Arsenal

Arsenal - Aleksandr Dovzhenko 1928


Arsenal tuletas meelde seda Nelose telereklaami, kus näitab vanu mustvalgeid sisutühje kaadreid vene küladest ja põldudest. Peale mõnekümnesekundilist pilti tuleb kiri, et nõukogude filmiklassika versioon on nüüd täis, neljatunnises, pikkuses varsti ekraanil ja siis lööb Nelose logo ette. Siiski kergema maalelahutust, reklaamib kanal ja ränkraske vene sajandialguse realismiga inimesi piinama ei hakata. DVD-lt vaadates tuli film lõpuni vaadata, mingit kergemat meelelahutust vahele ei tulnud. Vaatasin emotsioonitult, poolvägisi. Teades, et pikkuseks on vaid 70 minutit, otsustasin peale tööpäeva kerge filmiõhtu kasuks. Uni tuli aga peale ja järgmine päev oli hea fiil edasi vaadata kadunud. Samas poolikuks jätta ka ei hoolinud, umbes 32 000 filmi niigi lõpuni vaatamata ja sundisin end asjast läbi sööma. Ops soovitas lihtsalt pilti jälgida ja aju mitte kurnata, nii tegingi. Kuidagi vähe oli seda kinematograafilist võlu, liig poeetiline nii pildis kui tekstis, kuid mitte uudne. Ma ei tea Arsenali staatust kinokunsti hierarhias, kuid ise teda küll pedestaalile ei tõstaks. Tundus lihtsalt ühe filmina mis on 30-ndatest vaatajani säilinud, arvatavasti oma propagandistliku väärtuse tõttu. Ilusad alguseminutid muutusid peatselt suvalise Nõukogude kodusõja filmi sarnasteks. Isegi zhanri teerajajana ei erinenud Arsenal oma järeltulijaist originaalses headuses. Aga võib-olla räägib minus "kohustusliku vaatamise" vimm ja Ukraina iseseisvuse toetaja, mitte kinonaudisleja. 2/5

"Arsenali" töölised viis see rong hoopis manalasse.