Monday, July 31, 2006

Die Hard: With a Vengeance - Die Hard 3

Die Hard: With a Vengeance - John McTiernan 1995

EstConilt tulles oli mul tervis sama "korras" kui Bruce Willisel kolmanda Die Hard´i alguses. Õnneks ei sundinud keegi mind alasti Harlemi tänavail "I Hate Niggers" sildiga kõndima, vaid võisin diivanil mahlapakkide ja veepudelite vahel rahulikult telekat vaadata. Kolmas osa oli nägemata, kuid varasemad olid täitsa mitmeid kordi ülevaadatud, tavaliselt jupiti televisioonist. Ka hetkel viimane Die Hard oli täitsa normaalne, kahjuks küll actioni asemel oli suund võetud Ühendriikide rassiprobleemide lahendamisele. Sõna neeger kasutati sagedamini kui püssikuule lendu lasti ja rassitemaatilisi vaidlusi oli enam kui detektiivitööd kurikaelte tabamiseks. Kurja geeniust mängis ekstra Brideshead´ist kohale kutsutud briti nurjatuim mees Jeremy Irons, kes tundus igati sobilik ka sakslase rollis. Esialgset kandidaati, David Thewlist oleks tegelikult ka "Brunona" näha tahtnud. Bruce Willis oli mõnus samuti, alati määrdunud maika seljas, mis küll aeg-ajalt müstiliselt puhtam ja siis taas mustem tundus. Kokkuvõttes oli pauku, natuke nalja ja ka head dokumentaalmaterjali Onu Tomi lastest, rahulik pühapäevalõunane ajavenitus. Oli veel aeg kui pahad ei külvand oma kurjuses vaid terrorit kaitsetute peale, vaid jahtisid vanat head kullalaadungit ja maiset rikkust. 2/5
Ühendriikides on rassiprobleem jõudnud juba ka linnuriigi sekka. Loodame, et Bush jr. võtab peale Araabia vallutust ka siseriiklikud mured oma südameasjaks.

Vanameeste paradiis


Vanameeste paradiis - Ove Musting 2005

Eile õhtul päris minult filmifoorumis üks ameeriklasest art-house filmifriik, et kas Eestis mõni hea film ka hiljuti reliisitud on. Jahusime siis Pirxist, mis Poolas DVD-l välja lasti ja "Hukkunud alpinisti hotellist", kuid Mustingu filmi nimetada ei julgenud. Juhtub kuulus välismaa filmigurmaan veel kunagi nägema ja siis mul, kui eestlasel häbi missugune. Viimasel ajal on kõik kodumaa filmid olnud sitad ja ka "Vanameeste paradiis" kannab seda traditsiooni edasi. Ove Musting on valmis teinud ebaoriginaalse käki maailma jaoks, kuid arvatavasti "ilusa väikese filmi" eesti filmivõhikute armaadale. Visuaalselt ebaloogilisi goofs´e, umbes kümme korda mahaviksitud mystery-horror teemat ja tõeliselt halba dialoogi ei päästnud isegi näitlejate nii enam-vähem OK rollisooritused. See, et võtta tavaline aasia müstilise filmi sisu ja tuua eesti ürgloodusesse, ei tähenda koheselt uudse omapärase teose sündi. Oleks müstiline külg ( see polaroid pildi tegemine oli ikka eriti häbitu rip-off ) välja jäätud, oleks ka üldpilt näiteks draama võtmes ümberkirjutatuna kindlasti parem olnud. Downtown pictures aga ei lepi vaid kehva filmiga, vaid oskab ka sita DVD välja lasta. Ammu peaks olema selge, et üks väike eesti filmike saab olla vaid multiregionaalse kodeeringuga ja peale inglise keelse subtiitri rea peab omama veel hispaania, prantsuse, vene ja jaapani teksti. Ka eesti enda tekst oleks soovitatav, et ka kuulmispuudega inimesed filmi nautida saaksid. Ka menüü ehitus on vale, ekstrate pealt läheb ikka ekstratele tagasi, mitte optional english valikuga peamenüüsse. Film saab ühe punkti hea end credits animatsiooni ja algatuse eest lasta lühifilm koos lisadega ( kahjuks ebahuvitavad ) välja DVD-l. 1/5
Arvatavasti vahetas Ove Musting režissöörile omaselt filmirolle seksi vastu. Suures plaanis ei oma nende paljaste naiste kohalolek mingit tähtsust.

Made In Caro

Made in Caro - Marc Caro 2005

Marc Caro on Jeunet & Caro tandemi üks osapooltest ja selle kogumiku järgi hinnates mitte see andekaim. Olgu, nii ka öelda ei tohi. Lihtsalt teistmoodi andekas on objektiivsem hinnang aga mulle meeldivad Jeuneti viimaste aastate filmid rohkem, kui kogumikul olevad Caro arvutigraafikaga reklaamid ja lühifilmid. Suuremalt jaolt on visuaalid liiga ühelaadsed ja muutuvad järjest vaadates igavaks. Liiga palju 3D graafikaga tehtud abstrakti ja värvidemängu, stoorit ennast taustal pole ja ilusa särava pikselimängu jälgimine muutub peatselt vastumeelseks. Indochine nimelisele bändile tehtud kaks videoklippi on parimad tänu oma konkreetsusele. Laul, rütm ja rütmis liikuma pandud animatsioonid, ei midagi liigset ega häirivat. Teised kogumikul olevad muusikaklipid pole nii õnnestunud ja meenutavad taas "tavacarolikkust". Eks see Caro tegelikult animaator olegi. Mees kes armastab 2D inimeste pilte 3D animatsioonimaailmas keerutada ja venitada, tehes vahel ka paar oma originaalsemat ideed teoks. Paarist heast omapärasest visuaalist kahekümne aastase filmitegija karjääri jooksul jääb monsieur Caro´l väheks. Loodan väga, et ta aasta pärast linastuv sci-fi thriller Dante 01 on parem kui mehe lühifilmid. 2/5
Ilusad aga sisutühjad pildid.

Thursday, July 27, 2006

Dracula: Pages from a Virgin's Diary

Dracula: Pages from a Virgin's Diary - Guy Maddin 2002

Bram Stoker's Dracula on nüüd siis ka balleti variandis ära nähtud. Guy Maddin on filmilindile jäädvustanud Royal Winnipeg Ballet menuetenduse ja teinud ilusat tööd. No kes olen mina ühte balleti etendust arvustama, kuid kui miskit mulle meeldib siis selle ka välja ütlen. Neitsi päevik meeldis tänu heale montaažile ja koomika elementidele. Mitmetunnine etendus oli kinolina jaoks lõigatuna veidi üle tunniseks ja võib-olla rohkem olekski juba minu jaoks liig olnud. Ballet, tummfilm ja veel must-valge. "Oh my god!," hõikaks mu sõber Lauri ja teeks eriti halvustava näo. Tausta muusika on küll suvaline, kuid täiesti must-valge pole film tänu oma montaažile mitte. Frank Milleri Sin City koomiksilaadselt on veri punane, raha roheline ja vahetekstid erekollased. Klassikaline vampiiri lugu panebki rõhu rahale ja ka seksile. Erootiline laeng on tugev ja Madden jätab veel kõige rõvedamad hetked meie endi pähe kuju looma, andes kahemõtteliselt tajutavaid visuaale. Tantsu koreograafia vihjab mõnelegi intiimsele hetkele ja korraks välgatatakse isegi paljast pinda. Näidatakse Mr.Cameltoe.com materjali nagu režissöör ise selle kaadri kohta ütles. Kuna Draculat mängib hiinlane siis on teemaks kuidas võõramaa maskuliinsed mehed rõõvivad valgete naised süütuse ja raha. Eriti ajab neitsite andumine närvi vampiirikütt Dr. Van Helsingit, kes lavastaja sõnul ongi "ringleader of virgins". Kuna tegemist on tummfilmiga, soovitan nautida koos režissööri audio kommentaari reaga, kõik tegevus ( loe: tantsimine ) on lahtiseletatuna arusaadavam ja ka muusika kostab vaikselt jutust läbi. Lisadena on huvitavad filmiproovid ja lavakujunduse valmistamisest filmitud materjal, mis on vägagi erinev värviliselt nähtuna. 3,5/5
Lucyt külastab Count Dracula, mitte Bruce Wayne.

Uno

Uno - Aksel Hennie, John Andreas Andersen 2004

Viimane Norra film mida vaatasin oli vist Absolutt blåmandag ja see oli aastaid tagasi. Võib- olla olen hiljem mõnd teistki näinud, vähemalt teadlikult ükski muu hiljutine filmivaatamine Norraga ei seostu. Absolut Hangover oli hea ja ka Uno tundus värske kinona. Jõusaali härjad, keelatud steroidiäri, paki kriminaalid ning rusikad ja tulirelv. Märksõnade järgi peaks nagu rajuma poolne päti-action olema, kuid film jääb üllatavalt tagasihoidliku realismi piiridesse. Olin lausa üllatunud, et oli suudetud tüüpilisi klišhee karisid vältida ja film seilas suurem osa ajast rahulikel draama lainetel. Verd muidugi oli, rusikaid toodi pidevalt mängu ja üht meest prooviti isegi naelapüssiga isarõõmudest ilma jätta. Kriminaalsus oli aga vaid taustaks. Film tegeles sõpruse ja reetmise teemaga ning mõlema sõna tähendus mängiti lõpus veel eriti puhtalt esile. Samas oli tegu ka hoiatusfilmiga norrakatele, et mis kõik hakkab teie kodulinna Oslo tänavatel juhtuma kui rohkem Pakistani immigrante sisse lubatakse. Kui tavaliselt on peremehetsenud põhjamaa suurlinnade tänavail türklased ja "former republic of yugoslavia" kodanikud, siis Uno näitab ka paki jõukude mõjuvõimu. Kui ka norra keelt ei oska pole hullu, kahe kivikõva rusikaga saab kehakeeles jutud selgeks "räägitud". Filmi stsenarist, lavastaja ja pea-osatäitja on nii Jimmy Sommerville nägu, et kohati tekkis tunne nagu vaataks Bronski Beat´i "Smalltown Boy" video järge. Väikelinna kiusamise eest põgenemine Oslo kriminaalsete bodybuilderite maailma, oleks aga vast hoopis vihma käest räästa alla minek. Hea realistlik nordic cinema. 3,5/5
Jimmy Sommerville mitte nii gay kaksikvend Aksel Hennie.

Silent Hill

Silent Hill - Christophe Gans 2006

Kui Tartus elamise õuduse väljakannataja, härra Nuksile, messengeris mainisin, et käisin kinos Silent Hilli vaatamas, küsis ta, ka ma lehtedest siis filmiarvustusi ei loe. Loen ikka, teadsin täiesti mida vaatama läksin ja ei pidanud ka pettuma. Tegelikult ootasin natuke klassikalisemat paari peategelasega horrorit, kus midagi eriti ei toimu, kruvitakse pinget ja ehmatatakse paar korda hingepõhjani. SH pluss oli minu jaoks vastupidine tegevus. Tegelasi oli mitu, pea koguaeg toimus action ja keegi kedagi ei ehmatanud, vaid freaky deemonid ilmusid juba kaugelt nähtavale.Meeldis, et film kubises igasugustest põrgu sigidikest ja tontidest, kuigi need pole vast õiged sõnad iseloomustamaks neid omapäraseid arvutianimatsiooni olendeid. Pinge kruvimise asemel oli küll kahjuks selle langus ja lõpp oli viimase aja õudusfilmile omaselt läila. Mingi suuremat sorti veristaja oleks sinna sobinud, mitte nõme okastraadi vägivald. Ops juhtis ka tähelepanu kättemaksu ebareaalsusele, pigem vähenevale kui kasvavale soovile kannatused tasuda. Samas aga tema puhul on tegemist andestava noormehega, kes pöörab teise põse ja liimib piinatud kärbsele tiivad selga tagasi. Minu jaoks oli kõike piisavalt. Tegelased olid normaalsed, stoori oli normaalne, kollid olid normaalsed ja eriefektid olid normaalsest isegi paremad. Ka girl-power oli äge vaheldus maskuliinsetele mees ragistajatele, kuigi ka hädasunnil jõuliselt käituvaid naisi juba kasutatakse filmides liiga palju ( The Descent, Haute tension ). Taipasin ka kirjutamise käigus miks Nuksile see film igav võib tunduda. Silent Hilli puhul on ju tegemist Tartu ja selle elanike olme realistliku kujutamisega. Kui ise seal elaksin siis vaevalt läheks veel mingit kodulinna klooni kinno vaatama, piisab neist tänaval kohatud kollidestki. Silent Hilli üle tunni mängida pole suutnud, aga tänu filmile tekkis isu uuesti proovida. 7/5
Keegi on juba plakateid sodides paljastanud Alessa Gillespie tõelise palge.

Wednesday, July 26, 2006

Brick

Brick - Rian Johnson 2005

San Clemente High School on mattunud tihkesse udusse. Inimtühjades koridorides kostub kaugenavat sammude kaja, seina mööda libiseb eemale must hägune vari, õhus on tunda odava sigareti ja viski hõngu. Rian Johnson on toonud film noir´i õhustiku oma kodulinna. Kahjuks on tema visioon heast "tumedast kinost" hoopis igavam kui minu eelpool fantaseeritud. Kõik hea film noir´i elemendid on ta filmis olemas - outsiderist betoonkõva detektiiv, criminal kingpin, hädavarestest ja rusikakangelastest kurikaelad ja seksikas "saatuslik naine". Ka stoori on piisavalt nutikas, üks-ühele austusavaldus klassikalistele krimifilmidele, täis inside vihjeid. Aga igav ! Magama uinutavalt igav. Minul vajus korra vaadates silm kinni, kuid Ops suutis suisa kolm korda uinuda. "Ma lihtsalt kuulan silmad kinni," vastas Ops, kui püüdsin teda unetaevast videopõrgusse tagasi tuua. Võib vabalt silmad kinni kuulata ( räägitakse koguaeg omapärases slängis ), kui ka üldse kuulamata - vaatamata jätta. Vaevalt meile tšilli bolognese ja kilo jäätist maasika toormoosiga uinutavalt mõjus, film oli ikka üpris tühine. Samas on tegemist uue, Donnie Darko või Napoleon Dynamite´i laadi laiematesse massidesse jõudva Indie-filmiga ja juba praegu kraaksutakse cult-filmi staatusest. Nojah, jänkid ju... Ops lubas järgmine kord viletsama toidu teha, siis pidavat vaadatav film parem olema. Selline äraspidine loogika on noormehel. 1,5/5
Brick`i femme fatale - ilus aga ohtlik.

Terrorists: The Kids They Sentenced

Terrorister - en film om dom dömda - Stefan Jarl, Lukas Moodysson 2003


Stefan Jarl ( Modstrilogy ) ja Lukas Moodysson ( Lilja 4 Ever ) otsisid kaamera ette hulga noori keda oli osalemise eest Euroopa Liidu vastastes Göteborgi tänavalahingutes riigi poolt süüdi mõistetud. Istuvad siis noored kaamera ees ja lasevad mölal voolata. Kõik viimseni on tublid sotsialistid, anarhistid, anti-fa´d ja taimetoitlased. Jutt on iseenesest õige aga mitmeid kordi varemgi kuuldud ning mingi rastapats mulle küll Chomsky väiteid ümberjutustama ei hakka. Mingu parem juuksurisse ja tööle, selle asemel, et vaese abiraha peal politseinike kividega pilduda. Härra Alex Jones on oma "Police State" dokis "Battle of Seattle" kohta väga hästi selgitanud, kuidas anarhistlikud vägivallatsejad loobivad kaikaid kodaratesse ka asjalikele globaliseerumisvastastele organisatsioonidele. Seattlis olid rüüstajad ja mustade lippude all politseiga võitlevad "anarhistid" salateenistuste palgatud löömamehed, et saaks ka ausatele, rahulikele demonstrantidele häbimärk kaela riputada. Autode põletamise ja poodide rüüstamisega saavutati vaid järgnevate rahumarsside keelustamine, ajutiste vanglate loomine Seattle lennu- ja bussijaamas ning sõjaväe sissetoomine linna, kus isegi tavaelanikke ahistama hakati. Must- ja punalipp on sajandeid vaid hävingut toonud, aga anarhistide "Must Bloki" liikmed lehvitavad siiani oma trikolooriga ja külvavad kaost, mille hinna plekib tavakodanik ( loe: tööline ) kinni. Rootsi noored on samas hakkamist täis ja poliitiliselt aktiivsed, tuleb au anda. Kui meil Eestis sattuvad Kaitse Politsei huviorbiiti vaid skinnid ja "Öise vahtkonna" noored, siis tundub, et sweedi teismelistel jõlguvad SÄPO agendid digikaameraga pidevalt kannul. Samas on muidugi rootsi poliis nii kena, et küsimise peale annab filmitud kaadrid ka dokitegijaile kasutada. Huvitav pildimaterjal on ka Götebori kohtumise kaitseks tehtavad politsei ettevalmistused, kus terveid linnaosasi suletakse kaubakuonteineritega nii, et isegi pereinimesed ei saa tööle, ega lapsed kooli minna. Huvitav oleks kordki näha filmi politsei vaatenurgast, kuidas nemad kaitsevad end heroiliselt marutöbiste anarhismi viirusest nakatunud noorte vastu. Muidu on ikka, et antakse mendile raudkangiga pähe, saadakse kumminuiaga löök vastu ja joostakse kaamera ette "politseivägivallast" pisaraid valama. Hale ! Mitte, et mul sümpaatiat politseile jaguks, vaid pigem ACAB teema üleküllusest. Iga okupatsiooni ajal elanu teab, et kui midagi liig korrutatakse, tuleb suhtuda asjasse vastupidi. Tegelikult on asi vist minus, globalisatsiooni teemad on liig tuttavad, et taas üht dokumentaalfilmi sellest vaadata. Konkreetne faktide ladumine, mitte noorte hipide hala on minu jaoks huvitavam vaadata. Animal Rights, Amnesty International ja Greenpeace !!! And My ASS !!! 2/5

Tuesday, July 25, 2006

Ultraviolet

Ultraviolet - Kurt Wimmer 2006

Ultravioletsete juustega ultravägivaldne naine nimega Violet paneb käte, jalgade, samuraimõõga ja automaatidega tuleviku kurjameid paika. Vahepean natuke emotsionaalitseb ja nostalgitseb, et siis uue hooga killima hüpata. Milla Jovovich oli seekord Sõjaprintsess Xena moodi nii välimuselt, kui võitluskunstide valdamises. Lucy Lawless aga jääb kõigi meeste ja lesbiliste naiste ihaldusobjektiks tõelise warrior printsessina, Jovovich on lihtsalt hale vari. Filmis on mõned väga head ideed seoses telefoni ja relvadega, kuid odav ja omapäratu taust rikub üldpildi ikka ära. Kohati arusaamatu kuidas on ikka nii odavate arvutiefektide ( PSX mängud on ka kenama graafikaga ) kvaliteediga rahule jäädud ning ebaoriginaalne stilistka läbi lastud. Stoori on muidugi ka nõrk, kuid seda päästab vampiiride teema varju jäämine. Selle pushimine oleks toonud taas Underworld fiilingu esile ja sellest on juba totaalselt siiber. Heade tulevikus toimivate tehniliste uuenduste ja normaalsete võitlusstseenidega film, mille odav üldlook ära on lörtsinud. 1,5/5
Sellisest juuditüdrukust oleks Varssavi getos ülestõusu ajal puudust tuntud.

Monday, July 24, 2006

John Lydon - The Best of British £1 Notes

John Lydon - The Best of British £1 Notes - Virgin/EMI Records 2005

Teismelisena saadud Sex Pistolsi üledoos ja mürgitus ei lasknud mul "Rotteni" aegseid videoid üldse vaadata, vaid skippisin kohe Public Image Ltd. esimeste lugudeni. Head olid kuramus nagu ikka, värsked ja omapärased. Lydon oli veel noor ja energiline nagu ka muusika. Siis tulid kümne aasta lood, mis mulle kunagi eriti meeldinud ei ole ja ka visuaalne taust neile midagi juurde ei andnud. Tegelikult olid kõigi muusikapalade videod ikka üpris haledad, pigem keerati montaaži puldist naljakaid efekte, kui prooviti head lavastust teha. Mu lemmik PIL´i lood Warrior ja Dont Ask Me olid samasugused suvalise pildiga laulud. Hoopis paremad olid nii muusikaliselt kui video poolest Lydoni projektid teiste muusikutega. Time Zone ja Leftfieldi lood meenutasid mõlemad oma biidis ja energilisuses EBM stiili. Pungi vanaisata oleksid võib-olla veelgi paremad olnud, Lydon tundus mulle täiesti vales elemendis olevat, kus oranž juus ja silmade pööritamine pluss punkte ei teeni. Lisade hulgas olid mõned Sex Pistolsi uued live esinemised aga liiga õudsed, et oleksin viitsinud läbi vaadata. Sex Pistols on läinud lumi ja surnud hobuse peksmine ei aita. Parem puhaku rahus kui zombiena meid festivalidel kummitamas käib. Kokkuvõttes tore nostalgia laks, mis pani justkui i-le täpi minu viimase aja punk muusika DVD-de läbivaatamise reas. 2/5
Tola ka 30 aastat hiljem.

Another State of Mind

Another State of Mind - Adam Small, Peter Stuart 1984

40 päeva ja 25 kontserti. Remonditud kollase koolibussiga alustab 1982 aastal 11 inimest kahest bandist ( Youth Brigade, Social Distortion ) Kaliforniast live turneed läbi Põhja-Ameerika suurlinnade. Youth Brigade´i frontman Shawn Stern ( Better Youth Organization ) on tulvil häid ideid viia punk muusika noorteni, luua ülemandrilisi sidemeid ja avardada inimeste teadvust alternatiivkultuuri osas. Peagi põrkutakse aga tuuritamise käigus rahamurede ja isiklike probleemide otsa, mis punkarite ühtsustunnet hoogsalt lammutama hakkab. Kui veel tuuribuss ka katki läheb on mõnel mehel vesi ahjus ja saba jalgevahel võetakse kodutee liinibussis ette, jättes sõbrad hätta. Suur sõnum ei jõua sõnumiviijatenigi, rääkimata noorte massidest, kuid kes ei ürita, ei võida igal juhul. Noorte punk ideed ei kukkunud samas ka päris viljatule pinnasele, tegemist on ju alles scene tekkimisega Ühendriikides. Tuuri video on kakskümmend aastat hiljem vaadatuna huvitav tükike ajalugu. Briti pungist on tehtud sadu muusika ja dokumentaalfilme, näga aga Minor Threat´i paksult rahvast täis kümne ruutmeetrises ruumis andmas kitarridele valu, on ikka sada korda põnevam. Kui Exploitedi "Punks Not Dead" album ja teised tõusvad Oi! bändid äratasid koomas pungi Inglismaal, siis USA punk liikus hardcore suunas. Another State of Mind dokki võib vaadelda ka easy pungi ja HC kultuuri kohtumisena, iidne West-Coast versus East-Coast konflikt. New York ja Washingtoni karedam sound on minu jaoks olnud alati meeldivan kui LA scate pungi "lastelaulud", ning peale DK pole sealt idarannikult head kraami tulnudki. Dokki tugevaim külg olid noored ise. Vanuses 17 - 20 võetakse omal vastutusel ette 15 000 kilomeetrine reis läbi Ühendriikide ja proovitakse 5 dollarilise päevarahaga end ära toita. Pea kõik reisil küsitletud noored on väga selge ja asjakohase jutuga, eriti Minor Threat´i ninamehe Ian MacKaye tuntud "The Straight Edge" sõnum. Ebameeldivaim tegelane aga oli ilueedist viriseja, Social Distortioni laulja, kes vaid vingus ja jõi vanaema saadetud rahade eest õlut, kui teised bussis nälgisid. Lisadena on kolm erinevat audio kommentaaride rada, mille läbikuulamiseks minul küll jõudu ei jätku, vähemalt mitte nii pea. Hea dokk. 4/5
Ühendriikide parim punk/HC bänd - Minor Threat.

Suburbia - Rebel Streets

Suburbia - Penelope Spheeris 1984

The Decline of Western Civilization dokumentaalseriaali lavastaja Penelope Spheeris on igavesti kange rock´n´roll chick, muusika ja dok filmide lavastaja, kes oma projektide rahastamiseks ka crapi tootmisest ära ei ütle. Igaljuhul pumpas B-jumalalt Roger Cormanilt tühjade lubadustega Suburbia lavastamiseks pappi välja ideega teha raju punk-explotation movie. Seksi, vägivalla ja narkootikumise asemel aga tõi LA-sse screeningule igati kõlbliku noortedraama, tõsise sotsiaalkriitikast pungitava ( mõlemas mõttes ) vihaste teismeliste portree. Kultus staatusesse tõusnud realistliku punkfilmi suburbia lapsed jäid 80-ndate keskpaiku populaarseks muutunud High-school comedy võidukäigule jalgu. Probleemsete noorte kujutamise asemel keskenduti hoopis äärelinna rikkamate ja ilusamate laste meelelahutuslikule eksponeerimisele. Majanduskasv oli alanud. Reagan naeratas, Nancy naeratas ja ka Ameerika oli pigem üheskoos rõõmus ja optimistlik, kui mures oma noorsoo ideaalide ja sihtide puudumise pärast. Noored olid juba aastaid seadnud kahtluse alla väikekodanliku äärelinna idülli, tundes võltsi "ilusa elu" varjukülgi omast käest. Hoolitsetud muru ja lillepeenraga ühepere-elamu kardinate taga oli alkoholism, koduvägivald ja insest igapäevane nähtus, kus tihti just avarama silmaringiga noor ohvriks sattus. Kui Richard Linklateri Dazed and Confused näitab režissööri ( kes tegi hiljem 90-ndatest aastatest oma, samuti hea SubUrbia ) ilusat, lõbusat ja tasakaalukat lapsepõlvemälestust seitsmekümnendate lõpust, siis 80-ndate aluks oli olukord muutunud. Punk muusika voolas linnakeskustest eramurajoonidesse ja paljud noored leidsid tänu sellele jõudu astuda oma autoritaarsete vanemate vastu. Kas ema/isa ignoreeriti, õeldi vastu või sarnaselt hipi ajastu algusega, joosti kodudest ära suurlinnadesse omasuguste sekka. "Suburbia" filmi noored aga otsustasid jääda oma kodukandi mahajäetud elumajja kommuunina elama. Konflikt kohalike WASP linnakodanike ja alternatiivsete teismeliste vahel ei jää muidugi tulemata. Pea mittemillestki alguse saanud vasturääkivused tüürivad tegevust vaikselt, kuid kõigutamatult traagilise lõpu suunas. Kõike seda on kujutatud äärmiselt maitsekalt. Mrs. Penelope Spheeris teadis-tundis punk scenet pisima detailini, oskas seda teemat maitsekalt kasutada, ning tulemus on suurepärane. Filmi tuumikusse kuulus vaid kaks näitlejat, kõiki teisi mängisid tänavalt korjatud punkarid, mis andis filmile omanäolise, harva saavutatava audentsuse. Punkarid, täpselt sellised nagu meilgi kakskümmend aastat tagasi. Muusika oli teisejärguline ja kahjuks sõna otseses mõttes. Taustamuusika olid hea punk klassika, kuid live bändid pigem new wave´i poole tüürivad igavad rocki kollektiivid. Muidu selline unustuse hõlma vajunud pärl, mis vajas natuke nühkimist ( loe: DVD reliisimist ) ja särab nüüd taas eredamalt, kui kunagi varem. 5/5
Suburbia tuntuim osatäitja on punane kuum tšillikaun.

Friday, July 21, 2006

Terrorstorm

Terrorstorm - American Scholars Symposium version - Alex Jones 2006

Scholars Symposiumi tarbeks reliisitud DVD ei ole veel lõplik versioon filmist. Originaal DVD-le tulevad lisad ja arvatavasti on ka bitrate kõrgem kui DVD-R, vähemalt kahekihilise peavad nad tegema ja kvaliteedist on näha, et esialgne väljalase on komopressitud. Infowarsi avaldatud DVD-d on tasuta netis jagatavana, mingeid autoriõiguseid neile pole ja osta võib vaid äärmise häda korral. Alex Jones on oma kodumaa käekäigu eest muretsev isik ja ebaõiglusest teavitamise eest raha küsida pole tema arust lihtsalt eetiline. Lubades paljundada igaühel VHS ja DVD plaate, jõuab ta sõnum rohkemate massideni ja inimeste teadlikus kasvab. Terrorstorm on järg edukale Police State triloogiale, kuid paremini kokku monteeritud. Raadiohääl Alex Joones on loobunud pikkadest seletustest ja ootab seekord vaatajalt juba teatud baas teabe olemasolu. Tänu sellele ei raisate aega, vaid fakte laotakse parajas tempos, justkui kogenud müürsepp telliseid. Teemade ring on samuti laiem kui ta varasemates dokumentaalfilmides. Ühe-kahe teema asemel jõutakse vaatajani 2 tunni jooksul tuua mitmedki planeedi poliitika valukohad, alustades false flag operatsioonidest,läbi Londoni pommipaneku ja Iraagi sõja, kuni Charlie Sheeni arvamuseni 9/11 -ni kohta. Kohati takerdutakse mõnesse teemasse, kuid tänu heale kujunduslikule graafikale ja montaažile on seekordne infowars´i reliis siiani parim. Information must be free ! 4/5

Thursday, July 20, 2006

Pig

Pig - Nico B. 1998

Cult film my ass. Boooooooring!!! Suvaline S/M filmidele omane musta nahkmaski ja kerge piinamise fetish. Peaks nagu olema mõrvari ja ohvri lähenemise lugu, aga minu silmad näevad vaid tüütut "kunsti" tegemist ja eputamist. Olgu, paar asja tundusid omalaadsed. Rozz Williams poolt kokku kleebitud deemoni piibel, mille järgi ritualistlikku mõrva sooritama hakatakse oli iseenesest kunstiteos. Ka see kuidas mehe riistast ja rinnanibudest aetakse nõel läbi, niit taga ning lõigatakse talle žiletiga rinnapeale kiri PIG, tundus ( ja oligi ) ehedalt lindile võetud. Film ise jääb aga siiski roosa põrsas Babe suurlinnas, mitte inimsööjast kiimas kult Hannibalis tasemele. Millegi poolest tundus veel lavastajale põnevana lasta vahetekstid venekeelsena esitada, ilma läänemaailma vaatajat aitava subtiitrireata. Originaalitseja. Vaevalt see film seitse aastat tagasigi uudne ja mõistust vapustav tundus. Lühifilm küll, kuid ikka liiga pikk. Sobilikum oleks olnud mõnel gothic industrial bändil pildimaterjalist 6 minutilise loo videotaust välja lõigata, kõik põhiline oleks peale mahtunud. Võib-olla Christian Deathi front man seda ka tegi, mängis ta ju ise filmis piinajat. DVD kümnete lisade hulgas on režissööri tribuut lühifilm varalahkunud muusiku mälestuseks. Lisad ise ongi tunduvalt huvitavamad kui main movie, vähemalt ausamad ja punnitamise vabad. Kultusfilm shmultusfilm. 1/5
Ohvrile valatakse ta oma verd suhu. Boooring!!!

Belle Epoque - The Age of Beauty

Belle epoque - Fernando Trueba 1992

Kati hakkas kohe alguses virisema, et see pole üldse selline Hispaania film nagu talle meeldib, ei mingit modernset suhtedraamat ega müstilist realismi. Mingi suvaline kutt hulgub mööda põhja Hispaania küla 30-ndatel aastatel, veiderdab halva komöödia stiilis ja tüütab vaatajat. Lõpuks saadetakse ta rongile, kuid Madriidi sõit jääb ära, kuna rongist väljuvad neli kaunitari. Kohaliku kunstniku tütred, üks ilusam kui teine, kuid kõik Hispaania erootika-missi tiitli väärilised. Nüüd hüüdsime Katiga ühest suust, et seda filmi oleme näinud ja tegemist on laheda kinoga. Kiusasin naisukest veel sutsu, ähvardades vaatamise pooleli jätta, kuna mis mõtet on kord juba nähtut üle vaadata. Tegelikult tahtsin isegi uuesti seda komöödiat näha, tegemist ju sensuaalsest erootikast pungitava linalooga. Kui porri vaatamine kodus ära keelati, tuleb vähemalt erootika riismetega end toites elus hoida. He he he !!! Film räägib totaka noormehe afääridest kõigi nelja peretütrega. Ühtmoodi kaunid ja mehenäljas, end erinevat lähenemist nõudvad seksikad malènad ei jäta ühtegi meest ükskõikseks. Gabino Diego esitatud jobul vedas liiga hästi, mina oleks sinna situatsiooni hoopis paremini sobinud. Tulevane superstaar Penélope Cruz noorima peretütre ja Ariadna Gil bi-seksuaalse kaunitarina olid meeldejäävaimad, kuid kõik naised särasid hurmavalt. Hispaani maakohas asuva rohelusse uppuva villas oli kevad imakaunis, loodus ise tegi hiilgava kõrvalrolli ja linnulaul oli sountracki parin pala. Sel ajal kui noored armuasju ajasid, lobisesid vanahärrad ja vaimulikud veiniklaasi ning faasaniprae taga Hispaania tuleviku küsimusi. Vabariigi väljakuulutamine oli samas ka "ilusa aja" lõpp ning kodusõda oli kohe algamas. Ajaloolise ülevaate võib leida ka DVD lisade hulgast, mis on alati reliisil suureks plussiks. Film oligi nostalgia meenutus hispaania värvilisest, tantsulisest ja veiniuimas süütust minevikust. Lilled õitsesidki kirevamalt ja puud olidki rohekamad, kui sealsetes filmides tänapäeval, kus tegevus on rohkem kuivanud tasandikel või betoon ehitistes. Ilus aeg tõesti ! 3/5
Järg on jõudnud vanima ning konservatiivseima õeni, kuid iha vastu jääb temagi jõuetuks.

Pennywise: Home Movies

Pennywise: Home Movies - Darren Doane 1996

Ühendriikide punk on allakäinud alates 90-ndate aastate algusest, kui Bad Religioni plaadifirma Epitaph hakkas kõiki oma näo järgi vorpima. Pennywise ise on Epitaphi laps, kuid vastupidiselt teiste mandumisele, on selle DVD lugude põhjal jäänud pop- ja skatepungi pisikust puutumata. Seal kus Offspring, Green Day ja Rancid end massidele maha müüsid, jäi Pennywise kindlaks rajumale liinile. Hoorab rahva ballaadi maitse poole temagi, kuid lugudes on siiamaani raju powerit. Home Movies on hardcore biisidega turnee ja kontsert video. Thrashing mad live palad vaheldumisi lavataguse elu jackassiliku sagimise taustaks kõlavatele rahulikumate punk lugudega. 45 minutit on minu jaoks küll juba liiga palju ühte moodsama suuna punk bändi. Poolest tunnist oleks piisanud täiesti, ega mingit erilist sõnumit üks jänkibänd pildis ja muusikas külmale põhjamaa mehele edastada oskagi. Oleks võinud hardcore osakaalu valikus tõsta, kiirem rütm oleks rohkem kaasa kiskunud. Penniwise pole Minor Threat aga ikka parem kui muu Lääne-ranniku päikese punk. 3/5

The Shadow Riders

The Shadow Riders - Andrew V. McLaglen 1982

Kaks vahvat vuntsi, vennad Sam Elliotti ja Tom Sellecki esituses, lähevad Mehikosse ühes oma noorema nõo ja pätist onuga perekonna naisi inimröövlite küüsist päästma. Paugutatakse püstoleid, loobitakse dünamiiti ja aetakse hobuseid vahule, nagu vanale heale westernile kohane. Kõik on nagu vaja, kauboid on sümpaatsed, oma rollidesse sobivad ja naised daamelikult nägusad, vaid stoori on selline liiga seikluslikule paperback lännkarile omane. Pigem Tex Willer, mitte Clint Eastwood ja Väike maja preerias, mitte Metsik jõuk. Otseselt nõrkusi ja suuri möödapanekuid ei olnud, koguperefilmi maitse oli lihtsalt mage ning tekitas isu millegi teravama järele. Ega muidugi made for TV productionilt midagi suurt oodata võigi ja see mida pakutakse jätab rahule. Hea olekski olnud pohmellihommikul telekast vaadata, koos silmapuhkavate reklaamipauside ja apelsinimahlaga. Tavapäeva vaba õhtu oleks võinud ka mõne keerukama linaloo veerel ära libistada. 2,5/5

Dust

Pyl - Sergei Loban 2005

Kuidagi on viimasel ajal juhtunud, et igal minu vabal päeval vaatan koos Opsiga ühe filmi. Seekord siis vene uuema komöödia. Olime tunnikese varem kõndinud mööda "Pagariliisu" koogipoest ja justkui oleks nähtamatu vägi ( Loe: õgardlus, priskete poiste haigus) meie jalgu pagaritoodete poole suunama hakanud. Ostsime kokku umbes kümmet erinevat kooki, keetsime minu juures kohvi ja naudisklemine võis alata. Kuid ei, külla tuli veel Lauri, The Man Of P himself ja tänu lahedale lobisemisele venis filmivaatus hüva tunnikese. Külalised, koogid ja pooleliitrine õllekann koorega kohvi oli tase,ning sellest parem oli vaid film ise. Juba algusminutitel, kui vanaema oma nohikust 24 aastasele lapselapsele second hand riidekauplusest T-särki valib, võitis meie südamed. Venemaa oma "parimas" vormis, ehk ikka, 15 aastat hiljemgi veel post-sovjetlikus väljanägemises. Miski pole kadunud, ega muutunud. Samad on pättidest kantpead, remontimata ülikoolihoone ja majaümber ringiluusiv salateenistus. Isegi sountracki peal olev Kino "Peremen" lugu viis ajamasinana tagasi Assa aegadesse. Olustiku jäätununa püsimine Venemaal seekord mingit halba fiili ei tekitanud, film ise oli piisavalt hea, et tuju ülal hoida. Satiir Jehoova tunnistajate, endiste nõukogude dissidentide, platnoilike varaste ( "Eij tõ petuhh!" ) ja eelkõige lihtsa vene töölise üle, kes riigikuulekalt ja raha eest on nõus kõigega. Super hullud ja koomilised karakterid. Eriti peategelase vanaema, naaber nerd ja jõusaalis kohatud house-muusika fännist musklikasvataja. Filmi tausta heli oli hea, vaid muusikapalad rikkusid oma balkani kabaree rütmis üldist fooni. Lõputiitrite ajal lastav Kino koos viipekeelse tõlkega, muutis muusikaloo visuaalselt eriti õnnestunuks. Lõppu ennast eriti õnnestunuks lugeda ei saa, kakskümmend minti oleks võinud ka filmimata jääda, üldpilt oleks mõnusam bizarre trip olnud. No oli tegelikult hea film ka ilma lõpuseletamiseta. Ka DVD lisad on huvitavad. 3,5/5
Ehedast vene jobust tehakse teaduse katsejänes.