John Lydon - The Best of British £1 Notes - Virgin/EMI Records 2005Teismelisena saadud Sex Pistolsi üledoos ja mürgitus ei lasknud mul "Rotteni" aegseid videoid üldse vaadata, vaid skippisin kohe Public Image Ltd. esimeste lugudeni. Head olid kuramus nagu ikka, värsked ja omapärased. Lydon oli veel noor ja energiline nagu ka muusika. Siis tulid kümne aasta lood, mis mulle kunagi eriti meeldinud ei ole ja ka visuaalne taust neile midagi juurde ei andnud. Tegelikult olid kõigi muusikapalade videod ikka üpris haledad, pigem keerati montaaži puldist naljakaid efekte, kui prooviti head lavastust teha. Mu lemmik PIL´i lood Warrior ja Dont Ask Me olid samasugused suvalise pildiga laulud. Hoopis paremad olid nii muusikaliselt kui video poolest Lydoni projektid teiste muusikutega. Time Zone ja Leftfieldi lood meenutasid mõlemad oma biidis ja energilisuses EBM stiili. Pungi vanaisata oleksid võib-olla veelgi paremad olnud, Lydon tundus mulle täiesti vales elemendis olevat, kus oranž juus ja silmade pööritamine pluss punkte ei teeni. Lisade hulgas olid mõned Sex Pistolsi uued live esinemised aga liiga õudsed, et oleksin viitsinud läbi vaadata. Sex Pistols on läinud lumi ja surnud hobuse peksmine ei aita. Parem puhaku rahus kui zombiena meid festivalidel kummitamas käib. Kokkuvõttes tore nostalgia laks, mis pani justkui i-le täpi minu viimase aja punk muusika DVD-de läbivaatamise reas. 2/5
Tola ka 30 aastat hiljem.
1 comment:
Post a Comment