolt ei avane. Ei avane ka väljapoolt, kuigi ümbruskaudsete majade nupumehed ja jõujunnid käivad ukse kangutamist proovimas. Piinliklugu, ise higistad telefonipukas ja ümberringi kümneid inimesi naermas ning atraktsiooni imetlemas. Lõpuks saabub politsei ja tuletõrje, kuid ilmse veaga telefoniputka antakse selle paigaldajatele tagasi, eks telefonimontöörid tea ikka kuidas nende hooldealas olevaid asju parandada saab. Mees tõstetakse koos putkaga autokasti ning algab reis ... Ühesõnaga komöödia keeratakse konspiratsiooni horroriks. 4/5

Skin

Skin - Vincent O'Connell 1995

Auhinnatud vägivallafilm lesbilisest mulatitarist kes seob oma toas ajutraumaga noormehe voodi külge kinni ning hakkab teda mõnitama ning piinama ja seda kuni noormehe enesetapule ajamiseni välja. Minu arust üsna rassistlikke eelarvamusi tekitav film kui üks mustanahaline noor neiu peast haiget invaliidi piinab? Tuleb ju vägisi selline tunne, et sellised need neegripliksid ongi, kohe kui saavad hakkavad haigeid inimesi vägistama, alandama ning veristama.

Nii imelik kui see aga ei tundu, siis poliitkorrektsusest veel täiesti läbi imbumata isiku jaoks just sellisena filmi tegevus välja paistab. Skinhead lööb pea ära ning peale seda (kindel ajupüõrutus) käitub täiesti vastupidiselt oma tõekspidamistele - selle asemel, et traditsionaalselt naabrinaisele aknal riista vibutada, jookseb hoopis viimase manu ja siis seksitakse ja siis asub naabriplika skinheadi alandama ning tema kallal vägivallatsema.

33 astmelises poliitkorrektsuse püramiidis üle kahekümne saanud aga mõistavad, et neiu teeb tagasi kõik selle, mille neonatsid on teinud tema rahvale, ehk kõik piinad ja häbid. OK, võib ju nii mõelda, aga küsimus tuleb ju ikka, et miks sellisel juhul pea ära löömine ning sellele järgnenud hullus? 11 minutist jäi selle kõige mõistmiseks väheseks, vast oleks pidanud pool tundi seda sado/maso suhet ning peapõmaka asju valgustama, et ka minusugune 5 poliitkorrektsuse astmel istuv valge hetero (kes sai hiljuti rahvusvahelises filmifoorumis pragada kuna kasutas blaxploitationi kohta teadmatult rassistlikku väljendit black action cinema) seda mõistaks. 1,5/5

Trainspottingus Spud´i mänginud Ewen Bremner oli hea valik, aga see tema pooltopskist, nitrovildikaga swastikat käeseljale joonistav ja pisikesi murjaneid hirmutav, tegelaskuju oli taas risti vastu filmi "mõtlema panevale" sõnumile.

The Hire

The Hire - Alejandro González Iñárritu, Guy Ritchie, Joe Carnahan, Kar Wai Wong, Ang Lee, John Woo, Tony Scott, John Frankenheimer 2001-2002

 Kaheksa lühifilmi kaheksalt mainekalt lavastajalt. Konseptilt justkui BMW reklaamklipid, kuid piisavalt maitsekalt linti tehtud ning igaüks tugevalt oma autori näoga. Alejandro González Iñárritu puhul isegi häirivalt liiga režissööri käekirjaga, sest tema stoori oleks nagu täpselt selline mida üldsus ladina-ameerika lavastajalt ootaks. Teiste puhul olid vaid lavastajate tehnilised nipid ning action-komöödia-draama osakaal autorile iseloomulik. Võrrelda võiks näiteks John Woo ja John Frankenheimer´i lähenemist kihutamispinge loomisel, kus autorite erinevused väga kenasti välja joonistusid. Natuke oli muidugi ka seda reklaami, paaris-kolmes kohas ja väga peenkoomiliselt ning tasakaalukalt, aga valdavalt lihtsalt tugevad lühilood, hea tambi ning piisava huumoriga, et iga linalugu end oma kaheksa minuti jooksul maksma suudaks panna.

Ajas muigama, et üldplaani välja töötanud tiim oleks võinud igas episoodis nähtava nimetu autojuhi rolli palgata hoopis Ryan Gosling´u. Mitte, et Clive Owen´il sarmi väheks oleks jäänud või sõiduoskustest, vaid lihtsalt kuna siis oleks kõik episoodid tundunud justkui Nicolas Winding Refn´i Drive´ist tuttava kaskadööri eellugudena. Tema varasemate tööotstena, sest sinnakanti driveriga oli igas loos vaatajal kokkupuude. Hea kogumik lühifilme. Ja päris ägedad rollid ning cameod. 4/5

DVD ise oli päris häiriva ehitusega, ehk siis puudus play all option, igale filmile tuli subbakad eraldi alla võluda ning pidevalt käis üks põhimenüü ja allmenüüde vahel sebimine. Põhimõtteliselt viis minutit kulub, et menüüdes komistades kõik filmid vaadatud saaks. Ja ühe filmi puhul oli veel repeat peale jäänud. Lõppedes ei visanudki automaatselt allmenüüsse, vaid alustas filmi taasnäitamist. No ma siis neid autopedede ekstraid ei viitsinudki tsekata, niigi juba tüdimuseni menüüd lapanud.

1867

1867 - Ken McMullen 1990

Ma nüüd ei jaksa netituhlamist tegema asuda, kuid eeldan, et see lühifilm on osa mingist kunstile pühendatud sarjast, kus erinevad lavastajad loovad tuntud taise ümber kinopildi. Siinses loos oli Ken McMullen toonud tosina minutiga ekraanile Edouard Manet´i loomeraskused ja mõtted-ideed, et saada lõuendile täiuslikku kujutist Mehhiko imperaator Maximilian´i mahalaskmisest. Huvitav nii visuaalsete lahenduste poolet kui ka ajaloolise teabeallikana. Neli erinevat versiooni maalist, neli kompositsiooni. Lihtne ja ilus õppetund (kunsti)ajaloost. 4/5

Der Elvis

Der Elvis - Jon Moritsugu 1988

Vaatasin seda Moritsugu lühifilmi koos teistega, kuid tundus tsipake parem olevat ning väärib seega eraldi postitust. Ho ho! Ground stuff punkfilmi tegemisel. Tuleb võtta pop-iidol ning teda mustama asuda, kusjuures maitsekalt mis selle filmi raamides tähendas taotluslikult lapsikult ning  halva huumoriga. Elvisele pandi süüks kõiki maailma pahesid, uptiades eriti neid mis võiksid puritaanlike fänne närvi ajada. Inetused ja rumalused kuhjusid, aga kuna neis kõifgis on ka imepisike tõetera, siis vaatad ning itsitad oskust sääsest elevanti teha ning seda veel eriti labaseid relvi kasutades. Ehtne trash-kino ja Moritsugo on endiselt selle žanri jumal! 4,5/5

Elvis was a nazi, oli üks filmi läbivaid teemasid, aga neid pahesid jagus teisigi ja tonnide kaupa.

Mommy Mommy Where's My Brain - Braindead - Sleazy Rider

Mommy Mommy Where's My Brain - Jon Moritsugu 1986
Braindead - Jon Moritsugu 1987
Sleazy Rider - Jon Moritsugu 1988

Jon Moritsugu, mu vana lemmik! Küll olin kade kui keegi mainis, et on vaadanud mehe lühifilme ja mina otsisin ja otsisin, aga ei leidnud neid kuskilt. Vaev siiski tasutakse ning paar aastat hiljem sain ise ka silma peale panna. Braindead oli kahe minutiline katsetus, Sleazy Rider paroodia Easy Riderist, kuid mitte just kõige parem sellena, vaid hoopis mõnusa garage punk muusikavideona kus tsikid, tsiklid ja äge a´la varasem Hellacopters stiilis stilistika. Ja muidugi eriti äge muss mis pea kogu aeg taustaks küttis. Sarname, vähemalt stilistiliselt, oli ka Mommy Mommy Where's My Brain. Viimases lasti tiitrite ajal Bad Brains´i, no bosside boss värk! 4/5