Uno

Uno - Aksel Hennie, John Andreas Andersen 2004

Viimane Norra film mida vaatasin oli vist Absolutt blåmandag ja see oli aastaid tagasi. Võib- olla olen hiljem mõnd teistki näinud, vähemalt teadlikult ükski muu hiljutine filmivaatamine Norraga ei seostu. Absolut Hangover oli hea ja ka Uno tundus värske kinona. Jõusaali härjad, keelatud steroidiäri, paki kriminaalid ning rusikad ja tulirelv. Märksõnade järgi peaks nagu rajuma poolne päti-action olema, kuid film jääb üllatavalt tagasihoidliku realismi piiridesse. Olin lausa üllatunud, et oli suudetud tüüpilisi klišhee karisid vältida ja film seilas suurem osa ajast rahulikel draama lainetel. Verd muidugi oli, rusikaid toodi pidevalt mängu ja üht meest prooviti isegi naelapüssiga isarõõmudest ilma jätta. Kriminaalsus oli aga vaid taustaks. Film tegeles sõpruse ja reetmise teemaga ning mõlema sõna tähendus mängiti lõpus veel eriti puhtalt esile. Samas oli tegu ka hoiatusfilmiga norrakatele, et mis kõik hakkab teie kodulinna Oslo tänavatel juhtuma kui rohkem Pakistani immigrante sisse lubatakse. Kui tavaliselt on peremehetsenud põhjamaa suurlinnade tänavail türklased ja "former republic of yugoslavia" kodanikud, siis Uno näitab ka paki jõukude mõjuvõimu. Kui ka norra keelt ei oska pole hullu, kahe kivikõva rusikaga saab kehakeeles jutud selgeks "räägitud". Filmi stsenarist, lavastaja ja pea-osatäitja on nii Jimmy Sommerville nägu, et kohati tekkis tunne nagu vaataks Bronski Beat´i "Smalltown Boy" video järge. Väikelinna kiusamise eest põgenemine Oslo kriminaalsete bodybuilderite maailma, oleks aga vast hoopis vihma käest räästa alla minek. Hea realistlik nordic cinema. 3,5/5

Jimmy Sommerville mitte nii gay kaksikvend Aksel Hennie.